Soomlane, kes uurib keerulise ajalooga naabreid
Liisi Poll 21.02.2004
Keerulise ajalooga naabreid peab tundma, rohkem hõimlasi meil ju pole, leiab soomlasest Eesti-uurija Martti Turtola.
Martti Turtola, neljandat aastat Soome-Eesti instituuti juhatav riigiteaduste doktor, sattus Eesti avalikkuse tõsise tähelepanu alla umbes aasta tagasi, kui ilmus tema monograafia Konstantin Pätsist. Ilma eestlastele tavapärase aupaklikkuseta selle aja suhtes ning «keerulistest» küsimustest möödaminemiseta kirjutatud teos äratas laialdast vastukaja. Ekspresident Lennart Meri pidas koguni vajalikuks võtta Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kaitseks sõna Soome suurimas lehes Helsingin Sanomat.
Kavas raamat Laidonerist.
Järgmiseks on Turtolal plaanis kirjutada raamat Johan Laidonerist – mehest, kellel tänavu on 120. sünniaastapäev ning kelle isikut ja minevikku võib pidada Eestile sama oluliseks kui Konstantin Pätsi oma.
«See ei tule siiski samasugune nagu Pätsi-raamat, tegu on rohkem isikukeskse lähenemisega. Laidoner oli ka hoopis teistsugune inimene kui Päts,» mainib Turtola.
Kuigi nii Meri kui ka Mart Laar on Turtola lähenemist kritiseerinud, pole ajaloolane eestlastes pettunud. «Naljatades võib öelda, et kui mu raamatut oleks müüdud 3000 eksemplari, siis oleksin pettunud, kuid kuna seda müüdi 12 000, pean olema rahul,» naerab ta. Ja lisab, et tähtis pole mitte raha – raamatukirjutamine rikkaks ei tee. Oluline on, et eesti rahvast teos huvitas.
Milleks üldse uurida naaberriikide ajalugu?
Miks seda tehtud on ja tehakse ilmselt edaspidigi? Turtola sõnul on naabermaade kultuuri ja poliitika uurimine igal juhul tähtis. «Eesti on lõppude lõpuks meile ainuke hõimuriik,» nendib ta. «Kõik teised hõimurahvad on vaid väikesed killud ja ungarlased kaugel.»
Soomes uuriti Eesti ajalugu juba meie esimese iseseisvuse ajal. Siis tuli suur paus – 50 okupatsiooniaasta jooksul ei olnud võimalik kätte saada arhiividokumente ning Eesti uurimist peeti vastuhakuks Nõukogude võimule, millega Soomelgi tuli koostööd teha. Eestit Turtola sõnul siis küll uuriti, ning vägagi kõrgel tasemel, kuid see oli võimalik vaid ülimalt kitsas ringis.
Eesti on huvitava ajalooga riik, kinnitab Turtola. «Omal moel võib isegi öelda, et see on olnud palju keerulisem kui Soome ajalugu,» mainib ta. «Meil on kogu aeg olnud vaid üks vaenlane – Venemaa. Rootsi pole kunagi olnud vaenlane, samuti mitte Saksamaa. Eesti jaoks on vaenlased olnud nii venelased kui sakslased.»
Eesti probleemiks on Turtola hinnangul seegi, et enne riiklikku iseseisvumist polnud meil oma riigi juhtimise kogemust, kuigi rahvusvaheliselt saime suveräänsuse Soomega enam-vähem ühel ja samal ajal. «Soome oli formaalse iseseisvuse saavutamise ajaks olnud juba 110 aastat autonoomse juhtimisega vabariik,» nendib ta.
Eestile olid seni olnud kõige tähtsamad sotsiaalsed probleemid, talupoegade staatus ja nende võimalused.
Valged laigud
1939.– 40. aasta sündmusi on Eesti ajaloolased hakanud viimasel ajal rohkem ja sügavamalt uurima. Kas siiski on jäänud valgeid laike, millest ei taheta avalikult eriti rääkida? «Kui käisin Laidoneri 120. sünniaastapäeva puhul peetud koosviibimisel, peeti seal küll palju kõnesid tema tegevusest, kuid mindi mööda nendest valusatest otsustest, mille tagajärjel Eesti okupeeritud sai,» nendib Turtola.
Ons see siis nii halb?
«Olen 56-aastane ja eks tagasi vaadates saab ikka hinnata oma elus tehtud üht või teist otsust õigeks või valeks.» Turtola usub, et nii nagu inimestel on keeruline tunnistada, et midagi sai valesti tehtud, on see ka rahvastega. «Soome ajalooski on keerulisi küsimusi, mida on olnud raske uurida.
Näiteks Soome käitumist Jätkusõjas ning sisuliselt Saksamaa poole asumist ei uurinud pikka aega mitte Soome, vaid Ameerika Ühendriikide teadlased. Ka siis kostus hääli, et Soome ajalugu on nii «eriline», et sellest saavad aru ainult soomlased ise.»
Veel paar aastakümmet tagasi oli see periood soomlastele valus küsimus, millest ei soovitud eriti rääkida. Samamoodi on nüüd Kekkose-ajaga, mille kohta on olemas nii poolehoidvaid kui ka kriitilisi töid. Ka soomlased pidasid omal ajal kindral Mannerheimi pühaks ja puutumatuks, viimasel ajal on aga hakatud rääkima, et temalgi polnud sugugi alati õigus.
Eestlaste plaani kindral Johan Laidonerile ratsamonument püstitada Turtola kommenteerima ei hakka. «Eks iga rahvas valib ise, kelle ta pjedestaalile tõstab,» mainib ta. Mingis mõttes on kangelaste loomine tema arvates nagu kuju ehitamine – võib-olla vajab iga rahvas natuke neid müüte, ega muidu nende loomisega nii palju vaeva nähtaks.
Kuidas suhtuda sellesse, et Eesti iseseisvusaastate kiire areng on tähelepanu alt kõrvale jätnud 50-aastase okupatsiooniaja?
«Ei ole hea, kui sellest perioodist täiesti vaikitakse,» hoiatab Turtola. Inimesed elasid ju ka sel ajal, ehitasid riiki ja kandsid kultuuri edasi, nii palju kui see piiratud tingimustes võimalik oli. «Eesti kultuur, kas või tarbekunst ja graafika oli ka siis erakordselt kõrgel tasemel. Mäletan, kuidas käisime Soomest siin näitustel,» räägib Turtola. «Hindan eesti kultuuri ka praegu väga kõrgelt. Väikerahva jaoks on see ka erakordselt oluline – keel ja kultuur.»
Turtola loodab enda sõnul, et nüüd, mil nii Ungari kui Eesti saavad Euroopa Liidu liikmeteks, saab soome-ugri kultuuri toetuseks ühenduses koostööd teha.
Vähe solidaarsust
Praegust Eestit peab Soome ajaloolane lootusrikkaks, kuid mitte ideaalseks: «Majandusareng on olnud erakordselt kiire, selle üle on mul tõesti hea meel.»
Samas näeb ta ka ohte, mis on iseseisvusaastate suhtumise muutumise tagajärjel esile kerkinud. Näiteks see, et solidaarsust ei ole enam, ja kõik eestlased ei tunne, et on omavahel võrdsed.
Heaks märgiks peab Turtola siiski seda, et viimasel ajal räägitakse solidaarsusest Eestis rohkem, sest see annab lootust edaspidiseks.
Eestlased tahavad Turtola meelest võib-olla kõike kohe ja korraga, autot ja maja ja head palka. «Ehk peaks veidi ootama, et rikkus, mida kogutakse, läheks – ehk küll aeglasema tempoga – laiematesse rahvakihtidesse. See annab palju rohkem tagasi kui liigne kiirustamine.
Soome oli Teise maailmasõja järel väga vaene riik, aga ajapikku ja raske tööga jõudsime praeguse tasemeni. Usun, et Eestilgi on seda lootust, kui arengut võetakse rahulikult ja oodatakse nõrgemaid järele.»
VE: Turtola, Martti – eestlaste ajalugu uuriv soomlane
Soomlane, kes uurib keerulise ajalooga naabreid
Liisi Poll 21.02.2004
Keerulise ajalooga naabreid peab tundma, rohkem hõimlasi meil ju pole, leiab soomlasest Eesti-uurija Martti Turtola.
Martti Turtola, neljandat aastat Soome-Eesti instituuti juhatav riigiteaduste doktor, sattus Eesti avalikkuse tõsise tähelepanu alla umbes aasta tagasi, kui ilmus tema monograafia Konstantin Pätsist. Ilma eestlastele tavapärase aupaklikkuseta selle aja suhtes ning «keerulistest» küsimustest möödaminemiseta kirjutatud teos äratas laialdast vastukaja. Ekspresident Lennart Meri pidas koguni vajalikuks võtta Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kaitseks sõna Soome suurimas lehes Helsingin Sanomat.
Kavas raamat Laidonerist.
Järgmiseks on Turtolal plaanis kirjutada raamat Johan Laidonerist – mehest, kellel tänavu on 120. sünniaastapäev ning kelle isikut ja minevikku võib pidada Eestile sama oluliseks kui Konstantin Pätsi oma.
«See ei tule siiski samasugune nagu Pätsi-raamat, tegu on rohkem isikukeskse lähenemisega. Laidoner oli ka hoopis teistsugune inimene kui Päts,» mainib Turtola.
Kuigi nii Meri kui ka Mart Laar on Turtola lähenemist kritiseerinud, pole ajaloolane eestlastes pettunud. «Naljatades võib öelda, et kui mu raamatut oleks müüdud 3000 eksemplari, siis oleksin pettunud, kuid kuna seda müüdi 12 000, pean olema rahul,» naerab ta. Ja lisab, et tähtis pole mitte raha – raamatukirjutamine rikkaks ei tee. Oluline on, et eesti rahvast teos huvitas.
Milleks üldse uurida naaberriikide ajalugu?
Miks seda tehtud on ja tehakse ilmselt edaspidigi? Turtola sõnul on naabermaade kultuuri ja poliitika uurimine igal juhul tähtis. «Eesti on lõppude lõpuks meile ainuke hõimuriik,» nendib ta. «Kõik teised hõimurahvad on vaid väikesed killud ja ungarlased kaugel.»
Soomes uuriti Eesti ajalugu juba meie esimese iseseisvuse ajal. Siis tuli suur paus – 50 okupatsiooniaasta jooksul ei olnud võimalik kätte saada arhiividokumente ning Eesti uurimist peeti vastuhakuks Nõukogude võimule, millega Soomelgi tuli koostööd teha. Eestit Turtola sõnul siis küll uuriti, ning vägagi kõrgel tasemel, kuid see oli võimalik vaid ülimalt kitsas ringis.
Eesti on huvitava ajalooga riik, kinnitab Turtola. «Omal moel võib isegi öelda, et see on olnud palju keerulisem kui Soome ajalugu,» mainib ta. «Meil on kogu aeg olnud vaid üks vaenlane – Venemaa. Rootsi pole kunagi olnud vaenlane, samuti mitte Saksamaa. Eesti jaoks on vaenlased olnud nii venelased kui sakslased.»
Eesti probleemiks on Turtola hinnangul seegi, et enne riiklikku iseseisvumist polnud meil oma riigi juhtimise kogemust, kuigi rahvusvaheliselt saime suveräänsuse Soomega enam-vähem ühel ja samal ajal. «Soome oli formaalse iseseisvuse saavutamise ajaks olnud juba 110 aastat autonoomse juhtimisega vabariik,» nendib ta.
Eestile olid seni olnud kõige tähtsamad sotsiaalsed probleemid, talupoegade staatus ja nende võimalused.
Valged laigud
1939.– 40. aasta sündmusi on Eesti ajaloolased hakanud viimasel ajal rohkem ja sügavamalt uurima. Kas siiski on jäänud valgeid laike, millest ei taheta avalikult eriti rääkida? «Kui käisin Laidoneri 120. sünniaastapäeva puhul peetud koosviibimisel, peeti seal küll palju kõnesid tema tegevusest, kuid mindi mööda nendest valusatest otsustest, mille tagajärjel Eesti okupeeritud sai,» nendib Turtola.
Ons see siis nii halb?
«Olen 56-aastane ja eks tagasi vaadates saab ikka hinnata oma elus tehtud üht või teist otsust õigeks või valeks.» Turtola usub, et nii nagu inimestel on keeruline tunnistada, et midagi sai valesti tehtud, on see ka rahvastega. «Soome ajalooski on keerulisi küsimusi, mida on olnud raske uurida.
Näiteks Soome käitumist Jätkusõjas ning sisuliselt Saksamaa poole asumist ei uurinud pikka aega mitte Soome, vaid Ameerika Ühendriikide teadlased. Ka siis kostus hääli, et Soome ajalugu on nii «eriline», et sellest saavad aru ainult soomlased ise.»
Veel paar aastakümmet tagasi oli see periood soomlastele valus küsimus, millest ei soovitud eriti rääkida. Samamoodi on nüüd Kekkose-ajaga, mille kohta on olemas nii poolehoidvaid kui ka kriitilisi töid. Ka soomlased pidasid omal ajal kindral Mannerheimi pühaks ja puutumatuks, viimasel ajal on aga hakatud rääkima, et temalgi polnud sugugi alati õigus.
Eestlaste plaani kindral Johan Laidonerile ratsamonument püstitada Turtola kommenteerima ei hakka. «Eks iga rahvas valib ise, kelle ta pjedestaalile tõstab,» mainib ta. Mingis mõttes on kangelaste loomine tema arvates nagu kuju ehitamine – võib-olla vajab iga rahvas natuke neid müüte, ega muidu nende loomisega nii palju vaeva nähtaks.
Kuidas suhtuda sellesse, et Eesti iseseisvusaastate kiire areng on tähelepanu alt kõrvale jätnud 50-aastase okupatsiooniaja?
«Ei ole hea, kui sellest perioodist täiesti vaikitakse,» hoiatab Turtola. Inimesed elasid ju ka sel ajal, ehitasid riiki ja kandsid kultuuri edasi, nii palju kui see piiratud tingimustes võimalik oli. «Eesti kultuur, kas või tarbekunst ja graafika oli ka siis erakordselt kõrgel tasemel. Mäletan, kuidas käisime Soomest siin näitustel,» räägib Turtola. «Hindan eesti kultuuri ka praegu väga kõrgelt. Väikerahva jaoks on see ka erakordselt oluline – keel ja kultuur.»
Turtola loodab enda sõnul, et nüüd, mil nii Ungari kui Eesti saavad Euroopa Liidu liikmeteks, saab soome-ugri kultuuri toetuseks ühenduses koostööd teha.
Vähe solidaarsust
Praegust Eestit peab Soome ajaloolane lootusrikkaks, kuid mitte ideaalseks: «Majandusareng on olnud erakordselt kiire, selle üle on mul tõesti hea meel.»
Samas näeb ta ka ohte, mis on iseseisvusaastate suhtumise muutumise tagajärjel esile kerkinud. Näiteks see, et solidaarsust ei ole enam, ja kõik eestlased ei tunne, et on omavahel võrdsed.
Heaks märgiks peab Turtola siiski seda, et viimasel ajal räägitakse solidaarsusest Eestis rohkem, sest see annab lootust edaspidiseks.
Eestlased tahavad Turtola meelest võib-olla kõike kohe ja korraga, autot ja maja ja head palka. «Ehk peaks veidi ootama, et rikkus, mida kogutakse, läheks – ehk küll aeglasema tempoga – laiematesse rahvakihtidesse. See annab palju rohkem tagasi kui liigne kiirustamine.
Soome oli Teise maailmasõja järel väga vaene riik, aga ajapikku ja raske tööga jõudsime praeguse tasemeni. Usun, et Eestilgi on seda lootust, kui arengut võetakse rahulikult ja oodatakse nõrgemaid järele.»