|
Informatsiooni saadi ka nendelt inimestelt, kes olid juba kinni võetud. Selle info põhjal tegutseti siis edasi.
Tuleb aga rõhutada, et dokumentatsioon on väga katkendlik ning seotud siseministeeriumi materjalidega. Tollase riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi materjalid meie arhiividest sisuliselt puuduvad.
Kas valitsusliikmete ülekuulamisprotokolle on säilinud?
Põhiosas on need minu teada kõik Moskvas. Isikutoimikutes on kindlasti ülekuulamisprotokollid olemas, üksikuid protokolle on mulle ette sattunud ka Riigiarhiivi eriteadete kollektsioonis.
Seal on väike protokoll sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ülekuulamise kohta, samuti Eesti Panga pearaamatupidaja Ferdinand Endi ülekuulamisprotokoll.
Seal on põhiliselt juttu rahast, mille Tiefi valitsus endale tegevuskuludeks võttis – 915 000 Nõukogude rubla. End ütleb, et temale endale anti 3000 rubla kulude katteks.
Mõningaid lühemaid ülekuulamisprotokolle on veel, kuid need on vaid väikesed killud.
Kokkuvõtteks: kas võib seda suurt tähelepanu, mida Nõukogude võim osutas Tiefi valitsusele, lugeda isegi teatud mõttes äraspidiseks tunnustamiseks? Valitsust peeti endale ohtlikuks?
Kindlasti adusid võimud sellest ohtu, selles pole mingit kahtlust. Kui vaadata neid katkendlikkegi dokumente, siis sealt kumab läbi, et tegelikult oodati isegi suuremat organiseeritust ning vastupanu.
Kindlasti tuli julgeolekuorganitele pisukese üllatusena, et rahvuskomitee ja Tiefi valitsus ei olnud väga tihedalt seotud kujuneva metsavendlusega. Oli ju ette antud skeem, et peab leiduma kõrgem organisatsioon, kes tõmbab niite ja paneb tegevust paika.
Vaatame 31. oktoobril toonase Eesti NSV siseasjade rahvakomissari Aleksander Resevi poolt Moskvasse saadetud aruannet, mis oli teiste seas adresseeritud Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale.
Seal on öeldud, et põrandaalune rahvuskomitee seadis oma ülesandeks ette valmistada relvastatud mäss eesmärgiga kukutada Saksa okupatsioonivõim, et taastada iseseisev Eesti vabariik 1940. aasta põhiseadusega.
Otto Tiefi valitsus
• Otto Tiefi valitsuse moodustas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots 1944. aasta 18. septembril. Tief täitis peaministri asetäitja ning siseministri kohuseid, valitsusse kuulusid põrandaaluse Eesti Rahvuskomitee liikmed.
• Ministriportfellide omanikud olid Arnold Susi (haridusminister), Rudolf Penno (kaubandus- ja tööstusminister), Johannes Klesment (kohtuminister), Karl Liidak (põllutööminister), Hugo Pärtelpoeg (rahaminister), Voldemar Sumberg (sotsiaalminister), Johannes Pikkov (teedeminister), August Rei (välisminister) ja Juhan Kaarlimäe (minister).
• Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi järjepidevuse püsivust ning riigi neutraalsust käimasolevas sõjas. Samal ajal tehti pingutusi Tallinna kaitse organiseerimiseks. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp ning ilmumist taasalustas Riigi Teataja.
• Nõukogude okupatsiooniväed vallutasid Tallinna 22. septembril ning valitsus läks maapakku. Rootsi põgenemine ebaõnnestus ning enamik valitsusliikmeid arreteeriti.
• Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots siiski jõudis põgeneda Rootsi, kus ta enne oma peatset surma nimetas oma järglaseks August Rei, kes pani hiljem aluse Eesti eksiilvalitsusele.
• Tief vahistati 10. oktoobril 1944 ning NSV Liidu ülemkohtu sõjakolleegium mõistis talle 10 aastat vanglakaristust, mis möödusid Novosibirski ja Karaganda lähedal. 1956. aastal naasis Tief Eestise ning töötas Valgamaal arveametnikuna ja maakorralduse insenerina, 1965. aastal asus ta elama Lätti. Otto Tief suri 1976. aasta 5. märtsil Ahjal.
|
Uudised
VE: Tief, Otto – EV Valitsuse juht
Informatsiooni saadi ka nendelt inimestelt, kes olid juba kinni võetud. Selle info põhjal tegutseti siis edasi.
Tuleb aga rõhutada, et dokumentatsioon on väga katkendlik ning seotud siseministeeriumi materjalidega. Tollase riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi materjalid meie arhiividest sisuliselt puuduvad.
Kas valitsusliikmete ülekuulamisprotokolle on säilinud?
Põhiosas on need minu teada kõik Moskvas. Isikutoimikutes on kindlasti ülekuulamisprotokollid olemas, üksikuid protokolle on mulle ette sattunud ka Riigiarhiivi eriteadete kollektsioonis.
Seal on väike protokoll sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ülekuulamise kohta, samuti Eesti Panga pearaamatupidaja Ferdinand Endi ülekuulamisprotokoll.
Seal on põhiliselt juttu rahast, mille Tiefi valitsus endale tegevuskuludeks võttis – 915 000 Nõukogude rubla. End ütleb, et temale endale anti 3000 rubla kulude katteks.
Mõningaid lühemaid ülekuulamisprotokolle on veel, kuid need on vaid väikesed killud.
Kokkuvõtteks: kas võib seda suurt tähelepanu, mida Nõukogude võim osutas Tiefi valitsusele, lugeda isegi teatud mõttes äraspidiseks tunnustamiseks? Valitsust peeti endale ohtlikuks?
Kindlasti adusid võimud sellest ohtu, selles pole mingit kahtlust. Kui vaadata neid katkendlikkegi dokumente, siis sealt kumab läbi, et tegelikult oodati isegi suuremat organiseeritust ning vastupanu.
Kindlasti tuli julgeolekuorganitele pisukese üllatusena, et rahvuskomitee ja Tiefi valitsus ei olnud väga tihedalt seotud kujuneva metsavendlusega. Oli ju ette antud skeem, et peab leiduma kõrgem organisatsioon, kes tõmbab niite ja paneb tegevust paika.
Vaatame 31. oktoobril toonase Eesti NSV siseasjade rahvakomissari Aleksander Resevi poolt Moskvasse saadetud aruannet, mis oli teiste seas adresseeritud Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale.
Seal on öeldud, et põrandaalune rahvuskomitee seadis oma ülesandeks ette valmistada relvastatud mäss eesmärgiga kukutada Saksa okupatsioonivõim, et taastada iseseisev Eesti vabariik 1940. aasta põhiseadusega.
Otto Tiefi valitsus
• Otto Tiefi valitsuse moodustas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots 1944. aasta 18. septembril. Tief täitis peaministri asetäitja ning siseministri kohuseid, valitsusse kuulusid põrandaaluse Eesti Rahvuskomitee liikmed.
• Ministriportfellide omanikud olid Arnold Susi (haridusminister), Rudolf Penno (kaubandus- ja tööstusminister), Johannes Klesment (kohtuminister), Karl Liidak (põllutööminister), Hugo Pärtelpoeg (rahaminister), Voldemar Sumberg (sotsiaalminister), Johannes Pikkov (teedeminister), August Rei (välisminister) ja Juhan Kaarlimäe (minister).
• Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi järjepidevuse püsivust ning riigi neutraalsust käimasolevas sõjas. Samal ajal tehti pingutusi Tallinna kaitse organiseerimiseks. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp ning ilmumist taasalustas Riigi Teataja.
• Nõukogude okupatsiooniväed vallutasid Tallinna 22. septembril ning valitsus läks maapakku. Rootsi põgenemine ebaõnnestus ning enamik valitsusliikmeid arreteeriti.
• Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots siiski jõudis põgeneda Rootsi, kus ta enne oma peatset surma nimetas oma järglaseks August Rei, kes pani hiljem aluse Eesti eksiilvalitsusele.
• Tief vahistati 10. oktoobril 1944 ning NSV Liidu ülemkohtu sõjakolleegium mõistis talle 10 aastat vanglakaristust, mis möödusid Novosibirski ja Karaganda lähedal. 1956. aastal naasis Tief Eestise ning töötas Valgamaal arveametnikuna ja maakorralduse insenerina, 1965. aastal asus ta elama Lätti. Otto Tief suri 1976. aasta 5. märtsil Ahjal.