 JAROSLAV TOLSTIKOV,
ajakirjanik
Eesti vene keelt kõneleva elanikkonna olukord sai kohati väga tuliste vaidluste teemaks juba 10-12 aastat tagasi. Sellest, et Eestis ahistatakse venelaste õigusi, rääkisid ja räägivad jätkuvalt mõned Eesti vene poliitikud. Aeg-ajalt kiidavad neile takka ka Venemaa poliitikud. Kuid kes ja kuidas neid õigusi siis ahistab? Räägitakse näiteks seda, et vähemusrahvused ei ole põlisrahvusega proportsionaalselt võrdselt esindatud riigi- ja kohalikes võimustruktuurides. Ning et see on ebaõiglane.
Tundub olevat õige märkus. Kuni 30% riigi elanikkonnast on venekeelne, parlamendis aga on 101 liikmest vaid mõni üksik vene keelt emakeelena kõneleja. Veidi parem on olukord mõnes linnavolikogus, kuid siingi ei küüni venelased oma piirkonna rahvuslikku koosseisu arvestades võrdse esindatuseni. Nähtavasti see ongi ahistamine.
Leedu, kus 1990. aastate algul oli venelasi vaid 7-8 %, läks nii-öelda nullvariandi teed. Kuid Eesti ja Läti valisid teise, lääneeuroopaliku tee. Selle riigi kodakondsuse, kuhu asusid sina või su vanemad enne 1940. aastat, saad takistusteta. Kuid välismaalane võib saada kodakondsuse naturalisatsiooni korras – viis aastat elamist riigis alalise elamisloa alusel ning teatud mahus eesti keele oskamine. See viimane nõue on olnud ning on jätkuvalt kõige suuremaks komistuskiviks. Ent samal ajal teatab kodakondsus- ja migratsiooniamet, et kümned, viimasel ajal aga sajad venelased sooritavad iga kuu eksami ning esitavad seejärel taotluse kodakondsuse saamiseks. Ja enamasti ka saavad. Ent siiski pole umbes 160 000 kodakondsuseta isikut ehk halli passi omanikku oma kodakondsust määratlenud, ehkki taasiseseisvumisest on möödas juba 12 aastat.
Teatavasti võivad riigikogusse põhiseaduse järgi kandideerida vaid riigi kodanikud, sama lugu on kohalike omavalitsuste valimistega. Riigiasutustes ja omavalitsustes saavad ametikohti vaid Eesti kodanikud. Välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud võivad nendesse ametitesse saada vaid erandkorras. Keda siis süüdistada selles, et venelastel pole siin proportsionaalset esindatust? Taotle kodakondsust, saa kodanikuks ning esinda!
Poliitikute kasu
Diskrimineerimise mõtte sisendamine vene keelt kõnelevatele inimestele on kindlalt kasulik siinsetele vene poliitikutele. Nad lubavad: “Teid ahistatakse. Just, diskrimineeritakse, aga kui te toetate meid valimistel (eelkõige kohalikel) oma häältega, moraalselt ja – veelgi parem – materiaalselt ning me saame saadikuteks, siis me toetame kindlasti teid ja teeme lõpu diskrimineerimisele.”
Tõsi, sellistesse lubadustesse usub üha vähem venelasi. Selle kinnituseks on ka viimaste riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste tulemused. Ent sellised avaldused jätkuvad sellegipoolest ning nagu öeldud, toetavad neid ka mõned eriti püüdlikud Venemaa poliitikud. Tõenäoliselt on neilgi kasulik sellist stiili kaasmaalaste ees viljeleda.
Kuid mida siis teha? Võtta üle Leedu variant? See oleks tulnud kõne alla 10-12 aastat tagasi, ent mitte praegu. Ärgem unustagem sedagi, et sõjajärgseil aastail Eestisse tulnud mitte-eestlaste hulk ületab 4-5 korda analoogseid arve Leedus. Pealegi on 12 aastat piisav aeg, et inimene määratleks oma kodakondsuse ega ootaks enam taevamannat. Muide, 12 aastat tagasi oli kategooriaeksam tunduvalt lihtsam kui praegu. Aga praegugi on asi rohkem tahtmises. Erandiks on muidugi juba eakamad inimesed.
Oluline on seegi, et vene poliitikute lubadused muuta olukord kodakondsusega paremuse poole ning lihtsustada selle saamist tekitab inimestes tunde, et keegi teeb nende eest midagi ära, sünnitab neis ülalpeetava mentaliteeti. Mõned mõtlevad siiani: “Ootan veel, lubatakse ju…”
Venekeelsest asjaajamisest
Venemaa poliitik Sergei Markov väidab, et vene keel peab Eestis ja Lätis saama teiseks riigikeeleks, rõhutades siiski, et see on tema isiklik arvamus.
Ent minu arvamus on selline, et lähiajal seda Eestis ei juhtu. Ja mitte sellepärast, et see oleks halb idee. Küsimus on selles, kes hakkab algatama nii suuri ja kalleid seadusemuudatusi, mis sel juhul kindlasti kaasneksid. Vaevalt et venelaste uus põlvkond, kes omandab üha põhjalikumalt riigikeelt, sellise aktsiooni ette võtab.
Ent mis puudutab piirkondi, kus vene keelt kõnelev elanikkond on ülekaalus, siis seal võidakse asjaajamiskeelena kasutusele võtta vene keel kui suurema osa püsielanikkonna emakeel. Seda lubab ka seadus.
Ning ei maksa karta, et venelastel kaob sel juhul igasugune stiimul eesti keele õppimiseks. Arukad ja ettevõtlikud inimesed seda stiimulit ei kaota – küll nad õpivad. Sest nad teavad, et ainult vene keelt osates võivad nad end kuningana tunda vaid piirkonnas, kus venelased on ülekaalus. Ent tõelist läbilööki poliitikas, aga ka ettevõtluses, võib saavutada vaid riigikeele selgeks õppides. Ja loomulikult mitte ainult selle keele, sest Euroopas kõneldavad keeled tungivad üha järjekindlamalt meie ellu.
Põhjarannik, 10.07.2004
|
Uudised
VE: Tolstikov, Jaroslav – ajakirjanik
ajakirjanik
Eesti vene keelt kõneleva elanikkonna olukord sai kohati väga tuliste vaidluste teemaks juba 10-12 aastat tagasi. Sellest, et Eestis ahistatakse venelaste õigusi, rääkisid ja räägivad jätkuvalt mõned Eesti vene poliitikud. Aeg-ajalt kiidavad neile takka ka Venemaa poliitikud. Kuid kes ja kuidas neid õigusi siis ahistab? Räägitakse näiteks seda, et vähemusrahvused ei ole põlisrahvusega proportsionaalselt võrdselt esindatud riigi- ja kohalikes võimustruktuurides. Ning et see on ebaõiglane.
Tundub olevat õige märkus. Kuni 30% riigi elanikkonnast on venekeelne, parlamendis aga on 101 liikmest vaid mõni üksik vene keelt emakeelena kõneleja. Veidi parem on olukord mõnes linnavolikogus, kuid siingi ei küüni venelased oma piirkonna rahvuslikku koosseisu arvestades võrdse esindatuseni. Nähtavasti see ongi ahistamine.
Leedu, kus 1990. aastate algul oli venelasi vaid 7-8 %, läks nii-öelda nullvariandi teed. Kuid Eesti ja Läti valisid teise, lääneeuroopaliku tee. Selle riigi kodakondsuse, kuhu asusid sina või su vanemad enne 1940. aastat, saad takistusteta. Kuid välismaalane võib saada kodakondsuse naturalisatsiooni korras – viis aastat elamist riigis alalise elamisloa alusel ning teatud mahus eesti keele oskamine. See viimane nõue on olnud ning on jätkuvalt kõige suuremaks komistuskiviks. Ent samal ajal teatab kodakondsus- ja migratsiooniamet, et kümned, viimasel ajal aga sajad venelased sooritavad iga kuu eksami ning esitavad seejärel taotluse kodakondsuse saamiseks. Ja enamasti ka saavad. Ent siiski pole umbes 160 000 kodakondsuseta isikut ehk halli passi omanikku oma kodakondsust määratlenud, ehkki taasiseseisvumisest on möödas juba 12 aastat.
Teatavasti võivad riigikogusse põhiseaduse järgi kandideerida vaid riigi kodanikud, sama lugu on kohalike omavalitsuste valimistega. Riigiasutustes ja omavalitsustes saavad ametikohti vaid Eesti kodanikud. Välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud võivad nendesse ametitesse saada vaid erandkorras. Keda siis süüdistada selles, et venelastel pole siin proportsionaalset esindatust? Taotle kodakondsust, saa kodanikuks ning esinda!
Poliitikute kasu
Diskrimineerimise mõtte sisendamine vene keelt kõnelevatele inimestele on kindlalt kasulik siinsetele vene poliitikutele. Nad lubavad: “Teid ahistatakse. Just, diskrimineeritakse, aga kui te toetate meid valimistel (eelkõige kohalikel) oma häältega, moraalselt ja – veelgi parem – materiaalselt ning me saame saadikuteks, siis me toetame kindlasti teid ja teeme lõpu diskrimineerimisele.”
Tõsi, sellistesse lubadustesse usub üha vähem venelasi. Selle kinnituseks on ka viimaste riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste tulemused. Ent sellised avaldused jätkuvad sellegipoolest ning nagu öeldud, toetavad neid ka mõned eriti püüdlikud Venemaa poliitikud. Tõenäoliselt on neilgi kasulik sellist stiili kaasmaalaste ees viljeleda.
Kuid mida siis teha? Võtta üle Leedu variant? See oleks tulnud kõne alla 10-12 aastat tagasi, ent mitte praegu. Ärgem unustagem sedagi, et sõjajärgseil aastail Eestisse tulnud mitte-eestlaste hulk ületab 4-5 korda analoogseid arve Leedus. Pealegi on 12 aastat piisav aeg, et inimene määratleks oma kodakondsuse ega ootaks enam taevamannat. Muide, 12 aastat tagasi oli kategooriaeksam tunduvalt lihtsam kui praegu. Aga praegugi on asi rohkem tahtmises. Erandiks on muidugi juba eakamad inimesed.
Oluline on seegi, et vene poliitikute lubadused muuta olukord kodakondsusega paremuse poole ning lihtsustada selle saamist tekitab inimestes tunde, et keegi teeb nende eest midagi ära, sünnitab neis ülalpeetava mentaliteeti. Mõned mõtlevad siiani: “Ootan veel, lubatakse ju…”
Venekeelsest asjaajamisest
Venemaa poliitik Sergei Markov väidab, et vene keel peab Eestis ja Lätis saama teiseks riigikeeleks, rõhutades siiski, et see on tema isiklik arvamus.
Ent minu arvamus on selline, et lähiajal seda Eestis ei juhtu. Ja mitte sellepärast, et see oleks halb idee. Küsimus on selles, kes hakkab algatama nii suuri ja kalleid seadusemuudatusi, mis sel juhul kindlasti kaasneksid. Vaevalt et venelaste uus põlvkond, kes omandab üha põhjalikumalt riigikeelt, sellise aktsiooni ette võtab.
Ent mis puudutab piirkondi, kus vene keelt kõnelev elanikkond on ülekaalus, siis seal võidakse asjaajamiskeelena kasutusele võtta vene keel kui suurema osa püsielanikkonna emakeel. Seda lubab ka seadus.
Ning ei maksa karta, et venelastel kaob sel juhul igasugune stiimul eesti keele õppimiseks. Arukad ja ettevõtlikud inimesed seda stiimulit ei kaota – küll nad õpivad. Sest nad teavad, et ainult vene keelt osates võivad nad end kuningana tunda vaid piirkonnas, kus venelased on ülekaalus. Ent tõelist läbilööki poliitikas, aga ka ettevõtluses, võib saavutada vaid riigikeele selgeks õppides. Ja loomulikult mitte ainult selle keele, sest Euroopas kõneldavad keeled tungivad üha järjekindlamalt meie ellu.
Põhjarannik, 10.07.2004