| |
|
 |
Eesti Televisiooni Euroopa Liidu korrespondent Indrek Treufeldt rabeleb Brüsselis juba teist aastat ainukese Eesti teleajakirjanikuna ega jõua seetõttu kõikjale, kuhu tahaks.
Foto: Toomas Huik/Postimees |
|
Päevaintervjuu: Indrek Treufeldt lõhub rinnet 18.12.2004 00:01Ago Gaðkov
Esimene detsembrireede on Brüsselis päikesepaisteline ja jahe. Indrek Treufeldtiga, Eesti Televisiooni korrespondendiga Brüsselis, saan kokku Eesti esinduse maitsekas fuajees: ei midagi liigset, Eesti ja Euroopa Liidu lipp, Tallinna panoraampildid ja Tallinnat, ainult Tallinnat tutvustavad broðüürid riiulis. Kõnnime eurokvartali servalt vanalinna serva, leiame ühe pisikese ja lärmaka kohviku ning alustame intervjuud.
My first question is – parlez vois francais?
Oui, ja edasi räägib Indrek mõne lause prantsuse keeles. Ma tõlgiksin selle kokkuvõtvalt – “Räägin küll.“
See küsimus oli meelega esitatud kahes keeles. Mina olen tähele pannud, et Brüsselis ilma prantsuse keeleta hakkama ei saa. See mõtteviis, mis Eestis ikka veel valitseb, et inglise keel on see võluvõti, mis maailma avab, on ju tegelikult vale. Brüsselis, mis on maailma kultuuride sulatusahi, kus kohtab erinevaid inimesi alates Belgia Kongo öömusta nahavärviga neegritest, lõpetades saami rahvusest Europarlamendi saadikuga, on eriti märgatav, et vähemalt kahte keelt peale eesti keele peab inimene oskama.
Ma arvan, et see on normaalne Euroopa ajakirjanike puhul. Räägitakse inglise keelt, sellest vist ei pääse, prantsuse ja saksa keelt. See annab tohutu võimaluse mõttemaailma avardada.
Prantsuse keeles hakkama saada on üks asi. See, kuidas prantslased mõtlevad, on aga hoopis midagi muud. See, kuidas kirjutavad Prantsuse suuremad päevalehed, on hoopis teistsugune, täiesti eriskummaline maailm. See, kuidas prantslased räägivad teleuudistes, see on samuti täiesti eriline. Selle mõistmine on boonus, mis keeleoskusega kaasa tuleb.
Ma küsisin keeleoskusest spetsiaalselt Virumaa Teataja jaoks, sest ma mäletan üht paari aasta tagust skandaali, kui lapsevanemad ei tahtnud, et nende lapse esimene võõrkeel oleks saksa keel, sest see olevat surnud keel, millega pole midagi peale hakata. Kas teile tundub mõnikord, et Eesti on võrdlemisi kitsarinnaline?
Kindlasti tundub. Jututeemad, arutlusteemad, mis ringlevad Eesti avalikus mõtteruumis, on piiratud. Ma just lugesin Eesti Ekspressi ülevaadet sellest, et eestlased, kes tahavad Euroopa Liitu ametnikeks tulla, ei saa konkurssidel läbi.
Ma arvan, et selle üks põhjus on taustatunnetuse puudumine. Eestlane ei identifitseeri end eurooplasena, vaid ajab omaenda asja, elades oma väikeses maailmas. See paistab intervjuudes, esseedes või ülesannete täitmisel välja.
Eestlane pigem vastandab end Euroopaga. Ta ütleb: meie ja nemad. Ma tajun väga tihti seda suhtumist – “nemad seal Brüsselis, nemad seal Prantsusmaal või nemad seal Saksamaal”. Mind häirib, et eestlane ei taha ennast tunda eurooplasena.
Te olete juba kaks aastat ainus Eesti ajakirjanik Euroopas, üks vähestest välismaal. Kas vahetevahel tuleb ka selline õudne tunne, et olete ainus, kes vahendab Euroopas toimuvat 1,4 miljonile inimesele?
Jah, see on tõsine probleem. Valdkondi ja riike on palju. Ma tunnen pidevalt, et ma ei suuda kõike ära teha. On oluline, et keegi Eesti ajakirjandust esindaks. On väga palju konverentse, mingisuguseid muid olulisi asju. Ja on väga plass, kui ei ole mitte kedagi Eestist. Selles peegeldub suhtumine. Me näitame, et väga olulised Euroopa asjad ei lähe Eestile korda.
Mul on tihti piinlik, kui me oleme andnud signaali, et meid Euroopa ei huvita. Ma ei hakka ütlema, kui palju on oluliste diskussioonide juures inimesi Maltalt või Küproselt või Leedust ja Lätist.
Kes on ajakirjanik välismaal, kas ainult ajakirjanik või ka diplomaat või luuraja?
On tõesti ka muud peale ajakirjanduse. On selge, et ma ei saa Chiracilt küsida lolli küsimust, öeldes, et ma olen Eestist, küsimust, mis ei ole Euroopas oluline, mis on pelgalt meie väiklane probleem. Ma peaksin talt küsima küsimuse, mis puudutab kogu Euroopat ja ideaalne juhtum on, kui see on kuidagi Eestiga seotud. Sa teed ennast lolliks, kui küsid halva küsimuse ainukese Eesti ajakirjanikuna.
Euroopa Liidu juurde on akrediteeritud 1100 ajakirjanikku, see on vist rohkem kui Valge Maja juurde. Nii et te olete märkamatu kübeke. Või jäetakse teid meelde?
Mul ei ole seda ambitsiooni. Ma küsin tõesti siis, kui see küsimus on oluline, kui see on olemas, kui on tõesti kokkupuutepunkt Chiraci ja Eesti vahel.
Küsisite, kas ma olen ajakirjanik, luuraja või diplomaat. Ma arvan, et Eesti ajakirjanikuna ei saa ma lubada suuri lollusi, sest see on nii märgatav. Kujutage ette, ta on Eestist – mõeldaks kohe.
Ma mäletan, kui ma tegin Romano Prodiga intervjuu. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist, tegi ta väga üllatunud ilme – Eestist, kas Eestis on ka ajakirjanikud.
Sa oled siin nagu eksootika ja ei saa lubada igasugu libastumisi. Mul on selline põhimõte. Pluss veel see, et sa markeerid oma kohalolekuga Eesti huvi. Kui mind ei oleks mingi olulise sündmuse juures, siis see oleks nagu signaal sellest, et Eestis see kedagi ei huvita.
Minu jaoks ei ole eesmärk, et ma saaksin teha Chiraci või Blairiga intervjuu. Ma teeksin selle siis, kui mul oleks tõesti see hea küsimus olemas, mis pakuks neile huvi või teeks neid vihaseks või inspireeriks – mis iganes.
Ja mis oleks ka mulle huvitav, aga mitte seepärast, et tore on – tegin Chiraciga intervjuu.
Aga kui Prantsusmaa president Jacques Chirac jalutab koridoris vastu ja teil on võimalik temalt midagi küsida.
Ta on mitu korda mulle vastu jalutanud, aga ma olen mõelnud, kas oleks mõtet ennast suvalise küsimusega lolliks teha. Esiteks ei sobi temalt küsida inglise keeles. Peaks küsima heas, korrektses prantsuse keeles ja küsimus peaks olema kindlasti selline, millel on mõtet. See ei saa olla asi iseendas. Ma kindlasti ei jahi mingeid kuulsusi.
Eesti puhul on ka see probleem, et tihtipeale need inimesed, kes on Euroopas väga olulised, kellelt on väga raske intervjuud saada, ei tähenda Eestis midagi.
Ma arvan, et paljudel ongi ükskõik. Meil on ju ikka veel see arusaam, et pole vahet, kas oli N Liit või on E Liit. Eriti kultiveerivad seda arvamust need, kes ei jõudnud käia Moskvas, sest vene aeg sai otsa ja viisad tulid, ning pole veel jõudnud Brüsselisse, kelle maailmavaates prevaleerib ignorantsus. Kas see on Brüsselis märgatav? Kas teil on mingi tagasiside, mida Eesti inimesed tahavad Brüsselist teada ja mida mitte?
Ei, ega ole küll. Minu ambitsioon on see, et kui õnnestub teha hea lugu Euroopa Liidust või mõnest riigist, näiteks Prantsusmaast või Iirimaast, siis inimesed võtaksid seda kui tavalist asja, et see ei oleks mingi veidrus või eksootika, et see on normaalne teema kõikide teiste teemade kõrval.
Eesti probleem on see, et Euroopa asju marginaliseeritakse, et see on nagu mingi veidruste rubriik.
Euroopa Liitu võetakse kui mingit reeglite komplekti, aga ei räägita, miks need reeglid kehtestatud on, mida need reeglid korraldavad või mille üle vaidlus käib.
Ühtegi asja ei ole ju Euroopas kinni keevitatud, kõik muutub – võtame kas kuritegevuse, ühisraha või maksusüsteemid. Ei ole niimoodi, et keegi on asja kunagi ära otsustanud, direktiivid on paigas ja nüüd me elame selles rägastikus. Tegelikult peaks hoopis vaatama, et on mingid probleemid riikide vahel või tervel ühisturu alal ja neid üritatakse lahendada. Õnnestub see siis või mitte.
Marginaliseerides Euroopat Eestis, marginaliseerib Eesti ka ennast Euroopas.
Ametnikele on kasulik hoida ülal konflikti – meie versus Euroopa. Ühelt poolt räägivad Eesti ametnikud Eestist kui Euroopa osast, aga praktilisel tasandil on kasulik näidata, et nemad seal, näete, nemad on need, kellega peab võitlema, aga meie siin ajame üllast asja. Rindejoon läheks nagu Eesti ja Euroopa vahelt.
Kui aga hakata analüüsima näiteks seda, mis on ajapikku juhtunud põllumajanduses, siis selgub, et eestlased ise on kehtestanud palju hullemad reeglid oma põllumehele kui Euroopa seda tahaks.
Aga mitte keegi ei ole seadnud Eestis kahtluse alla, kas nad ikka seal Brüsselis tegelikult ka neid asju tahavad. Alati on kriitikat hea suunata enda pealt ära Brüsseli peale.
Tuleks nüüd Euroopa Liidu direktiivide juurde tagasi. Selles baaris, kus me juttu ajame, tiirutab ümber meie õlle ja kohvi üks kärbes. Ma olen neid Belgias ja Hispaanias ka mujal kohanud. Meil öeldakse, et kärbseid toitlusasutuses olla ei tohi. See on üks näide sellest, et meil tahetakse paavstist pühamad olla.
Jah, ja minge vaadake seda tualettruumi seal, mis on tüüpiline Prantsuse ja Belgia tualettruum, kus pissuaarid on koridori peal. Ei tea, milline tervisekaitsetalitus seda lubab. See on jälle näide sellest, et Eestis ollakse väga ranged. Eestis on selline ortodoksne lähenemine.
Saksa täpsus koos vene lollusega.
Jah, see on tüüpiline karm lähenemine. Ja kui ma küsin ühe või teise ametniku käest, et miks see nii on, siis on vastuseks hästi kuldne lause – kui sa klubiga liitud, siis sa pead ikka parem olema kui senised klubi liikmed.
Ma ei tea, kas see just peab nii olema. Ma arvan, et Eesti peaks kuulsust koguma millegi muuga, mitte sellega, et tohutu rangusega täidetakse mingeid direktiive.
Uudised
VE: Treufeldt, Indrek – korrespondent Brüsselis
Foto: Toomas Huik/Postimees
Päevaintervjuu: Indrek Treufeldt lõhub rinnet 18.12.2004 00:01Ago Gaðkov
Esimene detsembrireede on Brüsselis päikesepaisteline ja jahe. Indrek Treufeldtiga, Eesti Televisiooni korrespondendiga Brüsselis, saan kokku Eesti esinduse maitsekas fuajees: ei midagi liigset, Eesti ja Euroopa Liidu lipp, Tallinna panoraampildid ja Tallinnat, ainult Tallinnat tutvustavad broðüürid riiulis. Kõnnime eurokvartali servalt vanalinna serva, leiame ühe pisikese ja lärmaka kohviku ning alustame intervjuud.
My first question is – parlez vois francais?
Oui, ja edasi räägib Indrek mõne lause prantsuse keeles. Ma tõlgiksin selle kokkuvõtvalt – “Räägin küll.“
See küsimus oli meelega esitatud kahes keeles. Mina olen tähele pannud, et Brüsselis ilma prantsuse keeleta hakkama ei saa. See mõtteviis, mis Eestis ikka veel valitseb, et inglise keel on see võluvõti, mis maailma avab, on ju tegelikult vale. Brüsselis, mis on maailma kultuuride sulatusahi, kus kohtab erinevaid inimesi alates Belgia Kongo öömusta nahavärviga neegritest, lõpetades saami rahvusest Europarlamendi saadikuga, on eriti märgatav, et vähemalt kahte keelt peale eesti keele peab inimene oskama.
Ma arvan, et see on normaalne Euroopa ajakirjanike puhul. Räägitakse inglise keelt, sellest vist ei pääse, prantsuse ja saksa keelt. See annab tohutu võimaluse mõttemaailma avardada.
Prantsuse keeles hakkama saada on üks asi. See, kuidas prantslased mõtlevad, on aga hoopis midagi muud. See, kuidas kirjutavad Prantsuse suuremad päevalehed, on hoopis teistsugune, täiesti eriskummaline maailm. See, kuidas prantslased räägivad teleuudistes, see on samuti täiesti eriline. Selle mõistmine on boonus, mis keeleoskusega kaasa tuleb.
Ma küsisin keeleoskusest spetsiaalselt Virumaa Teataja jaoks, sest ma mäletan üht paari aasta tagust skandaali, kui lapsevanemad ei tahtnud, et nende lapse esimene võõrkeel oleks saksa keel, sest see olevat surnud keel, millega pole midagi peale hakata. Kas teile tundub mõnikord, et Eesti on võrdlemisi kitsarinnaline?
Kindlasti tundub. Jututeemad, arutlusteemad, mis ringlevad Eesti avalikus mõtteruumis, on piiratud. Ma just lugesin Eesti Ekspressi ülevaadet sellest, et eestlased, kes tahavad Euroopa Liitu ametnikeks tulla, ei saa konkurssidel läbi.
Ma arvan, et selle üks põhjus on taustatunnetuse puudumine. Eestlane ei identifitseeri end eurooplasena, vaid ajab omaenda asja, elades oma väikeses maailmas. See paistab intervjuudes, esseedes või ülesannete täitmisel välja.
Eestlane pigem vastandab end Euroopaga. Ta ütleb: meie ja nemad. Ma tajun väga tihti seda suhtumist – “nemad seal Brüsselis, nemad seal Prantsusmaal või nemad seal Saksamaal”. Mind häirib, et eestlane ei taha ennast tunda eurooplasena.
Te olete juba kaks aastat ainus Eesti ajakirjanik Euroopas, üks vähestest välismaal. Kas vahetevahel tuleb ka selline õudne tunne, et olete ainus, kes vahendab Euroopas toimuvat 1,4 miljonile inimesele?
Jah, see on tõsine probleem. Valdkondi ja riike on palju. Ma tunnen pidevalt, et ma ei suuda kõike ära teha. On oluline, et keegi Eesti ajakirjandust esindaks. On väga palju konverentse, mingisuguseid muid olulisi asju. Ja on väga plass, kui ei ole mitte kedagi Eestist. Selles peegeldub suhtumine. Me näitame, et väga olulised Euroopa asjad ei lähe Eestile korda.
Mul on tihti piinlik, kui me oleme andnud signaali, et meid Euroopa ei huvita. Ma ei hakka ütlema, kui palju on oluliste diskussioonide juures inimesi Maltalt või Küproselt või Leedust ja Lätist.
Kes on ajakirjanik välismaal, kas ainult ajakirjanik või ka diplomaat või luuraja?
On tõesti ka muud peale ajakirjanduse. On selge, et ma ei saa Chiracilt küsida lolli küsimust, öeldes, et ma olen Eestist, küsimust, mis ei ole Euroopas oluline, mis on pelgalt meie väiklane probleem. Ma peaksin talt küsima küsimuse, mis puudutab kogu Euroopat ja ideaalne juhtum on, kui see on kuidagi Eestiga seotud. Sa teed ennast lolliks, kui küsid halva küsimuse ainukese Eesti ajakirjanikuna.
Euroopa Liidu juurde on akrediteeritud 1100 ajakirjanikku, see on vist rohkem kui Valge Maja juurde. Nii et te olete märkamatu kübeke. Või jäetakse teid meelde?
Mul ei ole seda ambitsiooni. Ma küsin tõesti siis, kui see küsimus on oluline, kui see on olemas, kui on tõesti kokkupuutepunkt Chiraci ja Eesti vahel.
Küsisite, kas ma olen ajakirjanik, luuraja või diplomaat. Ma arvan, et Eesti ajakirjanikuna ei saa ma lubada suuri lollusi, sest see on nii märgatav. Kujutage ette, ta on Eestist – mõeldaks kohe.
Ma mäletan, kui ma tegin Romano Prodiga intervjuu. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist, tegi ta väga üllatunud ilme – Eestist, kas Eestis on ka ajakirjanikud.
Sa oled siin nagu eksootika ja ei saa lubada igasugu libastumisi. Mul on selline põhimõte. Pluss veel see, et sa markeerid oma kohalolekuga Eesti huvi. Kui mind ei oleks mingi olulise sündmuse juures, siis see oleks nagu signaal sellest, et Eestis see kedagi ei huvita.
Minu jaoks ei ole eesmärk, et ma saaksin teha Chiraci või Blairiga intervjuu. Ma teeksin selle siis, kui mul oleks tõesti see hea küsimus olemas, mis pakuks neile huvi või teeks neid vihaseks või inspireeriks – mis iganes.
Ja mis oleks ka mulle huvitav, aga mitte seepärast, et tore on – tegin Chiraciga intervjuu.
Aga kui Prantsusmaa president Jacques Chirac jalutab koridoris vastu ja teil on võimalik temalt midagi küsida.
Ta on mitu korda mulle vastu jalutanud, aga ma olen mõelnud, kas oleks mõtet ennast suvalise küsimusega lolliks teha. Esiteks ei sobi temalt küsida inglise keeles. Peaks küsima heas, korrektses prantsuse keeles ja küsimus peaks olema kindlasti selline, millel on mõtet. See ei saa olla asi iseendas. Ma kindlasti ei jahi mingeid kuulsusi.
Eesti puhul on ka see probleem, et tihtipeale need inimesed, kes on Euroopas väga olulised, kellelt on väga raske intervjuud saada, ei tähenda Eestis midagi.
Ma arvan, et paljudel ongi ükskõik. Meil on ju ikka veel see arusaam, et pole vahet, kas oli N Liit või on E Liit. Eriti kultiveerivad seda arvamust need, kes ei jõudnud käia Moskvas, sest vene aeg sai otsa ja viisad tulid, ning pole veel jõudnud Brüsselisse, kelle maailmavaates prevaleerib ignorantsus. Kas see on Brüsselis märgatav? Kas teil on mingi tagasiside, mida Eesti inimesed tahavad Brüsselist teada ja mida mitte?
Ei, ega ole küll. Minu ambitsioon on see, et kui õnnestub teha hea lugu Euroopa Liidust või mõnest riigist, näiteks Prantsusmaast või Iirimaast, siis inimesed võtaksid seda kui tavalist asja, et see ei oleks mingi veidrus või eksootika, et see on normaalne teema kõikide teiste teemade kõrval.
Eesti probleem on see, et Euroopa asju marginaliseeritakse, et see on nagu mingi veidruste rubriik.
Euroopa Liitu võetakse kui mingit reeglite komplekti, aga ei räägita, miks need reeglid kehtestatud on, mida need reeglid korraldavad või mille üle vaidlus käib.
Ühtegi asja ei ole ju Euroopas kinni keevitatud, kõik muutub – võtame kas kuritegevuse, ühisraha või maksusüsteemid. Ei ole niimoodi, et keegi on asja kunagi ära otsustanud, direktiivid on paigas ja nüüd me elame selles rägastikus. Tegelikult peaks hoopis vaatama, et on mingid probleemid riikide vahel või tervel ühisturu alal ja neid üritatakse lahendada. Õnnestub see siis või mitte.
Marginaliseerides Euroopat Eestis, marginaliseerib Eesti ka ennast Euroopas.
Ametnikele on kasulik hoida ülal konflikti – meie versus Euroopa. Ühelt poolt räägivad Eesti ametnikud Eestist kui Euroopa osast, aga praktilisel tasandil on kasulik näidata, et nemad seal, näete, nemad on need, kellega peab võitlema, aga meie siin ajame üllast asja. Rindejoon läheks nagu Eesti ja Euroopa vahelt.
Kui aga hakata analüüsima näiteks seda, mis on ajapikku juhtunud põllumajanduses, siis selgub, et eestlased ise on kehtestanud palju hullemad reeglid oma põllumehele kui Euroopa seda tahaks.
Aga mitte keegi ei ole seadnud Eestis kahtluse alla, kas nad ikka seal Brüsselis tegelikult ka neid asju tahavad. Alati on kriitikat hea suunata enda pealt ära Brüsseli peale.
Tuleks nüüd Euroopa Liidu direktiivide juurde tagasi. Selles baaris, kus me juttu ajame, tiirutab ümber meie õlle ja kohvi üks kärbes. Ma olen neid Belgias ja Hispaanias ka mujal kohanud. Meil öeldakse, et kärbseid toitlusasutuses olla ei tohi. See on üks näide sellest, et meil tahetakse paavstist pühamad olla.
Jah, ja minge vaadake seda tualettruumi seal, mis on tüüpiline Prantsuse ja Belgia tualettruum, kus pissuaarid on koridori peal. Ei tea, milline tervisekaitsetalitus seda lubab. See on jälle näide sellest, et Eestis ollakse väga ranged. Eestis on selline ortodoksne lähenemine.
Saksa täpsus koos vene lollusega.
Jah, see on tüüpiline karm lähenemine. Ja kui ma küsin ühe või teise ametniku käest, et miks see nii on, siis on vastuseks hästi kuldne lause – kui sa klubiga liitud, siis sa pead ikka parem olema kui senised klubi liikmed.
Ma ei tea, kas see just peab nii olema. Ma arvan, et Eesti peaks kuulsust koguma millegi muuga, mitte sellega, et tohutu rangusega täidetakse mingeid direktiive.