On suisa uskumatu, millist jama on viimasel ajal Vabadusmonumendi kohta kirjutatud ja räägitud. Eriti häirib see, kuidas on mindud mitte monumendi kontseptsiooni, vaid sümboli enda – Vabadusristi kallale. Õigemini, sõna on võetud risti kohta üldse ja sellest on saanud lausa paaria.
Nii näiteks kunstnik ning õppejõud Raoul Kurvitz leiab, et võidusamba tipus oleva Vabadusristi sarnasus natside raudristiga võib hakata välismaalastes küsimusi tekitama. Endisele haridusministrile Peeter Kreitzbergile aga ei meeldi ristimotiiv seetõttu, et ristiusk toodi Eestisse vägivaldselt. DJ Chris Longile on rist suisa rõhumise sümbol ja piinamisvahend. Need arvamused ühendab ilmekalt arhitektuuritudeng Jaan Kuusemets: “Vabadusrist lihtsalt ei ole selline sümbol, mis kogu Eesti rahvast ühendaks ning inspireeriks. Kauges minevikus on ristisõdijad ning hilisemad orjastajad põhjustanud liialt palju valu ja kannatusi, et rist võiks kogu Eesti jaoks olla tõeliselt hea ning helge sümbol.”
Need inimesed, kes nii julgelt häält tõstavad, võiksid siiski kõigepealt endale selgeks teha, mida rist tähendab maailmakultuuris ja eestlaste maailmapildis. Rääkimata veel sellest, mida sümboliseeris Vabadusrist eestlastele eelmise iseseisvuse päevil. Siis ehk jäävad tulemata nii rumalad võrdlused, et Vabadusrist justkui sarnaneks natside raudristiga.
Ürgne kaitsemärk
Rist sümboliseeris vanades kultuurides maailmakõiksuse ühtsust, kätkedes endas nelja ilmakaart, nelja aastaaega ning nelja ürgainet tuld, õhku, maad ja vett. “Nii täiuslikku vormi kandev märk sai enesele au hakata väljendama elu kestmiseks olulisi püsiväärtusi, milleks olid päike kui kõige elava looja ning tuli kui päikese poeg ja saadik maa peal,” kirjutab risti kohta kunstnik Heinz Valk raamatus “Rist ja raud”. Üks tuntumaid päikese märke ongi rist sõõris ehk ratasrist, mida kasutasid paljud rahvad, ka eestlased.
Eestlane tundis risti juba umbes 2500 aastat tagasi, seega ammu enne ristiusku. Ka eestlasele oli rist eelkõige maagiline kaitsemärk, mida läbi aegade kanti ehetena või lõigati-raiuti esemetesse. Rist oli seetõttu üks levinumaid eestlaste peremärke, millega märgistatud esemed näitasid ühelt poolt eseme kuuluvust, teisalt aga kaitsesid kurja jõu eest.
Rist saatis siinset inimest kaitsjana juba sünnist saati. Nii tehti kätkile kohe pärast lapse sündi ristimärk peale, et vanapagan ei tuleks last vahetama või et nõidus lapse peale ei hakkaks.
Kui pruut uude kodusse läks, siis enne, kui ta uksest sisse astus, moodustati mõõkadega ukse kohal ristimärk. Niisamuti tehti, kui pruut loomalauta läks. Mõõkade ristamine pidi kurjad vaimud põgenema sundima. Risti kasutati ka ravimisel. Nõiasõnu haigele lausudes tehti ikka ristimärk, luumurru puhul aga haige koha peale koguni seitse risti. Nii tohterdati loomigi – kui hobust vaevas luupainaja, seoti talle pihelgast valmistatud rist seljale. Üldse püüti loomi ristiga kurja silma ja haiguste vastu kaitsta.
Näiteks Hiiumaal ja mujalgi lõigati härjaikkele tihti ristimärgid.
Surma puhul oli ristimärgi ülesanne ikka ja ainult kaitsta. Surija talla alla tehtud kolm risti pidid teda kaitsma põrgusse viimise eest. Samas kaitsesid ristimärgid omakorda elavaid – et surnu ei tuleks kodukäijaks.
Kaitseks kurjade vaimude ja õnnetuste vastu kandsid eestlased risti ehtena iidsetest aegadest peale. Väga kaunid ristimotiiviga emailitud sõled on säilinud juba keskmisest rauaajast. Viikingiajal 10. ja 11. sajandil muutus ristiamuleti kandmine Eestis üha laialdasemaks. Siit on leitud nii hõbedast kui ka pronksist riste, samuti ümmargusi ristimotiiviga kaunistatud hõbedast ripatseid. Kuigi nende ehete kandmine hoogustus Eestis ristiusu tulekuga, oleks väär neid pidada pelgalt ristiusu sümboliteks. Tollasele eestlasele oli ja jäi rist ikkagi eeskätt amuletiks. 15. sajandist on näiteks säilinud hõberiste, millele on kujundi väe suurendamiseks graveeritud veel mitmesuguseid maagilisi märke.
Rist saatis eestlast kaitsjana vaat et kõikjal tema töödes-tegemistes. Majaehitusel raiuti rist palgi otsa või nurkadele kaitseks tulekahju vastu. Enne kui leib pandi ahju, tehti leivalabida kohal käega rist ning muidugi leib ise varustati ristimärgiga – et see hästi kerkiks ja leivajätk ei kaoks. Rääkimata sellest, et põllu kündmisel ega külvamisel ei saadud ristita hakkama. Ja vee puhtuse kaitseks raiuti ikka rist kaevuraketesse.
Niisiis oli risti tähendus meie esivanematele hoopis vastupidine, kui seda püütakse praegu ühenduses Vabadussambaga näidata. Rist ei sümboliseerinud piinu, valu ja kannatusi, vaid hoopis kaitses eestlast nende eest.
Vabaduse sümboliks
Vabadussõjas ja sellele järgnenud kümnenditel sai just rist eestlasele võimsaks vabaduse sümboliks. 1919. aasta algul meie ühe tippkunstniku Nikolai Triigi kavandatud Vabadusrist on Eesti väärikaim ja üks kaunimaid teenetemärke üldse. Kuigi Vabadusristi annetati ka sõjaliste ja tsiviilteenete eest, anti enamik riste ikkagi lahingus üles näidatud vapruse eest. Seetõttu sobis Vabadusrist oivaliselt sümboliseerima eestlaste vabadusvõitlust, ja seda mitte ainult Vabadussõjas.
Seda tõestab seegi, et ka pärast iseseisvuse kaotust kasutati Vabadusristi või selle südamikku sümboliseerimaks võitlust Eesti vabaduse eest. Soomepoisid ehk Soome armee 200. jalaväerügemendis (JR 200) võidelnud eestlased võtsid 1944. aasta mais kasutusele Vabadusristi südamiku kujulise rinnamärgi. Vabadusristi südamik oli ka Saksa armees võidelnud Eesti Leegioni sümbol – seda kanti lõkmel ja see ehtis lippu.
Kahjuks on ka mitmed meie tublid kunstiteadlased astunud ekslikku rada, paigutades Vabadusristi – see on ju ikkagi rist! – üheselt ja ainult kalmistule. Nii arvab Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula, nii kirjutavad kunstiteadlane Juta Kivimäe ja filmimees Tõnu Virve: “Vabadusristi motiiv peaks paiknema rahvuslikul sõjaväenekropolil.”
Ei, Vabadusristi koht pole kunagi olnud kuskil kalmistul – Vabadusristi võttis Eesti rahvas kui vabaduse sümboli omaks ja austas seda. Aastast 1929 korraldati Eestis Vabadusristi päevi, millel peeti meeles Vabadussõja kangelasi. Need ei olnud vaid sõdurite pidupäevad, see oli pidupäev tervele rahvale.
Eriti suurejoonelised pidustused olid mais 1934, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. “See rist kehastab meie vabadusvõitlust täies ulatuses,” ütles siis kindralmajor Gustav Jonson. Kindlasti sobib Vabadusrist kehastama ka järgnenud aegade võitlust Eesti vabaduse eest, mis lõppes riigi ja rahva taasiseseisvumisega.
Paremat ja lihtsamini mõistetavat vabaduse sümbolit meil pole. Ärgem siis selle kallal ilkugem. Mõelgem hoopis, kuidas seda kõige väärikamal ja kaunimal moel monumenti jäädvustada.
Uudised
VE: Vabadus ja rist
Vabadus ja rist
Eesti Ekspress, 17.01.2008
Eestis on lahti ristisõda. Sõditakse väärikaima sümboli Vabadusristi vastu, mõistmata samas, mida see üldse tähendab.
On suisa uskumatu, millist jama on viimasel ajal Vabadusmonumendi kohta kirjutatud ja räägitud. Eriti häirib see, kuidas on mindud mitte monumendi kontseptsiooni, vaid sümboli enda – Vabadusristi kallale. Õigemini, sõna on võetud risti kohta üldse ja sellest on saanud lausa paaria.
Nii näiteks kunstnik ning õppejõud Raoul Kurvitz leiab, et võidusamba tipus oleva Vabadusristi sarnasus natside raudristiga võib hakata välismaalastes küsimusi tekitama. Endisele haridusministrile Peeter Kreitzbergile aga ei meeldi ristimotiiv seetõttu, et ristiusk toodi Eestisse vägivaldselt. DJ Chris Longile on rist suisa rõhumise sümbol ja piinamisvahend. Need arvamused ühendab ilmekalt arhitektuuritudeng Jaan Kuusemets: “Vabadusrist lihtsalt ei ole selline sümbol, mis kogu Eesti rahvast ühendaks ning inspireeriks. Kauges minevikus on ristisõdijad ning hilisemad orjastajad põhjustanud liialt palju valu ja kannatusi, et rist võiks kogu Eesti jaoks olla tõeliselt hea ning helge sümbol.”
Need inimesed, kes nii julgelt häält tõstavad, võiksid siiski kõigepealt endale selgeks teha, mida rist tähendab maailmakultuuris ja eestlaste maailmapildis. Rääkimata veel sellest, mida sümboliseeris Vabadusrist eestlastele eelmise iseseisvuse päevil. Siis ehk jäävad tulemata nii rumalad võrdlused, et Vabadusrist justkui sarnaneks natside raudristiga.
Ürgne kaitsemärk
Rist sümboliseeris vanades kultuurides maailmakõiksuse ühtsust, kätkedes endas nelja ilmakaart, nelja aastaaega ning nelja ürgainet tuld, õhku, maad ja vett. “Nii täiuslikku vormi kandev märk sai enesele au hakata väljendama elu kestmiseks olulisi püsiväärtusi, milleks olid päike kui kõige elava looja ning tuli kui päikese poeg ja saadik maa peal,” kirjutab risti kohta kunstnik Heinz Valk raamatus “Rist ja raud”. Üks tuntumaid päikese märke ongi rist sõõris ehk ratasrist, mida kasutasid paljud rahvad, ka eestlased.
Eestlane tundis risti juba umbes 2500 aastat tagasi, seega ammu enne ristiusku. Ka eestlasele oli rist eelkõige maagiline kaitsemärk, mida läbi aegade kanti ehetena või lõigati-raiuti esemetesse. Rist oli seetõttu üks levinumaid eestlaste peremärke, millega märgistatud esemed näitasid ühelt poolt eseme kuuluvust, teisalt aga kaitsesid kurja jõu eest.
Rist saatis siinset inimest kaitsjana juba sünnist saati. Nii tehti kätkile kohe pärast lapse sündi ristimärk peale, et vanapagan ei tuleks last vahetama või et nõidus lapse peale ei hakkaks.
Kui pruut uude kodusse läks, siis enne, kui ta uksest sisse astus, moodustati mõõkadega ukse kohal ristimärk. Niisamuti tehti, kui pruut loomalauta läks. Mõõkade ristamine pidi kurjad vaimud põgenema sundima. Risti kasutati ka ravimisel. Nõiasõnu haigele lausudes tehti ikka ristimärk, luumurru puhul aga haige koha peale koguni seitse risti. Nii tohterdati loomigi – kui hobust vaevas luupainaja, seoti talle pihelgast valmistatud rist seljale. Üldse püüti loomi ristiga kurja silma ja haiguste vastu kaitsta.
Näiteks Hiiumaal ja mujalgi lõigati härjaikkele tihti ristimärgid.
Surma puhul oli ristimärgi ülesanne ikka ja ainult kaitsta. Surija talla alla tehtud kolm risti pidid teda kaitsma põrgusse viimise eest. Samas kaitsesid ristimärgid omakorda elavaid – et surnu ei tuleks kodukäijaks.
Kaitseks kurjade vaimude ja õnnetuste vastu kandsid eestlased risti ehtena iidsetest aegadest peale. Väga kaunid ristimotiiviga emailitud sõled on säilinud juba keskmisest rauaajast. Viikingiajal 10. ja 11. sajandil muutus ristiamuleti kandmine Eestis üha laialdasemaks. Siit on leitud nii hõbedast kui ka pronksist riste, samuti ümmargusi ristimotiiviga kaunistatud hõbedast ripatseid. Kuigi nende ehete kandmine hoogustus Eestis ristiusu tulekuga, oleks väär neid pidada pelgalt ristiusu sümboliteks. Tollasele eestlasele oli ja jäi rist ikkagi eeskätt amuletiks. 15. sajandist on näiteks säilinud hõberiste, millele on kujundi väe suurendamiseks graveeritud veel mitmesuguseid maagilisi märke.
Rist saatis eestlast kaitsjana vaat et kõikjal tema töödes-tegemistes. Majaehitusel raiuti rist palgi otsa või nurkadele kaitseks tulekahju vastu. Enne kui leib pandi ahju, tehti leivalabida kohal käega rist ning muidugi leib ise varustati ristimärgiga – et see hästi kerkiks ja leivajätk ei kaoks. Rääkimata sellest, et põllu kündmisel ega külvamisel ei saadud ristita hakkama. Ja vee puhtuse kaitseks raiuti ikka rist kaevuraketesse.
Niisiis oli risti tähendus meie esivanematele hoopis vastupidine, kui seda püütakse praegu ühenduses Vabadussambaga näidata. Rist ei sümboliseerinud piinu, valu ja kannatusi, vaid hoopis kaitses eestlast nende eest.
Vabaduse sümboliks
Vabadussõjas ja sellele järgnenud kümnenditel sai just rist eestlasele võimsaks vabaduse sümboliks. 1919. aasta algul meie ühe tippkunstniku Nikolai Triigi kavandatud Vabadusrist on Eesti väärikaim ja üks kaunimaid teenetemärke üldse. Kuigi Vabadusristi annetati ka sõjaliste ja tsiviilteenete eest, anti enamik riste ikkagi lahingus üles näidatud vapruse eest. Seetõttu sobis Vabadusrist oivaliselt sümboliseerima eestlaste vabadusvõitlust, ja seda mitte ainult Vabadussõjas.
Seda tõestab seegi, et ka pärast iseseisvuse kaotust kasutati Vabadusristi või selle südamikku sümboliseerimaks võitlust Eesti vabaduse eest. Soomepoisid ehk Soome armee 200. jalaväerügemendis (JR 200) võidelnud eestlased võtsid 1944. aasta mais kasutusele Vabadusristi südamiku kujulise rinnamärgi. Vabadusristi südamik oli ka Saksa armees võidelnud Eesti Leegioni sümbol – seda kanti lõkmel ja see ehtis lippu.
Kahjuks on ka mitmed meie tublid kunstiteadlased astunud ekslikku rada, paigutades Vabadusristi – see on ju ikkagi rist! – üheselt ja ainult kalmistule. Nii arvab Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula, nii kirjutavad kunstiteadlane Juta Kivimäe ja filmimees Tõnu Virve: “Vabadusristi motiiv peaks paiknema rahvuslikul sõjaväenekropolil.”
Ei, Vabadusristi koht pole kunagi olnud kuskil kalmistul – Vabadusristi võttis Eesti rahvas kui vabaduse sümboli omaks ja austas seda. Aastast 1929 korraldati Eestis Vabadusristi päevi, millel peeti meeles Vabadussõja kangelasi. Need ei olnud vaid sõdurite pidupäevad, see oli pidupäev tervele rahvale.
Eriti suurejoonelised pidustused olid mais 1934, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. “See rist kehastab meie vabadusvõitlust täies ulatuses,” ütles siis kindralmajor Gustav Jonson. Kindlasti sobib Vabadusrist kehastama ka järgnenud aegade võitlust Eesti vabaduse eest, mis lõppes riigi ja rahva taasiseseisvumisega.
Paremat ja lihtsamini mõistetavat vabaduse sümbolit meil pole. Ärgem siis selle kallal ilkugem. Mõelgem hoopis, kuidas seda kõige väärikamal ja kaunimal moel monumenti jäädvustada.