Vanalinnastuudio direktor Anne Veesaar-Elling kisub närviliselt suitsu. Paneb prillid ette ja võtab jälle ära. «See on raskeim aeg mul siin majas. Mul on süda juba haige,» ütleb Veesaar, kes ei ole viimase 18 kuu jooksul päevagi puhanud. Eile hommikul läks ta äkki näost valgeks ning tundis südames torkivat valu. Selle asemel, et koju minna, helistas ta arstile ja kurtis kummalist tunnet rinnus. Arst vastas lihtsalt: «Ega enne paremaks ei lähe, kui see kõige sitem ära on olnud.»
Veesaar naeratab kramplikult ja ütleb, et nende peres on südamehaigus geenides. «Mu emal oli infarkt, ega minagi pääse,» räägib Anne.
Pöördus inkassofirma poole
Tervis hakkas viltu vedama juba kolm nädalat tagasi, kui Veesaar sai ootamatult teada, et nende lavastaja Georg Malvius nõuab teatrilt läbi võlanõudefirma Julianos Inkasso võlga. Ehkki Veesaar keeldub avalikustamast nõutavaid summasid, teeb seda tema eest Malvius.
Elektronkirjas SL Õhtulehele väidab Rootsi päritolu lavastaja Malvius, et tal on Vanalinnastuudiolt ja Smithbridge Productionilt kokku saada miljon krooni. Sellest 450 000 krooni moodustab laen, mille Malvius võttis rahalistes raskustes Vanalinnastuudio jaoks.
«Ma aitasin teatrit ja võtsin isiklikku laenu 450 000 krooni, sest teater oli rahalises raskuses. Sain lubaduse, et raha makstakse mulle nii ruttu tagasi kui võimalik. Paraku on laen pannud mind ennast nüüd majandusraskusesse, sest on tagasi maksmata,» kurdab Malvius ja kinnitab, et pole seni saanud töötasu muusikalide «Oliver» ja «Cabaret» eest. «Samuti ei maksnud teater mulle ühte lubatud reisi kinni,» tunnistab mees.
Lisaks muretseb Malvius oma meeskonnagi pärast, sest töötasu on saamata ka lavakujundaja Ellen Cairnsil, koreograaf Hakan Mayeril, valgustaja Palle Palmeril ja abiline Leif Agreril. «Hetkel olen ma tagasi saanud veerand võlast Smith-bridgeilt, Vanalinnastuudiolt mitte sentigi,» ütleb Malvius, kes on nii enda kui ka oma meeskonna töötasude kättesaamiseks pöördunud Julianus Inkasso poole.
«See oli minu ainuke võimalus raha kätte saada,» teatab Malvius ja reastab põhjused, miks ta lahkus detsembris päevapealt Vanalinnastuudiost: «Ebaausus, valed, minu nime kooskõlastamata kasutamine ja halb juhtimine.»
«Palga on ta kogu aeg kätte saanud.»
Veesaar ja Vanalinnastuudio arendusjuht Mikk Purre ohkavad, kui saavad teada Malviuse nõudmistest. Veesaar ahhetab, kui kuuleb miljonist võlguolevast kroonist. «Las ta räägib, mis tahab,» lööb ta käega.
«Oma palga on ta kogu aeg kätte saanud. Raha on projektidega seotud,» lisab Purre ja tunnistab, et kunstilise konsultandina teatris töötanud Malvius oli teatrile kallis mees. Palka sai ta rohkem kui Veesaar.
«Malvius ei kuulu kehvikute hulka, tal ei tohiks olla probleeme oma elukorraldusega. Tal oli tõesti palju soodustusi, kuid ühel hetkel ta ei saanud enam aru, et teatril ei ole võimalik kõiki arveid kinni maksta. Ta hakkas näiteks suvalisi rongipileteid tooma,» ütleb Purre.
Millest algas tüli Malviusega?
Purre sätib sõnu: «Ta ei suuda inimesi usaldada. Ta ei usu, mida talle öeldakse, ka kõige tühisemaid asju tahab ta üle kontrollida. Üks ütleb talle midagi, ta ei usu sellesse, ta küsib selle kelleltki kolmandalt üle. Siit on tulnud suhtlusprobleemid temaga.»
Veesaar tunnistab, et ka neil on Malviusele nõudmisi. «Meil jäid tööd pooleli, asjad, mis ta oleks pidanud veel tegema. Me usaldasime teda, tegime väga palju järeleandmisi eelarvelistes asjades. Ja… (mõtleb pikalt) seda näitab tulevik, kas me pöördume enesekaitseks kohtusse,» ütleb Veesaar.
Praegu ei näe ta võimalust Malviusega koostööd teha. Kas on kergem kui Malvius seal majas enam ei tööta?
Veesaar sasib pead. «Ta lahkus nii ootamatult, ta ei jätnud hüvasti isegi maja inimestega. Ta jättis kõik otsad lahti. Ma olen sinisilmne ja väga usaldasin teda. Karm kool, väga karm kool,» kordab Veesaar tasa.
Esimesed lahkhelid Malviusega said alguse siis, kui selgus, et Vanalinnastuudio ei suuda muusikali «Oliver» müüa ning reklaamib seda kui lastetükki. Suurem eriarvamus tekkis uuslavastusega, mida Malvius plaanis välja tuua kaheksa külalisnäitlejaga, mille jaoks teater korraldas avaliku konkursi. Ehkki teater oli Malviusele selgitanud, et kalliks etenduseks pole raha, kerkis lavastuse eelarve poole miljonini. Selleks Vanalinnastuudiol jaksu polnud ning Malvius solvus. Enne kui teater temaga kokkuleppele jõudis, oli Malvius Vanalinnastuudioga lepingut rikkudes käe Vanemuisele andnud ja lubaduse tuua Tartus välja muusikal «Jesus Christ Superstar». Pärast seda, detsembris, läksid Malviuse ja Veesaare meeskonna teed lahku.
Kas Malvius solvus seepärast, et teater hakkas teda piirama? «Ma ei usu, et ta seda tundis. See ei ole lihtsalt võimalik,» ütleb Purre ja lisab, et tegelikult said nad Malviusega juba varem üksteisest valesti aru: kui algselt oli muusikal «Cabaret» mõeldud väikese vaevaga ülespandavaks ringreisuetenduseks, siis lõppkokkuvõttes oli tegu lavastusega, mille ülespanek kestis kokku kolm päeva.
Rahvusooperi avalike suhete juht: Malvius vedas meid alt
Oli külm märtsipäev, kui Rahvusooperi Estonia peadirektori Paul Himma postkasti potsatas elektronkiri Georg Malviuselt, kes uuris maad, kas ehk muusikateater temaga koostööd tahab teha? Himma vastus Malviusele jäi jahedaks. Nädal hiljem helistas Himmale võlanõudja Julianus Inkassost ja teatas, et Malvius on neid volitanud muusikateatrilt võlg sisse nõuda. Veerand tundi kestnud vestlus lõppes võlanõudja sõnadega: «Mul on asi selge.» Pärast seda on olnud vaikus ning rahvusooperis eeldatakse, et Malviuse rahanõudel polnud siiski alust.
«Jah, Malvius väidab, et me oleme talle võlgu. Me ei ole talle võlgu. Kui ta ei ole sellega nõus, mingu kohtusse. Siis saab asjaga ühele poole,» ütleb teatri avalike suhete juht Kaido Padar ja tunnistab, et üldkokkuvõttes on Malvius hoopis neid alt vedanud.
Suured plaanid rahvusooperi ja Malviuse vahel pandi maha 2001. kevadel, kui rahvusooper otsustas lavale tuua muusikali «Minu veetlev leedi». Suurejooneline esietendus pidi esialgu toimuma eelmise aasta novembris, siis lükati see Malviuse hõivatuse tõttu tänavu detsembrisse.
Kui eelmise aasta sügisel hakkasid Estonia töökojad muusikali lavajooniseid küsima, ei osanud juhtkond selget vastust anda, kas muusikal toimub või ei. Punane tuluke hakkas muusikateatri juhtidel vilkuma aga möödunud aasta lõpul, kui sai teatavaks, et Malvius hakkab hoopis Helsingis lavastama «Miss Saigoni». Ehkki Malvius rahustas rahvusooperi juhte, et küll ta jõuab ka «Minu veetleva leedi» lavale tuua, andis ta kohe ühe löögi: enne jõule teatas Vanemuine, et Malvius hakkab hoopis neil lavastama ning toob suvel välja muusikali «Jesus Christ Superstari».
«Saime siis aru, et siit head nahka ei tule,» ütleb Padar. Ta lisab, et just Malviuse hõivatuse pärast oli rahvusooper sunnitud tulusast muusikaliprojektist loobuma. Paraku oli aga teater Malviusele nn. stardiraha maksnud, mis SL Õhtulehe andmetel ulatub üle 100 000 krooni.
«Jah, me maksime teatud lepingu osa Malviusele ära, see oli meie jaoks suur summa,» räägib Padar ega mõista, kuidas saab Malvius veel saamata töötasu nõuda. «Aga ta ei ole ka tööd teinud,» sõnab Padar.
Küsimustele seoses rahvusooperiga kirjutab Malvius SL Õhtulehele:
«Minu probleemid Estoniaga on väga lihtsad. Mul oli kokkulepe tuua välja «Minu veetlev leedi». Nad maksid mulle osa lepingus ettenähtud tasust, kuid katkestasid etenduse väljatoomise. Direktor ütles, et teda ei huvita ülejäänud leping, mille peale tegin ettepaneku lavastust muuta, kuid tema vastus oli ei. Kõigis rahvusvahelistes teatrites on tava, et kui lavastuse väljatoomine katkestatakse, siis makstakse välja kogu lepingus ettenähtud summa. Mr. Himma süüdistab lavakujundajat /Ellen Cairnsi/ lepingule allakirjutamata jätmises. Ma ei ole vastutav teiste eest, aga ma tean, et tegelikult oli selle taga teatrimaja rekonstrueerimine, mõned majanduslikud probleemid ja Neeme Kuninga surve.
Viimases kirjas Mr. Himma andis mulle ridade vahelt mõista, et kui ma pöördun oma õiguste eest õigusabi poole, võin ma unustada rahvusooperis töötamise. Minu vastus talle oli seepeale, et hetkel vajab Estonia teater ja tema kunstiline tase mind rohkem kui mina neid. Oma õiguste eest lähen vajadusel kas või kohtusse.»
Uudised
VE: Veesaar, Anne – näitleja ja teatrijuht
Anne Veesaar: «Mu süda on haige. Ja kui ma pean rääkima Georg Malviusest, siis las ta räägib ise.»
Kirsti Vainküla, SLÕL, 8. aprill 2004
Muusikalide lavastamisega kuulsust kogunud Georg Malvius nõuab Vanalinnastuudiolt miljon krooni, millest peaaegu poole moodustab Malviuse võetud laen.
Veesaar naeratab kramplikult ja ütleb, et nende peres on südamehaigus geenides. «Mu emal oli infarkt, ega minagi pääse,» räägib Anne.
Pöördus inkassofirma poole
Tervis hakkas viltu vedama juba kolm nädalat tagasi, kui Veesaar sai ootamatult teada, et nende lavastaja Georg Malvius nõuab teatrilt läbi võlanõudefirma Julianos Inkasso võlga. Ehkki Veesaar keeldub avalikustamast nõutavaid summasid, teeb seda tema eest Malvius.
Elektronkirjas SL Õhtulehele väidab Rootsi päritolu lavastaja Malvius, et tal on Vanalinnastuudiolt ja Smithbridge Productionilt kokku saada miljon krooni. Sellest 450 000 krooni moodustab laen, mille Malvius võttis rahalistes raskustes Vanalinnastuudio jaoks.
«Ma aitasin teatrit ja võtsin isiklikku laenu 450 000 krooni, sest teater oli rahalises raskuses. Sain lubaduse, et raha makstakse mulle nii ruttu tagasi kui võimalik. Paraku on laen pannud mind ennast nüüd majandusraskusesse, sest on tagasi maksmata,» kurdab Malvius ja kinnitab, et pole seni saanud töötasu muusikalide «Oliver» ja «Cabaret» eest. «Samuti ei maksnud teater mulle ühte lubatud reisi kinni,» tunnistab mees.
Lisaks muretseb Malvius oma meeskonnagi pärast, sest töötasu on saamata ka lavakujundaja Ellen Cairnsil, koreograaf Hakan Mayeril, valgustaja Palle Palmeril ja abiline Leif Agreril. «Hetkel olen ma tagasi saanud veerand võlast Smith-bridgeilt, Vanalinnastuudiolt mitte sentigi,» ütleb Malvius, kes on nii enda kui ka oma meeskonna töötasude kättesaamiseks pöördunud Julianus Inkasso poole.
«See oli minu ainuke võimalus raha kätte saada,» teatab Malvius ja reastab põhjused, miks ta lahkus detsembris päevapealt Vanalinnastuudiost: «Ebaausus, valed, minu nime kooskõlastamata kasutamine ja halb juhtimine.»
«Palga on ta kogu aeg kätte saanud.»
Veesaar ja Vanalinnastuudio arendusjuht Mikk Purre ohkavad, kui saavad teada Malviuse nõudmistest. Veesaar ahhetab, kui kuuleb miljonist võlguolevast kroonist. «Las ta räägib, mis tahab,» lööb ta käega.
«Oma palga on ta kogu aeg kätte saanud. Raha on projektidega seotud,» lisab Purre ja tunnistab, et kunstilise konsultandina teatris töötanud Malvius oli teatrile kallis mees. Palka sai ta rohkem kui Veesaar.
«Malvius ei kuulu kehvikute hulka, tal ei tohiks olla probleeme oma elukorraldusega. Tal oli tõesti palju soodustusi, kuid ühel hetkel ta ei saanud enam aru, et teatril ei ole võimalik kõiki arveid kinni maksta. Ta hakkas näiteks suvalisi rongipileteid tooma,» ütleb Purre.
Millest algas tüli Malviusega?
Purre sätib sõnu: «Ta ei suuda inimesi usaldada. Ta ei usu, mida talle öeldakse, ka kõige tühisemaid asju tahab ta üle kontrollida. Üks ütleb talle midagi, ta ei usu sellesse, ta küsib selle kelleltki kolmandalt üle. Siit on tulnud suhtlusprobleemid temaga.»
Veesaar tunnistab, et ka neil on Malviusele nõudmisi. «Meil jäid tööd pooleli, asjad, mis ta oleks pidanud veel tegema. Me usaldasime teda, tegime väga palju järeleandmisi eelarvelistes asjades. Ja… (mõtleb pikalt) seda näitab tulevik, kas me pöördume enesekaitseks kohtusse,» ütleb Veesaar.
Praegu ei näe ta võimalust Malviusega koostööd teha. Kas on kergem kui Malvius seal majas enam ei tööta?
Veesaar sasib pead. «Ta lahkus nii ootamatult, ta ei jätnud hüvasti isegi maja inimestega. Ta jättis kõik otsad lahti. Ma olen sinisilmne ja väga usaldasin teda. Karm kool, väga karm kool,» kordab Veesaar tasa.
Esimesed lahkhelid Malviusega said alguse siis, kui selgus, et Vanalinnastuudio ei suuda muusikali «Oliver» müüa ning reklaamib seda kui lastetükki. Suurem eriarvamus tekkis uuslavastusega, mida Malvius plaanis välja tuua kaheksa külalisnäitlejaga, mille jaoks teater korraldas avaliku konkursi. Ehkki teater oli Malviusele selgitanud, et kalliks etenduseks pole raha, kerkis lavastuse eelarve poole miljonini. Selleks Vanalinnastuudiol jaksu polnud ning Malvius solvus. Enne kui teater temaga kokkuleppele jõudis, oli Malvius Vanalinnastuudioga lepingut rikkudes käe Vanemuisele andnud ja lubaduse tuua Tartus välja muusikal «Jesus Christ Superstar». Pärast seda, detsembris, läksid Malviuse ja Veesaare meeskonna teed lahku.
Kas Malvius solvus seepärast, et teater hakkas teda piirama? «Ma ei usu, et ta seda tundis. See ei ole lihtsalt võimalik,» ütleb Purre ja lisab, et tegelikult said nad Malviusega juba varem üksteisest valesti aru: kui algselt oli muusikal «Cabaret» mõeldud väikese vaevaga ülespandavaks ringreisuetenduseks, siis lõppkokkuvõttes oli tegu lavastusega, mille ülespanek kestis kokku kolm päeva.
Rahvusooperi avalike suhete juht: Malvius vedas meid alt
Oli külm märtsipäev, kui Rahvusooperi Estonia peadirektori Paul Himma postkasti potsatas elektronkiri Georg Malviuselt, kes uuris maad, kas ehk muusikateater temaga koostööd tahab teha? Himma vastus Malviusele jäi jahedaks. Nädal hiljem helistas Himmale võlanõudja Julianus Inkassost ja teatas, et Malvius on neid volitanud muusikateatrilt võlg sisse nõuda. Veerand tundi kestnud vestlus lõppes võlanõudja sõnadega: «Mul on asi selge.» Pärast seda on olnud vaikus ning rahvusooperis eeldatakse, et Malviuse rahanõudel polnud siiski alust.
«Jah, Malvius väidab, et me oleme talle võlgu. Me ei ole talle võlgu. Kui ta ei ole sellega nõus, mingu kohtusse. Siis saab asjaga ühele poole,» ütleb teatri avalike suhete juht Kaido Padar ja tunnistab, et üldkokkuvõttes on Malvius hoopis neid alt vedanud.
Suured plaanid rahvusooperi ja Malviuse vahel pandi maha 2001. kevadel, kui rahvusooper otsustas lavale tuua muusikali «Minu veetlev leedi». Suurejooneline esietendus pidi esialgu toimuma eelmise aasta novembris, siis lükati see Malviuse hõivatuse tõttu tänavu detsembrisse.
Kui eelmise aasta sügisel hakkasid Estonia töökojad muusikali lavajooniseid küsima, ei osanud juhtkond selget vastust anda, kas muusikal toimub või ei. Punane tuluke hakkas muusikateatri juhtidel vilkuma aga möödunud aasta lõpul, kui sai teatavaks, et Malvius hakkab hoopis Helsingis lavastama «Miss Saigoni». Ehkki Malvius rahustas rahvusooperi juhte, et küll ta jõuab ka «Minu veetleva leedi» lavale tuua, andis ta kohe ühe löögi: enne jõule teatas Vanemuine, et Malvius hakkab hoopis neil lavastama ning toob suvel välja muusikali «Jesus Christ Superstari».
«Saime siis aru, et siit head nahka ei tule,» ütleb Padar. Ta lisab, et just Malviuse hõivatuse pärast oli rahvusooper sunnitud tulusast muusikaliprojektist loobuma. Paraku oli aga teater Malviusele nn. stardiraha maksnud, mis SL Õhtulehe andmetel ulatub üle 100 000 krooni.
«Jah, me maksime teatud lepingu osa Malviusele ära, see oli meie jaoks suur summa,» räägib Padar ega mõista, kuidas saab Malvius veel saamata töötasu nõuda. «Aga ta ei ole ka tööd teinud,» sõnab Padar.
Küsimustele seoses rahvusooperiga kirjutab Malvius SL Õhtulehele:
«Minu probleemid Estoniaga on väga lihtsad. Mul oli kokkulepe tuua välja «Minu veetlev leedi». Nad maksid mulle osa lepingus ettenähtud tasust, kuid katkestasid etenduse väljatoomise. Direktor ütles, et teda ei huvita ülejäänud leping, mille peale tegin ettepaneku lavastust muuta, kuid tema vastus oli ei. Kõigis rahvusvahelistes teatrites on tava, et kui lavastuse väljatoomine katkestatakse, siis makstakse välja kogu lepingus ettenähtud summa. Mr. Himma süüdistab lavakujundajat /Ellen Cairnsi/ lepingule allakirjutamata jätmises. Ma ei ole vastutav teiste eest, aga ma tean, et tegelikult oli selle taga teatrimaja rekonstrueerimine, mõned majanduslikud probleemid ja Neeme Kuninga surve.
Viimases kirjas Mr. Himma andis mulle ridade vahelt mõista, et kui ma pöördun oma õiguste eest õigusabi poole, võin ma unustada rahvusooperis töötamise. Minu vastus talle oli seepeale, et hetkel vajab Estonia teater ja tema kunstiline tase mind rohkem kui mina neid. Oma õiguste eest lähen vajadusel kas või kohtusse.»