Kevadeti, kui jätkub vett Valaste Suurkraavi, saab imetleda ka pangalt langeva Eesti kõrgeima joa ilu. Valaste joa suurimaks kõrguseks on mõõdetud 25,5 meetrit. Veevaestel aegadel lakkab juga eksisteerimast. Alljärgnevalt valik fotomeenutusi aastaist 1989-2000.
Kevadel
Vaatesilla ehitus
xxx
Valaste joa vaatajaid kostitatakse
Esmaspäeval tõmmati Valaste kohviku avamisega joon alla mitu aastat väldanud projektile, mille käigus tehti Toila-Ontika turismipiirkonnas mitmeid töid, alates teeolude parandamisest ja lõpetades matkaraja loomisega.
Riigikogu liige ja Kohtla vallavolikogu esimees Arno Rossman meenutas, et Valastet kui turismiobjekti hakati arendama juba aastaid tagasi, veel enne Euroopa Liidu Phare 2000 ESC alaprojekti “Toila-Ontika looduspark” algust. “1994. aastal pöörduti järjest rohkem omavalitsuse poole etteheidetega: “Teil on Eesti kõrgeim juga, aga ümbrus näeb jube välja ja kuiva jalaga sellele ligi ei pääse.” Need süüdistused andsid mõtlemisainet ja 1995. aastal hakati tõsisemalt mõtlema sellele, kuidas seda paika atraktiivsemaks teha,” meenutas ta.
Rossman märkis, et isegi ajal, kui Valastel olid valminud ainult vaateplatvorm ja keerdtrepp, käis kolmel suvekuul juga imetlemas kuni 30 000 külastajat. Nüüd, kui on lisandunud kohvik ja korralik valgustatud parkla, peaks külastatavus tema hinnangul veelgi suurenema.
Ligi 1,5 miljonit krooni maksma läinud 24kohalise kohvikuhoone projekteeris Andres Lunge ja ehitas OÜ VET Ehitus Grupp. Kohvikut haldab OÜ Cops & Max ning see on avatud iga päev kella 10-20.
Phare 2000 ESC alaprojekti “Toila-Ontika looduspark” juht Margus Ilmjärv märkis, et projekti kõige kallim töö oli tegelikult 8,5 kilomeetri pikkuse Saka-Ontika-Valaste teelõigu kahekordne pindamine ja teeäärse heakorrastamine, mis läks maksma ligi 3 miljonit krooni.
Peale selle asfalteeriti Oru parki läbiv tee Toila randa ning ehitati lõpuni Ontika-Valaste vaheliselt pankrannikult mereranda viiv trepp. Toila randa ja sadamasse paigaldati tehnilised kommunikatsioonid, duðid, joogikohad ja WC; Toila sadamast kuni Martsani rajati matkarada. Samuti koostati projekti raames turismi tegevuskava ja üllitati Toila-Ontika turismipiirkonda tutvustavad trükised, kust leiab infot nii vaatamisväärsuste kui turismiteenuste kohta. Trükist täiendab romantilise süþeega film ühe noormehe ja neiu rännakust Toila-Ontika looduspargi kaunimatesse paikadesse.
Euroopa Liit rahastas projekti elluviimist 6,12 miljoni krooniga; riigipoolne omaosalus oli 1,97 miljonit krooni. Oma panuse andsid Toila vald 72 000 krooniga ja Kohtla vald ligi 400 000 krooniga. “Vald maksis kohviku sisseseade, objekti valgustuse ja valve eest,” selgitas Kohtla vallavanem Etti Kagarov. Valgustatud on ka juga, et see oleks pimedaski vaadeldav.
SIRLE SOMMER-KALDA
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003
xxx
Kunagi tundmatu Valaste juga meelitab turiste12.08.2004 Margus Kruut, reisi- ja loodushuviline
M is siin niimoodi mühiseb? Lained on väikesed, see ei saa ju olla mere hääl? Kas vesi katki ei lähe, kui nii kõrgelt alla kukub? Miks juga oma vee ära annab? Kustkohast uue võtab? Kas vesi lõpuks otsa ei saa?
Poisipõnn kohe oskab küsida ning lapsesuu puistab siiraid selgitussoove uskumatult kiire ja katkematu vadinana.
«See ei ole tõesti merekohin, oma veed saadab kaldajärsakust alla hoopis Eesti kõrgeim juga, Valaste juga, kohe läheme ja uurime kõike lähemalt,» vastab ema oma viie-kuueaastase poja pärimistele ning järgmisel hetkel joale lähenedes pigistab suurte pruunide silmadega poiss kõvasti emme kätt, et mitte ära kaduda.
«Ma natuke kardan ka,» tunnistab poeg, kui nad jõuavad keerdtreppideni, mis laskuvad järsu paekalda seina külge klammerdununa alla, ürgmetsa kohal asuvale õhulisele vaateplatvormile.
Hetk mõtlemist, siis teeb väikemees esimese otsustava sammu. Veidi hiljem on närvekõditav laskumine juba möödas ning selle võiduka tasuna saavad poiss ja tema ema nautida lummavaid looduspilte.
Ja vaevalt keegi teine peale vaateplatvormi jõuaks kokku lugeda erinevates keeltes kuuldud ahhetusi stiilis: «Oh, seda küll ei oodanud!» «Ah, missugune vaatepilt!» «Appi, kui ilus ja võimas!».
Eriti õnnelikud, tihti isegi keeletud on need, kes sattuvad juga nägema pärast suuremat vihmaperioodi – siis purskub suhteliselt kitsast kanalist alla võimas vetevoog.
Kuivemal ajal on lood veidi halvemad, sest Valaste oja saab oma veed suhteliselt väikeselt valgalalt – lähipiirkonna rabast ja kuivenduskraavidest – ning seetõttu võib juga põuase suvega sootuks olematuks kärbuda.
P raegust Valaste joa ümbrust vaadates on raske uskuda, et enne taasiseseisvumist jäi terve Põhja-Eesti mereäär, sealhulgas Kirde-Eesti pankrannik piiritsooni, seetõttu oli kõnealuse vaatamisväärsuse külastamine raskendatud ning vähesed peale kohalike ja loodushuviliste teadsid Valaste joa täpset asukohta.
Nii veelangust kui ka seda toitvat oja varjasid tihedad põõsad, samuti puudusid turiste abistavad infotahvlid ning korralikud parkimiskohad.
Midagi ei kuku sülle niisama – viimastel aastatel on Valaste ja Ontika küla piiril paikneva vaatamisväärsuse eksponeerimiseks ära tehtud suur töö: endine tolmune juurdepääsutee pinnati, paigaldati joa asukohta suunavad viidad ning ohutuspiirded.
Joa juurde ehitati vaateplatvorm, selleni laskuvad keerdtrepid, lisaks parkla ja kohvik. Märkimist väärib ka asjaolu, et juga on valgustatud ning seetõttu pimedaski hästi vaadeldav.
Tulevikus plaanivad kohalikud rajada veel kämpingu turistidele ööbimisvõimaluse pakkumiseks ja trepid, mis võimaldaksid laskuda veelgi madalamale, ürgmetsa ja mereranda minekuks. Praegu saab kaldast alla mere äärde ohutult laskuda alles ligi 1 kilomeetri kaugusel asuvatelt Ontika suunale jäävatelt laugetelt puittreppidelt.
Turismimagnet ei kaota oma külgetõmbejõudu isegi talvel, vaid pakub võrratuid vaatepilte ümbruskonna puudele tekkivate looduslike jääskulptuuride näol.
Joa juures asuva kohviku klienditeenindaja, Valaste küla põliselanik ja külavanema abi Heidi Lõhmus ütleb, et kuigi paviljon avati mullu jõuludeks, on kõik veel suhteliselt uudne, sest käib alles esimene suvehooaeg ja alates aprillist ollakse katseliselt lahti ööpäev läbi.
Külastajate hulgaga võib rahule jääda, kliente jätkub, rõõmustab Lõhmus.
K oht on eriti menukas ka pulmarongide peatuspaigana. Seda tõestab ka suur hulk platvormi külge lukustatud tabasid, mis sümboliseerivad kindlat soovi siduda kokku tabale graveeritud nimede kandjate elusaatused.
Kohalikud kutsuvad juga veega varustavat oja hoopis Valaste suurkraaviks. Heal lapsel mitu nime – Kaasikvälja peakraav tuleb kuivendustöödega sina peal olevate meeste keelele kohe, kui juttu teha Valaste ojast ja joast.
Lõhmus meenutab vanaema juttu, kuidas juba mitu põlve tagasi kaevanud üks tubli mees nimega Kraavi Jüri praeguse Valaste suurkraavi kohale väikese kanali, mis aitas liigvett kaldajärsakust alla juhtida. Kas seal enne seda mingi veenire voolas, memm täpselt ei mäletanudki.
A ga Lõhmus teab kindlalt, et 1970ndate alguses maaparandustööde käigus kaevati Valastes uusi ja süvendati vanu kraave, mille tulemusel muudeti sügavamaks teiste seas ka juga veega varustav veenire ning sealt saigi suurkraav arvatavasti oma nime.
Praegune külavanema abi oli siis kaheksa-üheksa-aastane tüdrukutirts, kes nägi tulevase turismimagneti sündi oma silmaga pealt.
Viimaste aastate jooksul vetemängu korduvalt külastanud loodussõbrad panid tähele, et vee allalangemisele on silmnähtavalt kõrgust juurde lisandunud.
Hea üllatusena saidki paljude loodushuviliste oletused joa kõrguse kasvamise kohta konkreetse ja ootuspärase lõpplahenduse – Eesti Looduskaitse Seltsi Ida-Virumaa Loodushariduskeskuse eestvedamisel eelmise aasta sügisel tehtud mõõtmised kinnitasid Valaste joa uueks rekordkõrguseks 30,5 meetrit varasema 26,1 meetri asemel.
Veelangust muutsid kõrgemaks mullusuvised vihmasajud ja üleujutused Ida-Virumaal, mis süvendasid joaalust, sest suured vetevood viisid orust märkimisväärse hulga pinnast merre.
Arvatavasti kasvab Valaste joa kõrgus edaspidi veelgi, sest orus on kergesti minema uhutav sinisavimassiiv.
xxx
Uudised
VE: Valaste juga
Kevadeti, kui jätkub vett Valaste Suurkraavi, saab imetleda ka pangalt langeva Eesti kõrgeima joa ilu. Valaste joa suurimaks kõrguseks on mõõdetud 25,5 meetrit. Veevaestel aegadel lakkab juga eksisteerimast. Alljärgnevalt valik fotomeenutusi aastaist 1989-2000.
Kevadel
Vaatesilla ehitus
xxx
Valaste joa vaatajaid kostitatakse
Esmaspäeval tõmmati Valaste kohviku avamisega joon alla mitu aastat väldanud projektile, mille käigus tehti Toila-Ontika turismipiirkonnas mitmeid töid, alates teeolude parandamisest ja lõpetades matkaraja loomisega.
Riigikogu liige ja Kohtla vallavolikogu esimees Arno Rossman meenutas, et Valastet kui turismiobjekti hakati arendama juba aastaid tagasi, veel enne Euroopa Liidu Phare 2000 ESC alaprojekti “Toila-Ontika looduspark” algust. “1994. aastal pöörduti järjest rohkem omavalitsuse poole etteheidetega: “Teil on Eesti kõrgeim juga, aga ümbrus näeb jube välja ja kuiva jalaga sellele ligi ei pääse.” Need süüdistused andsid mõtlemisainet ja 1995. aastal hakati tõsisemalt mõtlema sellele, kuidas seda paika atraktiivsemaks teha,” meenutas ta.
Rossman märkis, et isegi ajal, kui Valastel olid valminud ainult vaateplatvorm ja keerdtrepp, käis kolmel suvekuul juga imetlemas kuni 30 000 külastajat. Nüüd, kui on lisandunud kohvik ja korralik valgustatud parkla, peaks külastatavus tema hinnangul veelgi suurenema.
Ligi 1,5 miljonit krooni maksma läinud 24kohalise kohvikuhoone projekteeris Andres Lunge ja ehitas OÜ VET Ehitus Grupp. Kohvikut haldab OÜ Cops & Max ning see on avatud iga päev kella 10-20.
Phare 2000 ESC alaprojekti “Toila-Ontika looduspark” juht Margus Ilmjärv märkis, et projekti kõige kallim töö oli tegelikult 8,5 kilomeetri pikkuse Saka-Ontika-Valaste teelõigu kahekordne pindamine ja teeäärse heakorrastamine, mis läks maksma ligi 3 miljonit krooni.
Peale selle asfalteeriti Oru parki läbiv tee Toila randa ning ehitati lõpuni Ontika-Valaste vaheliselt pankrannikult mereranda viiv trepp. Toila randa ja sadamasse paigaldati tehnilised kommunikatsioonid, duðid, joogikohad ja WC; Toila sadamast kuni Martsani rajati matkarada. Samuti koostati projekti raames turismi tegevuskava ja üllitati Toila-Ontika turismipiirkonda tutvustavad trükised, kust leiab infot nii vaatamisväärsuste kui turismiteenuste kohta. Trükist täiendab romantilise süþeega film ühe noormehe ja neiu rännakust Toila-Ontika looduspargi kaunimatesse paikadesse.
Euroopa Liit rahastas projekti elluviimist 6,12 miljoni krooniga; riigipoolne omaosalus oli 1,97 miljonit krooni. Oma panuse andsid Toila vald 72 000 krooniga ja Kohtla vald ligi 400 000 krooniga. “Vald maksis kohviku sisseseade, objekti valgustuse ja valve eest,” selgitas Kohtla vallavanem Etti Kagarov. Valgustatud on ka juga, et see oleks pimedaski vaadeldav.
SIRLE SOMMER-KALDA
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003
xxx
Kunagi tundmatu Valaste juga meelitab turiste12.08.2004 Margus Kruut, reisi- ja loodushuviline
M is siin niimoodi mühiseb? Lained on väikesed, see ei saa ju olla mere hääl? Kas vesi katki ei lähe, kui nii kõrgelt alla kukub? Miks juga oma vee ära annab? Kustkohast uue võtab? Kas vesi lõpuks otsa ei saa?
Poisipõnn kohe oskab küsida ning lapsesuu puistab siiraid selgitussoove uskumatult kiire ja katkematu vadinana.
«See ei ole tõesti merekohin, oma veed saadab kaldajärsakust alla hoopis Eesti kõrgeim juga, Valaste juga, kohe läheme ja uurime kõike lähemalt,» vastab ema oma viie-kuueaastase poja pärimistele ning järgmisel hetkel joale lähenedes pigistab suurte pruunide silmadega poiss kõvasti emme kätt, et mitte ära kaduda.
«Ma natuke kardan ka,» tunnistab poeg, kui nad jõuavad keerdtreppideni, mis laskuvad järsu paekalda seina külge klammerdununa alla, ürgmetsa kohal asuvale õhulisele vaateplatvormile.
Hetk mõtlemist, siis teeb väikemees esimese otsustava sammu. Veidi hiljem on närvekõditav laskumine juba möödas ning selle võiduka tasuna saavad poiss ja tema ema nautida lummavaid looduspilte.
Ja vaevalt keegi teine peale vaateplatvormi jõuaks kokku lugeda erinevates keeltes kuuldud ahhetusi stiilis: «Oh, seda küll ei oodanud!» «Ah, missugune vaatepilt!» «Appi, kui ilus ja võimas!».
Eriti õnnelikud, tihti isegi keeletud on need, kes sattuvad juga nägema pärast suuremat vihmaperioodi – siis purskub suhteliselt kitsast kanalist alla võimas vetevoog.
Kuivemal ajal on lood veidi halvemad, sest Valaste oja saab oma veed suhteliselt väikeselt valgalalt – lähipiirkonna rabast ja kuivenduskraavidest – ning seetõttu võib juga põuase suvega sootuks olematuks kärbuda.
P raegust Valaste joa ümbrust vaadates on raske uskuda, et enne taasiseseisvumist jäi terve Põhja-Eesti mereäär, sealhulgas Kirde-Eesti pankrannik piiritsooni, seetõttu oli kõnealuse vaatamisväärsuse külastamine raskendatud ning vähesed peale kohalike ja loodushuviliste teadsid Valaste joa täpset asukohta.
Nii veelangust kui ka seda toitvat oja varjasid tihedad põõsad, samuti puudusid turiste abistavad infotahvlid ning korralikud parkimiskohad.
Midagi ei kuku sülle niisama – viimastel aastatel on Valaste ja Ontika küla piiril paikneva vaatamisväärsuse eksponeerimiseks ära tehtud suur töö: endine tolmune juurdepääsutee pinnati, paigaldati joa asukohta suunavad viidad ning ohutuspiirded.
Joa juurde ehitati vaateplatvorm, selleni laskuvad keerdtrepid, lisaks parkla ja kohvik. Märkimist väärib ka asjaolu, et juga on valgustatud ning seetõttu pimedaski hästi vaadeldav.
Tulevikus plaanivad kohalikud rajada veel kämpingu turistidele ööbimisvõimaluse pakkumiseks ja trepid, mis võimaldaksid laskuda veelgi madalamale, ürgmetsa ja mereranda minekuks. Praegu saab kaldast alla mere äärde ohutult laskuda alles ligi 1 kilomeetri kaugusel asuvatelt Ontika suunale jäävatelt laugetelt puittreppidelt.
Turismimagnet ei kaota oma külgetõmbejõudu isegi talvel, vaid pakub võrratuid vaatepilte ümbruskonna puudele tekkivate looduslike jääskulptuuride näol.
Joa juures asuva kohviku klienditeenindaja, Valaste küla põliselanik ja külavanema abi Heidi Lõhmus ütleb, et kuigi paviljon avati mullu jõuludeks, on kõik veel suhteliselt uudne, sest käib alles esimene suvehooaeg ja alates aprillist ollakse katseliselt lahti ööpäev läbi.
Külastajate hulgaga võib rahule jääda, kliente jätkub, rõõmustab Lõhmus.
K oht on eriti menukas ka pulmarongide peatuspaigana. Seda tõestab ka suur hulk platvormi külge lukustatud tabasid, mis sümboliseerivad kindlat soovi siduda kokku tabale graveeritud nimede kandjate elusaatused.
Kohalikud kutsuvad juga veega varustavat oja hoopis Valaste suurkraaviks. Heal lapsel mitu nime – Kaasikvälja peakraav tuleb kuivendustöödega sina peal olevate meeste keelele kohe, kui juttu teha Valaste ojast ja joast.
Lõhmus meenutab vanaema juttu, kuidas juba mitu põlve tagasi kaevanud üks tubli mees nimega Kraavi Jüri praeguse Valaste suurkraavi kohale väikese kanali, mis aitas liigvett kaldajärsakust alla juhtida. Kas seal enne seda mingi veenire voolas, memm täpselt ei mäletanudki.
A ga Lõhmus teab kindlalt, et 1970ndate alguses maaparandustööde käigus kaevati Valastes uusi ja süvendati vanu kraave, mille tulemusel muudeti sügavamaks teiste seas ka juga veega varustav veenire ning sealt saigi suurkraav arvatavasti oma nime.
Praegune külavanema abi oli siis kaheksa-üheksa-aastane tüdrukutirts, kes nägi tulevase turismimagneti sündi oma silmaga pealt.
Viimaste aastate jooksul vetemängu korduvalt külastanud loodussõbrad panid tähele, et vee allalangemisele on silmnähtavalt kõrgust juurde lisandunud.
Hea üllatusena saidki paljude loodushuviliste oletused joa kõrguse kasvamise kohta konkreetse ja ootuspärase lõpplahenduse – Eesti Looduskaitse Seltsi Ida-Virumaa Loodushariduskeskuse eestvedamisel eelmise aasta sügisel tehtud mõõtmised kinnitasid Valaste joa uueks rekordkõrguseks 30,5 meetrit varasema 26,1 meetri asemel.
Veelangust muutsid kõrgemaks mullusuvised vihmasajud ja üleujutused Ida-Virumaal, mis süvendasid joaalust, sest suured vetevood viisid orust märkimisväärse hulga pinnast merre.
Arvatavasti kasvab Valaste joa kõrgus edaspidi veelgi, sest orus on kergesti minema uhutav sinisavimassiiv.
xxx