| Arter, 11. jaanuar 2003 |
 |
|
| |
|
Ümera mehed tungivad ekraanile
Reede 10.01.2003
Tandem Kristian Taska–Elmo Nüganen ihkab pärast Vabadussõja-ainelise menufilmi valmimist pöörduda 800 aasta tagusesse muistse vabadusvõitluse aega.
Lätlane ja liivlane, üks toetumas odale ja teine mõõgale, on kaldapealsel kummardunud põõsaste varju. Hommikune tuul räsib puude latvu ja rebib okstelt kollaseid-pruunikad lehti. Jõgi, mis siinsamas voolab, pole enam nii soe kui lõikuskuul. Huvitav, kas sellepärast, et vesi on jahe, ei tormagi eestlased innuga jõge ületama, küsib piimahabemega lätlane liivlaselt, kelle sügavaid otsmikukurde lõikab arm, mille on jätnud kellegi ammune taprilöök.
Küll nad jõest läbi kahlavad, kinnitab liivlane lätlasele. Miks nad muidu mitusada meest jõe kaldale on kogunud. Ja heidab peaga nõksu üle õla: lähme, viime teate, et eestlased põgenevad.
See jääb produtsent Kristian Taska ja lavastaja Elmo Nüganeni otsustada, kas saksa orduvendi võitlusse kihutanud lätlaste ja liivlaste luuresalkade tegevus Ümera kallastel väärib nii suurt tähelepanu, et seda kinolinal näidata. Aga plaan eestlaste muistse vabadusvõitluse võidukas lahing ekraanile tuua on neil juba möödunud suvest, filmi «Nimed marmortahvlil» tegemise ajast. Peamiseks innustajaks Mait Metsanurga 1934. aastal ilmunud ajalooline romaan «Ümera jõel».
KÄSIKIRI OTSUSTAB. Kui Taska otsis koos Linnateatri peanäitejuhi Nüganeniga Eesti möödanikust sündmust, mida tasuks filmina jäädvustada, pidasid nad oluliseks, et see nüüdisaja inimesi puudutaks ja kaasa haaraks. Nõnda langeski eelistus Ümera lahingule ajastust, mil eestlased olid veel vabad ning pidid koonduma, et oma priiust kaitsta. «Näiteks Jüriöö ülestõus on teema, mis sobiks paralleele tõmbama nõukogude ajaga,» lausub Taska. «Nüüd, kui Eesti on vaba, on see teema aegunud.»
Tandem Nüganen ja Taska pole kaheksa sajandi tagusesse aega naastes liitlasteta. Aasta eest väljendas Maalehes vabadusvõitluse teema käsitlemise järele sotsiaalset tellimust tähetark Igor Mang. Filmitegijate poole pöördudes nõudis ta neilt ekraani-epopöad sellest, kuidas muinasaja eestlased pistsid rinda liivlaste, lätlaste, leedulaste ja sakslastega. «Kui kaua võib leierdada Vabadussõjast!» pahandas Mang.
Eesti filmiasjatundjate sõnul sõltuks Ümera lahingust pajatava filmi edu just käsikirja tugevusest. Metsanurga teos, mille sündmustik hargneb enamjaolt asjalikus meeste töö ja võitluste maailmas, ei paku just eriti varjundirohket algmaterjali. Ennast cinephile’iks ehk filmifriigiks nimetav Ilmar Raag tuletab meelde, et ka «Nimed marmortahvlil» oli kohati liiga sirgjoonelise stsenaariumiga.
Peale kaasakiskuva story määrab plaanitava linateose kassaedu peategelaste vahel hargnev dramaatiline konflikt, lisab Hollywoodi filmitööstuse tagakambreis staþeerinud Raag. Sellest jääb väheks, kui Marko Matvere mängitud kangelane kaaslastega huilates ja juuste lehvides orduvendadele oda viibutades kallale sööstab. «Ajalooline sündmus peab ristuma kangelase isikliku küpsemisega,» märgib Raag.
Vägivallatu lahing. Metsanurga romaani peategelaseks on Mägiste kihelkonna vanem Vello, kes peab pidama siseheitlusi iseendaga ja veriseid võitlusi vaenlase vastu. Ta püüab kihelkonna asju juhtida õiglaselt ja kaitsta nõrku rikaste ülekohtu eest. Samas röövitakse ja ristitakse tema armastatu Lembi. Võitluses ühelt poolt isikliku õnne ja teisalt rahva julgeoleku kaitsmise kohustuse vahel langeb vaekauss viimase kasuks.
Just Vellos näeb Taska tegelast, kes paigutada filmis sündmustiku keskmesse. Ent selleks, et ekraaniteosele värvi lisada, peab Taska tähtsaks heita pilk ka orduvendade ning liivlaste-lätlaste hinge. Mida pidas silmas liivlaste vanem Kaupo, kui ta sakslastega mesti lõi? Mida mõtlesid sakslased, kes eestlaste maadele tungisid?
Ehkki peategelane Vello, kel puudub ajalooline prototüüp, annaks filmitegijaile süþee arendamisel vabad käed, kinnitab Taska, et Ümera lahingut tuleb kujutada võimalikult tõetruult. Sellegipoolest ei maksa tema sõnul loota, et vägivald ekraanil võimutsema pääseks. Sest Ümera-loost peab saama samasugune koguperefilm nagu «Nimedest marmortahvlil». Nõnda pole loota, et eestlaste võidupidu, mille käigus nad vangi langenuid elusast peast tulel praadisid, laste ja nõrgemanärviliste taluvuse proovile paneksid.
Olgugi et Hollywoodi viimase aja kaks suurt ajaloolist linateost, «Kartmatu» (peaosas Mel Gibson) ja «Gladiaator» (Russell Crowe), lõpevad kangelase surmaga, peab Taska oluliseks, et Ümera-film annaks lõppedes vaatajaile positiivse emotsiooni. Sest Eesti mineviku paljude suurvõitluste, olgu või Mahtra sõja finaal, on nagunii olnud kõike muud kui optimismi süstiv. «Kindlasti ei tahaks teha filmi, mis tooks ainult masendust,» avaldab Taska. «See film peaks olema meelelahutuslik ja südamlik, rahvustunnet tõstma.»
MÕÕGAGA TOETAJAD. Ometi ei usu «ESTO TV» ühe tegijana tuntuks saanud filmireþissöör Andres Maimik, et Ümera-filmi saadaks sama suur publikumenu nagu «Nimesid marmortahvlil». Sest tegevus nihkub kaugesse muinasaega, mida ümbritseb müütiline aura. Muinasaja kultus langeb aga ülemöödunud sajandi ärkamisaega, mil eestlased innukalt oma identiteeti otsisid. Pealekauba, lisab Maimik, tikuvad sõjafilmid ajalugu käsitlema lihtsustatult.
Kuid romantilise «Sõrmuste isanda» ning igihalja, värviliseks muudetud «Viimse reliikvia» edu sisendavad lootust, et ka film sellest, kuidas Ugandi ja Nurmekunna mehed unustavad vana vaenu ja üksteise tütarde röövimise, võib kinokassade taha sabasid tekitada. Igatahes Lauri Kaare, MPDE levijuht, usub, et nii nagu «Nimed marmortahvlil» trumpas Eestis üle legendaarse «Tähesõdade» teise osa, nõnda teeks ka Ümera-film kahe aasta pärast parema kassatulemuse, kui samal ajal ekraanidele oodatav «Tähesõdade» kolmas jagu.
Taska kinnitab, et tema oleks tuleval aastal valmis võtteid alustama. Iseasi, kust piisavalt raha leiab. Kuid mõnedki Taska plaanide tulihingelised toetajad on lubanud ühise ürituse nimel võtteplatsil mõõga kätte haarata. Täpselt nagu muistsed esiisad Ümera kallastel.
Triumf Läti pinnal
1210. aastal asusid eestlased oma muistse vabadusvõitluse käigus piirama Võnnu linnust, orduvendade tugipunkti. Nad tassisid kokku suured puuvirnad ja süütasid need lootuses, et linnus võtab leekidest tuld. Samuti lohistasid nad metsast linnuse alla koos juurtega suured puud ja ehitasid neist piiramistorni.
Piiramine kestis kolm päeva. Siis said eestlased teada, et Riiast on asunud teele abiväed sakslastele, mille koosseisu kuulusid ka liivlased-lätlased, ning otsustasid Võnnu alt lahkuda.
Orduvennad koos sakslaste leeri üle läinud liivlaste nimekaima vanema Kaupo vägede ja lätlastega asusid eestlasi jälitama. Nii jõudsid nad Ümera jõe, Koiva parempoolse lisajõe lähistele, praegusest Valmiera linnast lõunasse.
Just nii kirjeldab ajalooürikutele toetudes Ümera lahingu eellugu raamatus «Muinasaja loojang Eestis» professor Sulev Vahtre. Ehkki ta märgib, et eestlaste võitu Ümera all ei maksa sõjalisest seisukohast üle hinnata, näitas see, et sakslased pole võitmatud. Teiseks tõstis võit eestlaste enesetunnet ning aitas kaasa Eesti tihedamale sõjalis-poliitilisele koondumisele.
Eestlaste malev peitus Ümera suudmeala läheduses laiunud metsa, kust tungis Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vägedele kallale. Sakslaste kannul järgnenud liivlased ja lätlased hakkasid eestlasi nähes põgenema. Sakslased, keda olnud vaid umbes kakskümmend – ilmselt oli osa neist juba rivist välja löödud, oletab Vahtre –, koondusid orduvend Arnoldi juhtimisel üheks salgaks ja taandusid Koiva poole tagasi.
Eestlased asusid pagevaid sakslasi, liivlasi ja lätlasi jälitama. Vangi võeti ligi sada meest, kellest ühed tapeti, teised aga viidi tagasi Ümera äärde ja piinati seal surnuks. Läti Henriku kroonika järgi kõrvetasid eestlased osa vangilangenud vaenlasi tulel surnuks, teistel raiusid mõõkadega seljale ristimärgi ja lõikasid seejärel kõri läbi. Kroonikast võib oletada, et enamik neist, kes eestlaste käe läbi langes, olid lätlased.
Läti Henrik näitab sakslaste kaotuse peasüüdlasena liivlasi, kes lahinguväljalt põgenesid. Hilisemad ajaloolased on eestlaste edu Ümera lahingus seletanud ootamatu kallaletungiga. Kindlasti valmistas eestlaste pealetung metsast vaenlasele üllatuse, möönab Vahtre, kuid vaevalt võisid sakslased võtta puhta kullana tollal levinud kuuldusi, et eestlased on Võnnu alt kiirelt ja korratult pagemas.
–>Priit Pullerits
priit.pullerits@postimees.ee
Uudised
VE: Ümera jõel
Ümera mehed tungivad ekraanile
Reede 10.01.2003
Tandem Kristian Taska–Elmo Nüganen ihkab pärast Vabadussõja-ainelise menufilmi valmimist pöörduda 800 aasta tagusesse muistse vabadusvõitluse aega.
Lätlane ja liivlane, üks toetumas odale ja teine mõõgale, on kaldapealsel kummardunud põõsaste varju. Hommikune tuul räsib puude latvu ja rebib okstelt kollaseid-pruunikad lehti. Jõgi, mis siinsamas voolab, pole enam nii soe kui lõikuskuul. Huvitav, kas sellepärast, et vesi on jahe, ei tormagi eestlased innuga jõge ületama, küsib piimahabemega lätlane liivlaselt, kelle sügavaid otsmikukurde lõikab arm, mille on jätnud kellegi ammune taprilöök.
Küll nad jõest läbi kahlavad, kinnitab liivlane lätlasele. Miks nad muidu mitusada meest jõe kaldale on kogunud. Ja heidab peaga nõksu üle õla: lähme, viime teate, et eestlased põgenevad.
See jääb produtsent Kristian Taska ja lavastaja Elmo Nüganeni otsustada, kas saksa orduvendi võitlusse kihutanud lätlaste ja liivlaste luuresalkade tegevus Ümera kallastel väärib nii suurt tähelepanu, et seda kinolinal näidata. Aga plaan eestlaste muistse vabadusvõitluse võidukas lahing ekraanile tuua on neil juba möödunud suvest, filmi «Nimed marmortahvlil» tegemise ajast. Peamiseks innustajaks Mait Metsanurga 1934. aastal ilmunud ajalooline romaan «Ümera jõel».
KÄSIKIRI OTSUSTAB. Kui Taska otsis koos Linnateatri peanäitejuhi Nüganeniga Eesti möödanikust sündmust, mida tasuks filmina jäädvustada, pidasid nad oluliseks, et see nüüdisaja inimesi puudutaks ja kaasa haaraks. Nõnda langeski eelistus Ümera lahingule ajastust, mil eestlased olid veel vabad ning pidid koonduma, et oma priiust kaitsta. «Näiteks Jüriöö ülestõus on teema, mis sobiks paralleele tõmbama nõukogude ajaga,» lausub Taska. «Nüüd, kui Eesti on vaba, on see teema aegunud.»
Tandem Nüganen ja Taska pole kaheksa sajandi tagusesse aega naastes liitlasteta. Aasta eest väljendas Maalehes vabadusvõitluse teema käsitlemise järele sotsiaalset tellimust tähetark Igor Mang. Filmitegijate poole pöördudes nõudis ta neilt ekraani-epopöad sellest, kuidas muinasaja eestlased pistsid rinda liivlaste, lätlaste, leedulaste ja sakslastega. «Kui kaua võib leierdada Vabadussõjast!» pahandas Mang.
Eesti filmiasjatundjate sõnul sõltuks Ümera lahingust pajatava filmi edu just käsikirja tugevusest. Metsanurga teos, mille sündmustik hargneb enamjaolt asjalikus meeste töö ja võitluste maailmas, ei paku just eriti varjundirohket algmaterjali. Ennast cinephile’iks ehk filmifriigiks nimetav Ilmar Raag tuletab meelde, et ka «Nimed marmortahvlil» oli kohati liiga sirgjoonelise stsenaariumiga.
Peale kaasakiskuva story määrab plaanitava linateose kassaedu peategelaste vahel hargnev dramaatiline konflikt, lisab Hollywoodi filmitööstuse tagakambreis staþeerinud Raag. Sellest jääb väheks, kui Marko Matvere mängitud kangelane kaaslastega huilates ja juuste lehvides orduvendadele oda viibutades kallale sööstab. «Ajalooline sündmus peab ristuma kangelase isikliku küpsemisega,» märgib Raag.
Vägivallatu lahing. Metsanurga romaani peategelaseks on Mägiste kihelkonna vanem Vello, kes peab pidama siseheitlusi iseendaga ja veriseid võitlusi vaenlase vastu. Ta püüab kihelkonna asju juhtida õiglaselt ja kaitsta nõrku rikaste ülekohtu eest. Samas röövitakse ja ristitakse tema armastatu Lembi. Võitluses ühelt poolt isikliku õnne ja teisalt rahva julgeoleku kaitsmise kohustuse vahel langeb vaekauss viimase kasuks.
Just Vellos näeb Taska tegelast, kes paigutada filmis sündmustiku keskmesse. Ent selleks, et ekraaniteosele värvi lisada, peab Taska tähtsaks heita pilk ka orduvendade ning liivlaste-lätlaste hinge. Mida pidas silmas liivlaste vanem Kaupo, kui ta sakslastega mesti lõi? Mida mõtlesid sakslased, kes eestlaste maadele tungisid?
Ehkki peategelane Vello, kel puudub ajalooline prototüüp, annaks filmitegijaile süþee arendamisel vabad käed, kinnitab Taska, et Ümera lahingut tuleb kujutada võimalikult tõetruult. Sellegipoolest ei maksa tema sõnul loota, et vägivald ekraanil võimutsema pääseks. Sest Ümera-loost peab saama samasugune koguperefilm nagu «Nimedest marmortahvlil». Nõnda pole loota, et eestlaste võidupidu, mille käigus nad vangi langenuid elusast peast tulel praadisid, laste ja nõrgemanärviliste taluvuse proovile paneksid.
Olgugi et Hollywoodi viimase aja kaks suurt ajaloolist linateost, «Kartmatu» (peaosas Mel Gibson) ja «Gladiaator» (Russell Crowe), lõpevad kangelase surmaga, peab Taska oluliseks, et Ümera-film annaks lõppedes vaatajaile positiivse emotsiooni. Sest Eesti mineviku paljude suurvõitluste, olgu või Mahtra sõja finaal, on nagunii olnud kõike muud kui optimismi süstiv. «Kindlasti ei tahaks teha filmi, mis tooks ainult masendust,» avaldab Taska. «See film peaks olema meelelahutuslik ja südamlik, rahvustunnet tõstma.»
MÕÕGAGA TOETAJAD. Ometi ei usu «ESTO TV» ühe tegijana tuntuks saanud filmireþissöör Andres Maimik, et Ümera-filmi saadaks sama suur publikumenu nagu «Nimesid marmortahvlil». Sest tegevus nihkub kaugesse muinasaega, mida ümbritseb müütiline aura. Muinasaja kultus langeb aga ülemöödunud sajandi ärkamisaega, mil eestlased innukalt oma identiteeti otsisid. Pealekauba, lisab Maimik, tikuvad sõjafilmid ajalugu käsitlema lihtsustatult.
Kuid romantilise «Sõrmuste isanda» ning igihalja, värviliseks muudetud «Viimse reliikvia» edu sisendavad lootust, et ka film sellest, kuidas Ugandi ja Nurmekunna mehed unustavad vana vaenu ja üksteise tütarde röövimise, võib kinokassade taha sabasid tekitada. Igatahes Lauri Kaare, MPDE levijuht, usub, et nii nagu «Nimed marmortahvlil» trumpas Eestis üle legendaarse «Tähesõdade» teise osa, nõnda teeks ka Ümera-film kahe aasta pärast parema kassatulemuse, kui samal ajal ekraanidele oodatav «Tähesõdade» kolmas jagu.
Taska kinnitab, et tema oleks tuleval aastal valmis võtteid alustama. Iseasi, kust piisavalt raha leiab. Kuid mõnedki Taska plaanide tulihingelised toetajad on lubanud ühise ürituse nimel võtteplatsil mõõga kätte haarata. Täpselt nagu muistsed esiisad Ümera kallastel.
–>Priit Pullerits
priit.pullerits@postimees.ee