E. Toll (1858-1902) omandas Tartu ülikoolis zooloogiakandidaadi ja mõni aeg hiljem geoloogiamagistri kraadi.
Teadusesse jäädvustas ta oma nime mitme Kirde-Siberi ekspeditsiooniga. Nende reiside tulemus oli seitse köidet teaduslikke uurimusi. Oma viimasel ekspeditsioonil aastail 1900-1902 lootis ta leida salapärast Sannikovi maad Uus-Siberi saarestikust põhja pool, kuid teadmata asjaoludel hukkus koos kolme kaaslasega. Peterburist saadeti välja päästeekspeditsioon, kes küll leidis E. Tolli peatuspaigad ja mahajäetud kollektsioonid, kuid grupi liikmeid mitte. Eduard Tolli nimi on antud mitmele geograafilisele objektile: lahele Taimõri rannikul, jõele Taimõri poolsaarel, kõrgustikule Kotelnõi saarel, jäästikule Bennetti saarel.
Tollide perekonnakalmistul Kukruse kabelimäel on polaaruurija Eduard Tolli (1858-1902) mälestuseks püstitatud omapärane monument – kivist purjelaeva kujutis (materjalina kasutatud väikeselohulist kultusekivi, lohud on samba tagaküljel).
XXX
Pankrotistunud ASi Jõhvi Restauraator varana müüki pandud antiikmööbel, mida seostatakse Sannikovi maa otsingutel hukkunud Arktika uurija Eduard Tolliga, kuulub Vokka elama asunud väliseestlase sõnul temale.
Kanadas sündinud Tia Ruutopõld asus kümmekonna aasta eest elama Voka külasse oma esivanemate majja. Tänavu juunis pankrotti läinud Jõhvi Restauraatori varana müüki pandud diivan ja tugitool pärinevadki väliseestlasele koduks saanud majast, kinnitavad Tia ja tütre juurde Kanadast suvitama tulnud Meedi Ruutopõld. “Ma mäletan seda mööblit oma lapsepõlvest,” kinnitas Meedi, “see diivan ja toolid olid söögitoas. Mul on Kanadas üks piltki alles, kus terve pere diivanil istub.”
Meedi sõnul on mööbel algselt pärit Voka mõisast. “Minu vanaisa oli seal kutsariks, ja nii palju, kui mina tean, kinkis talle selle mööbli mõisnik.”
Meedi pere kolis sõja ajal Kanadasse, majja elama jäänud sugulased võtsid katuse alla võõra perekonna, jättes enda käsutusse poole majast. “Mööbli jaoks seal enam ruumi polnud ning et seda mitte sara alla tõsta, kus tast poleks midagi järele jäänud, soovis onu, et diivan ja toolid antaks Tollide muuseumisse,” teab Meedi rääkida.
Rajamata jäänud muuseum
Kuulsa maadeuurija Eduard Gustav von Tolliga on mööbel seotud Voka mõisa kaudu, kust pärines Tolli abikaasa, mõisniku Nikolai von Wilceni tütar. Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu uurinud Märt Mõtuste andmetel peatus Toll Vokas ekspeditsioonide vaheaegadel. Pärast Tolli hukkumist hüpoteetilise Sannikovi maa otsinguil elas Vokas tema perekond, kes viimati veel Teise maailmasõja päevil seal suvitamas käis.
Tallinnas üles kasvanud Eduard Tolli sugulastele kuulus Kukruse mõis, kuhu selle restaureerimise ajal Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses plaaniti rajada Tollide tuba ning mis pidi saama tollal maakonnamuuseumi staatuses olnud Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi filiaaliks.
1988. aastal sõitis põlevkivimuuseumi direktorina ametis olnud Arthur Ruusmaa Meedi onu ja tädi – Liisi ja Gustav Tundo juurde Vokka mööbli järele. “Gustav ei kuulnud enam ega rääkinud hästi, aga Liisi sõnul oli venna soov mööbel muuseumile anda,” kinnitab Ruusmaa Meedi sõnu. Kuna Tollide toa rajamine oli alles idee tasandil, viis Ruusmaa kolm tooli muuseumisse hoiule, palju ruumi nõudvad diivan ja tugitool rändasid aga Kukruse mõisa, mida restaureeris Ida-Viru maavalitsuse mõisale koostatud arengukava järgi Heini Viilupi firma Jõhvi Restauraator.
Toolid, mis muuseumisse viidi, võeti seal kaks aastat hiljem vastuvõtuaktiga arvele, mõisas koha leidnud restaureerimist vajava mööbliga seda ei tehtud. “Me jäime sellega konutama,” tõdeb Ruusmaa, kes mõne aasta eest lahkus tööle Võru muuseumisse, “oodates mööbli jaoks seda uut ja õiget asukohta Tolli toas.”
Põlevkivimuuseumi peavarahoidjal Siiri Odaril, kelle allkiri seisab ka muuseumisse toodud toolide vastuvõtuaktil, pole kahtlustki, et antiikmööbel, mida pankrotihaldur Jõhvi Restauraatori varana müüb, on see sama, mille Tundod muuseumile andsid. “Kahju muidugi, kui mujalt inimesed tulevad ja selle ära ostavad,” näeks Odar meelsasti, et Tollide mööbel endiselt maakonda jääks, ega mõista, miks selle vastu pole huvi tundnud maakonnamuuseumi staatusesse tõusnud Iisaku muuseum.
Mööblit tuttavate innustusel tagasi nõutavaid väliseestlasi peab peavarahoidja “lombi tagant tulnud lehmalellepoegadeks”, kel poleks mingit vara tagasi küsida, kui paikses jäänud inimesed poleks selle eest vahepeal hoolt kandnud. “Mina ise pole nende toolide peal kordagi istunud,” nendib Odar, kelle hoole all on Voka mõisa buldogijalgsed toolid hästi säilinud.
Niisama heast peast pole Odar valmis neid ära andma, tähendades, et muuseumi fond on riiklik fond ning sealt museaalide välja andmiseks on vajalik komisjoni otsus. Kõigepealt aga tõestagu väliseestlased oma pärimisõigust, soovitab Odar. Kui see tõestatud, on ta valmis toolid Vokas kodumajutuse teenust pakkuvale Tiale deponeerima. “Muuseum pole oma vara otsas istuv kröösus,” ütleb Odar, “las nad siis olla seal külalistemajas.”
Tia ütles, et oleks sellise variandiga nõus.
Pankrotipesas ka riigi vara
Et eakas sugulane mööbli muuseumisse anda tahtis, on Tiale ja Meedile arusaadav, kuidas see aga Jõhvi Restauraatori varaks sai, pole neile teada. “Oleks ilus, kui pankrotihaldur mööbli tagasi annaks,” leiab Meedi.
Pankrotihaldur Tiia Kalaus ütles, et tal pole olnud alust kahelda ega kohustust uurida, kas diivan ja tugitool ikka kindlasi Jõhvi Restauraatorile kuuluvad. “Võlgnik on andnud kohtus vande, et see on tema vara,” tähendas Kalaus, soovitades Ruutopõldudel vara välistamise kohta avaldus kirjutada.
Mitteametlike andmete järgi teab Tia, et Voka mõisast pärit 19. sajandi mööbli bilansiline väärtus on 9000 krooni. “Minul seda raha ei ole, et mööbel välja osta,” on naine nõutu, “ja mine tea, kui palju selle mööbli eest veel tegelikult pankrotihaldurile pakutakse.”
Kukruse mõisa lähedal asuva Kabelimetsa küla vanem Tiiu Kask – selles külas asub Eduard Tolli mälestusmärk – aitas Tundode peretuttavana 1988. aastal mööbli Kukrusele toimetada ning on mööbli saatusest rääkides püha viha täis: “Kujutage ette – Jõhvi Restauraator võttis selle lihtsalt omale! Me viisime selle sinna ilma rahata, andsime hoiule, ja nüüd küsitakse selle eest 9000 krooni. Mille eest?”
Kuni 2000. aastani Jõhvi Restauraatori juhatuse esimeheks olnud Heini Viilupi sõnul on vaidlust tekitanud mööbel kindlalt firma vara. “See oli armetus seisus, kui meile toodi,” kinnitab Viilup, “me restaureerisime ta oma vahenditega ära ja võtsime arvele.” Kuidas see arvelevõtmine raamatupidamises välja nägi, Viilup ei mäleta, kinnitades vaid, et mingit ostu-müügi tehingut ei toimunud.
Mööblist rohkem huvitavad Viilupit firma varana müüki pandud messingist kardinapuud ja lühtrid. “Need on maavalitsuse, seega riigi vara,” kinnitab Viilup, “mis nipiga on nad saadud firma arvele võtta?”
TIIA LINNARD
Reede, 18.07.2003
Loe ka Kukruse mõis
Uudised
VE: Toll, Eduard – Arktikauurija
E. Toll (1858-1902) omandas Tartu ülikoolis zooloogiakandidaadi ja mõni aeg hiljem geoloogiamagistri kraadi.
Teadusesse jäädvustas ta oma nime mitme Kirde-Siberi ekspeditsiooniga. Nende reiside tulemus oli seitse köidet teaduslikke uurimusi. Oma viimasel ekspeditsioonil aastail 1900-1902 lootis ta leida salapärast Sannikovi maad Uus-Siberi saarestikust põhja pool, kuid teadmata asjaoludel hukkus koos kolme kaaslasega. Peterburist saadeti välja päästeekspeditsioon, kes küll leidis E. Tolli peatuspaigad ja mahajäetud kollektsioonid, kuid grupi liikmeid mitte. Eduard Tolli nimi on antud mitmele geograafilisele objektile: lahele Taimõri rannikul, jõele Taimõri poolsaarel, kõrgustikule Kotelnõi saarel, jäästikule Bennetti saarel.
Tollide perekonnakalmistul Kukruse kabelimäel on polaaruurija Eduard Tolli (1858-1902) mälestuseks püstitatud omapärane monument – kivist purjelaeva kujutis (materjalina kasutatud väikeselohulist kultusekivi, lohud on samba tagaküljel).
XXX
Pankrotistunud ASi Jõhvi Restauraator varana müüki pandud antiikmööbel, mida seostatakse Sannikovi maa otsingutel hukkunud Arktika uurija Eduard Tolliga, kuulub Vokka elama asunud väliseestlase sõnul temale.
Kanadas sündinud Tia Ruutopõld asus kümmekonna aasta eest elama Voka külasse oma esivanemate majja. Tänavu juunis pankrotti läinud Jõhvi Restauraatori varana müüki pandud diivan ja tugitool pärinevadki väliseestlasele koduks saanud majast, kinnitavad Tia ja tütre juurde Kanadast suvitama tulnud Meedi Ruutopõld. “Ma mäletan seda mööblit oma lapsepõlvest,” kinnitas Meedi, “see diivan ja toolid olid söögitoas. Mul on Kanadas üks piltki alles, kus terve pere diivanil istub.”
Meedi sõnul on mööbel algselt pärit Voka mõisast. “Minu vanaisa oli seal kutsariks, ja nii palju, kui mina tean, kinkis talle selle mööbli mõisnik.”
Meedi pere kolis sõja ajal Kanadasse, majja elama jäänud sugulased võtsid katuse alla võõra perekonna, jättes enda käsutusse poole majast. “Mööbli jaoks seal enam ruumi polnud ning et seda mitte sara alla tõsta, kus tast poleks midagi järele jäänud, soovis onu, et diivan ja toolid antaks Tollide muuseumisse,” teab Meedi rääkida.
Rajamata jäänud muuseum
Kuulsa maadeuurija Eduard Gustav von Tolliga on mööbel seotud Voka mõisa kaudu, kust pärines Tolli abikaasa, mõisniku Nikolai von Wilceni tütar. Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu uurinud Märt Mõtuste andmetel peatus Toll Vokas ekspeditsioonide vaheaegadel. Pärast Tolli hukkumist hüpoteetilise Sannikovi maa otsinguil elas Vokas tema perekond, kes viimati veel Teise maailmasõja päevil seal suvitamas käis.
Tallinnas üles kasvanud Eduard Tolli sugulastele kuulus Kukruse mõis, kuhu selle restaureerimise ajal Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses plaaniti rajada Tollide tuba ning mis pidi saama tollal maakonnamuuseumi staatuses olnud Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi filiaaliks.
1988. aastal sõitis põlevkivimuuseumi direktorina ametis olnud Arthur Ruusmaa Meedi onu ja tädi – Liisi ja Gustav Tundo juurde Vokka mööbli järele. “Gustav ei kuulnud enam ega rääkinud hästi, aga Liisi sõnul oli venna soov mööbel muuseumile anda,” kinnitab Ruusmaa Meedi sõnu. Kuna Tollide toa rajamine oli alles idee tasandil, viis Ruusmaa kolm tooli muuseumisse hoiule, palju ruumi nõudvad diivan ja tugitool rändasid aga Kukruse mõisa, mida restaureeris Ida-Viru maavalitsuse mõisale koostatud arengukava järgi Heini Viilupi firma Jõhvi Restauraator.
Toolid, mis muuseumisse viidi, võeti seal kaks aastat hiljem vastuvõtuaktiga arvele, mõisas koha leidnud restaureerimist vajava mööbliga seda ei tehtud. “Me jäime sellega konutama,” tõdeb Ruusmaa, kes mõne aasta eest lahkus tööle Võru muuseumisse, “oodates mööbli jaoks seda uut ja õiget asukohta Tolli toas.”
Põlevkivimuuseumi peavarahoidjal Siiri Odaril, kelle allkiri seisab ka muuseumisse toodud toolide vastuvõtuaktil, pole kahtlustki, et antiikmööbel, mida pankrotihaldur Jõhvi Restauraatori varana müüb, on see sama, mille Tundod muuseumile andsid. “Kahju muidugi, kui mujalt inimesed tulevad ja selle ära ostavad,” näeks Odar meelsasti, et Tollide mööbel endiselt maakonda jääks, ega mõista, miks selle vastu pole huvi tundnud maakonnamuuseumi staatusesse tõusnud Iisaku muuseum.
Mööblit tuttavate innustusel tagasi nõutavaid väliseestlasi peab peavarahoidja “lombi tagant tulnud lehmalellepoegadeks”, kel poleks mingit vara tagasi küsida, kui paikses jäänud inimesed poleks selle eest vahepeal hoolt kandnud. “Mina ise pole nende toolide peal kordagi istunud,” nendib Odar, kelle hoole all on Voka mõisa buldogijalgsed toolid hästi säilinud.
Niisama heast peast pole Odar valmis neid ära andma, tähendades, et muuseumi fond on riiklik fond ning sealt museaalide välja andmiseks on vajalik komisjoni otsus. Kõigepealt aga tõestagu väliseestlased oma pärimisõigust, soovitab Odar. Kui see tõestatud, on ta valmis toolid Vokas kodumajutuse teenust pakkuvale Tiale deponeerima. “Muuseum pole oma vara otsas istuv kröösus,” ütleb Odar, “las nad siis olla seal külalistemajas.”
Tia ütles, et oleks sellise variandiga nõus.
Pankrotipesas ka riigi vara
Et eakas sugulane mööbli muuseumisse anda tahtis, on Tiale ja Meedile arusaadav, kuidas see aga Jõhvi Restauraatori varaks sai, pole neile teada. “Oleks ilus, kui pankrotihaldur mööbli tagasi annaks,” leiab Meedi.
Pankrotihaldur Tiia Kalaus ütles, et tal pole olnud alust kahelda ega kohustust uurida, kas diivan ja tugitool ikka kindlasi Jõhvi Restauraatorile kuuluvad. “Võlgnik on andnud kohtus vande, et see on tema vara,” tähendas Kalaus, soovitades Ruutopõldudel vara välistamise kohta avaldus kirjutada.
Mitteametlike andmete järgi teab Tia, et Voka mõisast pärit 19. sajandi mööbli bilansiline väärtus on 9000 krooni. “Minul seda raha ei ole, et mööbel välja osta,” on naine nõutu, “ja mine tea, kui palju selle mööbli eest veel tegelikult pankrotihaldurile pakutakse.”
Kukruse mõisa lähedal asuva Kabelimetsa küla vanem Tiiu Kask – selles külas asub Eduard Tolli mälestusmärk – aitas Tundode peretuttavana 1988. aastal mööbli Kukrusele toimetada ning on mööbli saatusest rääkides püha viha täis: “Kujutage ette – Jõhvi Restauraator võttis selle lihtsalt omale! Me viisime selle sinna ilma rahata, andsime hoiule, ja nüüd küsitakse selle eest 9000 krooni. Mille eest?”
Kuni 2000. aastani Jõhvi Restauraatori juhatuse esimeheks olnud Heini Viilupi sõnul on vaidlust tekitanud mööbel kindlalt firma vara. “See oli armetus seisus, kui meile toodi,” kinnitab Viilup, “me restaureerisime ta oma vahenditega ära ja võtsime arvele.” Kuidas see arvelevõtmine raamatupidamises välja nägi, Viilup ei mäleta, kinnitades vaid, et mingit ostu-müügi tehingut ei toimunud.
Mööblist rohkem huvitavad Viilupit firma varana müüki pandud messingist kardinapuud ja lühtrid. “Need on maavalitsuse, seega riigi vara,” kinnitab Viilup, “mis nipiga on nad saadud firma arvele võtta?”
TIIA LINNARD
Reede, 18.07.2003
Loe ka Kukruse mõis