Kristjan-Jaak Tammsaar nägi oma silmaga, kuidas Tiibetis puhkes viimaste aastakümnete veriseim mäss Puna-Hiina vastu. Korra võtsid sõdurid ka eestlase kinni.
Esmaspäeva, 10. märtsi hommikul hotellivoodist laisalt telerit avades tervitasid mind valgesse frakki rüütatud Hiina lüüriku ooperiaariad, taustaks lõkendav punane lipp kuldse sirbi-vasaraga. Pärast lõunat Jokhangi kloostri esisel Barkhori väljakul kiivritega politseinikke nähes ei osanud ma asjast midagi arvata. Alles õhtu hakul sain teada tiibetlaste Hiina okupatsiooni vastase luhtunud ülestõusu 49. aastapäevast.
Esmase info meeleavaldustest tõi teisipäeva lõunatund, kui oma iisraellasest kaaslase Yosiga reisiagentuuri maasturi rendi plaane klapitama läksime. Lakooniline väljatrükk seinal teatas Lhasa-äärse Drepungi kloostri ajutisest sulgemisest, reisiagendi sõnul olevat lehvitatud keelatud Tiibeti lippu ja hüütud iseseisvusele kutsuvaid loosungeid. Mehe muretu toon ja rahulik tänavapilt jätsid mulje tavapärastest nagistamistest.
Kui vastu õhtut agentuuri naasime, oli aga seinal rippuvale teatele Drepungi kõrvale kirjutatud pastapliiatsiga ka suurima Lhasa-äärse kloostri Sera nimi. Meile osutus tol hetkel märksa põrutavamaks värske teave Everesti baaslaagri ja selle ümbruse ootamatust sulgemisest. See oli surmahoop meie matkaplaanidele.
Rahvamass ulub teesulu juures
Lubame olukorra paranemise lootuses siiski 24 tunni pärast agentuuri tagasi minna ja saamaks sotti, mis tegelikult toimub, püüame linnaliinibussi nr 501, mis läheb Sera kloostri suunas. Kesklinnast vaid mõned kilomeetrid põhja pool on aga politsei kõrvalistele mootorsõidukitele ristmiku sulgenud.
Jätkates teed kilomeetri jagu jala, jõuame järgmise teesuluni. Tavapolitseinike asemel igavlevad siin kiivrite-kilpidega eriüksuslased – paramilitaarne Rahvapolitsei – ning läbipääs on täielikult suletud ka jalakäijatele.
Sera klooster paistab eemalt mäenõlvalt, siiski lootusetult kaugel, et eristada mingisuguseidki helisid või liikumisi. Olukord teesulu ümber ei näi hoolimata kogunenud rahvamassist eriti pingeline – emad selga seotud lapsepampudega uudistavad toimuvat, ninapidi vastu politseiautosid, ning vööl rippuvate gaasimaskidega eriüksuslased peletavad kohati igavust omavahelise mängumadistamisega. Teesulust läbi libiseb Sera poole üksik kiirabiauto.
Saabuv hämarus köidab rahva anonüümseks massiks ja ühel hetkel plahvatavad emotsioonid valla grupiviisilise hundiulgumisena. Ei mingeid loosungeid ega üleskutseid, vaid sadadest kõridest kostev ürgne ulumine tungimas laskunud videvikutundi.
Halvima kartuses hakkavad metallikolina saatel üksteise järel sulguma teeäärsete poodide ja restoranide trellid ning raudkardinad. Hetk hiljem lõikuvad pimedusse esimesed sähvakad – rahvamassi eest läbi veerevast toonitud klaasidega erimärgistuseta maasturist pildistatakse võimsate välgusähvatuste saatel korrapäraselt üles tee äärde rivistunud “teisitimõtlejaid”.
Suurem osa ümberkaudseid ärisid on juba suletud, kui eriüksuslaste paigale jäädes sööstab üle tühja sõidutee rahvahulga poole rivi kiivritega tavapolitseinikke. Ulguv inimmass vajub kiirelt kahte lehte ning pudeneb kümnetesse kõrvaltänavatesse ja kangialustesse. Politseinike ründeliin taandub, et rahvasalga uuesti kogunedes veerandtund hiljem tormijooksu korrata. Sel korral valguvad ka mundrikandjad laiali pimedusse mähkunud majade vahele, hakates korrapäraselt läbi kammima veel avatuks jäänud söögikohti.
Kahe politseiniku vahel talutatakse üle tee esimesi kinnipeetuid, kui meie ette tekkinud ohvitser soovitab korralikus inglise keeles hotelli naasta ja palub seejärel viisakalt, ent resoluutselt endale järgneda. Eraldusmärkideta sedaanis linnasüdame poole sõites valib politseinik hoolikalt sõnu ning võtab loo kokku mittemidagiütlevalt: “It’s a small case.”
Hirmul välismaalased
Tagasiteel hotelli on linnatänavatel märgata juba arvukalt politseisõidukeid. Öömaja poole keeraval kõrvalteel on end videokaupmehe tänavaleti ümber sisse seadnud salk politseinikke.
Neiu valvelauas paistab närviline, väidab nähtavalt luisates, et ei tea toimuvast midagi, ning palub meil võimaluse korral suurem osa kolmapäevast hotellist eemal veeta – on oodata politseikontrolli ja majutusasutusel puudub luba välismaalaste võõrustamiseks.
Jätnud Yosi hotelli, otsustan põgusa jalutuskäigu kasuks. Kui tiibetlaste kvartalis asuva öömaja väravast välja astun, lõikab otsemaid silmi operatiivsõiduki vilkurite sähvimine. Barkhori väljak osutub peagu inimtühjaks.
Tagasiteel astun läbi välismaalaste seas populaarse Snowlandi hotelli hoovist. Netikohvik on suletud, ent hotelliväraval põrkan kokku kahe kiirustava välismaalasega. Mehed on närvilised, tõmbuvad minuga vesteldes väravate varju ning kõnelevad poolihääli. Kuulen, et vaid minutit kümme tagasi Barkhori väljakut ületades olevat nad sattunud paari kinnipeetuga tegelevale poolesajapealisele politseisalgale.
Hotellis saan mahti uudiseid jahtida. Suured rahvusvahelised uudisteportaalid on juhtunu koha pealt täiesti tummad, linke väiksematele sõltumatutele meediaportaalidele leian Google.com’ist ja Thorntree-nimelise reisifoorumi Tiibeti alakategooriast.
Lisaks esmaspäeval jõhkralt blokeeritud kuni 300 Drepungi munga vabadusmarsile Lhasa suunas vahistati Barkhori väljakul toimunud meeleavalduse käigus kümmekond Sera munka. Thorntree foorumis kirjutavad Barkhori sündmusi pealt näinud turistid neile järele tekkinud “sabast”. Suletud Drepungi juurde hiilinud portugallane kõneleb edasi-tagasi voorivatest kiirabi- ja sõjaväeveokitest. Väiksemate väljaannete seast hakkab silma ka Guardian, kes nimetab toimuvat viimase 20 aasta suurimaks väljaastumiseks Hiina kommunistliku režiimi vastu.
Politseinikke saabub üha juurde
Kolmapäeva hommikul ärkan kella kuue paiku, et jõuda varahommikusele palverändurite bussile selle kandi suuruselt kolmanda, veel avatud Gandeni kloostrikompleksi juurde. Barkhori äärest väljuma pidanud bussi asemel keerab hommikupimeduse varjus väljakule kolm pilgeni täis politseibussi, millest välja valgunud tsiviilriietes mehed ja naised, suure tõenäosusega erariietes politseinikud, jagunevad rühmadesse edasisi käsklusi saama. Mööda sõitev rikšajuht viipab, et kloostribussid väljuvad ajutiselt mõnisada meetrit eemalt.
Pooleteisetunnise sõidu kestel jäävad silma teeäärse sõjaväebaasi ette pargitud oliivikarva sõjaväeveokid ja ohvitseri valvsa pilgu all üles rivistunud eriüksuslased.
Vahetult enne, kui buss hakkab 4750 meetri kõrguse mäe nõlvale rajatud Gandeni poole ronima, astub mäe jalamil asuva pisikese küla vahel teele politseinik ja peatab bussi. Viiel bussis olnud mungal kästakse väljuda ja noormeeste dokumente kontrollitakse äärmise põhjalikkusega. Veerand tundi hiljem jätkab buss ühes munkadega siiski sõitu. Patsutan julgustavalt minu kõrvale naasnud noore lõuahabemega munga põlve ning saan vastutasuks läbi kaeda pildid tema digikaameras, mis kujutavad nelja kõrvalprovintsist Sichuanist külla saabunud munga ülesrivistusi eri variatsioonides Lhasa tähtsamate budistlike pühapaikade ees.
Kuigi klooster on avatud, on parkimisplatsi ümbruses näha ringi jõlkuvaid politseinikke ja kompleksi juurde kuuluva jaoskonna esise täidavad politseimaasturid. Loodan endale mitte tähelepanu tõmmata, ent üllatuslikult tervitavad politseinikud mind lausa lääge joviaalsusega.
Stuupa osutub maskeeritud radariks
Iga paari sammu järel õhku ahmides asun teele mäetipul paistva stuupa poole. Budistlike palvelipukestega kaetud torn osutub kavalalt maskeeritud Hiina sõjaväeradariks. Uidanud mõne tunni lähedastel mäeharjadel, jõuan tagasi “stuupa” juurde ja leian eest juba varem mainitud neli Sichuani provintsi munka, kes mäe tippu uusi palvelipunööre põimivad ning viirukit põletavad.
Mungad asuvad tagasiteele enne mind ja kui ka mina viimaks alla kloostri juurde jõuan, on buss juba parkimisplatsil sõiduvalmis. Värava ees seisab ringis kuni 30 munka, kes erutatud toonil ja elavalt žestikuleerides vaidlevad ringi keskel seisva erariietes mehega. Toimuvat jälgib ümberringi laisalt tosinkond suitsu kimuvat politseinikku, mind viibatakse sõnatult bussi.
Keskustelu jätkub ligi pool tundi, katkeb kui läbi lõigatult ja salk munki kiirustab ärritatud ilmel tagasi kloostrihoonete poole. Buss alustab sõitu, ent keda pole, on viis sama bussiga saabunud munka.
Jõuame vaevalt värava läbida, kui kurvi tagant ilmuvad välja tuttavad sõjaväeveokid, eskordituna politseimaasturitest. Minu istekoht otse juhi kõrval seab mind kui pjedestaalile ja kohmaka peegelkaameraga märkamatult mõne pildi napsamine on välistatud. Üksteise järel mööduvad meist seitse veokit, kabiinidest paistmas kivikujudena tardunud kiivristatud eriüksuslased. Autokastidele tõmmatud presentkatete vahelt piidlevad mind vilksamisi emotsioonitult veel kümned silmapaarid. Konvoi lõpetab Rahvapolitsei liikmetega täidetud buss.
Kui ussina keerduvat teed mööda alla kurvitame, möödub meist veel paar ülespoole teel olevat veokit. Ühele masinale on järsk tõus osutunud üle jõu käivaks ja juht üritab tossava mootoriga veokit veepudelite abil turgutada. Poolel teel mäejalamile ütleb keegi midagi juhile, too peatab bussi ja hetk hiljem näeme kõik viit kloostri poolt otse mööda mäenõlva kiirelt laskuvat punast täpikest. Südame põksudes ootan kohe-kohe munkade kannule ilmuvaid eriüksuslasi, ent keda ei tule, seda ei tule. Kui tuttavad viis munka on peagu bussini jõudnud, on üleval viimaks näha liikumist ja paramilitaarsipelgad alustavad katkematu rohelise kolonnina jooksu parkimisplatsilt kloostrihoonete poole.
Läbiotsimine
Noormehed astuvad higist tilkudes bussi, pingelisse õhkkonda saabub veidigi kergendust ja juht jätkab sõitu. Kui küla läbime, peatatakse buss juba tuttavas kohas, kuhu nüüdseks on kogunenud pool tosinat politseisõidukit ja mitmekümnepealine ametimeeste salk. Maha käsutatakse samad viis munka ja dokumendikontroll jätkub veelgi piinlikuma põhjalikkusega. Peagi otsivad bussi astunud politseinikud läbi munkade seljakotid ja istmete ümbruse ning annavad ülemustele poiste digikaamerad.
Ükshaaval asutakse revideerima kaamerate sisu ja nagu ämbritäis külma vett pähe tuleb järsku äratundmine, et minugi näolapp on talletatud igale mälukaardile.
Iseenesest pole mäe otsas sündinud piltidel küll midagi kompromiteerivat, ent minu olemasolu neil on ideaalne ajend minugi bussist välja tõstmiseks – selle hetkeni on politseinikud eurooplast täielikult ignoreerinud.
Suudan märkamatult mälukaardid põue peidetud kaameras vahetada ja Tiibeti kaadritest tulvil andmekandja saapasäärde libistada. Kuigi otseselt ühtki keelatud kaadrit mainitud kaardil ei tohtinuks olla, võis siin-seal siiski tuvastada kaadrisse püütud mundrimehi; samuti ei pruukinud Hiina ametivõimud vaimustuda piinliku täpsusega eri nurkadest üles võetud maskeeritud sõjaväeradari fotodest.
Aeg venib, bussis valitseb haudvaikus ja peopesad kisuvad kergelt higiseks. Üha enam näib paika pidavat mu kahtlus, et politseinikele on eraldi peale loetud sõnad välismaalastega eriti diskreetse ümberkäimise kohta. Politseinikud tulevad bussi ja paluvad väljuda Aasia turistidel. Nendegi pildimaterjal sorteeritakse läbi. Samal ajal peab mitu nahkjoppides meesterahvast binoklitest silmas mäenõlval kloostri vahel toimuvat.
Tunni möödudes lubatakse naaberprovintsi mungad tagasi bussi ja selgelt tajutava pingelangusega jätkame teed. Veel kilomeeter hiljem seisab maanteekurvis valvel kolm tuletõrjebrigaadi ning järjekordne politseimaastur. Tagasiteel Lhasa poole möödub bussist kloostri suunas veel mitu sõjaväe- ning politseisõidukit. Samuti on teeäärse bensiinijaama kohal maanteele tekkinud ajutine politsei kontrollpunkt.
Uudised esimestest püssipaukudest
Tagasi Lhasas, emban vennalikult munkasid ja asun läbi tiibetlaste kvartali teele hotelli poole. Barkhori väljakul on lisaks arvukatele ringi jõlkuvatele mundrikandjatele näha hulka päikeseprillide taha peitunud jõmme, kes oma idiootse maskeeringuga tavapolitseinikest vaat et pareminigi silma hakkavad.
Kiire uudistering hotelli valvelauas avab Sera kloostri sulgemise tagamaad. Esmaspäeval Barkhori väljakul arreteeritud kümmekonna Sera munga vabastamist nõudes alustas teisipäeva pärastlõunal kloostrist Lhasa poole protestimarssi 500-600 munka. Pealtnägijate sõnutsi kasutasid mitu tuhat relvastatud politsei- ja julgeolekutöötajat munkade laialiajamiseks pisargaasi. Samuti olevat juba esmaspäevast isoleeritud Drepungi kloostri poolt läbi öö kostnud püssipauke.
Kui läheme reisiagentuuri, on info Gandeni sulgemisest juba seinale kantud. Agentuuri ukse vahelt pea sisse pistnud Hiina turistipaar kinnitab ka Barkhori väljaku äärse Jokhangi kloostrikompleksi sulgemist. Everesti ümbrus püsib samuti suletuna.
Ametlik selgitus: klooster suletud remondi tõttu
Neljapäeval alustame linnaliinibussiga nr 301 sõitu lääne suunas, et Drepungi ümbruses toimuv oma silmaga ära näha. Nagu arvata võis, on teeots suletud juba viis kilomeetrit enne kloostrit. Kuna tee ääres valvab vaid paar politseinikku, püüame naiivsel ilmel meeste selja tagant mööda jalutada. Ent meie teed ei sulge mitte politseinikud, vaid kolm erariides naist. Naised tutvustavad end Tiibeti Turismibüroo töötajatena ja teatavad, et klooster on “renoveerimistööde” tarvis ajutiselt suletud.
Uidanud mõnda aega naabruskonnas ja arutanud võimalust märkamatult majade vahelt üles kloostri poole lipsata, matame selle mõtte siiski maha. Meie ettemakstud küüdi väljumiseni Nepali on jäänud vähem kui 24 tundi ja järjekordne jama on viimane, mida vajame. Paraku läheb risti vastupidi.
Võtame kursi tagasi peamagistraali poole, lõigates mööda järjekordseid räämas kõrvalteid ja järgides madala, solgist tulvil jõenire kaldaid. Jõuan pildistada üksikud sürreaalsed kaadrid lumiste mägede ees välja joonistuvatest kõrgepingeliinidest ja lohutamatutest tellisbarakkidest, kui nii tagant kui eest läheneb meile jooksuga kümmekond sõdurit. Enne kui midagi seletada või taibata jõuame, kistakse mul kaamera ja Yosil kott kaelast ning meid talutatakse närviliselt sadakond meetrit eemal sõjaväebaasiks osutuva kompleksi väravate juurde.
Meid võetakse vahi alla
Läbi valvuriputka akna tõstetakse krohvitud valge müürijupi ette sõnatult kaks päevinäinud taburetti ning viis sõdurit jäävad poolringis meid valvama. Peagi tuuakse valvesse jäänud ja häire peale tõenäoliselt poolunest või kaardimängu pealt välja jooksnud sõduritele mahaunustatud mütsid ja rihmad. Mehed saavad napilt endi korrastamisega ühele poole, kui kohale jõuab klassikaline päikeseprillistatud karm komandör. Kuna komandör inglise keelt ei kõnele, jääb tema kohuseks vaid väravate ees toolil lösutada ja termosest tass tassi järel Tiibeti võiteed lürpida.
Ülekuulamise teostab Hollywoodi filmitööstuse keelekoolitusega noorsõdur, kes valmistab meile ette paberilehe nelja küsimusega: “Kust te tulete? Mida te teete? Miks te pildistasite? Mida te pildistasite?”
Vastan poeetiliselt ja loovalt – sellega on esimese astme ülekuulamine ühel pool ja jääme põletavas keskpäevapäikeses ootama ülemusi linnast. Poole tunni pärast saabuvadki kaks erariietes meesterahvast, üks spordidressis ja teine nahktagis; ning aeg on päikeseprillides komandoril püsti hüpata ja au anda. Kordame sama küsimuste-vastuste vooru spordidressis agendiga ning õnnekombel kuulutatakse kaameras olnud tagavaramälukaardi revideerimisel keelatuks vaid viimane kompositsioon solginirest, tellisseinast, mäetippudest ja majanurgast – tellissein ja majanurk käivat väliselt tuvastamatu sõjaväebaasi juurde.
Olen valmis kaadri kohe kustutama, ent hiinlased ei salli isetegevust, kõik peab toimuma vastavalt plaanile. Peame ootama autot, mis viiks meid Välismaalaste Büroosse lõplikule protokollimisele. Pool tundi hiljem saabub tumedate klaasidega lumivalge, numbrimärgita sedaan ja surutuna mundris sõduri ja mundrita agendi vahele tagaistmel naaseme kesklinna.
Orwelli teostest maha viksitud hiiglasliku büroohoone külgtiivas tervitatakse meid passiandmete kopeerimisega, millele järgneb pool tundi vastutava ametniku ootamist. Kui ideaalses inglise keeles kõnelev familiaarne ohvitser viimaks saabub, kordub tuttav küsimuste-vastuste voor, kaamera revideerimine ja lõpuks ometi keelatud kaadri kustutamine. Seekord ei kesta protseduur kauem kui kümme minutit ja uskumatul kombel lõppeb meie kinnipidamine sõnadega: “Ma ei tea, mida öelda… nähtavasti oli tegu eksitusega… vabandage…”
Kummalised vahepeatused
Reede varahommikul nopib kinnastatud sohver meid peale ja ühes inglase ning kahe iirlasega alustame pooleteise päeva pikkust teekonda tagasi Nepali piirile. Vaid poole tunni jooksul läbime linna piirest väljudes kaks ajutist politsei kontrollpunkti, mis näivad põhiliselt olevat huvitatud küll Lhasa-suunalisest liiklusvoolust.
Pooletunnise takistusraja lõpetuseks vuhiseb autoaknast mööda teeäärne stseen, kus salk erutatud munki kinnipeetud maasturite ümber resoluutsete politseinikega vaidleb. Pole just sõbralik algus Lhasast Katmandusse ulatuvale Sõpruse maanteele.
Muuhulgas saab peatselt selgeks, et meie sohver järgib mingisugust meile tundmatut graafikut. Kohati peatume seletamatult 10-15 minutiks ja nagu varsti selgub, peagu alati vahetult enne teeäärset kontrollpunkti, kust juht kiirelt oma paberitega läbi jookseb. Jääb mulje, nagu peaksime kontrollpunkte läbima etteantud kitsastes ajavahemikes, tagamaks kontrolli meie teekonna üle ka kõrgmäestiku tippude vahel või liivastel tühermaadel, näiliselt Suure Venna haardest väljaspool.
Ööbima jääme Nepali piirist umbes 200 kilomeetri kaugusele Tingri-nimelisse väikeasulasse, mis suures osas koosnebki mõlemale poole maanteed rajatud ühe-kahekorruselistest hoonetest. Pool tundi pärast keskööd kõlab mõlema meie käsutuses oleva numbritoa uksel prõmmimine, mida mina kõrvatroppide tõttu ei kuule. Kui ma Yosi agara raputamise peale viimaks silmad avan, käib passikontroll kottpimedas koridoris juba täie hooga, ainsateks valgusallikateks viie karvamütsi ja talvemantlisse rüütatud sõduri välgumihklite valguskiired. Neli meest pundis kribavad passist teavet maha, viies, mõlemas käes kumminuia keerutav sõdur sammub nagu muuseas koridori väljapääsu ees edasi-tagasi.
Poole tunni pärast vabandab üks sõduritest pudedas inglise keeles segamise pärast ja mehed lahkuvad. Ülejäänud öö möödub 4350 meetri kõrgusel aeg-ajalt hapnikuvaeguse tõttu tahtmatult õhku ahmides.
Katmanduse jõuame alles hilises õhtupimeduses. Kiire käik internetikohvikusse toob sõnatuks tegevaid uudiseid: Tiibeti Turismibüroo tühistab kõik välisturistidele väljastatud pääsuload; Lhasa on suletud ja linnas valitseb komandanditund; linna tänavatel veerevad tankid ja kõlab automaadituli; pealtnägijad kõnelevad tänavatel lebavatest laipadest ja hukkunuid on kolmekohaline arv…
VE: Tiibeti mäss 2008
Eestlane Tiibeti mässu keskel
Kristjan-Jaak Tammsaar nägi oma silmaga, kuidas Tiibetis puhkes viimaste aastakümnete veriseim mäss Puna-Hiina vastu. Korra võtsid sõdurid ka eestlase kinni.
Esmaspäeva, 10. märtsi hommikul hotellivoodist laisalt telerit avades tervitasid mind valgesse frakki rüütatud Hiina lüüriku ooperiaariad, taustaks lõkendav punane lipp kuldse sirbi-vasaraga. Pärast lõunat Jokhangi kloostri esisel Barkhori väljakul kiivritega politseinikke nähes ei osanud ma asjast midagi arvata. Alles õhtu hakul sain teada tiibetlaste Hiina okupatsiooni vastase luhtunud ülestõusu 49. aastapäevast.
Esmase info meeleavaldustest tõi teisipäeva lõunatund, kui oma iisraellasest kaaslase Yosiga reisiagentuuri maasturi rendi plaane klapitama läksime. Lakooniline väljatrükk seinal teatas Lhasa-äärse Drepungi kloostri ajutisest sulgemisest, reisiagendi sõnul olevat lehvitatud keelatud Tiibeti lippu ja hüütud iseseisvusele kutsuvaid loosungeid. Mehe muretu toon ja rahulik tänavapilt jätsid mulje tavapärastest nagistamistest.
Kui vastu õhtut agentuuri naasime, oli aga seinal rippuvale teatele Drepungi kõrvale kirjutatud pastapliiatsiga ka suurima Lhasa-äärse kloostri Sera nimi. Meile osutus tol hetkel märksa põrutavamaks värske teave Everesti baaslaagri ja selle ümbruse ootamatust sulgemisest. See oli surmahoop meie matkaplaanidele.
Rahvamass ulub teesulu juures
Lubame olukorra paranemise lootuses siiski 24 tunni pärast agentuuri tagasi minna ja saamaks sotti, mis tegelikult toimub, püüame linnaliinibussi nr 501, mis läheb Sera kloostri suunas. Kesklinnast vaid mõned kilomeetrid põhja pool on aga politsei kõrvalistele mootorsõidukitele ristmiku sulgenud.
Jätkates teed kilomeetri jagu jala, jõuame järgmise teesuluni. Tavapolitseinike asemel igavlevad siin kiivrite-kilpidega eriüksuslased – paramilitaarne Rahvapolitsei – ning läbipääs on täielikult suletud ka jalakäijatele.
Sera klooster paistab eemalt mäenõlvalt, siiski lootusetult kaugel, et eristada mingisuguseidki helisid või liikumisi. Olukord teesulu ümber ei näi hoolimata kogunenud rahvamassist eriti pingeline – emad selga seotud lapsepampudega uudistavad toimuvat, ninapidi vastu politseiautosid, ning vööl rippuvate gaasimaskidega eriüksuslased peletavad kohati igavust omavahelise mängumadistamisega. Teesulust läbi libiseb Sera poole üksik kiirabiauto.
Saabuv hämarus köidab rahva anonüümseks massiks ja ühel hetkel plahvatavad emotsioonid valla grupiviisilise hundiulgumisena. Ei mingeid loosungeid ega üleskutseid, vaid sadadest kõridest kostev ürgne ulumine tungimas laskunud videvikutundi.
Halvima kartuses hakkavad metallikolina saatel üksteise järel sulguma teeäärsete poodide ja restoranide trellid ning raudkardinad. Hetk hiljem lõikuvad pimedusse esimesed sähvakad – rahvamassi eest läbi veerevast toonitud klaasidega erimärgistuseta maasturist pildistatakse võimsate välgusähvatuste saatel korrapäraselt üles tee äärde rivistunud “teisitimõtlejaid”.
Suurem osa ümberkaudseid ärisid on juba suletud, kui eriüksuslaste paigale jäädes sööstab üle tühja sõidutee rahvahulga poole rivi kiivritega tavapolitseinikke. Ulguv inimmass vajub kiirelt kahte lehte ning pudeneb kümnetesse kõrvaltänavatesse ja kangialustesse. Politseinike ründeliin taandub, et rahvasalga uuesti kogunedes veerandtund hiljem tormijooksu korrata. Sel korral valguvad ka mundrikandjad laiali pimedusse mähkunud majade vahele, hakates korrapäraselt läbi kammima veel avatuks jäänud söögikohti.
Kahe politseiniku vahel talutatakse üle tee esimesi kinnipeetuid, kui meie ette tekkinud ohvitser soovitab korralikus inglise keeles hotelli naasta ja palub seejärel viisakalt, ent resoluutselt endale järgneda. Eraldusmärkideta sedaanis linnasüdame poole sõites valib politseinik hoolikalt sõnu ning võtab loo kokku mittemidagiütlevalt: “It’s a small case.”
Hirmul välismaalased
Tagasiteel hotelli on linnatänavatel märgata juba arvukalt politseisõidukeid. Öömaja poole keeraval kõrvalteel on end videokaupmehe tänavaleti ümber sisse seadnud salk politseinikke.
Neiu valvelauas paistab närviline, väidab nähtavalt luisates, et ei tea toimuvast midagi, ning palub meil võimaluse korral suurem osa kolmapäevast hotellist eemal veeta – on oodata politseikontrolli ja majutusasutusel puudub luba välismaalaste võõrustamiseks.
Jätnud Yosi hotelli, otsustan põgusa jalutuskäigu kasuks. Kui tiibetlaste kvartalis asuva öömaja väravast välja astun, lõikab otsemaid silmi operatiivsõiduki vilkurite sähvimine. Barkhori väljak osutub peagu inimtühjaks.
Tagasiteel astun läbi välismaalaste seas populaarse Snowlandi hotelli hoovist. Netikohvik on suletud, ent hotelliväraval põrkan kokku kahe kiirustava välismaalasega. Mehed on närvilised, tõmbuvad minuga vesteldes väravate varju ning kõnelevad poolihääli. Kuulen, et vaid minutit kümme tagasi Barkhori väljakut ületades olevat nad sattunud paari kinnipeetuga tegelevale poolesajapealisele politseisalgale.
Hotellis saan mahti uudiseid jahtida. Suured rahvusvahelised uudisteportaalid on juhtunu koha pealt täiesti tummad, linke väiksematele sõltumatutele meediaportaalidele leian Google.com’ist ja Thorntree-nimelise reisifoorumi Tiibeti alakategooriast.
Lisaks esmaspäeval jõhkralt blokeeritud kuni 300 Drepungi munga vabadusmarsile Lhasa suunas vahistati Barkhori väljakul toimunud meeleavalduse käigus kümmekond Sera munka. Thorntree foorumis kirjutavad Barkhori sündmusi pealt näinud turistid neile järele tekkinud “sabast”. Suletud Drepungi juurde hiilinud portugallane kõneleb edasi-tagasi voorivatest kiirabi- ja sõjaväeveokitest. Väiksemate väljaannete seast hakkab silma ka Guardian, kes nimetab toimuvat viimase 20 aasta suurimaks väljaastumiseks Hiina kommunistliku režiimi vastu.
Politseinikke saabub üha juurde
Kolmapäeva hommikul ärkan kella kuue paiku, et jõuda varahommikusele palverändurite bussile selle kandi suuruselt kolmanda, veel avatud Gandeni kloostrikompleksi juurde. Barkhori äärest väljuma pidanud bussi asemel keerab hommikupimeduse varjus väljakule kolm pilgeni täis politseibussi, millest välja valgunud tsiviilriietes mehed ja naised, suure tõenäosusega erariietes politseinikud, jagunevad rühmadesse edasisi käsklusi saama. Mööda sõitev rikšajuht viipab, et kloostribussid väljuvad ajutiselt mõnisada meetrit eemalt.
Pooleteisetunnise sõidu kestel jäävad silma teeäärse sõjaväebaasi ette pargitud oliivikarva sõjaväeveokid ja ohvitseri valvsa pilgu all üles rivistunud eriüksuslased.
Vahetult enne, kui buss hakkab 4750 meetri kõrguse mäe nõlvale rajatud Gandeni poole ronima, astub mäe jalamil asuva pisikese küla vahel teele politseinik ja peatab bussi. Viiel bussis olnud mungal kästakse väljuda ja noormeeste dokumente kontrollitakse äärmise põhjalikkusega. Veerand tundi hiljem jätkab buss ühes munkadega siiski sõitu. Patsutan julgustavalt minu kõrvale naasnud noore lõuahabemega munga põlve ning saan vastutasuks läbi kaeda pildid tema digikaameras, mis kujutavad nelja kõrvalprovintsist Sichuanist külla saabunud munga ülesrivistusi eri variatsioonides Lhasa tähtsamate budistlike pühapaikade ees.
Kuigi klooster on avatud, on parkimisplatsi ümbruses näha ringi jõlkuvaid politseinikke ja kompleksi juurde kuuluva jaoskonna esise täidavad politseimaasturid. Loodan endale mitte tähelepanu tõmmata, ent üllatuslikult tervitavad politseinikud mind lausa lääge joviaalsusega.
Stuupa osutub maskeeritud radariks
Iga paari sammu järel õhku ahmides asun teele mäetipul paistva stuupa poole. Budistlike palvelipukestega kaetud torn osutub kavalalt maskeeritud Hiina sõjaväeradariks. Uidanud mõne tunni lähedastel mäeharjadel, jõuan tagasi “stuupa” juurde ja leian eest juba varem mainitud neli Sichuani provintsi munka, kes mäe tippu uusi palvelipunööre põimivad ning viirukit põletavad.
Mungad asuvad tagasiteele enne mind ja kui ka mina viimaks alla kloostri juurde jõuan, on buss juba parkimisplatsil sõiduvalmis. Värava ees seisab ringis kuni 30 munka, kes erutatud toonil ja elavalt žestikuleerides vaidlevad ringi keskel seisva erariietes mehega. Toimuvat jälgib ümberringi laisalt tosinkond suitsu kimuvat politseinikku, mind viibatakse sõnatult bussi.
Keskustelu jätkub ligi pool tundi, katkeb kui läbi lõigatult ja salk munki kiirustab ärritatud ilmel tagasi kloostrihoonete poole. Buss alustab sõitu, ent keda pole, on viis sama bussiga saabunud munka.
Jõuame vaevalt värava läbida, kui kurvi tagant ilmuvad välja tuttavad sõjaväeveokid, eskordituna politseimaasturitest. Minu istekoht otse juhi kõrval seab mind kui pjedestaalile ja kohmaka peegelkaameraga märkamatult mõne pildi napsamine on välistatud. Üksteise järel mööduvad meist seitse veokit, kabiinidest paistmas kivikujudena tardunud kiivristatud eriüksuslased. Autokastidele tõmmatud presentkatete vahelt piidlevad mind vilksamisi emotsioonitult veel kümned silmapaarid. Konvoi lõpetab Rahvapolitsei liikmetega täidetud buss.
Kui ussina keerduvat teed mööda alla kurvitame, möödub meist veel paar ülespoole teel olevat veokit. Ühele masinale on järsk tõus osutunud üle jõu käivaks ja juht üritab tossava mootoriga veokit veepudelite abil turgutada. Poolel teel mäejalamile ütleb keegi midagi juhile, too peatab bussi ja hetk hiljem näeme kõik viit kloostri poolt otse mööda mäenõlva kiirelt laskuvat punast täpikest. Südame põksudes ootan kohe-kohe munkade kannule ilmuvaid eriüksuslasi, ent keda ei tule, seda ei tule. Kui tuttavad viis munka on peagu bussini jõudnud, on üleval viimaks näha liikumist ja paramilitaarsipelgad alustavad katkematu rohelise kolonnina jooksu parkimisplatsilt kloostrihoonete poole.
Läbiotsimine
Noormehed astuvad higist tilkudes bussi, pingelisse õhkkonda saabub veidigi kergendust ja juht jätkab sõitu. Kui küla läbime, peatatakse buss juba tuttavas kohas, kuhu nüüdseks on kogunenud pool tosinat politseisõidukit ja mitmekümnepealine ametimeeste salk. Maha käsutatakse samad viis munka ja dokumendikontroll jätkub veelgi piinlikuma põhjalikkusega. Peagi otsivad bussi astunud politseinikud läbi munkade seljakotid ja istmete ümbruse ning annavad ülemustele poiste digikaamerad.
Ükshaaval asutakse revideerima kaamerate sisu ja nagu ämbritäis külma vett pähe tuleb järsku äratundmine, et minugi näolapp on talletatud igale mälukaardile.
Iseenesest pole mäe otsas sündinud piltidel küll midagi kompromiteerivat, ent minu olemasolu neil on ideaalne ajend minugi bussist välja tõstmiseks – selle hetkeni on politseinikud eurooplast täielikult ignoreerinud.
Suudan märkamatult mälukaardid põue peidetud kaameras vahetada ja Tiibeti kaadritest tulvil andmekandja saapasäärde libistada. Kuigi otseselt ühtki keelatud kaadrit mainitud kaardil ei tohtinuks olla, võis siin-seal siiski tuvastada kaadrisse püütud mundrimehi; samuti ei pruukinud Hiina ametivõimud vaimustuda piinliku täpsusega eri nurkadest üles võetud maskeeritud sõjaväeradari fotodest.
Aeg venib, bussis valitseb haudvaikus ja peopesad kisuvad kergelt higiseks. Üha enam näib paika pidavat mu kahtlus, et politseinikele on eraldi peale loetud sõnad välismaalastega eriti diskreetse ümberkäimise kohta. Politseinikud tulevad bussi ja paluvad väljuda Aasia turistidel. Nendegi pildimaterjal sorteeritakse läbi. Samal ajal peab mitu nahkjoppides meesterahvast binoklitest silmas mäenõlval kloostri vahel toimuvat.
Tunni möödudes lubatakse naaberprovintsi mungad tagasi bussi ja selgelt tajutava pingelangusega jätkame teed. Veel kilomeeter hiljem seisab maanteekurvis valvel kolm tuletõrjebrigaadi ning järjekordne politseimaastur. Tagasiteel Lhasa poole möödub bussist kloostri suunas veel mitu sõjaväe- ning politseisõidukit. Samuti on teeäärse bensiinijaama kohal maanteele tekkinud ajutine politsei kontrollpunkt.
Uudised esimestest püssipaukudest
Tagasi Lhasas, emban vennalikult munkasid ja asun läbi tiibetlaste kvartali teele hotelli poole. Barkhori väljakul on lisaks arvukatele ringi jõlkuvatele mundrikandjatele näha hulka päikeseprillide taha peitunud jõmme, kes oma idiootse maskeeringuga tavapolitseinikest vaat et pareminigi silma hakkavad.
Kiire uudistering hotelli valvelauas avab Sera kloostri sulgemise tagamaad. Esmaspäeval Barkhori väljakul arreteeritud kümmekonna Sera munga vabastamist nõudes alustas teisipäeva pärastlõunal kloostrist Lhasa poole protestimarssi 500-600 munka. Pealtnägijate sõnutsi kasutasid mitu tuhat relvastatud politsei- ja julgeolekutöötajat munkade laialiajamiseks pisargaasi. Samuti olevat juba esmaspäevast isoleeritud Drepungi kloostri poolt läbi öö kostnud püssipauke.
Kui läheme reisiagentuuri, on info Gandeni sulgemisest juba seinale kantud. Agentuuri ukse vahelt pea sisse pistnud Hiina turistipaar kinnitab ka Barkhori väljaku äärse Jokhangi kloostrikompleksi sulgemist. Everesti ümbrus püsib samuti suletuna.
Ametlik selgitus: klooster suletud remondi tõttu
Neljapäeval alustame linnaliinibussiga nr 301 sõitu lääne suunas, et Drepungi ümbruses toimuv oma silmaga ära näha. Nagu arvata võis, on teeots suletud juba viis kilomeetrit enne kloostrit. Kuna tee ääres valvab vaid paar politseinikku, püüame naiivsel ilmel meeste selja tagant mööda jalutada. Ent meie teed ei sulge mitte politseinikud, vaid kolm erariides naist. Naised tutvustavad end Tiibeti Turismibüroo töötajatena ja teatavad, et klooster on “renoveerimistööde” tarvis ajutiselt suletud.
Uidanud mõnda aega naabruskonnas ja arutanud võimalust märkamatult majade vahelt üles kloostri poole lipsata, matame selle mõtte siiski maha. Meie ettemakstud küüdi väljumiseni Nepali on jäänud vähem kui 24 tundi ja järjekordne jama on viimane, mida vajame. Paraku läheb risti vastupidi.
Võtame kursi tagasi peamagistraali poole, lõigates mööda järjekordseid räämas kõrvalteid ja järgides madala, solgist tulvil jõenire kaldaid. Jõuan pildistada üksikud sürreaalsed kaadrid lumiste mägede ees välja joonistuvatest kõrgepingeliinidest ja lohutamatutest tellisbarakkidest, kui nii tagant kui eest läheneb meile jooksuga kümmekond sõdurit. Enne kui midagi seletada või taibata jõuame, kistakse mul kaamera ja Yosil kott kaelast ning meid talutatakse närviliselt sadakond meetrit eemal sõjaväebaasiks osutuva kompleksi väravate juurde.
Meid võetakse vahi alla
Läbi valvuriputka akna tõstetakse krohvitud valge müürijupi ette sõnatult kaks päevinäinud taburetti ning viis sõdurit jäävad poolringis meid valvama. Peagi tuuakse valvesse jäänud ja häire peale tõenäoliselt poolunest või kaardimängu pealt välja jooksnud sõduritele mahaunustatud mütsid ja rihmad. Mehed saavad napilt endi korrastamisega ühele poole, kui kohale jõuab klassikaline päikeseprillistatud karm komandör. Kuna komandör inglise keelt ei kõnele, jääb tema kohuseks vaid väravate ees toolil lösutada ja termosest tass tassi järel Tiibeti võiteed lürpida.
Ülekuulamise teostab Hollywoodi filmitööstuse keelekoolitusega noorsõdur, kes valmistab meile ette paberilehe nelja küsimusega: “Kust te tulete? Mida te teete? Miks te pildistasite? Mida te pildistasite?”
Vastan poeetiliselt ja loovalt – sellega on esimese astme ülekuulamine ühel pool ja jääme põletavas keskpäevapäikeses ootama ülemusi linnast. Poole tunni pärast saabuvadki kaks erariietes meesterahvast, üks spordidressis ja teine nahktagis; ning aeg on päikeseprillides komandoril püsti hüpata ja au anda. Kordame sama küsimuste-vastuste vooru spordidressis agendiga ning õnnekombel kuulutatakse kaameras olnud tagavaramälukaardi revideerimisel keelatuks vaid viimane kompositsioon solginirest, tellisseinast, mäetippudest ja majanurgast – tellissein ja majanurk käivat väliselt tuvastamatu sõjaväebaasi juurde.
Olen valmis kaadri kohe kustutama, ent hiinlased ei salli isetegevust, kõik peab toimuma vastavalt plaanile. Peame ootama autot, mis viiks meid Välismaalaste Büroosse lõplikule protokollimisele. Pool tundi hiljem saabub tumedate klaasidega lumivalge, numbrimärgita sedaan ja surutuna mundris sõduri ja mundrita agendi vahele tagaistmel naaseme kesklinna.
Orwelli teostest maha viksitud hiiglasliku büroohoone külgtiivas tervitatakse meid passiandmete kopeerimisega, millele järgneb pool tundi vastutava ametniku ootamist. Kui ideaalses inglise keeles kõnelev familiaarne ohvitser viimaks saabub, kordub tuttav küsimuste-vastuste voor, kaamera revideerimine ja lõpuks ometi keelatud kaadri kustutamine. Seekord ei kesta protseduur kauem kui kümme minutit ja uskumatul kombel lõppeb meie kinnipidamine sõnadega: “Ma ei tea, mida öelda… nähtavasti oli tegu eksitusega… vabandage…”
Kummalised vahepeatused
Reede varahommikul nopib kinnastatud sohver meid peale ja ühes inglase ning kahe iirlasega alustame pooleteise päeva pikkust teekonda tagasi Nepali piirile. Vaid poole tunni jooksul läbime linna piirest väljudes kaks ajutist politsei kontrollpunkti, mis näivad põhiliselt olevat huvitatud küll Lhasa-suunalisest liiklusvoolust.
Pooletunnise takistusraja lõpetuseks vuhiseb autoaknast mööda teeäärne stseen, kus salk erutatud munki kinnipeetud maasturite ümber resoluutsete politseinikega vaidleb. Pole just sõbralik algus Lhasast Katmandusse ulatuvale Sõpruse maanteele.
Muuhulgas saab peatselt selgeks, et meie sohver järgib mingisugust meile tundmatut graafikut. Kohati peatume seletamatult 10-15 minutiks ja nagu varsti selgub, peagu alati vahetult enne teeäärset kontrollpunkti, kust juht kiirelt oma paberitega läbi jookseb. Jääb mulje, nagu peaksime kontrollpunkte läbima etteantud kitsastes ajavahemikes, tagamaks kontrolli meie teekonna üle ka kõrgmäestiku tippude vahel või liivastel tühermaadel, näiliselt Suure Venna haardest väljaspool.
Ööbima jääme Nepali piirist umbes 200 kilomeetri kaugusele Tingri-nimelisse väikeasulasse, mis suures osas koosnebki mõlemale poole maanteed rajatud ühe-kahekorruselistest hoonetest. Pool tundi pärast keskööd kõlab mõlema meie käsutuses oleva numbritoa uksel prõmmimine, mida mina kõrvatroppide tõttu ei kuule. Kui ma Yosi agara raputamise peale viimaks silmad avan, käib passikontroll kottpimedas koridoris juba täie hooga, ainsateks valgusallikateks viie karvamütsi ja talvemantlisse rüütatud sõduri välgumihklite valguskiired. Neli meest pundis kribavad passist teavet maha, viies, mõlemas käes kumminuia keerutav sõdur sammub nagu muuseas koridori väljapääsu ees edasi-tagasi.
Poole tunni pärast vabandab üks sõduritest pudedas inglise keeles segamise pärast ja mehed lahkuvad. Ülejäänud öö möödub 4350 meetri kõrgusel aeg-ajalt hapnikuvaeguse tõttu tahtmatult õhku ahmides.
Katmanduse jõuame alles hilises õhtupimeduses. Kiire käik internetikohvikusse toob sõnatuks tegevaid uudiseid: Tiibeti Turismibüroo tühistab kõik välisturistidele väljastatud pääsuload; Lhasa on suletud ja linnas valitseb komandanditund; linna tänavatel veerevad tankid ja kõlab automaadituli; pealtnägijad kõnelevad tänavatel lebavatest laipadest ja hukkunuid on kolmekohaline arv…