Just sellised usaldust õõnestavad juhtumid pluss mõne inimese mittemidagitegemine kogu aastatepikkuse riigikogutöö vältel on rahva hellaks teinud ja siit ka nõnda suur turmtuli, kui nende palk nüüd tõusis. Seega on riigikogu ise tublisti süüdi, et ta on säärase pahameele alla sattunud. Rohkem kui pool miljonit krooni maksvate autode liisimine näitab, et eetika on mõnedel liikmetel ikkagi käest ära. Lisaboonused moodustavad rahvasaadikutele märgatava palgalisa ja selle segaduse vältimiseks tuleks edaspidi lisatasude süsteemi oluliselt piirata.
Probleemiks pole seega mitte niivõrd palk ise, mis pole tänapäeva tingimustes ju midagi hirmuäratavalt suurt. Kui parlamendis ei oleks hea palk, siis ei hakkaks arukamad, kel on ka mujal head teenimisvõimalused, sinna ju üldse kandideerima. Arvestada tuleb sedagi, et riigikokku tulles peavad inimesed loobuma erialasest tööst ja Toompeal oldud aja jooksul kaotavad nad paratamatult oma kutsemeisterlikkust. Võtkem näiteks kirurg – mis töötegija ta enam on, kui ta pole näiteks kaheksa aastat skalpelli kätte võtnud?
Palk peab olema ikkagi korralik, sest parlament on ometi üks vabariigi tähtsamaid institutsioone. Tuleb arvestada, milline on parlamendiliikme staatus ja vastutus. Oleks ju nadi, kui me määraksime riigikogulastele vallavanematega võrdsed palgad.
Palgatõusu sidumine riigi keskmise palgaga on tekitanud palju paksu verd. On väljendatud ka mõtet anda palgamääramise töö nn tarkade nõukogule, kuhu kuuluksid ühiskonna lugupeetud liikmed, kes määraksid rahvasaadikutele kohase palga. Kuid praegu takistab seda põhiseadus, mis ütleb, et riigikogu ise määrab oma järgmisele koosseisule palga. Kui tahetaks seda muuta, kuluks selleks väga kaua aega, nagu põhiseadusemuudatustega ikka juhtub. Seega pole siit kiiret lahendust loota.
Teoreetiliselt oleks muidugi võimalik tulevikuks määrata üks kindel palk, näiteks 60 000, aga see jääks aja jooksul inflatsioonile jalgu. Elukallidus kasvab ju kiiresti ja nii peavad ka palgad liikuma vastavalt ühiskonna arengule ja elatustasemele. Ei ole kuulnud, et mõnes valdkonnas palgad langeksid. Sama loomulik on ka see, et riigikogu palgad peaksid tõusma. Seega on pidevalt muutuva sissetulekuga süsteem kõige mõistlikum.
Järelikult peaks see ikkagi olema seotud kas keskmise või miinimumpalgaga ning nende kahe variandi vahel ongi valikuvõimalused. Lähtuda võikski hoopis miinimumpalgast, see mõjuks riigikogulastele motiveerivalt riigi edendamisel ja Toompea palk käiks elatustasemega ühte jalga.
Väiksem parlament
Siit-sealt kostnud ettepanekud määrata parlamendiliikmete sissetulekut näiteks häälte alusel või põhimõttel “kuidas töö, nõnda palk” on raske rakendada. Tegemist on ikkagi erinevate maailmavaateliste tõekspidamiste klapitamisega ning seepärast on seaduseparandusi keeruline erapooletult hinnata ja nende produktiivsust mõne teise tööga võrrelda. Häälte alusel sissetulekut määrates aga muutuksime küll maailma naerualusteks, sest paljud mitte eriti populaarsed poliitikud on seadusloomes väga tublid töömehed. Rahva soosing on eriline nähtus, mida tuleb ikkagi võtta reservatsiooniga, sest see ei määra isiku väärtust igapäevase riigikogutöö seisukohalt.
Küll aga tasub nõuda riigikogulastelt tehtava töö kvaliteeti. Päris palju on rahvasaadikuid, kellest polegi kogu nelja-aastase ametiaja jooksul midagi kuulda. Seega oleks kulude kokku hoidmiseks mõistlik kunagi tulevikus vähendada riigikogu liikmete arvu. Samasuguse ettepaneku vähendada liikmete arvu praeguselt 101-lt 61-ni tegi omal ajal ka kadunud president Lennart Meri. Nüüdseks on juba suurem osa vajalikke seadusi paigas ja seega pole tööd nii palju, et seda ei jõuaks 61 liikmega ära teha. Ehk saaks nii välja sõeluda tühja töö tegijaid, kes ühtegi muudatusettepanekut ei tee, küll aga hääletavad kuulekalt, nagu fraktsiooni juhtkond käsib. Kindlasti ei meeldi riigikogu suuruse vähendamine paljudele, kes tahaksid endale hoopis mugavat kohta kindlustada, aga rahva survega on võimalik rahvasaadikuid ikkagi selles suunas tegutsema sundida.
Uudised
VE: Valk, Heinz: ükskord me võidame nii-kui-nii
Heinz Valk: Häirib ülbus, mitte palga suurus
Kogu hiljuti vallandunud lament riigikogulaste palkade üle polegi ju tegelikult väitlus niivõrd palkade, kuivõrd muude lisaboonuste ülbe kasutamise üle – mingu see raha siis hirmkallite autode ülalpidamiseks või majoneesi ostmiseks.
Just sellised usaldust õõnestavad juhtumid pluss mõne inimese mittemidagitegemine kogu aastatepikkuse riigikogutöö vältel on rahva hellaks teinud ja siit ka nõnda suur turmtuli, kui nende palk nüüd tõusis. Seega on riigikogu ise tublisti süüdi, et ta on säärase pahameele alla sattunud. Rohkem kui pool miljonit krooni maksvate autode liisimine näitab, et eetika on mõnedel liikmetel ikkagi käest ära. Lisaboonused moodustavad rahvasaadikutele märgatava palgalisa ja selle segaduse vältimiseks tuleks edaspidi lisatasude süsteemi oluliselt piirata.
Probleemiks pole seega mitte niivõrd palk ise, mis pole tänapäeva tingimustes ju midagi hirmuäratavalt suurt. Kui parlamendis ei oleks hea palk, siis ei hakkaks arukamad, kel on ka mujal head teenimisvõimalused, sinna ju üldse kandideerima. Arvestada tuleb sedagi, et riigikokku tulles peavad inimesed loobuma erialasest tööst ja Toompeal oldud aja jooksul kaotavad nad paratamatult oma kutsemeisterlikkust. Võtkem näiteks kirurg – mis töötegija ta enam on, kui ta pole näiteks kaheksa aastat skalpelli kätte võtnud?
Palk peab olema ikkagi korralik, sest parlament on ometi üks vabariigi tähtsamaid institutsioone. Tuleb arvestada, milline on parlamendiliikme staatus ja vastutus. Oleks ju nadi, kui me määraksime riigikogulastele vallavanematega võrdsed palgad.
Palgatõusu sidumine riigi keskmise palgaga on tekitanud palju paksu verd. On väljendatud ka mõtet anda palgamääramise töö nn tarkade nõukogule, kuhu kuuluksid ühiskonna lugupeetud liikmed, kes määraksid rahvasaadikutele kohase palga. Kuid praegu takistab seda põhiseadus, mis ütleb, et riigikogu ise määrab oma järgmisele koosseisule palga. Kui tahetaks seda muuta, kuluks selleks väga kaua aega, nagu põhiseadusemuudatustega ikka juhtub. Seega pole siit kiiret lahendust loota.
Teoreetiliselt oleks muidugi võimalik tulevikuks määrata üks kindel palk, näiteks 60 000, aga see jääks aja jooksul inflatsioonile jalgu. Elukallidus kasvab ju kiiresti ja nii peavad ka palgad liikuma vastavalt ühiskonna arengule ja elatustasemele. Ei ole kuulnud, et mõnes valdkonnas palgad langeksid. Sama loomulik on ka see, et riigikogu palgad peaksid tõusma. Seega on pidevalt muutuva sissetulekuga süsteem kõige mõistlikum.
Järelikult peaks see ikkagi olema seotud kas keskmise või miinimumpalgaga ning nende kahe variandi vahel ongi valikuvõimalused. Lähtuda võikski hoopis miinimumpalgast, see mõjuks riigikogulastele motiveerivalt riigi edendamisel ja Toompea palk käiks elatustasemega ühte jalga.
Väiksem parlament
Siit-sealt kostnud ettepanekud määrata parlamendiliikmete sissetulekut näiteks häälte alusel või põhimõttel “kuidas töö, nõnda palk” on raske rakendada. Tegemist on ikkagi erinevate maailmavaateliste tõekspidamiste klapitamisega ning seepärast on seaduseparandusi keeruline erapooletult hinnata ja nende produktiivsust mõne teise tööga võrrelda. Häälte alusel sissetulekut määrates aga muutuksime küll maailma naerualusteks, sest paljud mitte eriti populaarsed poliitikud on seadusloomes väga tublid töömehed. Rahva soosing on eriline nähtus, mida tuleb ikkagi võtta reservatsiooniga, sest see ei määra isiku väärtust igapäevase riigikogutöö seisukohalt.
Küll aga tasub nõuda riigikogulastelt tehtava töö kvaliteeti. Päris palju on rahvasaadikuid, kellest polegi kogu nelja-aastase ametiaja jooksul midagi kuulda. Seega oleks kulude kokku hoidmiseks mõistlik kunagi tulevikus vähendada riigikogu liikmete arvu. Samasuguse ettepaneku vähendada liikmete arvu praeguselt 101-lt 61-ni tegi omal ajal ka kadunud president Lennart Meri. Nüüdseks on juba suurem osa vajalikke seadusi paigas ja seega pole tööd nii palju, et seda ei jõuaks 61 liikmega ära teha. Ehk saaks nii välja sõeluda tühja töö tegijaid, kes ühtegi muudatusettepanekut ei tee, küll aga hääletavad kuulekalt, nagu fraktsiooni juhtkond käsib. Kindlasti ei meeldi riigikogu suuruse vähendamine paljudele, kes tahaksid endale hoopis mugavat kohta kindlustada, aga rahva survega on võimalik rahvasaadikuid ikkagi selles suunas tegutsema sundida.