Võistleva kohtumenetluse kriitikud väidavad, et kohus ei arvesta seda, “mis on tegelikult”. Sisuliselt heidetakse ette, et kohus toimib kriminaalmenetluses vastavalt seadusele ja tõenditele. Unustatakse ära lihtne tõsiasi – kohus toimib objektiivses reaalsuses objektiivsete tõendite alusel ja see, mis on kohtuotsuses, ongi tõendatud tõde. Seega: kui puudub süüteokoosseis, mõistetakse isik õigeks. Kohus ei ole süüdistusele käepikendus, vaid iseseisev põhiseaduslik võim.
Kohtupidamises saab eristada kaht menetlustüüpi. Esiteks, inkvisitsiooniline kohtupidamine, mis tähendab, et süüdistuse poolel on suured eriõigused kaitsja kahjuks – ning kohus ei ole sisuliselt sõltumatu täitevvõimust. Teine tüüp on nn võistlev menetlus, kus pooled on võrdsed ning isiku õigeks- või süüdimõistmise üle otsustab sõltumatu kohtuvõim. Demokraatlikud riigid – sh Eesti – on valinud võistleva kohtumenetluse, mis on tsiviliseeritud maailmas ajalooliselt välja kujunenud.
Kuna kohtueelset menetlust juhib süüdistus, on süüdistajal alati – nii võistleva kui ka inkvisitsioonilise kohtusüsteemi puhul – ülisuured õigused, mis kaitsjal sama hästi kui puuduvad. Kaitsja on kohtueelses menetluses tõrjutud sisuliselt nn menetlusmööbli seisundisse. Süüdistuse poolel on õigus isikut pealt kuulata, jälitada, varjatult jälgida, läbi otsida, kahtlustatavana kinni pidada 48 tunniks ilma kohtu loata, kohaldada talle elukohast lahkumise keeldu, teda üle kuulata, vastastada ja koguda tõendeid. Kaitsjal sellised õigused puuduvad. Seega stardivad süüdistaja ja kaitsja ka praegu võistlevas kohtumenetluses täiesti ebavõrdselt. Peale selle on süüdistaja selja taga terve Eesti riik oma riigieelarve ja lõputu ametnikearmeega. Ehk piltlikult: hiir maadleb elevandiga ja ikka tahetakse elevandile veel eeliseid?
Seega mõjub eriti kohatult mõne isiku poolt inkvisitsiooni-nostalgiliselt esitatud mure, miks “kohus ei mõista isikut süüdi, kuna puuduvat tõendid”. Kas sellised kurtjad ei soovigi iseseisvat kohtuvõimu, vaid ainult täitevvõimu allosakonda?
Inimõiguste ja õiglase kohtumenetluse tagamine kerkib inimestel üles ikka siis, kui sellega on probleeme. Paratamatult võib ka demokraatlikus riigis isik hoolimata oma ametipositsioonist või sotsiaalsest staatusest leida ennast kahtlustatava menetlusseisundis.
Sisuline väärtus
Võistlev kohtumenetlus piirab ka meedia kaudu manipuleerimist (nt süüdistava teabe lekitamist, mõjutamaks kohut süüdimõistmise kasuks), juhul kui isiku suhtes käib mingi kriminaalmenetlus. Võistlev kohtumenetlus tähendab sisulist võistlemist, mitte aga võistlemise teesklust, mille varjus jätkuks inkvisitsiooniline menetlus. Kuna menetlus on avalik ja reguleeritud menetlusnormidega, siis on välistatud ka anonüümne ja tõendivaba süüdimõistmine kuskil kabinetis, väites, et seda nõuab “rahva õiglustunne” või “avalik arvamus”, “kuriteo ühiskonnaohtlikkuse aste”.
Veidi utreerides: kui demokraatlikus riigis lähtutaks mingist määratlemata õiguse mõistest, mitte põhiseadusest ja seadustest, siis võiks samamoodi ette võtta ka surmanuhtluse, mida väidetavalt rahvas toetab, sest see vastavat “inimeste õiglustundele”. Kuna Euroopa karistusõigus selle välistab, võiks ju selle taastada näiteks eraõiguslikuna, täiendades võlaõigusseadust vastava punktiga – kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgniku elu lõpetamist seaduses sätestatud menetluses.
Selle absurdse lepingulise surmanuhtluse näitega tahan öelda, et kui on kehtestatud mingi põhimõte, siis pole see formaalne trikitamine, vaid sellel on sisuline väärtus. Ja kui on võistlev kohtumenetlus, siis on see ka sisuline, mitte ainult deklaratsioon.
Uudised
VE: Teder, Indrek : Eesti on valinud võistleva kohtumenetluse
INDREK TEDER: Lepinguline surmanuhtlus?
Möödunud nädalal võis meediast lugeda kriitikat nn võistleva kohtumenetluse kohta. Vladimir Panovi ja Priit Tikerpe kohtuprotsessi lõpetamist nimetati näiteks “täielikuks läbikukkumiseks” (Eesti Ekspress, 10. jaanuar), “häbiplekiks kohtusüsteemile” (EPL, 8. jaanuar) ning “tupikusse jõudmiseks” (EPL, 8. jaanuar).
Võistleva kohtumenetluse kriitikud väidavad, et kohus ei arvesta seda, “mis on tegelikult”. Sisuliselt heidetakse ette, et kohus toimib kriminaalmenetluses vastavalt seadusele ja tõenditele. Unustatakse ära lihtne tõsiasi – kohus toimib objektiivses reaalsuses objektiivsete tõendite alusel ja see, mis on kohtuotsuses, ongi tõendatud tõde. Seega: kui puudub süüteokoosseis, mõistetakse isik õigeks. Kohus ei ole süüdistusele käepikendus, vaid iseseisev põhiseaduslik võim.
Kohtupidamises saab eristada kaht menetlustüüpi. Esiteks, inkvisitsiooniline kohtupidamine, mis tähendab, et süüdistuse poolel on suured eriõigused kaitsja kahjuks – ning kohus ei ole sisuliselt sõltumatu täitevvõimust. Teine tüüp on nn võistlev menetlus, kus pooled on võrdsed ning isiku õigeks- või süüdimõistmise üle otsustab sõltumatu kohtuvõim. Demokraatlikud riigid – sh Eesti – on valinud võistleva kohtumenetluse, mis on tsiviliseeritud maailmas ajalooliselt välja kujunenud.
Kuna kohtueelset menetlust juhib süüdistus, on süüdistajal alati – nii võistleva kui ka inkvisitsioonilise kohtusüsteemi puhul – ülisuured õigused, mis kaitsjal sama hästi kui puuduvad. Kaitsja on kohtueelses menetluses tõrjutud sisuliselt nn menetlusmööbli seisundisse. Süüdistuse poolel on õigus isikut pealt kuulata, jälitada, varjatult jälgida, läbi otsida, kahtlustatavana kinni pidada 48 tunniks ilma kohtu loata, kohaldada talle elukohast lahkumise keeldu, teda üle kuulata, vastastada ja koguda tõendeid. Kaitsjal sellised õigused puuduvad. Seega stardivad süüdistaja ja kaitsja ka praegu võistlevas kohtumenetluses täiesti ebavõrdselt. Peale selle on süüdistaja selja taga terve Eesti riik oma riigieelarve ja lõputu ametnikearmeega. Ehk piltlikult: hiir maadleb elevandiga ja ikka tahetakse elevandile veel eeliseid?
Seega mõjub eriti kohatult mõne isiku poolt inkvisitsiooni-nostalgiliselt esitatud mure, miks “kohus ei mõista isikut süüdi, kuna puuduvat tõendid”. Kas sellised kurtjad ei soovigi iseseisvat kohtuvõimu, vaid ainult täitevvõimu allosakonda?
Inimõiguste ja õiglase kohtumenetluse tagamine kerkib inimestel üles ikka siis, kui sellega on probleeme. Paratamatult võib ka demokraatlikus riigis isik hoolimata oma ametipositsioonist või sotsiaalsest staatusest leida ennast kahtlustatava menetlusseisundis.
Sisuline väärtus
Võistlev kohtumenetlus piirab ka meedia kaudu manipuleerimist (nt süüdistava teabe lekitamist, mõjutamaks kohut süüdimõistmise kasuks), juhul kui isiku suhtes käib mingi kriminaalmenetlus. Võistlev kohtumenetlus tähendab sisulist võistlemist, mitte aga võistlemise teesklust, mille varjus jätkuks inkvisitsiooniline menetlus. Kuna menetlus on avalik ja reguleeritud menetlusnormidega, siis on välistatud ka anonüümne ja tõendivaba süüdimõistmine kuskil kabinetis, väites, et seda nõuab “rahva õiglustunne” või “avalik arvamus”, “kuriteo ühiskonnaohtlikkuse aste”.
Veidi utreerides: kui demokraatlikus riigis lähtutaks mingist määratlemata õiguse mõistest, mitte põhiseadusest ja seadustest, siis võiks samamoodi ette võtta ka surmanuhtluse, mida väidetavalt rahvas toetab, sest see vastavat “inimeste õiglustundele”. Kuna Euroopa karistusõigus selle välistab, võiks ju selle taastada näiteks eraõiguslikuna, täiendades võlaõigusseadust vastava punktiga – kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgniku elu lõpetamist seaduses sätestatud menetluses.
Selle absurdse lepingulise surmanuhtluse näitega tahan öelda, et kui on kehtestatud mingi põhimõte, siis pole see formaalne trikitamine, vaid sellel on sisuline väärtus. Ja kui on võistlev kohtumenetlus, siis on see ka sisuline, mitte ainult deklaratsioon.