Jüri Toomepuu: Seadusi teevad kurjategijad
Õiguskantsler Allar Jõks nentis viimati riigikogule esitatud ettekande lõpus järjekordselt: “Mitte midagi ei ole tehtud selleks, et riigikogu liikmed ei kuuluks ebaseaduslikult riigi äriühingute nõukogudesse.” (28/9/06)
Julgem inimene võiks seda täpsemalt sõnastada, öeldes, et riigikogu saalis teevad seadusi kurjategijad, kes ei ole Eesti Vabariigi põhiseaduse ja riigikohtu otsuse alusel riigikogu liikmed.
Veelgi täpsemalt võiks öelda, et riigikogu juhatus lubab ametivõimu kuritarvitades, põhiseadust, riigikohtu otsust ja riigikogu kodukorraseadust eirates riigikogu saalis viibida ja eesti rahvale seadusi teha kurjategijatel, kelle volitused riigikogu liikmena on lõppenud.
Samal ajal riisub see kurjategijate kamp maksumaksjate kukrust enda rikastamiseks seadusevastaselt peale riigikogulase palga ja sellega kaasnevate kopsakate hüvitiste ka palka ja hüvitisi mõnest teisest riigiametist.
Kroonilist eetika puuduse tõbe põdevad Eesti võimukandjad üritavad asjaseisu leevendada ütelusega, et juriidiliselt on kõik korrektne, kuivõrd neid ole võimalik Eestis levinud nihilistlikus õigusetusesüsteemis kohtulikule vastutusele võtta ja karistada.
Juriidilisest korrektsusest on aga asi kaugel. Põhiseaduse paragrahv 63 kehtestab kategoorilise nõude: riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, ja paragrahv 64 ütleb selgel sõnal: riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega: 1) tema asumisega mõnda teise riigiametisse; /—/ Paljude varasemate ja praeguste riigikogu liikmete volitused ongi sellel põhjusel lõppenud. Õiguskantsler Jõks ei väljendanud end juriidiliselt korrektselt, kui ta ütles „riigikogu liikmed”. Need, kes olid riigikogu liikmeks valitud, ei ole enam riigikogu liikmed, kui nad võtavad vastu mõne muu riigiameti.
Pikaajaline süsteemne kuritegevus
Kuigi enne valimisi on võimukandjad ja võimulepürgijad varmad valijatele oponentide patukoormaid valgustama, ei kuule valijad nendelt midagi kollektiivsestest seaduserikkumistest ja rahva vara riisumisest, millest nad kõik osa saavad. Põhiseadusevastane mitme riigiameti pidamine ei ole hiljutine fenomen. Kui see mulle esimeses pärastsõjaaegses riigikogus teatavaks sai, üritasin seda uskumatut olukorda parandada. Kui õiguskantsler mu ametliku arupärimise peale kinnitas, et riigiettevõtte nõukogusse asumine lõpetab riigikogu liikme volitused, pöördusin riigikogu juhatuse poole, et nad põhiseadust järgiks ja kõrvalised isikud riigikogu saalist eemaldaks.
See ei andnud tulemusi, sest riigikogu tegi kiiresti seaduse, mille järgi riigiettevõtete nõukogudesse kuulumine ei olegi riigiamet. Kuna aga õiguskantsler minuga nõustus, esitas ta riigikohtule taotluse põhiseadusevastase riigikogu töökorra seaduse tühistamiseks. Kuigi riigikohus seda 1994. aastal tegi, seaduserikkujad sellest ei hoolinud.
Peatasin siis ametlikult oma tegevuse riigikogu liikmena, kuni kõrvalised isikud lõpetavad riigikogu töös osalemise. Minu üllatuseks andis see tulemuse. Valitsus vallandas mitut ametit pidavad riigikogulased riigiettevõtetest. Selgus aga, et kuigi riigiettevõtete nõukogude liikmete määramised peavad olema avaldatud Riigi Teatajas, ei olnud valitsus oma sellekohast määrust järginud. Neid, kelle nimed ei olnud avaldatud, ilmselt ei vallandatud.
Minupoolne pahandusetekitamine ahnetele, seadust eiravatele kolleegidele aitas ajutiselt. Pärast minu lahkumist muutus aga olukord jälle “normaalseks”. Sellest on nüüd möödunud rohkem kui tosin aastat ja ilmselt ei hooli põhiseadusest ei seaduseandjad, valitsus ega ka õiguskantslerid, sest õiguskantsleri kohustuste hulka kuulub põhiseaduse 139. paragrahvi alusel ettepaneku tegemine riigikogu liikmete kriminaalvastutusele võtmiseks. Karistusseadustiku paragrahv 289 alusel, mis käsitleb ametivõimu kuritarvitamist, on ilmselt vastutavad ka riigikogu juhatuse liikmed, kes lubavad seadusi teha inimestel, kes ei ole riigikogu liikmed. Samuti on vastutavad presidendid, kes selliseid õigustühiseid seadusi kinnitavad.
Õiguslik nihilism
Kriminaalvastutusele võtmise ettepaneku tegemine ei tähenda muidugi kaugeltki seda, et kurjategijaid karistatakse. On ju vaja ka riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut. Kuigi põhiseadusevastaselt tehtud seadused on õigustühised ja nende kehtivust on võimalik kohtus vaidlustada, ei maksa hellitada lootust, et see Eesti nihilistlikus õigus(etuse)süsteemis tulemusi annaks.
Kui riigikohus otsustab, ükskõik kui mõistuse- ja õigusevastaselt, et need kehtivad, siis on sellest otsusest tulenevaid õiguserikkumisi võimalik vaidlustada ainult Euroopa Liidu või Euroopa inimõiguste kohtus. Kuigi juriidiliselt oleks asi lihtne ja selge, kaldun arvama, et puhtpoliitilistel kaalutlustel ei julge Euroopa kohtud arutusele võtta asju, mis võivad täielikult hävitada ühe Euroopa Liidu liikmesriigi juriidilise aluspõhja. Mitut riigiametit pidavatel sulidel ei ole Eestis ilmselt midagi karta.
Eesti pärastsõjaaegseid valitsusi iseloomustab kõige paremini nende uudiskünnist ületanud skandaalide rohkus. Neid kuhjub paraku nii palju, et isegi kõige mahlakamad kustuvad aja jooksul rahva mälust.
Kas keegi veel mäletabki Laari valitsuse maksumaksjate kulul Moskva poolt tekitatud võlgade maksmist IKEA-le, Rootsi kütuseabi vargust, Liviko rahaskandaale “oma poiste” rikastumist ja rublamüükidest saadud raha eest? Kui isegi 200-miljoniline Daiwa afäär “mätsiti kinni,” nagu ajakirjanduses teatati, ja peaaferist sai siseministriks, siis võib vaevalt loota, et kedagi karistatakse Ansipi valitsuse keskkonnaministri Villu Reiljani allkirjaga tehtud muinsuskaitse all olevate maade vahetamise eest kallite linna kruntide vastu. Kinnisvaraskandaale ja Laari relvaostu Iisraelist ajakirjanduses siiski veel vahetevahel mainitakse.
Kinnisvaraskandaalide suurkuju, kunagine Tallinna Kesklinna vanem, “korterierakondlane” Jüri Ott on areenilt lahkunud, küllap vist oma rikkust nautima, aga teine kunagine Kesklinna vanem, kinnisvara mahhinatsioonide virtuoos Elmar Sepp, kes kahest ametist korruptsioonikahtlusega lahkuma pidi (koos üliheldete vallandamistasudega muidugi, samuti nagu ta eelkäija), on omale uue tallermaa leidnud Keskerakonna suure juhi kaitsva hõlma all, kes on samuti silma paistnud erilise andekusega riigile kuuluvat kinnisvara üliodavalt kokku osta.
Iisraeli relvaost
Laari valitsuse relvaost pälvib mitmel põhjusel meenutamist. Sellega oli seotud rahva ja riigikogu petmine, riigi raha raiskamine, korruptsioon, põhiseaduse rikkumine ja kummaline kohtuprotsess. Põhiseaduse 65. paragrahv sätestab, et riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigile varaliste kohustuste võtmise. Laari valitsus sõlmis aga salajase lepingu, millega võeti riigile kohustus seitsme aasta jooksul tasuda umbes 65 miljoni dollari väärtuses võlakirju, sellest isegi riigikogule teatamata. Niihästi rahvale kui riigikogule väitsid Laar ja ta kaassüüdlased, et ost oli kasulik, sest sellega sai Eesti endale suurepärased NATO standardiga relvad.
Minu teadmise järgi üksi nendest relvadest NATO standardile ei vastanud. Viie miljoni dollari eest sisaldas ost isegi Iisraeli-Araabia sõdade ajal lahinguväljalt koristatud vene relvi, mis osutusid hiljem roostetanud vanarauaks.
Pöördusin igaks juhuks NATO standardiseerimisülema poole, kes mu arvamust kinnitas. Laar valetas, mitte ükski ostetud relvadest ei olnud NATO standardi kohane. Relvahindade kontroll selgitas, et olime maksnud umbes kolm korda rohkem kui summa, mille eest samalaadseid või paremaid relvi oleks mujalt saanud. Ainult üks riigikogu liige sai valitsuselt loa lepingut põhjalikumalt uurida ja riigikaitsekomisjon volitas mind seda tegema.
Esialgne TAAS-i relvatehase esindaja oli Samuli Lazinski, endine Juudi Kultuuri Seltsi esimees, kes väitis, et tema vahendusleping nägi ette kolm protsenti tehingu hinnast temale ja kaks protsenti ostjatele altkäemaksudeks. Ta kaebas, et lepingu tegemine oli antud Eesti poole nõudel üle juudi soost ärikale Leonid Apananskile, kes oli lubanud tublisti suuremad altkäemaksud välja kaubelda.
Lepingu sätted olid Eesti Vabariigile eriti kahjulikud. Huvitaval kombel olid niihästi Mart Laar kui ka TAAS-i esindaja Apananski märgitud ka Eesti Vabariigi esindajateks ostu läbirääkimiste protokollis. Selle koopia, mille ma huvi pärast oma riigikogu laua sahtlisse jätsin, oli sealt üleöö kadunud ning sellepeale levitas peaminister, vist raskes olukorras kaine mõtlemisvõime kaotanuna, uut protokolli koopiat, millest Apananski nimi oli eemaldatud. Keegi tegeles ilmselt ka võltsimisega. Üks endine kaitseministeeriumi juriidiline nõunik väitis, et teda hoiatati relvaga õnnetuse ohvriks langemise eest, kui tal relvahanke uurimise vastu huvi ei kao. Suur raha nõudsid suuri tegusid.
Kui ma üritasin kohtus ebaseaduslikku relvaostu vaidlustada, oli tagajärg juba siis selge, kui nägin kohtunikku ja valitsuse kaitsjaadvokaati Urmas Arumäed teineteist õlale patsutades kohtuniku kambrist väljumas, mõlemal lai naeratus näol. Kohtunik ei võtnud vastu ühtegi asitõendiks esitatud dokumenti ega lubanud üle kuulata ühtegi tunnistajat, ta keelas koguni kohtule esitada kogu asja iva — relvaostulepingut. Pärast protsessi asus ta tööle Urmas Arumäe omanduses olevasse advokaadibüroosse.
Tollane Mart Laari peaministrikarjääri madalpunkt oli küll vist tema selgitus riigikogu infotunnis Iisraeli relvaostu ja oma nõuniku Apananski tegevuse kohta. Kui isegi parteikaaslased ta vastuste üle valju häälega naerma hakkasid, tekkid ta endagi näole viril naeratus. See meenutas mulle vana nalja külatolast, kelle üle nalja heideti. Küsimusele, mida tema naerab, vastas too: eks ikka sedasama, mida teisedki…
Eesti Vabariik õigusriigiks!
Lihtne, kuid naiivne oleks pakkuda Eesti riigiõigusetuse lahenduseks seda, et kõik võimukandjad muutuksid ausaks ning hakkaksid põhiseadust ja seadusi austama ja järgima, või seaduse rikkujate vangistamist. Seda ilmselt ei juhtu. Lahendus nõuab järjekindlat arengut poliitilises kultuuris ja rahva üha suurenevat ühiskondlikku ja poliitilist aktiivsust.
Sõltumatu ajakirjandus, sel määral, kui seda Eestis leidub, olgu eestvedajaks Tuleb avaldada järjekindlalt nende riigikogu liikmete nimed, kes on oma volitused minetanud, kuid osalevad seaduste tegemisel. Kuigi skandaalide avaldamine erilisi tagajärgi ei anna, peab jätkama võimukandjate igat laadi seaduserikkumiste, võimuga liialdamiste ja rahva kulul rikastumiste paljastamist.
Peame lakkamatult nõudma valimisseaduse muutmist, et tekiks mõistlik vahekord antud häälte ja valituks osutunute vahel, ja andma oma hääled nendele ja ainult nendele, keda võib ausaks pidada, nii vähe kui neid ka leidub. Ainult siis, kui oleme murdnud parteituusade ja rahastajate praeguse vääramatu jõu kandidaatide reastamisel, võib loota, et poliitikud hakkavad rahva soovidega arvestama.
Soovitan ka noortel, andekatel õigusteaduse üliõpilastel kohtupraktikat taotleda sulidest võimukandjate vastu süüdistuste esitamisega ja kohtus neile karistuse nõudmisega. See annaks tudengitele kasulikku, ühiskonda parandavat praktikat igas Eesti kohtuinstantsis ja ka Euroopa kohtutes ja aitaks ehk isegi trellida taha toimetada mõned, kes sinna kuuluvad.
Delfi, 11. jaanuar 2007
Uudised
VE: Toomepuu, Jüri
Jüri Toomepuu: Seadusi teevad kurjategijad
Õiguskantsler Allar Jõks nentis viimati riigikogule esitatud ettekande lõpus järjekordselt: “Mitte midagi ei ole tehtud selleks, et riigikogu liikmed ei kuuluks ebaseaduslikult riigi äriühingute nõukogudesse.” (28/9/06)
Veelgi täpsemalt võiks öelda, et riigikogu juhatus lubab ametivõimu kuritarvitades, põhiseadust, riigikohtu otsust ja riigikogu kodukorraseadust eirates riigikogu saalis viibida ja eesti rahvale seadusi teha kurjategijatel, kelle volitused riigikogu liikmena on lõppenud.
Samal ajal riisub see kurjategijate kamp maksumaksjate kukrust enda rikastamiseks seadusevastaselt peale riigikogulase palga ja sellega kaasnevate kopsakate hüvitiste ka palka ja hüvitisi mõnest teisest riigiametist.
Kroonilist eetika puuduse tõbe põdevad Eesti võimukandjad üritavad asjaseisu leevendada ütelusega, et juriidiliselt on kõik korrektne, kuivõrd neid ole võimalik Eestis levinud nihilistlikus õigusetusesüsteemis kohtulikule vastutusele võtta ja karistada.
Juriidilisest korrektsusest on aga asi kaugel. Põhiseaduse paragrahv 63 kehtestab kategoorilise nõude: riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, ja paragrahv 64 ütleb selgel sõnal: riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega: 1) tema asumisega mõnda teise riigiametisse; /—/ Paljude varasemate ja praeguste riigikogu liikmete volitused ongi sellel põhjusel lõppenud. Õiguskantsler Jõks ei väljendanud end juriidiliselt korrektselt, kui ta ütles „riigikogu liikmed”. Need, kes olid riigikogu liikmeks valitud, ei ole enam riigikogu liikmed, kui nad võtavad vastu mõne muu riigiameti.
Pikaajaline süsteemne kuritegevus
Kuigi enne valimisi on võimukandjad ja võimulepürgijad varmad valijatele oponentide patukoormaid valgustama, ei kuule valijad nendelt midagi kollektiivsestest seaduserikkumistest ja rahva vara riisumisest, millest nad kõik osa saavad. Põhiseadusevastane mitme riigiameti pidamine ei ole hiljutine fenomen. Kui see mulle esimeses pärastsõjaaegses riigikogus teatavaks sai, üritasin seda uskumatut olukorda parandada. Kui õiguskantsler mu ametliku arupärimise peale kinnitas, et riigiettevõtte nõukogusse asumine lõpetab riigikogu liikme volitused, pöördusin riigikogu juhatuse poole, et nad põhiseadust järgiks ja kõrvalised isikud riigikogu saalist eemaldaks.
See ei andnud tulemusi, sest riigikogu tegi kiiresti seaduse, mille järgi riigiettevõtete nõukogudesse kuulumine ei olegi riigiamet. Kuna aga õiguskantsler minuga nõustus, esitas ta riigikohtule taotluse põhiseadusevastase riigikogu töökorra seaduse tühistamiseks. Kuigi riigikohus seda 1994. aastal tegi, seaduserikkujad sellest ei hoolinud.
Peatasin siis ametlikult oma tegevuse riigikogu liikmena, kuni kõrvalised isikud lõpetavad riigikogu töös osalemise. Minu üllatuseks andis see tulemuse. Valitsus vallandas mitut ametit pidavad riigikogulased riigiettevõtetest. Selgus aga, et kuigi riigiettevõtete nõukogude liikmete määramised peavad olema avaldatud Riigi Teatajas, ei olnud valitsus oma sellekohast määrust järginud. Neid, kelle nimed ei olnud avaldatud, ilmselt ei vallandatud.
Minupoolne pahandusetekitamine ahnetele, seadust eiravatele kolleegidele aitas ajutiselt. Pärast minu lahkumist muutus aga olukord jälle “normaalseks”. Sellest on nüüd möödunud rohkem kui tosin aastat ja ilmselt ei hooli põhiseadusest ei seaduseandjad, valitsus ega ka õiguskantslerid, sest õiguskantsleri kohustuste hulka kuulub põhiseaduse 139. paragrahvi alusel ettepaneku tegemine riigikogu liikmete kriminaalvastutusele võtmiseks. Karistusseadustiku paragrahv 289 alusel, mis käsitleb ametivõimu kuritarvitamist, on ilmselt vastutavad ka riigikogu juhatuse liikmed, kes lubavad seadusi teha inimestel, kes ei ole riigikogu liikmed. Samuti on vastutavad presidendid, kes selliseid õigustühiseid seadusi kinnitavad.
Õiguslik nihilism
Kriminaalvastutusele võtmise ettepaneku tegemine ei tähenda muidugi kaugeltki seda, et kurjategijaid karistatakse. On ju vaja ka riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut. Kuigi põhiseadusevastaselt tehtud seadused on õigustühised ja nende kehtivust on võimalik kohtus vaidlustada, ei maksa hellitada lootust, et see Eesti nihilistlikus õigus(etuse)süsteemis tulemusi annaks.
Kui riigikohus otsustab, ükskõik kui mõistuse- ja õigusevastaselt, et need kehtivad, siis on sellest otsusest tulenevaid õiguserikkumisi võimalik vaidlustada ainult Euroopa Liidu või Euroopa inimõiguste kohtus. Kuigi juriidiliselt oleks asi lihtne ja selge, kaldun arvama, et puhtpoliitilistel kaalutlustel ei julge Euroopa kohtud arutusele võtta asju, mis võivad täielikult hävitada ühe Euroopa Liidu liikmesriigi juriidilise aluspõhja. Mitut riigiametit pidavatel sulidel ei ole Eestis ilmselt midagi karta.
Eesti pärastsõjaaegseid valitsusi iseloomustab kõige paremini nende uudiskünnist ületanud skandaalide rohkus. Neid kuhjub paraku nii palju, et isegi kõige mahlakamad kustuvad aja jooksul rahva mälust.
Kas keegi veel mäletabki Laari valitsuse maksumaksjate kulul Moskva poolt tekitatud võlgade maksmist IKEA-le, Rootsi kütuseabi vargust, Liviko rahaskandaale “oma poiste” rikastumist ja rublamüükidest saadud raha eest? Kui isegi 200-miljoniline Daiwa afäär “mätsiti kinni,” nagu ajakirjanduses teatati, ja peaaferist sai siseministriks, siis võib vaevalt loota, et kedagi karistatakse Ansipi valitsuse keskkonnaministri Villu Reiljani allkirjaga tehtud muinsuskaitse all olevate maade vahetamise eest kallite linna kruntide vastu. Kinnisvaraskandaale ja Laari relvaostu Iisraelist ajakirjanduses siiski veel vahetevahel mainitakse.
Kinnisvaraskandaalide suurkuju, kunagine Tallinna Kesklinna vanem, “korterierakondlane” Jüri Ott on areenilt lahkunud, küllap vist oma rikkust nautima, aga teine kunagine Kesklinna vanem, kinnisvara mahhinatsioonide virtuoos Elmar Sepp, kes kahest ametist korruptsioonikahtlusega lahkuma pidi (koos üliheldete vallandamistasudega muidugi, samuti nagu ta eelkäija), on omale uue tallermaa leidnud Keskerakonna suure juhi kaitsva hõlma all, kes on samuti silma paistnud erilise andekusega riigile kuuluvat kinnisvara üliodavalt kokku osta.
Iisraeli relvaost
Laari valitsuse relvaost pälvib mitmel põhjusel meenutamist. Sellega oli seotud rahva ja riigikogu petmine, riigi raha raiskamine, korruptsioon, põhiseaduse rikkumine ja kummaline kohtuprotsess. Põhiseaduse 65. paragrahv sätestab, et riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigile varaliste kohustuste võtmise. Laari valitsus sõlmis aga salajase lepingu, millega võeti riigile kohustus seitsme aasta jooksul tasuda umbes 65 miljoni dollari väärtuses võlakirju, sellest isegi riigikogule teatamata. Niihästi rahvale kui riigikogule väitsid Laar ja ta kaassüüdlased, et ost oli kasulik, sest sellega sai Eesti endale suurepärased NATO standardiga relvad.
Minu teadmise järgi üksi nendest relvadest NATO standardile ei vastanud. Viie miljoni dollari eest sisaldas ost isegi Iisraeli-Araabia sõdade ajal lahinguväljalt koristatud vene relvi, mis osutusid hiljem roostetanud vanarauaks.
Pöördusin igaks juhuks NATO standardiseerimisülema poole, kes mu arvamust kinnitas. Laar valetas, mitte ükski ostetud relvadest ei olnud NATO standardi kohane. Relvahindade kontroll selgitas, et olime maksnud umbes kolm korda rohkem kui summa, mille eest samalaadseid või paremaid relvi oleks mujalt saanud. Ainult üks riigikogu liige sai valitsuselt loa lepingut põhjalikumalt uurida ja riigikaitsekomisjon volitas mind seda tegema.
Esialgne TAAS-i relvatehase esindaja oli Samuli Lazinski, endine Juudi Kultuuri Seltsi esimees, kes väitis, et tema vahendusleping nägi ette kolm protsenti tehingu hinnast temale ja kaks protsenti ostjatele altkäemaksudeks. Ta kaebas, et lepingu tegemine oli antud Eesti poole nõudel üle juudi soost ärikale Leonid Apananskile, kes oli lubanud tublisti suuremad altkäemaksud välja kaubelda.
Lepingu sätted olid Eesti Vabariigile eriti kahjulikud. Huvitaval kombel olid niihästi Mart Laar kui ka TAAS-i esindaja Apananski märgitud ka Eesti Vabariigi esindajateks ostu läbirääkimiste protokollis. Selle koopia, mille ma huvi pärast oma riigikogu laua sahtlisse jätsin, oli sealt üleöö kadunud ning sellepeale levitas peaminister, vist raskes olukorras kaine mõtlemisvõime kaotanuna, uut protokolli koopiat, millest Apananski nimi oli eemaldatud. Keegi tegeles ilmselt ka võltsimisega. Üks endine kaitseministeeriumi juriidiline nõunik väitis, et teda hoiatati relvaga õnnetuse ohvriks langemise eest, kui tal relvahanke uurimise vastu huvi ei kao. Suur raha nõudsid suuri tegusid.
Kui ma üritasin kohtus ebaseaduslikku relvaostu vaidlustada, oli tagajärg juba siis selge, kui nägin kohtunikku ja valitsuse kaitsjaadvokaati Urmas Arumäed teineteist õlale patsutades kohtuniku kambrist väljumas, mõlemal lai naeratus näol. Kohtunik ei võtnud vastu ühtegi asitõendiks esitatud dokumenti ega lubanud üle kuulata ühtegi tunnistajat, ta keelas koguni kohtule esitada kogu asja iva — relvaostulepingut. Pärast protsessi asus ta tööle Urmas Arumäe omanduses olevasse advokaadibüroosse.
Tollane Mart Laari peaministrikarjääri madalpunkt oli küll vist tema selgitus riigikogu infotunnis Iisraeli relvaostu ja oma nõuniku Apananski tegevuse kohta. Kui isegi parteikaaslased ta vastuste üle valju häälega naerma hakkasid, tekkid ta endagi näole viril naeratus. See meenutas mulle vana nalja külatolast, kelle üle nalja heideti. Küsimusele, mida tema naerab, vastas too: eks ikka sedasama, mida teisedki…
Eesti Vabariik õigusriigiks!
Lihtne, kuid naiivne oleks pakkuda Eesti riigiõigusetuse lahenduseks seda, et kõik võimukandjad muutuksid ausaks ning hakkaksid põhiseadust ja seadusi austama ja järgima, või seaduse rikkujate vangistamist. Seda ilmselt ei juhtu. Lahendus nõuab järjekindlat arengut poliitilises kultuuris ja rahva üha suurenevat ühiskondlikku ja poliitilist aktiivsust.
Sõltumatu ajakirjandus, sel määral, kui seda Eestis leidub, olgu eestvedajaks Tuleb avaldada järjekindlalt nende riigikogu liikmete nimed, kes on oma volitused minetanud, kuid osalevad seaduste tegemisel. Kuigi skandaalide avaldamine erilisi tagajärgi ei anna, peab jätkama võimukandjate igat laadi seaduserikkumiste, võimuga liialdamiste ja rahva kulul rikastumiste paljastamist.
Peame lakkamatult nõudma valimisseaduse muutmist, et tekiks mõistlik vahekord antud häälte ja valituks osutunute vahel, ja andma oma hääled nendele ja ainult nendele, keda võib ausaks pidada, nii vähe kui neid ka leidub. Ainult siis, kui oleme murdnud parteituusade ja rahastajate praeguse vääramatu jõu kandidaatide reastamisel, võib loota, et poliitikud hakkavad rahva soovidega arvestama.
Soovitan ka noortel, andekatel õigusteaduse üliõpilastel kohtupraktikat taotleda sulidest võimukandjate vastu süüdistuste esitamisega ja kohtus neile karistuse nõudmisega. See annaks tudengitele kasulikku, ühiskonda parandavat praktikat igas Eesti kohtuinstantsis ja ka Euroopa kohtutes ja aitaks ehk isegi trellida taha toimetada mõned, kes sinna kuuluvad.
Delfi, 11. jaanuar 2007