(24.03.2003)
|
TOOMAS KÜMMEL: Putin Tšetšeeniat ei murra
Eile toimus Tšetšeenias nn referendum, kus sõjaliselt Moskvale allutatud piirkonna elanikud pidid andma jaatava vastuse kolmele küsimusele – toetame uue põhiseaduse vastuvõtmist, toetame uusi parlamendi- ja presidendivalimisi.
Kuna kogu üritus on Moskvas hoolikalt ette valmistatud lavastus, ei ole mingit kahtlust, et referendum õnnestub.
Hoopis teine küsimus on, kas referendumi tulemused toovad kaasa ka mingi muutuse kohutavaid kannatusi kogenud Tšetšeeniale. Õige vastus on – ei too. Venemaa võimud pole suutnud pakkuda mitte mingeid uusi lahendusi Tšetšeenia konflikti lahendamiseks peale nende vigade, mida on juba proovitud viimase kahesaja aasta jooksul. Esimese Tšetšeenia-sõja ajal 1994 – 1996 korraldati samuti lavastatud valimised ning nukurežiimi etteotsa tõusis endine kommunistlik valitseja Doku Zavgajev. Varsti pärast neid pseudovalimisi vallutasid tšetšeenid üllatusrünnakuga pealinna Džohhari (venepäraselt Groznõi), nukurežiimi juhi Zavgajevi karjäär jätkus Venemaa suursaadikuna ühes vähetähtsas Aafrika riigis.
Lavastatud referendumis võib näha Moskva paanilist soovi kuidagi täbarast olukorrast välja tulla. Vene president Vladimir Putin kujundas sõjast Tšetšeenias oma valimiskampaania peamise elemendi ning on aeg-ajalt teatanud, et sõjaline operatsioon Tšetšeenias on lõppenud. Kuidas Tšetšeeniast lahkuda ja samal ajal kindlustada selle väikese iseseisvusmeelse rahva allutamine Moskvale, ongi Putini peamine dilemma.
Euroopa nõukogu on Tšetšeenia referendumi tunnistanud ebaseaduslikuks ja keeldunud saatmast oma vaatlejaid. Referendum toimub tingimustes, kus enamik valimisjaoskondi kujutab endast Vene armee hoolikalt kaitstud tugipunkte ja hääletamine toimub automaaditorude ees. Sellise referendumi seaduslikkus on naeruväärne.
“Meie relvajõududel pole jõudu tšetšeeni võitlejaid maha suruda ja neil ei ole jõudu meid maha suruda. Juba kaks aastat on räägitud 1500–2000 tšetšeeni võitlejast, kuid ilmselt on neid palju rohkem. Enamik istub lihtsalt kodus ja ootab käsku. Ja käsk tuleb kohe, kui keskus võimu kohalikele üle annab,” avameelitses Vene armee polkovnik vene ajakirjanduses. Juba 200 aastat on see nii olnud. Iseseisvuslastel on ajaloolised juured, nagu ka reeturitel. Juba Kaukaasia sõdades mängisid tsaariarmeega kokku mõne kindla teibi (klann Tšetšeenias) esindajad tasandiku Tšetšeeniast. Samade teipide esindajad andsid N Liidu ajal põhilise osa kohalikest kommunistlikest liidritest ja nüüd nukurežiimi struktuurides.
Esimese Tšetšeenia-sõja ajal rääkisin kahuri kanonaadi taustal juttu Kazavati surnuaia vahiga. Jututeemaks tuli, kuidas tšetšeenid on 200 aastat sõdinud ja kuidas jätkub meiega sama suurel rahval selleks jõudu. “Peres sõdib ainult vanem poeg ja kui tema surma saab, läheb järgmine poeg sõdima. Kui kõik pojad on surma saanud, lähen mina sõdima, kui mina surma saan, läheb vanem tütar sõdima,” rääkis taat stoilise rahuga. “Aga kui kõik on surma saanud, mis siis saab?” ei suutnud ma teda lõpuni kuulata. “Selleks ajaks on ju nende lapsed suureks kasvanud,” vastas vanamees sama rahulikult.
|
| Eesti Päevaleht |
*****
Helgesse tulevikku?
Postimees, teisipäev 25.03.2003
Marek Laane
Pühapäeva hommikul arvasin, et Tshetsheenia uut põhiseadust toetab vahest nii 70 protsenti elanikest. Et küllap ei püüa Venemaa absurdseid protsente taga ajada – näiteks matkida Saddam Husseini, keda alles hiljuti toetas 100% (loe: kõik eranditult!) iraaklasi.
Aga võta näpust: poolt rohkem kui 95 ja vastu ka parimal juhul 2 protsenti, seda enam kui 80-protsendilise osavõtu juures. Tegelikult usun küll, et paljudele tshetsheenidele ei pruugi Aslan Mashadovi kehastatud iseseisvus väga meeldida. Usun ka, et osa tshetsheene on poliitiliselt ükskõiksed ja tahaks lihtsalt rahus elada.
Nii et kui tulemus olnuks napiltki uut põhiseadust pooldav, siis võinuks seda ju ka uskuda. Seda enam, et rahvahääletusel osalesid «igavesest ajast igavesti» Tshetsheenia pinnale jääma määratud Vene väeosade sõdurid. Ja arvukas kogus «surnud hingi» ehk inimesi, kes kunagi kindlasti on Tshetsheenias elanud, praegu aga kohe mitte seda ei tee, olgu siis põhjuseks surm või pagemine sõjakeerisest.
Paraku võib karta, et Venemaa arvates on asjad nüüd korras. Kui ka mõned rahvusvahelised organisatsioonid põgusalt protestivad, ei jää karavan seisma, vaid liigub aina edasi Moskva lubatava helge tuleviku poole. Helge Moskvale, aga tshetsheenidele?
xxx
Groznõist leiti Vene piinakamber
10.06.2006 13:17
Venemaa juhtiva inimõiguste eest võitleva organisatsiooni Memorial väitel on neil tõendeid, et Tšetšeenia pealinnas Groznõis asus salajane piina- ja mõrvakamber, kirjutab The Independent.
|
|
|
Organisatsiooni andmetel kasutasid Vene võimud vangikongi sadade moslemi päritolu tšetšeenide piinamiseks ja tapmiseks.
Piinakamber oli Groznõi Oktjaberskaja linnaosas asunud kurtide kooli keldris ning selle jälile saadi möödunud kuul pärast seda, kui Vene politseiüksused olid sellest hoonest lahkunud.
Memorialil õnnestus akendeta ja õhutuseta vangikongi filmida ning koguda sealt eluga pääsenute käest tunnistusi.
Fotodel on näha kinnipeetute poolt seintele jäetud kirjutisi, kus on tihtipeale juures ka nimi ja aeg, mil neid seal kinni hoiti.
«Kus ma olen, mis minuga juhtub ja kas ma olen elus või mitte?» seisab selle aasta märtsis kongi seinale kirjutatud lauses.
Venemaa inimõigusteorganisatsiooni väitel said nad piinamiste kohta tõendid just õigel ajal, sest see ehitis lõhuti maha, peitmaks Vene võimude poolt korda saadetud kuritegusid.
Inimõiguslaste väitel oli suurem osa kinnipeetutest süütud tsiviilelanikud, keda piinati seetõttu, et nende sugulasi peeti terroristideks.
Memoriali tegevdirektori Tatjana Kastakina väitel pole see piinamispaik ainuke ning kokku oli neid Tšetšeenias veel vähemalt kaks.
Tšetšeenia Moskva-meelne valitsus eitab kategooriliselt inimõigusorganisatsiooni süüdistusi, kuigi piinakambri olemasolu puudutav uurimine on juba käivitatud.
Tšetšeenia riikliku süüdistaja Valeri Kuznetsovi kinnitusel tuleb kinnituse saamiseks analüüsida vangikongi seinalt võetud proove ning teha kindlaks, kas see sisaldab inimverd.
Postimees
|
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Tšetšeenia (Itškeeria)
(24.03.2003)
TOOMAS KÜMMEL: Putin Tšetšeeniat ei murra
Eile toimus Tšetšeenias nn referendum, kus sõjaliselt Moskvale allutatud piirkonna elanikud pidid andma jaatava vastuse kolmele küsimusele – toetame uue põhiseaduse vastuvõtmist, toetame uusi parlamendi- ja presidendivalimisi.
Kuna kogu üritus on Moskvas hoolikalt ette valmistatud lavastus, ei ole mingit kahtlust, et referendum õnnestub.
Hoopis teine küsimus on, kas referendumi tulemused toovad kaasa ka mingi muutuse kohutavaid kannatusi kogenud Tšetšeeniale. Õige vastus on – ei too. Venemaa võimud pole suutnud pakkuda mitte mingeid uusi lahendusi Tšetšeenia konflikti lahendamiseks peale nende vigade, mida on juba proovitud viimase kahesaja aasta jooksul. Esimese Tšetšeenia-sõja ajal 1994 – 1996 korraldati samuti lavastatud valimised ning nukurežiimi etteotsa tõusis endine kommunistlik valitseja Doku Zavgajev. Varsti pärast neid pseudovalimisi vallutasid tšetšeenid üllatusrünnakuga pealinna Džohhari (venepäraselt Groznõi), nukurežiimi juhi Zavgajevi karjäär jätkus Venemaa suursaadikuna ühes vähetähtsas Aafrika riigis.
Lavastatud referendumis võib näha Moskva paanilist soovi kuidagi täbarast olukorrast välja tulla. Vene president Vladimir Putin kujundas sõjast Tšetšeenias oma valimiskampaania peamise elemendi ning on aeg-ajalt teatanud, et sõjaline operatsioon Tšetšeenias on lõppenud. Kuidas Tšetšeeniast lahkuda ja samal ajal kindlustada selle väikese iseseisvusmeelse rahva allutamine Moskvale, ongi Putini peamine dilemma.
Euroopa nõukogu on Tšetšeenia referendumi tunnistanud ebaseaduslikuks ja keeldunud saatmast oma vaatlejaid. Referendum toimub tingimustes, kus enamik valimisjaoskondi kujutab endast Vene armee hoolikalt kaitstud tugipunkte ja hääletamine toimub automaaditorude ees. Sellise referendumi seaduslikkus on naeruväärne.
“Meie relvajõududel pole jõudu tšetšeeni võitlejaid maha suruda ja neil ei ole jõudu meid maha suruda. Juba kaks aastat on räägitud 1500–2000 tšetšeeni võitlejast, kuid ilmselt on neid palju rohkem. Enamik istub lihtsalt kodus ja ootab käsku. Ja käsk tuleb kohe, kui keskus võimu kohalikele üle annab,” avameelitses Vene armee polkovnik vene ajakirjanduses. Juba 200 aastat on see nii olnud. Iseseisvuslastel on ajaloolised juured, nagu ka reeturitel. Juba Kaukaasia sõdades mängisid tsaariarmeega kokku mõne kindla teibi (klann Tšetšeenias) esindajad tasandiku Tšetšeeniast. Samade teipide esindajad andsid N Liidu ajal põhilise osa kohalikest kommunistlikest liidritest ja nüüd nukurežiimi struktuurides.
Esimese Tšetšeenia-sõja ajal rääkisin kahuri kanonaadi taustal juttu Kazavati surnuaia vahiga. Jututeemaks tuli, kuidas tšetšeenid on 200 aastat sõdinud ja kuidas jätkub meiega sama suurel rahval selleks jõudu. “Peres sõdib ainult vanem poeg ja kui tema surma saab, läheb järgmine poeg sõdima. Kui kõik pojad on surma saanud, lähen mina sõdima, kui mina surma saan, läheb vanem tütar sõdima,” rääkis taat stoilise rahuga. “Aga kui kõik on surma saanud, mis siis saab?” ei suutnud ma teda lõpuni kuulata. “Selleks ajaks on ju nende lapsed suureks kasvanud,” vastas vanamees sama rahulikult.
*****
Helgesse tulevikku?
Postimees, teisipäev 25.03.2003
Marek Laane
Pühapäeva hommikul arvasin, et Tshetsheenia uut põhiseadust toetab vahest nii 70 protsenti elanikest. Et küllap ei püüa Venemaa absurdseid protsente taga ajada – näiteks matkida Saddam Husseini, keda alles hiljuti toetas 100% (loe: kõik eranditult!) iraaklasi.
Aga võta näpust: poolt rohkem kui 95 ja vastu ka parimal juhul 2 protsenti, seda enam kui 80-protsendilise osavõtu juures. Tegelikult usun küll, et paljudele tshetsheenidele ei pruugi Aslan Mashadovi kehastatud iseseisvus väga meeldida. Usun ka, et osa tshetsheene on poliitiliselt ükskõiksed ja tahaks lihtsalt rahus elada.
Nii et kui tulemus olnuks napiltki uut põhiseadust pooldav, siis võinuks seda ju ka uskuda. Seda enam, et rahvahääletusel osalesid «igavesest ajast igavesti» Tshetsheenia pinnale jääma määratud Vene väeosade sõdurid. Ja arvukas kogus «surnud hingi» ehk inimesi, kes kunagi kindlasti on Tshetsheenias elanud, praegu aga kohe mitte seda ei tee, olgu siis põhjuseks surm või pagemine sõjakeerisest.
Paraku võib karta, et Venemaa arvates on asjad nüüd korras. Kui ka mõned rahvusvahelised organisatsioonid põgusalt protestivad, ei jää karavan seisma, vaid liigub aina edasi Moskva lubatava helge tuleviku poole. Helge Moskvale, aga tshetsheenidele?
xxx
10.06.2006 13:17
Venemaa juhtiva inimõiguste eest võitleva organisatsiooni Memorial väitel on neil tõendeid, et Tšetšeenia pealinnas Groznõis asus salajane piina- ja mõrvakamber, kirjutab The Independent.
Organisatsiooni andmetel kasutasid Vene võimud vangikongi sadade moslemi päritolu tšetšeenide piinamiseks ja tapmiseks.
Piinakamber oli Groznõi Oktjaberskaja linnaosas asunud kurtide kooli keldris ning selle jälile saadi möödunud kuul pärast seda, kui Vene politseiüksused olid sellest hoonest lahkunud.
Memorialil õnnestus akendeta ja õhutuseta vangikongi filmida ning koguda sealt eluga pääsenute käest tunnistusi.
Fotodel on näha kinnipeetute poolt seintele jäetud kirjutisi, kus on tihtipeale juures ka nimi ja aeg, mil neid seal kinni hoiti.
«Kus ma olen, mis minuga juhtub ja kas ma olen elus või mitte?» seisab selle aasta märtsis kongi seinale kirjutatud lauses.
Venemaa inimõigusteorganisatsiooni väitel said nad piinamiste kohta tõendid just õigel ajal, sest see ehitis lõhuti maha, peitmaks Vene võimude poolt korda saadetud kuritegusid.
Inimõiguslaste väitel oli suurem osa kinnipeetutest süütud tsiviilelanikud, keda piinati seetõttu, et nende sugulasi peeti terroristideks.
Memoriali tegevdirektori Tatjana Kastakina väitel pole see piinamispaik ainuke ning kokku oli neid Tšetšeenias veel vähemalt kaks.
Tšetšeenia Moskva-meelne valitsus eitab kategooriliselt inimõigusorganisatsiooni süüdistusi, kuigi piinakambri olemasolu puudutav uurimine on juba käivitatud.
Tšetšeenia riikliku süüdistaja Valeri Kuznetsovi kinnitusel tuleb kinnituse saamiseks analüüsida vangikongi seinalt võetud proove ning teha kindlaks, kas see sisaldab inimverd.
Postimees