Erakogu
Möödunud aastal sõitsid Mart Kuusk, Hannes Hanso, Liivo Niglas, Priit Kuusk, Kristjan Prii ja Tanel Rütman jalgratastega üle Himaalaja Katmandust Teherani.
Viis aastat varem oli peaaegu sama seltskond vändanud ennast Ulaanbaatarist Katmandusse. Uurisime viielt matkafriigilt (sest kuues, Liivo Niglas, rändab täiesti tabamatuna kuskil Kamtšatka kandis), mis viimasest reisist meelde jäi.
1. Milline oli matka kõige meeldejäävam hetk?
2. Reisi suurim üllatus?
3. Ohtlikeim/raskeim seik reisi jooksul?
4. Mida uut said teada oma reisikaaslaste kohta?
5. Kui palju reis sullemaksma läks?
Tanel Taniil Rütman:
1. Midagi pole teha, mäed on suured. Seetõttu olid minu jaoks reisi ülevaimad hetked ikkagi Ladakhis Kašmiiris. Lisaboonusena veel mägilased, kes on erilised inimesed.
2. Et maailm on ikkagi nii kuradi väike küla ja üha väiksemaks muutub. Pean siinkohal silmas globaliseerumisega kaasnevat.
3. Ehk fortuuna oskaks öelda, kas olime kellelgi kirbul. Ise seda õnneks ei tea.
4. Uut suurt vast midagi. Küll aga süvenes veendumus, et nende kamraadidega oleks valmis minema läbi vee ja vasktorude. Iga kell.
5. Mõni arm Nepalist. Saun, mis vahetult pärast kojusaabumist maha põles (siit moraal: ära kunagi jäta jaanituld pidamata, muidu tuleb tuli su juurde ise talle sobival ajal ja viisil).
Priit Wend Kuusk:
1. Piknik 5672 m kõrgusel (meie kõrgusrekord) oli teel sinna kulutatud energiat väärt. Nn õllevolinikuna oli minu ülesandeks tarida mäetippu kuus Kingfisheri õlut. Samuti olin piknikukorvi suranud valget leiba, jakijuustu ja jakivõid. Sa krt, küll oli maitsev! Isegi päike tuli õllepudeli avamise heli peale kohe välja. Seal alustasime ka maleturniiriga.
2. Paradoksaalne tõdemus – mida rohkem näed ja teada saad, seda rumalamana ennast tunned.
3. Valus kukkumine Varanasi kiirteel. Oleks võinud mitu korda hullemini lõppeda.
4. Me oleme juba nii vanad tuttavad, et tean ammu – neist töllamitest võib kõike oodata.
5. Kui rahas mõõta, siis ei tea. Ma ei oska raha lugeda. Ausalt ei tea. Muus osas (kõik, mida rahas mõõta ei saa) olen kasumis.
Kristjan Prii:
1. Minule kui väga veelembesele inimesele oli üks meeldivamaid vaheseiku loomulikult jõelaevareis Bangladeshis. Terve ööpäev I klassi reisijatena lummavate vaadetega teekonnal pealinnast Dhakast suuruselt teise linna Khulnasse. Samuti lõik Indias Manalist Leh’i, kus iga järgmine org oli omamoodi, vaheldudes Alpi aasadest väljasurnud kivikõrbeteni. Ja muidugi kohalike siiras ja omakasupüüdmatu külalislahkus, eriti Pakistanis.
2. Kõike uut ja üllatavat kogunes lõpuks nii palju, et ei pannud enam imestamagi. Enda varjatud jõuvarud ja energiapursked päeva lõpukilomeetritel olid teinekord ootamatud. Iraani nüüdisaegsus: Teherani tänaval jalutades võisid ette kujutada, et oled Londonis.
3. Reisi raskeim lõik oli minu jaoks üllatavalt sõit mööda lauskmaad Bangladeshi piirilt Varanasisse Indias. Pikad päevateekonnad, vale enesejahutamine kuumuses ja ebasobiv sõidurütm olid tõeliselt piinavad.
4. Sain teada, et kõik on samasugused, nagu neid koduski tunnen. Seega on tegu tugevate isiksustega, kes raskuste kätte jõudes ei muutu. See on hea teadmine tulevasteks reisideks.
5. Kõvasti higi ja vaeva ja 10 kilo mittevajalikku kehamaterjali. Rahaliselt oli sama kallis, kui oleks selle aja siin elanud.
Mart Kuusk:
1. Mulle oli see poolikuks jäänud, esimese “Ehh, uhhuduuri” reisi Ulanbaatar-Katmandu lõpetamine. Ületada jalgrattaga Himaalaja ahelik koos sõpradega, keda väga hindan seetõttu, et nad on just need värvikad jobukakud nagu nad on, ja jõuda Khardung La kurule 5600 m kõrgusel – sellest kõrgemale maailmas ilmselt rattaga sõita ei saa. Jätkates teekonda, et üheskoos hiljemalt aastaks 2050 ümber maakera Ulaanbaatarisse tagasi jõuda. Inšallah! (araabia k ‘sündigu Allahi tahtmine’ – toim.)
2. Poolkuu ja täht taevas Shrinagaris. Keset ööd. Täpselt nagu Pakistani riigivapil ja lipul. Võimas vaatepilt!
3. Tagantjärele vaadates – pole. No mäkketõusud olid rasked, umbes nagu 10 tundi järjest Munamäel üles-alla pedaalida, samas hapnikku saad umbes 60–70% kodusest tasemest.
4. Et nad on veel paremad reisikaaslased, kui enne arvasin teadvat. Kõigi oma erisoovide, vajaduste ja pindakäimistega kokku.
5. Viis kuud minu elust eelarvega kümme tuhat krooni kuus koos transpordikuludega.
Hannes Hanso:
1. Matka Kašmiiri osa oli raudselt kõige võimsam. Pidevalt 3 kuni 5,5 kilomeetri vahel ülesmäge väntamine on asi, mis kauaks meelde jääb. Vaated olid haruldased. See on päris hämmastav, kui paljuks meiesugused tavalised kännud tegelikult võimelised on. Hinge läks ka see, kui pärast seda, kui oma selja paigast ära tõmbasin, pakkus Taniil, et võiks mind tee äärde surema jätta. Kohe näha, et vanad sõbrad.
2. Ausalt öelda ei üllata mind selles maailmaosas suurt miski. Teada on, et iga pakistanlane või afgaan on maailma külalislahkeim inimene. Positiivne oli, et Kabulis saab päris soodsalt õlut osta.
3. Kui ise endal elu ohtlikuks ei tee, ei juhtu ka midagi. Päevinäinud mägirattaga 100 km tunnis saavutada oli ehk pisut ohtlikuma mekiga asi. Füüsiliselt on tihti raske – kas on 50 ?C ligi kuuma või oled 5,6 km üle merepinna, eks see ikka imeb küll, aga inimene harjub kõigega. Ja koju tulles on just selliste karmide asjade üle hea meel. Ega ma kodus Saaremaal ei saa ju Orissaare–Kuressare pikkust otsa (56 km) 15kraadise tõusunurga all mäkke võtta.
4. Päris kanged kulid. Nendega võib luurel käia küll. Umbrohi ei hävine!
5. Ei vaadanud rahakotti selle pilguga. Just meenus, et olen Mardile veel pisut raha võlgu.
Jalgratastel Aasia avarustes
Tänasest alates saab üheksa laupäeva järjest vaadata ETVst sarja “Ehh, uhhuduur” kuue Eesti matkaselli seiklustest marsruudil Katmandu–Teheran. Järgmisel nädalal ilmub samanimeline raamat.
Uudised
VE: Uhhuuduur
26.01.2008, www.sloleht.ee
Erakogu
Möödunud aastal sõitsid Mart Kuusk, Hannes Hanso, Liivo Niglas, Priit Kuusk, Kristjan Prii ja Tanel Rütman jalgratastega üle Himaalaja Katmandust Teherani.
Viis aastat varem oli peaaegu sama seltskond vändanud ennast Ulaanbaatarist Katmandusse. Uurisime viielt matkafriigilt (sest kuues, Liivo Niglas, rändab täiesti tabamatuna kuskil Kamtšatka kandis), mis viimasest reisist meelde jäi.
1. Milline oli matka kõige meeldejäävam hetk?
2. Reisi suurim üllatus?
3. Ohtlikeim/raskeim seik reisi jooksul?
4. Mida uut said teada oma reisikaaslaste kohta?
5. Kui palju reis sullemaksma läks?
Tanel Taniil Rütman:
1. Midagi pole teha, mäed on suured. Seetõttu olid minu jaoks reisi ülevaimad hetked ikkagi Ladakhis Kašmiiris. Lisaboonusena veel mägilased, kes on erilised inimesed.
2. Et maailm on ikkagi nii kuradi väike küla ja üha väiksemaks muutub. Pean siinkohal silmas globaliseerumisega kaasnevat.
3. Ehk fortuuna oskaks öelda, kas olime kellelgi kirbul. Ise seda õnneks ei tea.
4. Uut suurt vast midagi. Küll aga süvenes veendumus, et nende kamraadidega oleks valmis minema läbi vee ja vasktorude. Iga kell.
5. Mõni arm Nepalist. Saun, mis vahetult pärast kojusaabumist maha põles (siit moraal: ära kunagi jäta jaanituld pidamata, muidu tuleb tuli su juurde ise talle sobival ajal ja viisil).
Priit Wend Kuusk:
1. Piknik 5672 m kõrgusel (meie kõrgusrekord) oli teel sinna kulutatud energiat väärt. Nn õllevolinikuna oli minu ülesandeks tarida mäetippu kuus Kingfisheri õlut. Samuti olin piknikukorvi suranud valget leiba, jakijuustu ja jakivõid. Sa krt, küll oli maitsev! Isegi päike tuli õllepudeli avamise heli peale kohe välja. Seal alustasime ka maleturniiriga.
2. Paradoksaalne tõdemus – mida rohkem näed ja teada saad, seda rumalamana ennast tunned.
3. Valus kukkumine Varanasi kiirteel. Oleks võinud mitu korda hullemini lõppeda.
4. Me oleme juba nii vanad tuttavad, et tean ammu – neist töllamitest võib kõike oodata.
5. Kui rahas mõõta, siis ei tea. Ma ei oska raha lugeda. Ausalt ei tea. Muus osas (kõik, mida rahas mõõta ei saa) olen kasumis.
Kristjan Prii:
1. Minule kui väga veelembesele inimesele oli üks meeldivamaid vaheseiku loomulikult jõelaevareis Bangladeshis. Terve ööpäev I klassi reisijatena lummavate vaadetega teekonnal pealinnast Dhakast suuruselt teise linna Khulnasse. Samuti lõik Indias Manalist Leh’i, kus iga järgmine org oli omamoodi, vaheldudes Alpi aasadest väljasurnud kivikõrbeteni. Ja muidugi kohalike siiras ja omakasupüüdmatu külalislahkus, eriti Pakistanis.
2. Kõike uut ja üllatavat kogunes lõpuks nii palju, et ei pannud enam imestamagi. Enda varjatud jõuvarud ja energiapursked päeva lõpukilomeetritel olid teinekord ootamatud. Iraani nüüdisaegsus: Teherani tänaval jalutades võisid ette kujutada, et oled Londonis.
3. Reisi raskeim lõik oli minu jaoks üllatavalt sõit mööda lauskmaad Bangladeshi piirilt Varanasisse Indias. Pikad päevateekonnad, vale enesejahutamine kuumuses ja ebasobiv sõidurütm olid tõeliselt piinavad.
4. Sain teada, et kõik on samasugused, nagu neid koduski tunnen. Seega on tegu tugevate isiksustega, kes raskuste kätte jõudes ei muutu. See on hea teadmine tulevasteks reisideks.
5. Kõvasti higi ja vaeva ja 10 kilo mittevajalikku kehamaterjali. Rahaliselt oli sama kallis, kui oleks selle aja siin elanud.
Mart Kuusk:
1. Mulle oli see poolikuks jäänud, esimese “Ehh, uhhuduuri” reisi Ulanbaatar-Katmandu lõpetamine. Ületada jalgrattaga Himaalaja ahelik koos sõpradega, keda väga hindan seetõttu, et nad on just need värvikad jobukakud nagu nad on, ja jõuda Khardung La kurule 5600 m kõrgusel – sellest kõrgemale maailmas ilmselt rattaga sõita ei saa. Jätkates teekonda, et üheskoos hiljemalt aastaks 2050 ümber maakera Ulaanbaatarisse tagasi jõuda. Inšallah! (araabia k ‘sündigu Allahi tahtmine’ – toim.)
2. Poolkuu ja täht taevas Shrinagaris. Keset ööd. Täpselt nagu Pakistani riigivapil ja lipul. Võimas vaatepilt!
3. Tagantjärele vaadates – pole. No mäkketõusud olid rasked, umbes nagu 10 tundi järjest Munamäel üles-alla pedaalida, samas hapnikku saad umbes 60–70% kodusest tasemest.
4. Et nad on veel paremad reisikaaslased, kui enne arvasin teadvat. Kõigi oma erisoovide, vajaduste ja pindakäimistega kokku.
5. Viis kuud minu elust eelarvega kümme tuhat krooni kuus koos transpordikuludega.
Hannes Hanso:
1. Matka Kašmiiri osa oli raudselt kõige võimsam. Pidevalt 3 kuni 5,5 kilomeetri vahel ülesmäge väntamine on asi, mis kauaks meelde jääb. Vaated olid haruldased. See on päris hämmastav, kui paljuks meiesugused tavalised kännud tegelikult võimelised on. Hinge läks ka see, kui pärast seda, kui oma selja paigast ära tõmbasin, pakkus Taniil, et võiks mind tee äärde surema jätta. Kohe näha, et vanad sõbrad.
2. Ausalt öelda ei üllata mind selles maailmaosas suurt miski. Teada on, et iga pakistanlane või afgaan on maailma külalislahkeim inimene. Positiivne oli, et Kabulis saab päris soodsalt õlut osta.
3. Kui ise endal elu ohtlikuks ei tee, ei juhtu ka midagi. Päevinäinud mägirattaga 100 km tunnis saavutada oli ehk pisut ohtlikuma mekiga asi. Füüsiliselt on tihti raske – kas on 50 ?C ligi kuuma või oled 5,6 km üle merepinna, eks see ikka imeb küll, aga inimene harjub kõigega. Ja koju tulles on just selliste karmide asjade üle hea meel. Ega ma kodus Saaremaal ei saa ju Orissaare–Kuressare pikkust otsa (56 km) 15kraadise tõusunurga all mäkke võtta.
4. Päris kanged kulid. Nendega võib luurel käia küll. Umbrohi ei hävine!
5. Ei vaadanud rahakotti selle pilguga. Just meenus, et olen Mardile veel pisut raha võlgu.
Jalgratastel Aasia avarustes
Tänasest alates saab üheksa laupäeva järjest vaadata ETVst sarja “Ehh, uhhuduur” kuue Eesti matkaselli seiklustest marsruudil Katmandu–Teheran. Järgmisel nädalal ilmub samanimeline raamat.