| |
|
 |
Sõjaeelsest poliitilisest ladvikust väljaspool hoopiski juristipraksist pidanud Otto Tiefist sai peaminister ajal, kui Eesti Vabariigi hoidmine polnud enam võimalik.
Foto: Eesti Filmiarhiiv |
|
Otto Tiefi valitsus taastas lootusetuses Eesti iseseisvuse
20.09.2004 00:01Villu Päärt, reporter
Kogu Tallinnas levis kulutulena uudis – sakslased jätavad Eesti venelastele. Sel oli tõepõhi all, päev varem olid sakslased alustanud positsioonidelt taandumist nii Sinimägedes kui Emajõel.
Sel kuulujutte täis päeval, 18. septembril 1944 nimetas haiglavoodis vähiga võitlev peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas peaminister Otto Tiefiga.
Tiefi valitsus oli koos kõigest nädala, millest traagilisemat viimase sajandi Eesti ajaloos on raske leida – voorides liikusid kümned tuhanded põgenikud mere poole; kes juba mere ääres olid, võitlesid õiguse eest paati pääseda, aga paljud paatiistunutest enam teisele kaldale ei jõudnud.
Tallinnas ja Harjumaal organiseeris admiral Johan Pitka eestlaste endi üksust, mis sakslastest sõltumatult suudaks Punaarmeele vastu minna.
Neil päevil püüdis Tiefi kümneliikmeline valitsus saata maailma sõnumit – neutraalne Eesti on Nõukogude vägede sissetungi vastu.
Ajaloolane Küllo Arjakas märgib, et 1944. aasta kevad-suvel elati Eestis veel usus, et 1918. aastat õnnestub korrata. Sakslased lähevad ja enne kui punased tulevad, taastatakse Eesti Vabariik, mis kuulutab end sõjas neutraalseks. Loodeti Atlandi hartale, mis lubas iseseisvust riikidele, kes olid selle sõjas vägivalla läbi kaotanud. Tegelik olukord oli lootusetu – liitlaste abile polnud mõtet loota.
«Kui Eesti Rahvuskomitee püüdis oma sidemete kaudu Rootsis ja mujal pinda sondeerida, siis ega neid võetud tõsiselt jutulegi,» ütleb Arjakas.
Esimene kolhoosnik
Mees, kellest sai siis Eesti peaminister, Otto Tief, oli küll olnud 1920ndatel kaks korda minister, kuid kindlasti ei kuulunud Tallinnas vandeadvokaadipraksist pidanud Tief Eesti poliitilisse ladvikusse.
Tiefi iseloomustab fakt, et suurtalunikuna oskas ta 1940. aasta maareformile vastu astuda kommunistide endi relvaga. Üheksa 196-hektarilise Jaanika talu elanikku eesotsas Tiefi abikaasa Emiliega esitas avalduse asutada kolhoos, mis 1941. aasta jaanuaris tegevust alustaski. See oli üks kolmest kolhoosist, mis enne sõda Eestis asutati.
Kuid pikka pidu sel kolhoosil polnud. Süüdistusega, et reaktsiooniline pere poeb kollektiivmajandi maski varju, visati Tiefid kolhoosist ja kodutalust välja.
1944. aasta suvel liitus Tief Eesti Rahvuskomitee tööga, augusti keskel valiti ta selle esimeheks. Juba järgmisel komitee koosolekul teatas ta, et moodustatud on valitsus, mille liikmete nimesid veel ei avalikustata.
Veel 10. septembril edastas Tief rahvuskomiteele info, et sakslased on tõotanud Uluotsale, et jäävad Baltikumi. Nädal hiljem, kui sakslaste taganemine oli juba alanud ja Uluots sellest teada sai, ei olnud sel valitsusel enam põranda alt väljatulekuga võimalik viivitada.
Valitsuse moodustamisest anti teada saadikule Stockholmis, kust info liikus edasi Londonisse. Eesti saadik Londonis tegi Briti välisministeeriumile ametliku teadaande.
19. septembri õhtul lahkus Uluots Tallinna keskhaiglast, samal ööl asus ta koos perega mootorpurjekal teele Rootsi.
Tiefi valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata – Nõukogude Liidu pommirünnak Tallinnale võttis trükikojalt elektri. Deklaratsioonis seisis, et Eesti iseseisev vabariik kestab edasi, on sõjas täiesti neutraalne ega toeta kumbagi sõdivat poolt ning protesteerib Nõukogude vägede sissetungi vastu.
Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetati Jaan Maide, Tallinna kaitset püüdis korraldada Karl Talpak admiral Pitka üksuse ja soomepoiste toel. Nii 20. kui 21. septembril toimus Tallinnas kokkupõrkeid Eesti ja Saksa väeosade vahel.
Kuid Tiefi valitsuse puhul ei saa rääkida sellest, et nad oleksid suutnud Eesti territooriumi või elanikke kontrollida. Nii ei saa Arjakase sõnul tõsta ka küsimust: kas see valitsus on vastutav Kloogal hukatud juutide eest. «See valitsus ei suutnud mingilgi määral kontrollida seda, mis toimus Kloogal,» nendib ta. «Tiefi valitsus on pigem riigiõiguslik sümbol.»
Tallinn jääb maha
22. septembri varahommikul jättis Tief Tallinna maha, mõni tund hiljem jõudis Eesti laskurkorpuse esimene eelsalk Tallinna. Peaminister suundus esmalt Laitsesse oma kodutallu ning kohtus seejärel Riisiperes teiste ministritega.
Sel õhtul peeti viimane Tiefi valitsuse istung Läänemaal Mäevalla baptistide palvemaja söögisaalis, kus arutati, kuidas korraldada öövalvet ja ohuhoiatamist ning miks pole veel Rootsist kohal paati. Istung toimus keset põgenikevoolu.
Seal lähikonnas otsisid paati kirjanik Friedebert Tuglas ja maletaja Paul Keres.
«See palvemaja on väike ruum. Väljas on pime, sees pime,» kirjeldab Arjakas. «Mehed istuvad ümber laua puupinkidel. Raske on toimuvat seostada valitsuse istungiga.»
Rootsist tuli saadik Heinrich Laretei raadiogramm soovitusega, et kohtuminister Johannes Klesment tuleb liigse saksameelsuse pärast valitsusest välja arvata, aga paadist ei mingit teavet. Kahel järgmisel päeval tegeles Tief ümbruskonnas paadi otsimisega, koos riigisekretär Helmut Maandiga peideti lähikonna tallu terve hulk valitsuse dokumente.
Samal õhtul kahlas Maandi, osa valitsuse pabereist põues, Liia laiule, kust leidis tormivarjus ootamas paadi Tartu raudteelastega. Koos oodati mitu päeva mere rahunemist.
Ettekanne Tiefi valitsuse tegevuse kohta jõudis Rootsi Uluotsa voodi veerde Maandi suu läbi. Tema lahendas ka küsimuse Rootsist tulnud paadi kadumisest – too oli ankrus Väinameres paarkümmend kilomeetrit kaldast ning võttis ümbruskonna laidudelt peale sinna jõudnud põgenikke.
25. septembril otsustas valitsus paadiootamise lõpetada ja laiali minna. Otto Tief suundus oma kodutallu. Nõukogude julgeolek arreteeris ta 10. oktoobril sama talu põllul.
Kuus Tiefi valitsuse liiget langesid julgeoleku kätte poole aasta jooksul ning kõik nad saadeti Siberisse.
Põllutööminister Kaarel Liidak suri Viljandimaal metsavennana. Eesti sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide lasti 1945. aastal Moskvas maha. Kaks ministrit olid valitsuse tegevusnädalal Rootsis, Klesment Uluotsaga purjekal teel sinna.
Artikli kirjutamisel on kasutatud korporatsioon Rotalia ajalookonverentsil «Otto Tief ja tema vahevalitsus» kõlanud ettekannete materjale.
Otto Tiefi vahevalitsus
• Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (saadeti Siberisse, suri Eestis)
• Haridusminister Arnold Susi (saadeti Siberisse, suri Eestis)
• Kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno (viibis valitsuse ametinimetamise ajal Rootsis, suri Rootsis)
• Kohtuminister Johannes Klesment (sõitis koos Jüri Uluotsaga Rootsi, suri USAs)
• Põllutööminister Kaarel Liidak (suri 1945 põrandaalusena Viljandimaal)
• Rahaminister Hugo Pärtelpoeg (suri Siberi vangilaagris)
• Sotsiaalminister Voldemar Sumberg (suri Siberi vangilaagris)
• Teedeminister Johannes Pikkov (suri Siberi vangilaagris)
• Välisminister August Rei (viibis valitsuse ametinimetamise ajal Rootsis, suri Rootsis)
• Minister Juhan Kaarlimäe (saadeti Siberisse, suri Eestis)
xxx
KGB tahtis Otto Tiefi informaatoriks sokutada
Riho Laurisaar, 25.09.2004
|
 Peaminister: katsed avaldada “Rahvalikku rahvamajandusteadust”
Lootusetus olukorras 60 aastat tagasi nõukogude võimu kiuste Eesti Vabariiki taastada üritanud Otto Tief on tuntud kui 1944. aasta valitsuse peaminister, kuid vähe on teada sellest, kuidas ta Venemaal majandus- alast teost üritas avaldada ning kuidas KGB teda Rootsi informaatoriks tahtis sokutada.
Vähem kui aasta pärast Tallinna okupeerimist 1944 olid Tiefi valitsuse liikmed kas tapetud või vangilaagritesse saadetud. Kümme aastat hiljem oli Tief pärast vangilaagreid maandunud Ulutau rajooni Kasashtanis, kus ta töötas maakorraldajana. Eestisse naasta oli tal keelatud.
1955. aasta sügisel diagnoositi Tiefil korduv infarkt, ta sai II grupi invaliidsuse, lahkus töölt ja hakkas taotlema luba Eestisse asuda. 15. mail 1955 sai ta Ulutau miilitsaosakonnast tähtajatu passi ning asus teele Tallinna. Linna sisse kirjutada tal end ei lubatud ja ta kolis oma õe Leena Massovi juurde Rapla rajooni Kommunismi Tee kolhoosi.
Kasahstanist oli ta kaasa toonud mahuka majandusteadusliku käsikirja, mille andis ümber trükkida oma naiseõele, kes töötas Estonia teatris masinakirjutajana. Sellest sai teada siinne KGB. Käsikirjale tehti ekspertiis ja KGB otsustas Tiefi oma teenistusse saada. Kohtumisel KGB esimehe Ivan Karpoviga keeldus Otto Tief igasugusest kaastööst, mille tulemusel Sovhooside Peavalitsus vallandas Tiefi 1. juulil 1958 töölt ja ta otsustas lahkuda Eestist sugulase juurde Donbassi, Mospino linna.
Elades seal pensionärina, käis ta siiski igal suvel Eestis, kohtus sugulaste ja endiste laagrikaaslastega. Selle tegevuse eest viis KGB ta 1959. aastal esialgu Pagari tänavale, kust ta sõidutati edasi Moskvasse. Tiefile tehti ettepanek asuda elama Rootsi ja töötada seal KGB heaks. Ta keeldus ja üritas Mospinos elades endiselt avaldada oma “Rahvaliku rahvamajandusteaduse” käsikirja. Tief tõlkis oma käsikirja vene keelde ja saatis selle Moskva kirjastusele Sotsekgiz, kirjutades ühtlasi 1962 Hruštšovile kirja, milles tutvustas oma tööd. Kirjastus keeldus koostööst, käsikirja ei tagastanud ja Nikita kirjale ei vastanud.
Kui siis Tief üritas oma käsikirja postiga saata tütar Astridile New Yorki, tuli tal varsti tegemist teha Donbassi tšekistidega. Tema toakeses Mospinos tehti läbiotsimine, järgnesid pidevad ülekuulamised. 1965. aastal kolis Tief Ainažisse, kus ta üritas taas käsikirja avaldada, ikka edutult. Hiljem andis ta käsikirja TRÜ raamatukogule, kus tal seda enam näha ei lubatud. Elu lõpuaastal pääses Tief taas Eestisse, olles ravil Ahja maahaiglas, kus ta suri 5. märtsil 1976.
|
|
xxx
Mis käsikirjast sai? On see säilinud?
|
Uudised
VE: Tief, Otto – EV peaminister
Foto: Eesti Filmiarhiiv
Otto Tiefi valitsus taastas lootusetuses Eesti iseseisvuse
20.09.2004 00:01Villu Päärt, reporter
Sel kuulujutte täis päeval, 18. septembril 1944 nimetas haiglavoodis vähiga võitlev peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas peaminister Otto Tiefiga.
Tiefi valitsus oli koos kõigest nädala, millest traagilisemat viimase sajandi Eesti ajaloos on raske leida – voorides liikusid kümned tuhanded põgenikud mere poole; kes juba mere ääres olid, võitlesid õiguse eest paati pääseda, aga paljud paatiistunutest enam teisele kaldale ei jõudnud.
Tallinnas ja Harjumaal organiseeris admiral Johan Pitka eestlaste endi üksust, mis sakslastest sõltumatult suudaks Punaarmeele vastu minna.
Neil päevil püüdis Tiefi kümneliikmeline valitsus saata maailma sõnumit – neutraalne Eesti on Nõukogude vägede sissetungi vastu.
Ajaloolane Küllo Arjakas märgib, et 1944. aasta kevad-suvel elati Eestis veel usus, et 1918. aastat õnnestub korrata. Sakslased lähevad ja enne kui punased tulevad, taastatakse Eesti Vabariik, mis kuulutab end sõjas neutraalseks. Loodeti Atlandi hartale, mis lubas iseseisvust riikidele, kes olid selle sõjas vägivalla läbi kaotanud. Tegelik olukord oli lootusetu – liitlaste abile polnud mõtet loota.
«Kui Eesti Rahvuskomitee püüdis oma sidemete kaudu Rootsis ja mujal pinda sondeerida, siis ega neid võetud tõsiselt jutulegi,» ütleb Arjakas.
Esimene kolhoosnik
Mees, kellest sai siis Eesti peaminister, Otto Tief, oli küll olnud 1920ndatel kaks korda minister, kuid kindlasti ei kuulunud Tallinnas vandeadvokaadipraksist pidanud Tief Eesti poliitilisse ladvikusse.
Tiefi iseloomustab fakt, et suurtalunikuna oskas ta 1940. aasta maareformile vastu astuda kommunistide endi relvaga. Üheksa 196-hektarilise Jaanika talu elanikku eesotsas Tiefi abikaasa Emiliega esitas avalduse asutada kolhoos, mis 1941. aasta jaanuaris tegevust alustaski. See oli üks kolmest kolhoosist, mis enne sõda Eestis asutati.
Kuid pikka pidu sel kolhoosil polnud. Süüdistusega, et reaktsiooniline pere poeb kollektiivmajandi maski varju, visati Tiefid kolhoosist ja kodutalust välja.
1944. aasta suvel liitus Tief Eesti Rahvuskomitee tööga, augusti keskel valiti ta selle esimeheks. Juba järgmisel komitee koosolekul teatas ta, et moodustatud on valitsus, mille liikmete nimesid veel ei avalikustata.
Veel 10. septembril edastas Tief rahvuskomiteele info, et sakslased on tõotanud Uluotsale, et jäävad Baltikumi. Nädal hiljem, kui sakslaste taganemine oli juba alanud ja Uluots sellest teada sai, ei olnud sel valitsusel enam põranda alt väljatulekuga võimalik viivitada.
Valitsuse moodustamisest anti teada saadikule Stockholmis, kust info liikus edasi Londonisse. Eesti saadik Londonis tegi Briti välisministeeriumile ametliku teadaande.
19. septembri õhtul lahkus Uluots Tallinna keskhaiglast, samal ööl asus ta koos perega mootorpurjekal teele Rootsi.
Tiefi valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata – Nõukogude Liidu pommirünnak Tallinnale võttis trükikojalt elektri. Deklaratsioonis seisis, et Eesti iseseisev vabariik kestab edasi, on sõjas täiesti neutraalne ega toeta kumbagi sõdivat poolt ning protesteerib Nõukogude vägede sissetungi vastu.
Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetati Jaan Maide, Tallinna kaitset püüdis korraldada Karl Talpak admiral Pitka üksuse ja soomepoiste toel. Nii 20. kui 21. septembril toimus Tallinnas kokkupõrkeid Eesti ja Saksa väeosade vahel.
Kuid Tiefi valitsuse puhul ei saa rääkida sellest, et nad oleksid suutnud Eesti territooriumi või elanikke kontrollida. Nii ei saa Arjakase sõnul tõsta ka küsimust: kas see valitsus on vastutav Kloogal hukatud juutide eest. «See valitsus ei suutnud mingilgi määral kontrollida seda, mis toimus Kloogal,» nendib ta. «Tiefi valitsus on pigem riigiõiguslik sümbol.»
Tallinn jääb maha
22. septembri varahommikul jättis Tief Tallinna maha, mõni tund hiljem jõudis Eesti laskurkorpuse esimene eelsalk Tallinna. Peaminister suundus esmalt Laitsesse oma kodutallu ning kohtus seejärel Riisiperes teiste ministritega.
Sel õhtul peeti viimane Tiefi valitsuse istung Läänemaal Mäevalla baptistide palvemaja söögisaalis, kus arutati, kuidas korraldada öövalvet ja ohuhoiatamist ning miks pole veel Rootsist kohal paati. Istung toimus keset põgenikevoolu.
Seal lähikonnas otsisid paati kirjanik Friedebert Tuglas ja maletaja Paul Keres.
«See palvemaja on väike ruum. Väljas on pime, sees pime,» kirjeldab Arjakas. «Mehed istuvad ümber laua puupinkidel. Raske on toimuvat seostada valitsuse istungiga.»
Rootsist tuli saadik Heinrich Laretei raadiogramm soovitusega, et kohtuminister Johannes Klesment tuleb liigse saksameelsuse pärast valitsusest välja arvata, aga paadist ei mingit teavet. Kahel järgmisel päeval tegeles Tief ümbruskonnas paadi otsimisega, koos riigisekretär Helmut Maandiga peideti lähikonna tallu terve hulk valitsuse dokumente.
Samal õhtul kahlas Maandi, osa valitsuse pabereist põues, Liia laiule, kust leidis tormivarjus ootamas paadi Tartu raudteelastega. Koos oodati mitu päeva mere rahunemist.
Ettekanne Tiefi valitsuse tegevuse kohta jõudis Rootsi Uluotsa voodi veerde Maandi suu läbi. Tema lahendas ka küsimuse Rootsist tulnud paadi kadumisest – too oli ankrus Väinameres paarkümmend kilomeetrit kaldast ning võttis ümbruskonna laidudelt peale sinna jõudnud põgenikke.
25. septembril otsustas valitsus paadiootamise lõpetada ja laiali minna. Otto Tief suundus oma kodutallu. Nõukogude julgeolek arreteeris ta 10. oktoobril sama talu põllul.
Kuus Tiefi valitsuse liiget langesid julgeoleku kätte poole aasta jooksul ning kõik nad saadeti Siberisse.
Põllutööminister Kaarel Liidak suri Viljandimaal metsavennana. Eesti sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide lasti 1945. aastal Moskvas maha. Kaks ministrit olid valitsuse tegevusnädalal Rootsis, Klesment Uluotsaga purjekal teel sinna.
Artikli kirjutamisel on kasutatud korporatsioon Rotalia ajalookonverentsil «Otto Tief ja tema vahevalitsus» kõlanud ettekannete materjale.
Otto Tiefi vahevalitsus
• Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (saadeti Siberisse, suri Eestis)
• Haridusminister Arnold Susi (saadeti Siberisse, suri Eestis)
• Kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno (viibis valitsuse ametinimetamise ajal Rootsis, suri Rootsis)
• Kohtuminister Johannes Klesment (sõitis koos Jüri Uluotsaga Rootsi, suri USAs)
• Põllutööminister Kaarel Liidak (suri 1945 põrandaalusena Viljandimaal)
• Rahaminister Hugo Pärtelpoeg (suri Siberi vangilaagris)
• Sotsiaalminister Voldemar Sumberg (suri Siberi vangilaagris)
• Teedeminister Johannes Pikkov (suri Siberi vangilaagris)
• Välisminister August Rei (viibis valitsuse ametinimetamise ajal Rootsis, suri Rootsis)
• Minister Juhan Kaarlimäe (saadeti Siberisse, suri Eestis)
xxx
KGB tahtis Otto Tiefi informaatoriks sokutada
Riho Laurisaar, 25.09.2004
Lootusetus olukorras 60 aastat tagasi nõukogude võimu kiuste Eesti Vabariiki taastada üritanud Otto Tief on tuntud kui 1944. aasta valitsuse peaminister, kuid vähe on teada sellest, kuidas ta Venemaal majandus- alast teost üritas avaldada ning kuidas KGB teda Rootsi informaatoriks tahtis sokutada.
Vähem kui aasta pärast Tallinna okupeerimist 1944 olid Tiefi valitsuse liikmed kas tapetud või vangilaagritesse saadetud. Kümme aastat hiljem oli Tief pärast vangilaagreid maandunud Ulutau rajooni Kasashtanis, kus ta töötas maakorraldajana. Eestisse naasta oli tal keelatud.
1955. aasta sügisel diagnoositi Tiefil korduv infarkt, ta sai II grupi invaliidsuse, lahkus töölt ja hakkas taotlema luba Eestisse asuda. 15. mail 1955 sai ta Ulutau miilitsaosakonnast tähtajatu passi ning asus teele Tallinna. Linna sisse kirjutada tal end ei lubatud ja ta kolis oma õe Leena Massovi juurde Rapla rajooni Kommunismi Tee kolhoosi.
Kasahstanist oli ta kaasa toonud mahuka majandusteadusliku käsikirja, mille andis ümber trükkida oma naiseõele, kes töötas Estonia teatris masinakirjutajana. Sellest sai teada siinne KGB. Käsikirjale tehti ekspertiis ja KGB otsustas Tiefi oma teenistusse saada. Kohtumisel KGB esimehe Ivan Karpoviga keeldus Otto Tief igasugusest kaastööst, mille tulemusel Sovhooside Peavalitsus vallandas Tiefi 1. juulil 1958 töölt ja ta otsustas lahkuda Eestist sugulase juurde Donbassi, Mospino linna.
Elades seal pensionärina, käis ta siiski igal suvel Eestis, kohtus sugulaste ja endiste laagrikaaslastega. Selle tegevuse eest viis KGB ta 1959. aastal esialgu Pagari tänavale, kust ta sõidutati edasi Moskvasse. Tiefile tehti ettepanek asuda elama Rootsi ja töötada seal KGB heaks. Ta keeldus ja üritas Mospinos elades endiselt avaldada oma “Rahvaliku rahvamajandusteaduse” käsikirja. Tief tõlkis oma käsikirja vene keelde ja saatis selle Moskva kirjastusele Sotsekgiz, kirjutades ühtlasi 1962 Hruštšovile kirja, milles tutvustas oma tööd. Kirjastus keeldus koostööst, käsikirja ei tagastanud ja Nikita kirjale ei vastanud.
Kui siis Tief üritas oma käsikirja postiga saata tütar Astridile New Yorki, tuli tal varsti tegemist teha Donbassi tšekistidega. Tema toakeses Mospinos tehti läbiotsimine, järgnesid pidevad ülekuulamised. 1965. aastal kolis Tief Ainažisse, kus ta üritas taas käsikirja avaldada, ikka edutult. Hiljem andis ta käsikirja TRÜ raamatukogule, kus tal seda enam näha ei lubatud. Elu lõpuaastal pääses Tief taas Eestisse, olles ravil Ahja maahaiglas, kus ta suri 5. märtsil 1976.
xxx
Mis käsikirjast sai? On see säilinud?