Aleksander Tšikin (EPL)
xxx
Igiliikur jäi ootamatult seisma31.10.2006 00:01 (Postimees)Deivil Tserp, reporter
Bussiga Nõmmelt tööle sõites kohtusin legendaarse treeneri Aleksander Tšikiniga tihti. Ta viskas nalja, läks alati rõõmuga staadionile. Eile kuulsin kurvastusega, et hommikul oli grand old man’i elu lõppenud.
Minu jaoks oli Tšika, nii hüüdsid teda lähedased ja semud, midagi igiliikuri sarnast. Kahjuks tuletas elu jälle meelde, et me kõik oleme surelikud. Õnneks elas Tšikin pika ja väärika elu, millest peaks kindlasti koostama põhjaliku raamatu.
Mullu, kui Tšikin sai 90-aastaseks, kirjutasin temast Postimehes loo. Paljud vanahärra mõtteterad olid eriti toredad ja tabavad. Niisiis, meenutame 27. aprillil 1915 Narvas sündinud Tšikinit tema enda meenutuste kaudu.
Aleksander Tšikin oli viimase elupäevani õpilaste keskel.
Foto: Marina Puškar
Koges karmi elu
Tšikini noorus oli kõike muud kui meelakkumine. «Elasin keldris, polnud süüa, juua ega kütet,» rääkis ta. «Ahju kütmiseks käisin metsast puid toomas. Samas osalesin pidevalt võistlustel, eritreeninguta. Olin kui indiaanlane, peenike pruun poiss, kogu aeg jooksin.»
Tšikini parimad spordimeheaastad nurjas Teine maailmasõda. Üleliidulise jooksukrossi võitmine aitas tal küll rindelt pääseda, ent treeningul pidi 1945. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel teatejooksus hõbeda ja järgmisel hooajal pronksi pälvinud mees lausa ennastohverdavalt pingutama.
«Suhhumis oli kivikõva rada,» tõdes Tšikin. «Lõikude läbimisest olid lihased nii haiged, et ei saanud korralikult käiagi. Treener ütles: jookse veel 10 x 200 meetrit; kui ei suuda, lähed uuesti rindele. Harjutasin ja jäin ellu.»
Pärast sõda hakkas Tšikin spordiseltsis Kalev treeneriks. «Rasked ajad,» kinnitas ta. «Mul ei olnud korralikku kodu, elasin Nõmmel kanakuuris. Palk oli väga väike, sain pisut süüa. Aga olen näinud ka tööpataljoni karmi elu, seal surid inimesed justnagu kärbsed. Kes ellu jäid, need ongi tugevad.»
Treenerina oli Tšikin erakordselt edukas. «Paarsada minu õpilast on näidanud häid tulemusi,» sõnas ta. «Tõnu Lepik, Tõnu Kaukis, Mart Vilt, Raivo Mägi, Pavel Rambak, Ants Savest, Vello Lumi ja mitmed teisedki pääseks oma tippmarkidega praegu olümpiale.»
Tšikin kiitis abikaasat, kes teda toetas. «Olin kuude kaupa kodunt ära, ta pidi kaht tütart kasvatama,» nentis ta. «Tutvusime juhuslikult, kui mu Nõmme onni rüüstati. Varguse järel polnud midagi selga panna. Võtsin Erich Veetõusme (tippjooksja – toim) ülikonna ja läksin tantsima. Peol kohtusimegi.»
Soovitas kõike süüa
Mõistagi uurisin Tšikinilt, mis on tema pikaealisuse saladus. Ta soovitas normaalselt elada.
«Süüa tuleb kõike,» ütles ta suurema kõhkluseta. «Minu magustoit oli rasv, pekine sealiha. Kui liha pole, muutub ihu nõrgemaks. Viina ja veini võib ka võtta. Sõja ajal jagati viina, aga ma ei joonud, andsin sõpradele. Kainena oli parem olla kui segase peaga.»
Tšikin ei olnud kunagi puhkusel. «Minu suurim piinapäev on laupäev või pühapäev, kui vahel kodus olen,» tõdes ta. «Trambin edasi-tagasi, võin ainult naisega riidu minna. Staadionil on rõõm olla koos noortega. Ajan nendega juttu, küsin õppeedukuse kohta ja uurin tervislikku seisundit.»
Tšikin jäi õpilaste keskele oma viimase elupäevani. «Tahan tööd teha ja olla noorte hulgas, mitte pensioni oodata ja magada,» arutles ta. «Ütlen naljaga pooleks, et mul ei ole passi ega peeglit. Pass varastati ära, peeglit lihtsalt pole – ei teagi, kui vana ma olen.»
Pani õpilased mõtlema
Üks Aleksander Tšikini edukamaid õpilasi, Eesti kümnevõistluse eksrekordimees Tõnu Kaukis ütleb, et mainekas treener oskas õpilased iseseisvalt mõtlema panna.
Kaukise sõnul oli Tšikin ise eeskujuks. «Kohusetundliku inimesena tuli ta alati õigel ajal kohale ja lahkus koos viimaste õpilastega,» meenutas Kaukis. «Ei mäletagi, et tal kunagi halb tuju olnuks. Võib-olla sisimas, aga ta ei näidanud seda välja.»
Kaukise arvates oli Tšikin hoolealustele teine isa. «Ta suutis tekkinud probleemid osavalt lahendada,» rääkis Kaukis. «Ühel NSV Liidu rahvaste spartakiaadil soovis Ants Savest lippu kandma minna, kuid ülevoolavalt lõbus mees taheti minema saata. Tšikin ütles ülemustele, et eelmisel õhtul joodi klaas šampanjat, mis oli halvaks läinud,» jätkab Kaukis. «Tšikini jutt mõjus usutavalt. Samas võitles ta selle eest, et õpilased ei peaks minema Vene armeesse ja pääseksid ülikooli õppima.» (PM)
Uudised
VE: Tšikin, Aleksander – mitme põlvkonna treener-õpetaja
Aleksander Tšikin (EPL)
xxx
Igiliikur jäi ootamatult seisma31.10.2006 00:01 (Postimees)Deivil Tserp, reporter
Bussiga Nõmmelt tööle sõites kohtusin legendaarse treeneri Aleksander Tšikiniga tihti. Ta viskas nalja, läks alati rõõmuga staadionile. Eile kuulsin kurvastusega, et hommikul oli grand old man’i elu lõppenud.
Minu jaoks oli Tšika, nii hüüdsid teda lähedased ja semud, midagi igiliikuri sarnast. Kahjuks tuletas elu jälle meelde, et me kõik oleme surelikud. Õnneks elas Tšikin pika ja väärika elu, millest peaks kindlasti koostama põhjaliku raamatu.
Mullu, kui Tšikin sai 90-aastaseks, kirjutasin temast Postimehes loo. Paljud vanahärra mõtteterad olid eriti toredad ja tabavad. Niisiis, meenutame 27. aprillil 1915 Narvas sündinud Tšikinit tema enda meenutuste kaudu.
Koges karmi elu
Tšikini noorus oli kõike muud kui meelakkumine. «Elasin keldris, polnud süüa, juua ega kütet,» rääkis ta. «Ahju kütmiseks käisin metsast puid toomas. Samas osalesin pidevalt võistlustel, eritreeninguta. Olin kui indiaanlane, peenike pruun poiss, kogu aeg jooksin.»
Tšikini parimad spordimeheaastad nurjas Teine maailmasõda. Üleliidulise jooksukrossi võitmine aitas tal küll rindelt pääseda, ent treeningul pidi 1945. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel teatejooksus hõbeda ja järgmisel hooajal pronksi pälvinud mees lausa ennastohverdavalt pingutama.
«Suhhumis oli kivikõva rada,» tõdes Tšikin. «Lõikude läbimisest olid lihased nii haiged, et ei saanud korralikult käiagi. Treener ütles: jookse veel 10 x 200 meetrit; kui ei suuda, lähed uuesti rindele. Harjutasin ja jäin ellu.»
Pärast sõda hakkas Tšikin spordiseltsis Kalev treeneriks. «Rasked ajad,» kinnitas ta. «Mul ei olnud korralikku kodu, elasin Nõmmel kanakuuris. Palk oli väga väike, sain pisut süüa. Aga olen näinud ka tööpataljoni karmi elu, seal surid inimesed justnagu kärbsed. Kes ellu jäid, need ongi tugevad.»
Treenerina oli Tšikin erakordselt edukas. «Paarsada minu õpilast on näidanud häid tulemusi,» sõnas ta. «Tõnu Lepik, Tõnu Kaukis, Mart Vilt, Raivo Mägi, Pavel Rambak, Ants Savest, Vello Lumi ja mitmed teisedki pääseks oma tippmarkidega praegu olümpiale.»
Tšikin kiitis abikaasat, kes teda toetas. «Olin kuude kaupa kodunt ära, ta pidi kaht tütart kasvatama,» nentis ta. «Tutvusime juhuslikult, kui mu Nõmme onni rüüstati. Varguse järel polnud midagi selga panna. Võtsin Erich Veetõusme (tippjooksja – toim) ülikonna ja läksin tantsima. Peol kohtusimegi.»
Soovitas kõike süüa
Mõistagi uurisin Tšikinilt, mis on tema pikaealisuse saladus. Ta soovitas normaalselt elada.
«Süüa tuleb kõike,» ütles ta suurema kõhkluseta. «Minu magustoit oli rasv, pekine sealiha. Kui liha pole, muutub ihu nõrgemaks. Viina ja veini võib ka võtta. Sõja ajal jagati viina, aga ma ei joonud, andsin sõpradele. Kainena oli parem olla kui segase peaga.»
Tšikin ei olnud kunagi puhkusel. «Minu suurim piinapäev on laupäev või pühapäev, kui vahel kodus olen,» tõdes ta. «Trambin edasi-tagasi, võin ainult naisega riidu minna. Staadionil on rõõm olla koos noortega. Ajan nendega juttu, küsin õppeedukuse kohta ja uurin tervislikku seisundit.»
Tšikin jäi õpilaste keskele oma viimase elupäevani. «Tahan tööd teha ja olla noorte hulgas, mitte pensioni oodata ja magada,» arutles ta. «Ütlen naljaga pooleks, et mul ei ole passi ega peeglit. Pass varastati ära, peeglit lihtsalt pole – ei teagi, kui vana ma olen.»
Pani õpilased mõtlema
Üks Aleksander Tšikini edukamaid õpilasi, Eesti kümnevõistluse eksrekordimees Tõnu Kaukis ütleb, et mainekas treener oskas õpilased iseseisvalt mõtlema panna.
Kaukise sõnul oli Tšikin ise eeskujuks. «Kohusetundliku inimesena tuli ta alati õigel ajal kohale ja lahkus koos viimaste õpilastega,» meenutas Kaukis. «Ei mäletagi, et tal kunagi halb tuju olnuks. Võib-olla sisimas, aga ta ei näidanud seda välja.»
Kaukise arvates oli Tšikin hoolealustele teine isa. «Ta suutis tekkinud probleemid osavalt lahendada,» rääkis Kaukis. «Ühel NSV Liidu rahvaste spartakiaadil soovis Ants Savest lippu kandma minna, kuid ülevoolavalt lõbus mees taheti minema saata. Tšikin ütles ülemustele, et eelmisel õhtul joodi klaas šampanjat, mis oli halvaks läinud,» jätkab Kaukis. «Tšikini jutt mõjus usutavalt. Samas võitles ta selle eest, et õpilased ei peaks minema Vene armeesse ja pääseksid ülikooli õppima.» (PM)