Ka aastaid tagasi püüti ajakirjandusturgu ja kohalikke uudiste jagamist uute väljaannetega rikastada.
Kui Tudulinna Põllumeeste Selts kavatses 1930.a. sügisel kohapeal põllumajanduslikku näitust korraldada, siis tekkis Paul Haameril mõte toimetada ja välja anda kohalik ajaleht, mille nimeks valiti “Tudulinna Hääl”.
Põllumajandusnäitus ise toimus 30-31.08.1930.a. ja sellest võtsid osa Tudulinna ettevõtete kõrval ka Iisaku, Mäetaguse, Mustvee ja Avinurme rahvas. Isegi Rakverest ja Tallinnast oldi kohale tuldud.
“Tudulinna Hääl” trükiti Rakveres “Virulase” trükikojas ja ilmus müügile esimese näitusepäeva hommikul. Seda müüdi kooliõpilaste kaasabil näituseplatsidel ja kassades ja ümbruskonna kauplustes.
“Tudulinna Hääl” oli 6 leheküljeline, millest üle kahe lehe oli kuulutuste päralt. Et saada kaastöid, siis pöörduti ka avalike elu tegelaste poole ja nii saatsid oma kaastööd kirjanik Aadam Bachmann (Randalu), kaugesõidukapten Oskar Treilmann, doktor Jaan Kerge, pastor Voldemar Kuljus – kokku kümme nimekat inimest.
Et autoritele honorari ei tulnud maksta (kõik pidasid end sugulussidemete töttu “tudulinlasteks” ja aitasid heameelega kaasa), siis tõi leht päris kenasti sisse, sest üksikmüügi ja kuulutustest saadud rahadega suudeti trükikulud katta. Tiraaz -1000 eksemplarimüüdi näituse ajal täielikult läbi.
Kuna Paul Haamer ise oli ametis Tudulinna Tarvitajate Ühisuse ärijuhina ja suure töökoormuse töttu muutus lehe toimetamine talle ülejõu käivaks, siis otsustati toimetust laiendada ja tegevtoimetajaks sai P. Haamer, vastutavaks toimetajaks M.Sopri, väljaandjaks O.Pikhof ja liikmeteks T. ja E. Vaas.
Paraku aga näitas tulevik, et pöhitöö tegid ikkagi ära vaid Paul Haamer
ja Teodor Vaas.
“Tudulinna Häält” ilmus kokku viis numbrit ja neist viimane ilmus Tudulinna II laulupäeva puhul 12.06.1931.a. Seekord ei olnud enam kuulutusi (ei olnud kuulutajaid) ja tekkis suur raskus ka lehe levitamisega ( lugejaskond oli küllaltki väike ja lisaks kadus ka kuulutusagent koos kogutud rahadega) ja seetöttu tuli lehe toimetamine lõpetada ja ära tuli maksta ka võlaveksel.
“Tudulinna Hääl” ei olnud seotud ühegi tollase erakonna taotlusega, ta oli
ÜHE VALLA AJALEHT, mis pakkus informatsiooni Tudulinna elust. Väljaspoolt ilmus ka mõni artikkel, mis puudutas rahvuslikku vaimu.
Nii lõppes ühe tubli mehe noor algatus, kuid kindlasti jättis ta jälje valla inimsetse südamesse ja ajalukku.
Arthur Ruusmaa, aluseks muuseumi materjalid, isiklikud kohtumised
ja kodu-uurija Paul Haameri mälestused.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: “Tudulinna Hääl” – ajaleht
Ka aastaid tagasi püüti ajakirjandusturgu ja kohalikke uudiste jagamist uute väljaannetega rikastada.
Kui Tudulinna Põllumeeste Selts kavatses 1930.a. sügisel kohapeal põllumajanduslikku näitust korraldada, siis tekkis Paul Haameril mõte toimetada ja välja anda kohalik ajaleht, mille nimeks valiti “Tudulinna Hääl”.
Põllumajandusnäitus ise toimus 30-31.08.1930.a. ja sellest võtsid osa Tudulinna ettevõtete kõrval ka Iisaku, Mäetaguse, Mustvee ja Avinurme rahvas. Isegi Rakverest ja Tallinnast oldi kohale tuldud.
“Tudulinna Hääl” trükiti Rakveres “Virulase” trükikojas ja ilmus müügile esimese näitusepäeva hommikul. Seda müüdi kooliõpilaste kaasabil näituseplatsidel ja kassades ja ümbruskonna kauplustes.
“Tudulinna Hääl” oli 6 leheküljeline, millest üle kahe lehe oli kuulutuste päralt. Et saada kaastöid, siis pöörduti ka avalike elu tegelaste poole ja nii saatsid oma kaastööd kirjanik Aadam Bachmann (Randalu), kaugesõidukapten Oskar Treilmann, doktor Jaan Kerge, pastor Voldemar Kuljus – kokku kümme nimekat inimest.
Et autoritele honorari ei tulnud maksta (kõik pidasid end sugulussidemete töttu “tudulinlasteks” ja aitasid heameelega kaasa), siis tõi leht päris kenasti sisse, sest üksikmüügi ja kuulutustest saadud rahadega suudeti trükikulud katta. Tiraaz -1000 eksemplarimüüdi näituse ajal täielikult läbi.
Kuna Paul Haamer ise oli ametis Tudulinna Tarvitajate Ühisuse ärijuhina ja suure töökoormuse töttu muutus lehe toimetamine talle ülejõu käivaks, siis otsustati toimetust laiendada ja tegevtoimetajaks sai P. Haamer, vastutavaks toimetajaks M.Sopri, väljaandjaks O.Pikhof ja liikmeteks T. ja E. Vaas.
Paraku aga näitas tulevik, et pöhitöö tegid ikkagi ära vaid Paul Haamer
ja Teodor Vaas.
“Tudulinna Häält” ilmus kokku viis numbrit ja neist viimane ilmus Tudulinna II laulupäeva puhul 12.06.1931.a. Seekord ei olnud enam kuulutusi (ei olnud kuulutajaid) ja tekkis suur raskus ka lehe levitamisega ( lugejaskond oli küllaltki väike ja lisaks kadus ka kuulutusagent koos kogutud rahadega) ja seetöttu tuli lehe toimetamine lõpetada ja ära tuli maksta ka võlaveksel.
“Tudulinna Hääl” ei olnud seotud ühegi tollase erakonna taotlusega, ta oli
ÜHE VALLA AJALEHT, mis pakkus informatsiooni Tudulinna elust. Väljaspoolt ilmus ka mõni artikkel, mis puudutas rahvuslikku vaimu.
Nii lõppes ühe tubli mehe noor algatus, kuid kindlasti jättis ta jälje valla inimsetse südamesse ja ajalukku.
Arthur Ruusmaa, aluseks muuseumi materjalid, isiklikud kohtumised
ja kodu-uurija Paul Haameri mälestused.