|
Üks tõelistest armastustest Johannes Uiga elus oli maalikunst. Lapsepõlves oli ta sunnitud haige jala tõttu pikaks ajaks voodisse jääma ning just sel ajal leidis ta enda jaoks joonistamise. Julgustust jagas talle ka gümnaasiumiaegne joonistusõpetaja Eerik Haamer.
Eesti Cézanne
1937 asus Uiga õppima kunstikooli Pallas mitmete legendaarsete õppejõudude käe alla. Neist suurimat mõju avaldas talle Aleksander Vardi, kelle impulsse on enim näha Uiga varasemas loomingus. Saadud õpetus ja vaimsus käisid temaga elu lõpuni kaasas. Koolist leidis ta ka sõbrad terveks eluks ning sai hüüdnimeks Juulius, mida kasutatakse veel nüüdki.
Kunst lähendas Uigat veel enam tema teisele suurele armastusele – loodusele. Seetõttu tuntaksegi teda eelkõige maastikumaalijana, kelle «lemmikmodelliks» oli Pühajärv. Kunstnik ehitas paadi, millega ta sai tundideks järvele maalima jääda, et valminud töödega naasta. Tema looming valmis suuresti otse natuurist ja spontaanselt, ta ei armastanud pikki viimistlusi.
Johannes Uiga oli äärmiselt produktiivne kunstnik ning raske on öelda, kui palju tal kõigi nende aastate jooksul erinevaid Pühajärve motiive valmis. Sügisel 1996 tõmmati paat talveks kaldale, kus see jäi kunstnikku ootama, kuid kes halveneva tervise tõttu enam ei naasnud.
Eesti kunstiloost pole tänini suudetud vastast leida Uiga emotsionaalsusele ja jõulisusele, millega ta kujutab loodust. Euroopa kunstnike hulgast on tõmmatud paralleele Paul Cézanne’iga. Kui Uiga maalis järjepidevalt Pühajärve, siis Cézanne ei loobunud kujutamast St Victoire’i mäge. Mõlemad jõudsid impressionismi kaudu ekspressionistlike värvi ja vormi mängudeni.
Aastatega kadusid valguse- ja õhuinterpretatsioonid pea täielikult ning juba 1950ndatest muutusid Uiga loomingus kujundid järjest lakoonilisemaks, koloriit julgemaks ja kontuurid jõulisemaks.
Ta kujutas loodust isikupärase tunnetuse ja suhestumisega ruumi, kus olulised ei olnud detailid, vaid maa, vesi ja taevas ise. Suured värvipinnad Uiga maalidel annavad edasi Lõuna-Eesti maastiku tõsidust, jõulisust ja avarust.
Näitustel nii Tartus kui Tallinnas on kokku poolsada tööd, millest enamikku pole seni eksponeeritud, kuna need olid pikka aega ühe maja pööningul peidus, kuid on säilinud üllatavalt hästi. Näitusel kohtab ka mitmeid žanre, mida sageli ei osata Uigaga seostada, näiteks akti, portreed, figuraalkompositsiooni ja lillemaali.
Mälestusnäitusest ka
Tartu näituse üks põnevamaid töid on kindlasti «Kaardimängijad», mis oli kunstniku lõputöö. Selle olemasolust oldi teadlikud, kuid selle asukoht oli seni teadmata.
Huvitavad on ka Uiga varasemad impressionistlikud maastikud, kus loodud õhuvärelused ei taha kuidagi haakuda enamasti teada-tuntud Uiga jõulise pintslilöögiga. Kuna kunstnik maalis peamiselt natuurist, kohtab talvevaateid harva. Kuid Tartu näitusel pälvib teiste hulgas tähelepanu ka üks 1953. aastast pärinev talvemaastik.
Tallinna väljapanekus köidavad tähelepanu näiteks suuremõõtmeline figuraalkompositsioon 1940ndatest «Lugejad» ning huvitava temaatikaga teos «Metsatööl». Kuid ükski Uiga näitus ei oleks täielik, kui puuduksid kunstniku Pühajärve ja maastikuvaated. Antud näitustel on ka neil väärikas koht.
Mälestusnäitus
«Johannes Uiga 90»
29. veebruarini Tallinnas E-Kunstisalongis Rocca Al Mares ja Tartus E-Kunstisalongis Tartu Kaubamajas
|
Uudised
VE: Uiga, Johannes – Eesti Cézanne
Mälestus Johannes Uigast
26.02.2008 00:01Kadri Asmer, Kunstiajaloo üliõpilane
Kunstnik Johannes Uigal (1918–1998) oleks tänavu 12. veebruaril täitunud 90. eluaasta, olles vanemgi kui meie vabariik. Temast rääkida on ühtaegu nii lihtne kui keeruline, sest ehkki olemuselt oli ta ääretult sõbralik, tundub, et osa temast jäi alatiseks teiste eest suletud uste taha.
Foto: Repro
Üks tõelistest armastustest Johannes Uiga elus oli maalikunst. Lapsepõlves oli ta sunnitud haige jala tõttu pikaks ajaks voodisse jääma ning just sel ajal leidis ta enda jaoks joonistamise. Julgustust jagas talle ka gümnaasiumiaegne joonistusõpetaja Eerik Haamer.
Eesti Cézanne
1937 asus Uiga õppima kunstikooli Pallas mitmete legendaarsete õppejõudude käe alla. Neist suurimat mõju avaldas talle Aleksander Vardi, kelle impulsse on enim näha Uiga varasemas loomingus. Saadud õpetus ja vaimsus käisid temaga elu lõpuni kaasas. Koolist leidis ta ka sõbrad terveks eluks ning sai hüüdnimeks Juulius, mida kasutatakse veel nüüdki.
Kunst lähendas Uigat veel enam tema teisele suurele armastusele – loodusele. Seetõttu tuntaksegi teda eelkõige maastikumaalijana, kelle «lemmikmodelliks» oli Pühajärv. Kunstnik ehitas paadi, millega ta sai tundideks järvele maalima jääda, et valminud töödega naasta. Tema looming valmis suuresti otse natuurist ja spontaanselt, ta ei armastanud pikki viimistlusi.
Johannes Uiga oli äärmiselt produktiivne kunstnik ning raske on öelda, kui palju tal kõigi nende aastate jooksul erinevaid Pühajärve motiive valmis. Sügisel 1996 tõmmati paat talveks kaldale, kus see jäi kunstnikku ootama, kuid kes halveneva tervise tõttu enam ei naasnud.
Eesti kunstiloost pole tänini suudetud vastast leida Uiga emotsionaalsusele ja jõulisusele, millega ta kujutab loodust. Euroopa kunstnike hulgast on tõmmatud paralleele Paul Cézanne’iga. Kui Uiga maalis järjepidevalt Pühajärve, siis Cézanne ei loobunud kujutamast St Victoire’i mäge. Mõlemad jõudsid impressionismi kaudu ekspressionistlike värvi ja vormi mängudeni.
Aastatega kadusid valguse- ja õhuinterpretatsioonid pea täielikult ning juba 1950ndatest muutusid Uiga loomingus kujundid järjest lakoonilisemaks, koloriit julgemaks ja kontuurid jõulisemaks.
Ta kujutas loodust isikupärase tunnetuse ja suhestumisega ruumi, kus olulised ei olnud detailid, vaid maa, vesi ja taevas ise. Suured värvipinnad Uiga maalidel annavad edasi Lõuna-Eesti maastiku tõsidust, jõulisust ja avarust.
Näitustel nii Tartus kui Tallinnas on kokku poolsada tööd, millest enamikku pole seni eksponeeritud, kuna need olid pikka aega ühe maja pööningul peidus, kuid on säilinud üllatavalt hästi. Näitusel kohtab ka mitmeid žanre, mida sageli ei osata Uigaga seostada, näiteks akti, portreed, figuraalkompositsiooni ja lillemaali.
Mälestusnäitusest ka
Tartu näituse üks põnevamaid töid on kindlasti «Kaardimängijad», mis oli kunstniku lõputöö. Selle olemasolust oldi teadlikud, kuid selle asukoht oli seni teadmata.
Huvitavad on ka Uiga varasemad impressionistlikud maastikud, kus loodud õhuvärelused ei taha kuidagi haakuda enamasti teada-tuntud Uiga jõulise pintslilöögiga. Kuna kunstnik maalis peamiselt natuurist, kohtab talvevaateid harva. Kuid Tartu näitusel pälvib teiste hulgas tähelepanu ka üks 1953. aastast pärinev talvemaastik.
Tallinna väljapanekus köidavad tähelepanu näiteks suuremõõtmeline figuraalkompositsioon 1940ndatest «Lugejad» ning huvitava temaatikaga teos «Metsatööl». Kuid ükski Uiga näitus ei oleks täielik, kui puuduksid kunstniku Pühajärve ja maastikuvaated. Antud näitustel on ka neil väärikas koht.
Mälestusnäitus
«Johannes Uiga 90»
29. veebruarini Tallinnas E-Kunstisalongis Rocca Al Mares ja Tartus E-Kunstisalongis Tartu Kaubamajas