Legendaarne mootorisportlane ringrajal Luule Tull.
Võidusõitja istus kaluripaati
Täna kuuekümneseks saav legendaarne motosportlane Luule Tull hüppab noorusliku kergusega Eisma sadama kaipostidelt paati: tehnika- ja spordihuvilisest naisest on saanud kalur.
Tsikli sadulasse te enam ei istu.
Ei, kuid me võime ju pilti teha sadamas, kui ma paadis olen. See on nüüd meie igapäevane elu.
Kalapüük on nüüd peamine.
Ikka merelkäimine, nagu üks rannanaine ikka. Meil koos abikaasa Märdiga väike pereettevõte. Mina olen ju rannainimene olnud elu aeg ja kogu aeg on tõmmanud mere poole. Eks nõukogude vene ajal oli ju merele pääsemisega igavene tegu, ega see nii lihtne olnudki. Üks kord, kui juba sulaaeg oli, saime käia Uhtju saarel.
Palju sellest motospordiajast möödas on?
See polegi nii keeruline meenutada. 1992. aastal sõitsin viimati, kümme aastat pole praktiliselt sõitnud – kui, siis natuke poja tsiklit proovinud. 1993. aastast, kui Sõmerul töö otsa lõppes, oleme kalapüügiga tegelenud.
Millal esimest korda tsikli selga istusite?
Eks ikka siis, kui load sain. See oli 1961 või järgmisel aastal. Kundas käisin veel vigursõitu tegemas, nii täpselt on see meeles.
Alguses sõitsime 125 cm³ mootoriga rattaga, siis viidi naiste B-klass üle 175 kuubikulistele ratastele. Need olid Kovrovetsi tehase rattad, mida tuli ise kobedamaks putitada. Rahvas kutsus neid tehaserattaid “jänkudega Jawadeks”.
Kas te võidu sõites kartsite?
Kas just nüüd kartsin, kuid alati oli muidugi mõte, kuidas rajal püsida, et mitte puusse panna. Kuidas kurvi paremini läbida ja võimalikult suurema kiirusega. Selles ongi kogu kunst.
Kas käisite ka välismaal sõitmas?
Kord käisin krossi sõitmas Soomes. Seal naised krossi ei sõitnud, võistlesin poiste klassis.
1968. aastal käisime raja taga motorallil. Need olid tollel ajal õige vägevad. Meie käisime Itaalia linnas Perugias. Oli see vast sõit nende Kovrovetsi ratastega. Meid oli palju, Eestistki üle poolesaja, sealhulgas vähemalt kümme naist.
Öö läbi sõitsime, peatuda ei tohtinud. Kohviube närisime, et paremini ärkvel püsida. Ega niisuguses kolonnis sõit ole naljaasi.
Kas luud jäid terveks?
Üldiselt küll. Kord murdsin jalaluu, kuid see polnud võidusõidul. Ma käisin ju kaua aega rannast mootorrattaga Sõmerul tööl.
Sain osta Izh-Jupiteri, mis oli omal ajal juba kõva sõna. Nägin, põder tuleb, kuid peatuda ei jõudnud. Põrutasin sellele otsa või andis tema mulle jalaga, kes seda mäletab, kõik käis nii kähku. Olingi krudiseva, murtud jalaga, niisugusega enam mootorratast käima ei löö. Möödasõitev piimapütimees korjas tee äärest üles ja viis Haljalasse.
Mõni lõbusam lugu.
Ma käisin selle tuntud “jänkudega Jawaga” viis aastat Eismast tööl, siis oli ju talvel lund palju rohkem kui praegu. Rannaäärset teed mööda trügisin. Seljal oli lund nii palju, et vaid üks rööbas oli näha. Kovrovets oli aga madal ja õnnetu masin. Küll sai pusida.
Külas räägitakse, et kui ma Izh-i sain, võtsin ema peale. Kolhoosi ajal tuli ju tal Karepal kartuleid võtmas käia. Mäest alla poe poole minnes hüüdnud ema: “Kas on juba kuuskümmend sees?”
“Ei veel,” vastasin mina.
“Keera siis gaasi!”
Kas see just päriselt nii oli, mina ei mäleta. Ausalt öeldes, ega ema mu harrastuse, eriti võidusõidu peale, eriti hästi vaadanud.
Aga võidusõidul.
Ringrajal jooksis kord rattal suurel kiirusel midagi taga kinni ja olingi külg ees, panin jala ette ja mürtsti oli kederluust väljas. Viidi Viljandi haiglasse. Seal jahutati ja pandi kipsi. Ikka käin, vaid mõnikord annab tunda.
Kõige suurem pauk oli aga ükskord hipodroomisõidul liivarajal. Ratas läks käest ära ja kiivri rihm tagatippu õnnetult puruks. Siis sain õige kõva matsu, ma peaaegu kahte nädalat ei mäleta, olin Tallinnas haiglas. Ega ma suurt valu tundnud, seepärast sõitu maha ei jätnudki.
Võidusõidurataste “timmimine” on üks tähtis asi.
Mis seda rääkida. Alguses aitas mind üks Tamsalu mees, Saaremets oli ta nimi. Eks poisidki olid tsiklitega hädas, millal tross katki või mõni mutter lahti. Tema ütles, et nii ei saa, vaja süüdet reguleerida ja muudki teha. Siis tuli Märt sõjaväest ja hakkas appi.
Oi, taevas, Sõmerul valasime sepapajas silindridki. Hirmus mootorratta ehitamine käis, ega koduski saanud suurt olla, nädalavahetustel olid vaid võistlused.
Algas see kõik krossisõiduga, siis tuli hipodroomi- ja 1969. aastast ringrajasõit. Korraga kõike teha ei jõudnudki.
Ega ma liidu meistrivõistlustel krossisõidus kulda saanudki. Hõbemedali paaril korral. Ringrajasõidus anti küll kulda.
Enam teil mootorratast polegi.
Viimase, selle 175 kuubikulise kondliga võidusõiduratta, küsisid soomlased omale. Võtke, kuid tooge teine ratas vastu, ütlesin. Nad olid asjast üpris vaimustuses, pärast teatasid, et oli see vast “kova rauta”. Tänutäheks tõid nad Jaapani Kawasaki. See on nüüd poja oma.
Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
***
Endine motoäss valiti sajandi parimaks
Eismal elava legendaarse motosportlase Luule Tulli jäädvustas taiesele naaberküla Karepa kunstnik Valli Lember-Bogatkina. Tullile näivad pildid meeldivat. Foto: Marko Mumm/Eesti Päevaleht |
Kuigi XX sajand on ammu selja taga, valitakse ikka veel möödunud sajandi tegijaid. Eesti Spordiajaloolaste Selts valis XX sajandi parimaks naistehnikasportlaseks Eismal elava legendaarse mootorratturi Luule Tulli.
Tull ise kuulis sellest, et ta parimaks valiti, Virumaa Teataja vahendusel. “Aitäh, et tunnustati, ise küll ei oleks osanud arvata,” rõõmustas ta ning lisas, et eks vist tule hakata pidu pidama.
“Detsembris käisin viimati Tallinnas, siis kutsuti aasta parimate tehnikasportlaste autasustamisele ka need endised tegijad, kellel mullu juubel oli,” rääkis Tull. “Eks seal ikka anti süüa kah ja päris inimese moodi värk oli,” lisas omaaegne ringradadel kihutaja, kes sai mullu oktoobris kuuekümneseks.
“Mootorrattad on minu jaoks ammu ajalugu, aga tore on loomulikult, et mäletatakse,” kommenteeris endine kange tsiklinaine.
Möödunud sajandi populaarseimate sportlaste pingereas olid kindlalt esimesed meestest Paul Keres ja naistest Erika Salumäe.
Meeste edetabelis oli kolmas Väike-Maarja mees Georg Lurich, naiste poolel pääses kõrgetele kohtadele aga mitu meie maakonnaga seotud sportlast. Viiendale kohale platseerus Raekülas koolis käinud ujuja Ulvi Indrikson-Voog, seitsmes oli mootorrattur Luule Tull ja 14. kohal enne sõda Tapal elanud kergejõustiklane Saara Teitelbaum.
Ulvi Indrikson-Voog platseerus naiste hulgas viiendale kohale ka parimate individuaalala sportlaste edetabelis, Luule Tull tunnistati spordiajaloolaste poolt aga eelmise sajandi parimaks naistehnikasportlaseks purilendur Eda Laane ning taas kord Indrikson-Voogi ees, keda selles arvestuses tunnustati allveesportlasena.
Luule Tull tuli aastatel 1968-1991 mootorrattaspordis 21 korda NSV Liidu ning 42 korda Eesti meistriks. 1971. aastal valiti ta Eesti parimaks naissportlaseks, Rakvere rajooni parimaks naissportlaseks on teda tunnistatud aga korduvalt.
Praegu elab põhjarannikul rannakaluri ametit pidav Tull Eismal.
Andres Pulver
andres.pulver@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Tull, Luule – legendaarne motosportlane
Võidusõitja istus kaluripaati
Täna kuuekümneseks saav legendaarne motosportlane Luule Tull hüppab noorusliku kergusega Eisma sadama kaipostidelt paati: tehnika- ja spordihuvilisest naisest on saanud kalur.
Ei, kuid me võime ju pilti teha sadamas, kui ma paadis olen. See on nüüd meie igapäevane elu.
Kalapüük on nüüd peamine.
Ikka merelkäimine, nagu üks rannanaine ikka. Meil koos abikaasa Märdiga väike pereettevõte. Mina olen ju rannainimene olnud elu aeg ja kogu aeg on tõmmanud mere poole. Eks nõukogude vene ajal oli ju merele pääsemisega igavene tegu, ega see nii lihtne olnudki. Üks kord, kui juba sulaaeg oli, saime käia Uhtju saarel.
Palju sellest motospordiajast möödas on?
See polegi nii keeruline meenutada. 1992. aastal sõitsin viimati, kümme aastat pole praktiliselt sõitnud – kui, siis natuke poja tsiklit proovinud. 1993. aastast, kui Sõmerul töö otsa lõppes, oleme kalapüügiga tegelenud.
Millal esimest korda tsikli selga istusite?
Eks ikka siis, kui load sain. See oli 1961 või järgmisel aastal. Kundas käisin veel vigursõitu tegemas, nii täpselt on see meeles.
Alguses sõitsime 125 cm³ mootoriga rattaga, siis viidi naiste B-klass üle 175 kuubikulistele ratastele. Need olid Kovrovetsi tehase rattad, mida tuli ise kobedamaks putitada. Rahvas kutsus neid tehaserattaid “jänkudega Jawadeks”.
Kas te võidu sõites kartsite?
Kas just nüüd kartsin, kuid alati oli muidugi mõte, kuidas rajal püsida, et mitte puusse panna. Kuidas kurvi paremini läbida ja võimalikult suurema kiirusega. Selles ongi kogu kunst.
Kas käisite ka välismaal sõitmas?
Kord käisin krossi sõitmas Soomes. Seal naised krossi ei sõitnud, võistlesin poiste klassis.
1968. aastal käisime raja taga motorallil. Need olid tollel ajal õige vägevad. Meie käisime Itaalia linnas Perugias. Oli see vast sõit nende Kovrovetsi ratastega. Meid oli palju, Eestistki üle poolesaja, sealhulgas vähemalt kümme naist.
Öö läbi sõitsime, peatuda ei tohtinud. Kohviube närisime, et paremini ärkvel püsida. Ega niisuguses kolonnis sõit ole naljaasi.
Kas luud jäid terveks?
Üldiselt küll. Kord murdsin jalaluu, kuid see polnud võidusõidul. Ma käisin ju kaua aega rannast mootorrattaga Sõmerul tööl.
Sain osta Izh-Jupiteri, mis oli omal ajal juba kõva sõna. Nägin, põder tuleb, kuid peatuda ei jõudnud. Põrutasin sellele otsa või andis tema mulle jalaga, kes seda mäletab, kõik käis nii kähku. Olingi krudiseva, murtud jalaga, niisugusega enam mootorratast käima ei löö. Möödasõitev piimapütimees korjas tee äärest üles ja viis Haljalasse.
Mõni lõbusam lugu.
Ma käisin selle tuntud “jänkudega Jawaga” viis aastat Eismast tööl, siis oli ju talvel lund palju rohkem kui praegu. Rannaäärset teed mööda trügisin. Seljal oli lund nii palju, et vaid üks rööbas oli näha. Kovrovets oli aga madal ja õnnetu masin. Küll sai pusida.
Külas räägitakse, et kui ma Izh-i sain, võtsin ema peale. Kolhoosi ajal tuli ju tal Karepal kartuleid võtmas käia. Mäest alla poe poole minnes hüüdnud ema: “Kas on juba kuuskümmend sees?”
“Ei veel,” vastasin mina.
“Keera siis gaasi!”
Kas see just päriselt nii oli, mina ei mäleta. Ausalt öeldes, ega ema mu harrastuse, eriti võidusõidu peale, eriti hästi vaadanud.
Aga võidusõidul.
Ringrajal jooksis kord rattal suurel kiirusel midagi taga kinni ja olingi külg ees, panin jala ette ja mürtsti oli kederluust väljas. Viidi Viljandi haiglasse. Seal jahutati ja pandi kipsi. Ikka käin, vaid mõnikord annab tunda.
Kõige suurem pauk oli aga ükskord hipodroomisõidul liivarajal. Ratas läks käest ära ja kiivri rihm tagatippu õnnetult puruks. Siis sain õige kõva matsu, ma peaaegu kahte nädalat ei mäleta, olin Tallinnas haiglas. Ega ma suurt valu tundnud, seepärast sõitu maha ei jätnudki.
Võidusõidurataste “timmimine” on üks tähtis asi.
Mis seda rääkida. Alguses aitas mind üks Tamsalu mees, Saaremets oli ta nimi. Eks poisidki olid tsiklitega hädas, millal tross katki või mõni mutter lahti. Tema ütles, et nii ei saa, vaja süüdet reguleerida ja muudki teha. Siis tuli Märt sõjaväest ja hakkas appi.
Oi, taevas, Sõmerul valasime sepapajas silindridki. Hirmus mootorratta ehitamine käis, ega koduski saanud suurt olla, nädalavahetustel olid vaid võistlused.
Algas see kõik krossisõiduga, siis tuli hipodroomi- ja 1969. aastast ringrajasõit. Korraga kõike teha ei jõudnudki.
Ega ma liidu meistrivõistlustel krossisõidus kulda saanudki. Hõbemedali paaril korral. Ringrajasõidus anti küll kulda.
Enam teil mootorratast polegi.
Viimase, selle 175 kuubikulise kondliga võidusõiduratta, küsisid soomlased omale. Võtke, kuid tooge teine ratas vastu, ütlesin. Nad olid asjast üpris vaimustuses, pärast teatasid, et oli see vast “kova rauta”. Tänutäheks tõid nad Jaapani Kawasaki. See on nüüd poja oma.
Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
***
Endine motoäss valiti sajandi parimaks
Eismal elava legendaarse motosportlase Luule Tulli jäädvustas taiesele naaberküla Karepa kunstnik Valli Lember-Bogatkina. Tullile näivad pildid meeldivat. Foto: Marko Mumm/Eesti Päevaleht
Kuigi XX sajand on ammu selja taga, valitakse ikka veel möödunud sajandi tegijaid. Eesti Spordiajaloolaste Selts valis XX sajandi parimaks naistehnikasportlaseks Eismal elava legendaarse mootorratturi Luule Tulli.
Tull ise kuulis sellest, et ta parimaks valiti, Virumaa Teataja vahendusel. “Aitäh, et tunnustati, ise küll ei oleks osanud arvata,” rõõmustas ta ning lisas, et eks vist tule hakata pidu pidama.
“Detsembris käisin viimati Tallinnas, siis kutsuti aasta parimate tehnikasportlaste autasustamisele ka need endised tegijad, kellel mullu juubel oli,” rääkis Tull. “Eks seal ikka anti süüa kah ja päris inimese moodi värk oli,” lisas omaaegne ringradadel kihutaja, kes sai mullu oktoobris kuuekümneseks.
“Mootorrattad on minu jaoks ammu ajalugu, aga tore on loomulikult, et mäletatakse,” kommenteeris endine kange tsiklinaine.
Möödunud sajandi populaarseimate sportlaste pingereas olid kindlalt esimesed meestest Paul Keres ja naistest Erika Salumäe.
Meeste edetabelis oli kolmas Väike-Maarja mees Georg Lurich, naiste poolel pääses kõrgetele kohtadele aga mitu meie maakonnaga seotud sportlast. Viiendale kohale platseerus Raekülas koolis käinud ujuja Ulvi Indrikson-Voog, seitsmes oli mootorrattur Luule Tull ja 14. kohal enne sõda Tapal elanud kergejõustiklane Saara Teitelbaum.
Ulvi Indrikson-Voog platseerus naiste hulgas viiendale kohale ka parimate individuaalala sportlaste edetabelis, Luule Tull tunnistati spordiajaloolaste poolt aga eelmise sajandi parimaks naistehnikasportlaseks purilendur Eda Laane ning taas kord Indrikson-Voogi ees, keda selles arvestuses tunnustati allveesportlasena.
Luule Tull tuli aastatel 1968-1991 mootorrattaspordis 21 korda NSV Liidu ning 42 korda Eesti meistriks. 1971. aastal valiti ta Eesti parimaks naissportlaseks, Rakvere rajooni parimaks naissportlaseks on teda tunnistatud aga korduvalt.
Praegu elab põhjarannikul rannakaluri ametit pidav Tull Eismal.
Andres Pulver
andres.pulver@virumaateataja.ee