Kuidas Kohtla-Järvel maja päästeti
Mullu kevadel keeldus Kohtla Elamu teenindamast Kohtla-Järvel Vahtra tänav 18a asuvat 119 korteriga elamut. Elanikud olid ettevõttele võlgu 160 000 krooni. Küttevõlg oli 644 000 krooni, ka oli samal põhjusel oht jääda veeta, prügi enam ära ei veetud ja maja ümber tekkis prügimägi. Elamut ootas ees naaberehitise saatus – lagunemine.
See kadestamist mittevääriv majapidamine anti Vladimir Vladimirovi hooldada. Ta ei kavatsenud seda koormat üldsegi enda kanda võtta, kui ta konsultatsioonifirma Soter juristina koosolekule kutsuti.
“Olukord oli katastroofiline, kuid keegi juhatuse liikmetest ei võtnud endale esimehe kohustust,” meenutab Vladimirov. “Ilmselt kartsid nad kõige rohkem eelolevaid sündmusi – maja oli krahhi äärel. Olin tulnud konsultatsiooni andma, kuid mulle tehti ettepanek juhtimisohjad enda kätte võtta.”
Lühidalt öeldes suudeti Vladimirovi siiski veenda. Ta tunnistab, et tookord olid tal vaid teoreetilised teadmised, kuid lisab, et juristikogemus on näidanud, et mõnikord tekivad elus sellised probleemid, millest kellelgi aimugi pole ja mida tuleb asjaajamise käigus lahendada. Võib-olla just soov korteriühistute tegevust seestpoolt tundma õppida sundiski teda nõustuma.
Tähtsaid küsimusi ei lahendata tänaval
Kõigepealt peeti läbirääkimisi prügikonteinerite paigaldamiseks ning selgus, et majal pole üldse maad. See probleem õnnestus siiski lahendada. Teiseks sammuks oli üldkoosolek. Vastu ootusi tuli kvoorum kohe kokku. Majas on 12 munitsipaalkorterit, mille kohta Vladimirov sai linnavalitsuselt volituse, ja need hääled otsustasid sündmuste käigu.
“Oli suvi, kuid me ei hakanud tänaval kokku saama,” ütles korteriühistu esimees. “Palusime Vahtra koolilt saali. See, et koosolek toimus kinnises ruumis koos eestseisuse ja registreerimisega, aitas minu arvates küsimuse edukale lahendamisele kaasa. Minu tähelepaneku järgi toimub siis, kui inimesed õues kokku saavad, miiting või pikett, kuid koosolekut pidada või tõsiseid küsimusi arutada on sellistes tingimustes võimatu.”
Peatada allakäik
Allakäigu peatamine oli peamine ülesanne, aga kuidas seda teha, kui ainuüksi Kohtla-Järve Soojusele oldi võlgu ligikaudu 640 000 krooni? Olukorra pluss oli selles, et lepingud vee ja soojuse tarnijatega sõlmiti nullist – korteriühistu ei pea vanade võlgade eest vastutama, sest kuni maja oli Kohtla Elamu hooldada, toimus arvestus iga korteri kohta ja võlgu korteriühistule kaela ei määritud.
“Veel pole ükski vaidlus individuaallepingute sõlmimise küsimusest riigikohtuni jõudnud ja väga raske on öelda, kellel on õigus,” arutleb jurist Vladimirov. “Kaldun arvama, et monopolistidest ettevõtete käitumine on oma olemuselt vale, ja võin oma seisukohta ka tõestada, kuid see on juba teine teema. Otsustasime, et meie juhul pole mõtet õigusalast vaidlust alustada, sest see lõpeks maja väljalülitamise ja kokkuvõttes selle lagunemisega. Sellel ei saa aga lasta juhtuda.”
Jõudnud otsusele, et korralikule maksjale on tegelikult ükskõik, kuhu maksta, võttis juhatus kõik arveldused kommunaalmaksete eest enda kanda. Soojuse ja vee tarnijad pakuvad ka arvelduste jaotamise teenust, kuid Vladimirovi arvates tekib siin vastuolu: ettevõtted esitavad enda nimel arved ning korteriühistu ei kontrolli olukorda ega ole sellest mõnikord isegi teadlik. Kogemus näitab, et sellisel juhul küündib tasumine 40 protsendini ja juba pool aastat pärast lepingu sõlmimist kerkib taas väljalülitamise küsimus.
“Kas Viru Vesi ja Kohtla-Järve Soojus annavad konkreetse võlglase kohtusse?” küsib Vladimirov. “Mina arvan, et kui nad seni seda teinud pole, siis ei tee nad seda ka hiljem, sest leping on sõlmitud ju korteriühistuga. Praegu on meie korteriühistu tegelikult edasimüüja ja seepärast on meil õigus ühistu liikmetele nõudmisi esitada. Me võime öelda, missugused summad on esitatud ja kes kui palju peab maksma.”
Läinud kuude kogemus näitas, et juhatus on õige tee valinud – arveid tasutakse 90-95 protsendi ulatuses. Pahatahtlike võlglaste probleem on lahendamata, kuid selleks on objektiivne põhjus – kohtusse hagi esitamiseks on vaja kuuekuulist võlgnevust, mida pole kolme kuu jooksul tasutud. Need tähtajad pole veel möödas. Vladimirovi sõnul on tema majas kroonilisi võlglasi kuus, kaasa arvatud hüljatud korterid, mille omanikud on välismaale läinud või pole nende asukoht teada. On ka surnuid, kelle pärijad pole pärandit vastu võtnud. “Kogu komplekt, nagu see igas majas on,” naljatab korteriühistu esimees. “Korraloomine võtab aega.”
Peavad ennast peremeestena tundma
Maja allakäik peatati ja saavutati maksete õigeaegne tasumine. Kuid majas on probleeme piisavalt ja kõige teravam neist on katuse remont. Praegu pole kapitaalremondiks vahendeid ja seepärast tegeldakse soojusvarustuse korraldamisega – koridorides vahetati aknad, paigaldati regulaator ja tsirkulaarpump, isoleeriti soojatorustik. Kõik see aitas küttetariife vähendada – oktoobris maksid elanikud 6,66 krooni ruutmeetrilt, linna tariif oli aga üle 13 krooni.
Soteris omandatud kogemuse põhjal teab Vladimirov, et paljudes majades tekivad konfliktid – inimesed ei mõista, miks nad peavad maksma vee “jääkide” eest, kui majamõõturi näit on suurem kui korteriarvestil.
“See ei tähenda veel, nagu varastaks keegi vett,” selgitas jurist. “Osa kadusid on tehnilised – näiteks mõõteriistade viga või näidu ümardamine. Meil on vahe umbes sada kuupmeetrit kuus. Tegime elanikele ettepaneku maksta iga kuu kümme krooni abonenttasu, sellest piisab vahe katmiseks. Probleemi lahendaks kõigi mõõturite toomine keldrisse, kuid meil on tsentraalne soojaveevarustus ja mõõtureid oleks vaja kolm korda rohkem, see tähendaks aga suuri materiaalseid kulutusi ning seni oleme sellest loobunud.”
Vladimirovil on kahju, et inimesed ei teadvusta endale, et nad on peremehed, ja püüavad oma hädades kedagi teist süüdistada. Muidugi on ka õigustatud pretensioone, kuid rahanappuse tõttu pole neid võimalik lahendada. Kõik ei mõista, et nad pole mitte elamispinna üürijad, kes muudkui nõuavad, vaid omanikud, kes peavad ise soovitud tingimuste saavutamiseks investeerima.
Optimismiga tulevikku
Vahtra tänav 18a asuv maja on päästetud. Praegu ei jäeta seal enam kortereid maha, vaid vastupidi, neid soovitakse osta. Ainult et vabu kortereid praegu pole. Ja elanikud vaatavad optimismiga tulevikku.
“Praeguses olukorras saab hakkama,” teeb Vladimirov kokkuvõtte. “Inimesed on aru saanud, mida tuleb teha, et mitte tänavale sattuda. Majandamisvahendeid napib pidevalt, tahaks palju ära teha, seepärast jätkame võlglastega aktiivset tööd. Kahjuks on sundvõõrandamine pikk protsess ning poolteise-kahe aastaga suureneb võlg veelgi, 5000-7000 krooni aastas korteri kohta. Ma ei tea, kuidas areneb olukord kinnisvaraturul, kuid arvatavasti jätkub majade lagunemine ja allesjäänud eluasemete hind tõuseb järsult. Hiljuti nägin kuulutust, kus Jõhvi kesklinnas küsiti “hruðtðovka” eest 115 000 krooni!”
Märgates majas toimuvaid muutusi, palutakse Vladimirovil tihti ka teisi maju oma hoolde võtta, kuid enda sõnul ei vea ta põhitöö kõrvalt üle ühe maja välja.
“Minu arvates jõuab kätte elukutseliste majavalitsejate aeg,” ütleb ta. “Näited on olemas: Ants Metsatalu Jõhvis ja Vladimir Juðkov Iidlas. Kui ma nõustusin hakkama maja juhtima, siis mõtlesin, et kõige raskem on võitlus võlglastega ja et majandusküsimusi on kerge lahendada – maksa vaid raha ja kõik tehakse ära. Tegelikkus oli teistsugune: professionaalseid elamuhooldusfirmasid on väga vähe. Minu Vara Ida on meie piirkonna jaoks liiga kallis, füüsilisest isikust ettevõtjatel pole aga tavaliselt vastavat varustust ja nende teenuste kvaliteet on madal. Isegi kvalifitseerimata töö tegemiseks on raske inimesi leida.”
Selle maja näitel võib öelda, et kui raske olukord ka poleks, leidub alati väljapääs, kui käed rüpes ei istuta.
IRINA KIVISELG
Põhjarannik, neljapäev, 8.01.2004
Uudised
VE: Ühistegevuse ärkamine
Kuidas Kohtla-Järvel maja päästeti
Mullu kevadel keeldus Kohtla Elamu teenindamast Kohtla-Järvel Vahtra tänav 18a asuvat 119 korteriga elamut. Elanikud olid ettevõttele võlgu 160 000 krooni. Küttevõlg oli 644 000 krooni, ka oli samal põhjusel oht jääda veeta, prügi enam ära ei veetud ja maja ümber tekkis prügimägi. Elamut ootas ees naaberehitise saatus – lagunemine.
See kadestamist mittevääriv majapidamine anti Vladimir Vladimirovi hooldada. Ta ei kavatsenud seda koormat üldsegi enda kanda võtta, kui ta konsultatsioonifirma Soter juristina koosolekule kutsuti.
“Olukord oli katastroofiline, kuid keegi juhatuse liikmetest ei võtnud endale esimehe kohustust,” meenutab Vladimirov. “Ilmselt kartsid nad kõige rohkem eelolevaid sündmusi – maja oli krahhi äärel. Olin tulnud konsultatsiooni andma, kuid mulle tehti ettepanek juhtimisohjad enda kätte võtta.”
Lühidalt öeldes suudeti Vladimirovi siiski veenda. Ta tunnistab, et tookord olid tal vaid teoreetilised teadmised, kuid lisab, et juristikogemus on näidanud, et mõnikord tekivad elus sellised probleemid, millest kellelgi aimugi pole ja mida tuleb asjaajamise käigus lahendada. Võib-olla just soov korteriühistute tegevust seestpoolt tundma õppida sundiski teda nõustuma.
Tähtsaid küsimusi ei lahendata tänaval
Kõigepealt peeti läbirääkimisi prügikonteinerite paigaldamiseks ning selgus, et majal pole üldse maad. See probleem õnnestus siiski lahendada. Teiseks sammuks oli üldkoosolek. Vastu ootusi tuli kvoorum kohe kokku. Majas on 12 munitsipaalkorterit, mille kohta Vladimirov sai linnavalitsuselt volituse, ja need hääled otsustasid sündmuste käigu.
“Oli suvi, kuid me ei hakanud tänaval kokku saama,” ütles korteriühistu esimees. “Palusime Vahtra koolilt saali. See, et koosolek toimus kinnises ruumis koos eestseisuse ja registreerimisega, aitas minu arvates küsimuse edukale lahendamisele kaasa. Minu tähelepaneku järgi toimub siis, kui inimesed õues kokku saavad, miiting või pikett, kuid koosolekut pidada või tõsiseid küsimusi arutada on sellistes tingimustes võimatu.”
Peatada allakäik
Allakäigu peatamine oli peamine ülesanne, aga kuidas seda teha, kui ainuüksi Kohtla-Järve Soojusele oldi võlgu ligikaudu 640 000 krooni? Olukorra pluss oli selles, et lepingud vee ja soojuse tarnijatega sõlmiti nullist – korteriühistu ei pea vanade võlgade eest vastutama, sest kuni maja oli Kohtla Elamu hooldada, toimus arvestus iga korteri kohta ja võlgu korteriühistule kaela ei määritud.
“Veel pole ükski vaidlus individuaallepingute sõlmimise küsimusest riigikohtuni jõudnud ja väga raske on öelda, kellel on õigus,” arutleb jurist Vladimirov. “Kaldun arvama, et monopolistidest ettevõtete käitumine on oma olemuselt vale, ja võin oma seisukohta ka tõestada, kuid see on juba teine teema. Otsustasime, et meie juhul pole mõtet õigusalast vaidlust alustada, sest see lõpeks maja väljalülitamise ja kokkuvõttes selle lagunemisega. Sellel ei saa aga lasta juhtuda.”
Jõudnud otsusele, et korralikule maksjale on tegelikult ükskõik, kuhu maksta, võttis juhatus kõik arveldused kommunaalmaksete eest enda kanda. Soojuse ja vee tarnijad pakuvad ka arvelduste jaotamise teenust, kuid Vladimirovi arvates tekib siin vastuolu: ettevõtted esitavad enda nimel arved ning korteriühistu ei kontrolli olukorda ega ole sellest mõnikord isegi teadlik. Kogemus näitab, et sellisel juhul küündib tasumine 40 protsendini ja juba pool aastat pärast lepingu sõlmimist kerkib taas väljalülitamise küsimus.
“Kas Viru Vesi ja Kohtla-Järve Soojus annavad konkreetse võlglase kohtusse?” küsib Vladimirov. “Mina arvan, et kui nad seni seda teinud pole, siis ei tee nad seda ka hiljem, sest leping on sõlmitud ju korteriühistuga. Praegu on meie korteriühistu tegelikult edasimüüja ja seepärast on meil õigus ühistu liikmetele nõudmisi esitada. Me võime öelda, missugused summad on esitatud ja kes kui palju peab maksma.”
Läinud kuude kogemus näitas, et juhatus on õige tee valinud – arveid tasutakse 90-95 protsendi ulatuses. Pahatahtlike võlglaste probleem on lahendamata, kuid selleks on objektiivne põhjus – kohtusse hagi esitamiseks on vaja kuuekuulist võlgnevust, mida pole kolme kuu jooksul tasutud. Need tähtajad pole veel möödas. Vladimirovi sõnul on tema majas kroonilisi võlglasi kuus, kaasa arvatud hüljatud korterid, mille omanikud on välismaale läinud või pole nende asukoht teada. On ka surnuid, kelle pärijad pole pärandit vastu võtnud. “Kogu komplekt, nagu see igas majas on,” naljatab korteriühistu esimees. “Korraloomine võtab aega.”
Peavad ennast peremeestena tundma
Maja allakäik peatati ja saavutati maksete õigeaegne tasumine. Kuid majas on probleeme piisavalt ja kõige teravam neist on katuse remont. Praegu pole kapitaalremondiks vahendeid ja seepärast tegeldakse soojusvarustuse korraldamisega – koridorides vahetati aknad, paigaldati regulaator ja tsirkulaarpump, isoleeriti soojatorustik. Kõik see aitas küttetariife vähendada – oktoobris maksid elanikud 6,66 krooni ruutmeetrilt, linna tariif oli aga üle 13 krooni.
Soteris omandatud kogemuse põhjal teab Vladimirov, et paljudes majades tekivad konfliktid – inimesed ei mõista, miks nad peavad maksma vee “jääkide” eest, kui majamõõturi näit on suurem kui korteriarvestil.
“See ei tähenda veel, nagu varastaks keegi vett,” selgitas jurist. “Osa kadusid on tehnilised – näiteks mõõteriistade viga või näidu ümardamine. Meil on vahe umbes sada kuupmeetrit kuus. Tegime elanikele ettepaneku maksta iga kuu kümme krooni abonenttasu, sellest piisab vahe katmiseks. Probleemi lahendaks kõigi mõõturite toomine keldrisse, kuid meil on tsentraalne soojaveevarustus ja mõõtureid oleks vaja kolm korda rohkem, see tähendaks aga suuri materiaalseid kulutusi ning seni oleme sellest loobunud.”
Vladimirovil on kahju, et inimesed ei teadvusta endale, et nad on peremehed, ja püüavad oma hädades kedagi teist süüdistada. Muidugi on ka õigustatud pretensioone, kuid rahanappuse tõttu pole neid võimalik lahendada. Kõik ei mõista, et nad pole mitte elamispinna üürijad, kes muudkui nõuavad, vaid omanikud, kes peavad ise soovitud tingimuste saavutamiseks investeerima.
Optimismiga tulevikku
Vahtra tänav 18a asuv maja on päästetud. Praegu ei jäeta seal enam kortereid maha, vaid vastupidi, neid soovitakse osta. Ainult et vabu kortereid praegu pole. Ja elanikud vaatavad optimismiga tulevikku.
“Praeguses olukorras saab hakkama,” teeb Vladimirov kokkuvõtte. “Inimesed on aru saanud, mida tuleb teha, et mitte tänavale sattuda. Majandamisvahendeid napib pidevalt, tahaks palju ära teha, seepärast jätkame võlglastega aktiivset tööd. Kahjuks on sundvõõrandamine pikk protsess ning poolteise-kahe aastaga suureneb võlg veelgi, 5000-7000 krooni aastas korteri kohta. Ma ei tea, kuidas areneb olukord kinnisvaraturul, kuid arvatavasti jätkub majade lagunemine ja allesjäänud eluasemete hind tõuseb järsult. Hiljuti nägin kuulutust, kus Jõhvi kesklinnas küsiti “hruðtðovka” eest 115 000 krooni!”
Märgates majas toimuvaid muutusi, palutakse Vladimirovil tihti ka teisi maju oma hoolde võtta, kuid enda sõnul ei vea ta põhitöö kõrvalt üle ühe maja välja.
“Minu arvates jõuab kätte elukutseliste majavalitsejate aeg,” ütleb ta. “Näited on olemas: Ants Metsatalu Jõhvis ja Vladimir Juðkov Iidlas. Kui ma nõustusin hakkama maja juhtima, siis mõtlesin, et kõige raskem on võitlus võlglastega ja et majandusküsimusi on kerge lahendada – maksa vaid raha ja kõik tehakse ära. Tegelikkus oli teistsugune: professionaalseid elamuhooldusfirmasid on väga vähe. Minu Vara Ida on meie piirkonna jaoks liiga kallis, füüsilisest isikust ettevõtjatel pole aga tavaliselt vastavat varustust ja nende teenuste kvaliteet on madal. Isegi kvalifitseerimata töö tegemiseks on raske inimesi leida.”
Selle maja näitel võib öelda, et kui raske olukord ka poleks, leidub alati väljapääs, kui käed rüpes ei istuta.
IRINA KIVISELG
Põhjarannik, neljapäev, 8.01.2004