Kümnekülgne kultuurimees rabab pensionipõlve kiuste
Aastakümneid Haljala kultuuritegu juhtinud Harry Veldi on vaadanud elu ka läbi fotoaparaadi. Foto: Tairo Lutter |
Haljala valla kultuuripreemia pälvinud Harry Veldi on kogu elu olnud mees nagu orkester: kirjutanud, lavastanud, maalinud, pildistanud, kujundanud, juhendanud ja visanud muhedat nalja, ning teeb nüüd elutööle järelnoppimist.
“Kõigepealt räägin ma, kuidas mind 1992. aastal pensionile saadeti,” rääkis Harry Veldi. “Olin sellega hästi nõus, sest olin 35 aastat kultuuritööd teinud ja tundsin, et see hakkas tervisele. Paari kuu pärast tundsin end nii tarbetuna kui takjas talle saba küljes – nagu ütleb Jüri Tuulik. Nüüd nokitsen majas kunstnikutöö kallal. Ring on täis saanud, kunagi alustasin Väike-Maarjas samuti kunstniku-dekoraatorina. Vahepeal olin metoodik ja kunstiline juht.”
1957. aasta esimesest päevast kultuuritööd teinud ning 1969. aastast Haljala taidlust edendanud Harry Veldi nimetab praegust tööd järelnoppimiseks: “Majale teen reklaame ja kujundustöid, kirjutan estraadiringile. Viimati oli etenduses kaheksa minu pala.”
Kõndimine noateral
Kõige lähedasem oma paljudest aladest on Harry Veldile estraad. Üksnes Viru Mari lugusid, millega naerutas kuulajaid Aino Paju, on kokku üle saja, tekste kokku arvanud ta pole. “Need lood ei ütle praegu enam midagi,” on kirjamees kindel. Sest aeg on teine ja sõnad jäävad arusaamatuks, vihjetest rääkimata. “Oma tütargi küsis, mis asi on näitlik agitatsioon,” tõi ta näite.
Tänapäeval on Veldi arvates raske estraadi kirjutada, sest enam vihjetega välja ei mängi. “Praegu on moes jämekoomika, mis mulle hästi ei istu. Varem oli estraadi kirjutamine nagu noateral käimine: et publik saaks vihjetest aru ja naeraks, aga autor vahele ei jääks,” meenutas ta nõukogudeaegset karmi ideoloogilist kontrolli.
Viru Marina esinenud Aino Paju Jaapani-reisile tõmmati kriips peale, sest tema esinemist Narva-Jõesuu sanatooriumis kuulnud julgeolekumehele Kortelainenile ei meeldinud küsimus publikule, kas hobusega saab sõita Tallinnast Jerevani. – Ei saa, sest hobune süüakse vahepeal ära. “Sel ajal oli Venemaal toitlusprogramm, süüa polnud,” selgitas Veldi.
Aukirjast rahuldustundeni
Aastaid murdis Harry Veldi pead, miks ja mille eest sai ta NSV Liidu Kirjanike Liidu aukirja. Hiljem selgus, et kirjastustegelase Aksel Tamme vahendusel pälvisid selle Viru Mari lood.
“Kui Moskva kommunistid oleks teadnud, mille eest nad sellise kõrge auhinna andsid,” paneb lugu pärjatu praegugi muigama. “Mulle pakkus see kirjutamine naudingut. Lavastamine samuti. Võtsid seda kui võistlust – kas saan publiku naerma.” Tsensuur õnnestus Harri Veldil üle kavaldada.
Estraadilooja raskeim hetk oli hoopis esietendus. “Kui istun saalis ja lavalt kostavad esimesed laused, hakkab süda peksma: kas rahvas hakkab kaasa elama. Kui hakkab, on süda rahul. Rahuldustunne ongi sageli kultuuritöö ainus tasu,” nentis Veldi.
Harry Veldi meeslüpsjate brigaad naerutas televaatajaid saates “Viljaveski”.
“Praegu ei ole taidlejatel stiimulit, pole esinemisvõimalusi, ainult lauljatel ja tantsijatel on laulu- ja tantsupeo nimel pingutada. Ansambel või näitering, kes teeb mitu kuud proove selleks, et esineda üks kord pooltühjale saalile…,” on kultuurimees Veldi murelik. “Kunagi käis lavastus “Kaheksa armastavat naist” väljas 27 korda.”
Teine murelik asi on ringijuhtide ehk sädeinimeste kadumine maalt.
28 lavastuse ja lugematu hulga kõikvõimalike muude kujunduste kõrval on Harry Veldi meisterdanud ka näitagitatsiooni plakateid, loosungeid ja muud ideoloogiliselt kohustuslikku. Kultuuritöö kõrvalt, öösiti.
“Nende eest maksti hästi. Kultuuritöötaja palk on alati olnud väike. Nii sai end ära elatada,” selgitas Veldi lihtsat matemaatikat, kuidas sai teha hingelähedast tööd, mille palga-mehed enamasti pisikeseks põlgasid.
“Praegu mõjub mõnigi asi huumorina, aga siis ajas lihtsalt vihale ja oli väga tüütu,” rääkis Veldi. “Sotsialistliku võistluse aruanne üksi oli 30 lehekülge. See oli suur väljamõtlemine.”
Kirjas pidi olema igasugust, loengutest rahvaülikoolideni – kuigi tegeldi sellega, mis rahvale meeldis – taidlusega. “Hiilimise kunst oli see kõige suurem kunst,” iseloomustas Veldi tollast kultuuriaega.
Kunst kuulub kunstnikule
Ajakirja Pikker huumori koolis ilmutas Harry Veldi end karikaturistina. Viimasel ajal on teda ahvatlenud õlimaal. “Suurt kunsti pole seal midagi,” lõi Veldi tagasihoidlikult käega.
Ja lubas teha suvel garaazhis näituse enda jaoks. Sest maalib rõõmuks ja puhkuseks ega taha avalikkust ega arvustamist.
Fotograafiahuvi ja koostöö Peeter Toomingaga tõi Haljalasse ligi 70 haruldast fotonäitust Argentiinast Hispaaniani. “Mul on ikka silma ees, kuidas uksele ilmub muheda näoga Peeter ja ütleb: “Kuule, tõin sulle paar näitust,”” meenutas Veldi.
Suurimaks saavutuseks peab Harry Veldi 50-liikmelist Haljala kõrgetasemelist segakoori, kes praeguseks on hääbunud.
Kultuuritöö on Harry Veldi jaoks olnud üks suur väljamõtlemine. “Minu huvid on langenud kokku tööga, sellepärast olen õnnelik inimene ja sellepärast olen seda nii kaua teinud,” tunnistas ta.
Rõõmu on kunstilisele juhile toonud õnnestunud lavastused ja taidlejate edu. Aukirju on kogunenud terve kapitäis. “Ainus rahaline autasu nende aastate jooksul on see Haljala kultuuripreemia. Muidu on olnud ikka aukiri ja lilleõis,” tähendas teenekas kultuurimees.
KURIOOSUMEID KULTTURITÖÖST:
“Kes nüüd kinni läheb?” küsinud 1950-ndatel parteikontroll, kui vana-aastaõhtu plakat sai sini-mustvalge. “Eks mina lähen,” vastanud Veldi. Peale kleebitud kollane kuu lahendas asja ilma trellideta.
Kord toodi 120 meetrit punast riiet ja 80 meetrit bembergi oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamiseks. Lava punetas, aga kõik ei mahtunudki ära. Enne üritust marssisid saali peomeeleolus parteikomitee instruktorid ja käratasid, et kujundus tuleb maha võtta: kaar aastanumbritega on allapidi, aga meie elu läheb ülespidi.
Kord hilisõhtul anti tellimus kolmele plakatile: hommikuks olgu valmis. Olidki. “See siga umbne on,” polnud asjamees kujutatud notsuga rahul. Kompromissina joonistas Veldi sea saba teise asendisse.
Et orkestri repertuaari ei oleks lubatud apoliitilist lugu “Sauna taga tiigi ääres”, tõlgiti see palaks “Peipsi järve ääres”.
–>Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Veldi, Harry – kultuuritegelane
Kümnekülgne kultuurimees rabab pensionipõlve kiuste
Aastakümneid Haljala kultuuritegu juhtinud Harry Veldi on vaadanud elu ka läbi fotoaparaadi. Foto: Tairo Lutter
Haljala valla kultuuripreemia pälvinud Harry Veldi on kogu elu olnud mees nagu orkester: kirjutanud, lavastanud, maalinud, pildistanud, kujundanud, juhendanud ja visanud muhedat nalja, ning teeb nüüd elutööle järelnoppimist.
“Kõigepealt räägin ma, kuidas mind 1992. aastal pensionile saadeti,” rääkis Harry Veldi. “Olin sellega hästi nõus, sest olin 35 aastat kultuuritööd teinud ja tundsin, et see hakkas tervisele. Paari kuu pärast tundsin end nii tarbetuna kui takjas talle saba küljes – nagu ütleb Jüri Tuulik. Nüüd nokitsen majas kunstnikutöö kallal. Ring on täis saanud, kunagi alustasin Väike-Maarjas samuti kunstniku-dekoraatorina. Vahepeal olin metoodik ja kunstiline juht.”
1957. aasta esimesest päevast kultuuritööd teinud ning 1969. aastast Haljala taidlust edendanud Harry Veldi nimetab praegust tööd järelnoppimiseks: “Majale teen reklaame ja kujundustöid, kirjutan estraadiringile. Viimati oli etenduses kaheksa minu pala.”
Kõndimine noateral
Kõige lähedasem oma paljudest aladest on Harry Veldile estraad. Üksnes Viru Mari lugusid, millega naerutas kuulajaid Aino Paju, on kokku üle saja, tekste kokku arvanud ta pole. “Need lood ei ütle praegu enam midagi,” on kirjamees kindel. Sest aeg on teine ja sõnad jäävad arusaamatuks, vihjetest rääkimata. “Oma tütargi küsis, mis asi on näitlik agitatsioon,” tõi ta näite.
Tänapäeval on Veldi arvates raske estraadi kirjutada, sest enam vihjetega välja ei mängi. “Praegu on moes jämekoomika, mis mulle hästi ei istu. Varem oli estraadi kirjutamine nagu noateral käimine: et publik saaks vihjetest aru ja naeraks, aga autor vahele ei jääks,” meenutas ta nõukogudeaegset karmi ideoloogilist kontrolli.
Viru Marina esinenud Aino Paju Jaapani-reisile tõmmati kriips peale, sest tema esinemist Narva-Jõesuu sanatooriumis kuulnud julgeolekumehele Kortelainenile ei meeldinud küsimus publikule, kas hobusega saab sõita Tallinnast Jerevani. – Ei saa, sest hobune süüakse vahepeal ära. “Sel ajal oli Venemaal toitlusprogramm, süüa polnud,” selgitas Veldi.
Aukirjast rahuldustundeni
Aastaid murdis Harry Veldi pead, miks ja mille eest sai ta NSV Liidu Kirjanike Liidu aukirja. Hiljem selgus, et kirjastustegelase Aksel Tamme vahendusel pälvisid selle Viru Mari lood.
“Kui Moskva kommunistid oleks teadnud, mille eest nad sellise kõrge auhinna andsid,” paneb lugu pärjatu praegugi muigama. “Mulle pakkus see kirjutamine naudingut. Lavastamine samuti. Võtsid seda kui võistlust – kas saan publiku naerma.” Tsensuur õnnestus Harri Veldil üle kavaldada.
Estraadilooja raskeim hetk oli hoopis esietendus. “Kui istun saalis ja lavalt kostavad esimesed laused, hakkab süda peksma: kas rahvas hakkab kaasa elama. Kui hakkab, on süda rahul. Rahuldustunne ongi sageli kultuuritöö ainus tasu,” nentis Veldi.
Harry Veldi meeslüpsjate brigaad naerutas televaatajaid saates “Viljaveski”.
“Praegu ei ole taidlejatel stiimulit, pole esinemisvõimalusi, ainult lauljatel ja tantsijatel on laulu- ja tantsupeo nimel pingutada. Ansambel või näitering, kes teeb mitu kuud proove selleks, et esineda üks kord pooltühjale saalile…,” on kultuurimees Veldi murelik. “Kunagi käis lavastus “Kaheksa armastavat naist” väljas 27 korda.”
Teine murelik asi on ringijuhtide ehk sädeinimeste kadumine maalt.
28 lavastuse ja lugematu hulga kõikvõimalike muude kujunduste kõrval on Harry Veldi meisterdanud ka näitagitatsiooni plakateid, loosungeid ja muud ideoloogiliselt kohustuslikku. Kultuuritöö kõrvalt, öösiti.
“Nende eest maksti hästi. Kultuuritöötaja palk on alati olnud väike. Nii sai end ära elatada,” selgitas Veldi lihtsat matemaatikat, kuidas sai teha hingelähedast tööd, mille palga-mehed enamasti pisikeseks põlgasid.
“Praegu mõjub mõnigi asi huumorina, aga siis ajas lihtsalt vihale ja oli väga tüütu,” rääkis Veldi. “Sotsialistliku võistluse aruanne üksi oli 30 lehekülge. See oli suur väljamõtlemine.”
Kirjas pidi olema igasugust, loengutest rahvaülikoolideni – kuigi tegeldi sellega, mis rahvale meeldis – taidlusega. “Hiilimise kunst oli see kõige suurem kunst,” iseloomustas Veldi tollast kultuuriaega.
Kunst kuulub kunstnikule
Ajakirja Pikker huumori koolis ilmutas Harry Veldi end karikaturistina. Viimasel ajal on teda ahvatlenud õlimaal. “Suurt kunsti pole seal midagi,” lõi Veldi tagasihoidlikult käega.
Ja lubas teha suvel garaazhis näituse enda jaoks. Sest maalib rõõmuks ja puhkuseks ega taha avalikkust ega arvustamist.
Fotograafiahuvi ja koostöö Peeter Toomingaga tõi Haljalasse ligi 70 haruldast fotonäitust Argentiinast Hispaaniani. “Mul on ikka silma ees, kuidas uksele ilmub muheda näoga Peeter ja ütleb: “Kuule, tõin sulle paar näitust,”” meenutas Veldi.
Suurimaks saavutuseks peab Harry Veldi 50-liikmelist Haljala kõrgetasemelist segakoori, kes praeguseks on hääbunud.
Kultuuritöö on Harry Veldi jaoks olnud üks suur väljamõtlemine. “Minu huvid on langenud kokku tööga, sellepärast olen õnnelik inimene ja sellepärast olen seda nii kaua teinud,” tunnistas ta.
Rõõmu on kunstilisele juhile toonud õnnestunud lavastused ja taidlejate edu. Aukirju on kogunenud terve kapitäis. “Ainus rahaline autasu nende aastate jooksul on see Haljala kultuuripreemia. Muidu on olnud ikka aukiri ja lilleõis,” tähendas teenekas kultuurimees.
KURIOOSUMEID KULTTURITÖÖST:
“Kes nüüd kinni läheb?” küsinud 1950-ndatel parteikontroll, kui vana-aastaõhtu plakat sai sini-mustvalge. “Eks mina lähen,” vastanud Veldi. Peale kleebitud kollane kuu lahendas asja ilma trellideta.
Kord toodi 120 meetrit punast riiet ja 80 meetrit bembergi oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamiseks. Lava punetas, aga kõik ei mahtunudki ära. Enne üritust marssisid saali peomeeleolus parteikomitee instruktorid ja käratasid, et kujundus tuleb maha võtta: kaar aastanumbritega on allapidi, aga meie elu läheb ülespidi.
Kord hilisõhtul anti tellimus kolmele plakatile: hommikuks olgu valmis. Olidki. “See siga umbne on,” polnud asjamees kujutatud notsuga rahul. Kompromissina joonistas Veldi sea saba teise asendisse.
Et orkestri repertuaari ei oleks lubatud apoliitilist lugu “Sauna taga tiigi ääres”, tõlgiti see palaks “Peipsi järve ääres”.
–>Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee