|
Tartusse tuleb sel nädalal botaanikuid vähemalt pooleteistkümnest riigist: ülikooli botaanikaaed tähistab rajamise 200ndat aastapäeva.
– – – – –
Muidugi on maailmas palju vanemaidki botaanikaaedu – mida muud näiteks olid kasvõi keskaegsed kloostri- ja apteegiaiad. Vanimateks n.ö. päris botaanikaaedadeks loetakse siiski neid, mis asutati 14. sajandil Itaalias, näiteks Paduas ja Pisas. Aga direktor Heiki Tamm teab, et Tartugi aed kuulub eakamate kilda.
“Ma arvan küll, et Tartu ülikooli botaanikaaed on maailma 1400 eksisteeriva botaanikaaia seas vanuse järgi esimese saja hulgas,” kinnitas Tamm.
Vaid aasta peale Tartu ülikooli taasavamist loodud aed on praeguses asukohas juba 1806. aastast ning tänaseni püsiv suurus – kolm ja pool hektarit – on tal 19. sajandi esimesel poolel ametis olnud võib-olla seni kõige nimekama direktori, professor Carl Friedrich Ledebouri tööaegadest.
Territoorium on päris tilluke kasvõi näiteks mitukümmend korda suurema Tallinna botaanikaaiaga võrreldes. Aga seda ahtakest ala on suudetud läbi kogu kahesaja-aastase ajaloo tõhusalt rakendada nii teaduse teenimise, tudengite koolitamise kui ka kaaskodanike silmaringi avardamise teenistusse. Aiva enam käib siinseid väärtusi uudistamas turiste, kellele suudetakse juhatust jagada viies keeles.
Midagi ei seisa paigal, kõik uueneb ja areneb. Tartu linna toel on korda tehtud ajaloolised hooned ja piirdemüür, väraval püüab pilku kiri “Hortus Botanicus, A.D. 1803”. Mullu õnnestus keskkonnainvesteeringute keskuse rahaga käivitada ammu plaanis olnud uute suurte kasvuhoonete ehitus, et 1984 valminud kõrge palmihoone poleks kui ainus püsti hammas aia siluetis. Kolm klaastahukat said välisilme just juubeliks kätte, nüüd seisab ees nende sisustamise raske töö. Täpne plaan on muidugi olemas.
“Üks on troopiline vihmamets, hästi niiske; teine kasvuhoone on mäestikutroopika mets ehk pilvemets ja kolmas sukulentide kollektsioon, hästi kuum, aga kuiv,” rääkis Tamm.
Käsile võetakse ka alpinaariumi laiendamine, rajamisel on Põhja-Ameerika puude-põõsaste seni kehva esindatust parandav Minnesota salu.
Just homme on juubelitähistuse keskne päev. Ülikooli aulas on pidulik aktus, kus jagatakse tunnustust, meenutatakse möödunut ja räägitakse tulevikust. Samas avatakse konverents “Botaanikaaedade arengustrateegiad muutuvates majandusoludes”.
Aegadel, mil me nii kangesti igatseme küll Põhjamaaks, küll Euroopa Liidu liikmeks, on ehk veidi üllatav kuulda. et see konverents on sihitud esmajoones hoopis Kesk- ja Ida-Euroopa kolleegidele. Heiki Tamm ütleb seletuseks, et see regioon on vähemalt botaanikaaedade temaatikas kahe suure – rikka Lääne-Euroopa ja tohutute ressursside ja hiiglaslike aedadega Venemaa – vahel jäänud seni teenimatult tähelepanuta.
“Meil on juba kümneaastane kogemus, kuidas plaanimajanduselt turumajandusele üle minnes karmis olelusvõitluses siiski ellu jääda ja kuidas leida uusi suundi kommertsaiandite ja erafirmade kõrval,” selgitas Tamm.
Direktor on kindel, et oma nišš jääb ka botaanikaaedadele. Seda nüüd kolleegidega 15 riigist kolme päeva jooksul arutataksegi.
|
Uudised
VE: Tartu botaanikaaed
Tartu botaanikaaial on suur juubel
Toomas Jüriado, RVE, 2. juuli, 2003 15:47
Tartusse tuleb sel nädalal botaanikuid vähemalt pooleteistkümnest riigist: ülikooli botaanikaaed tähistab rajamise 200ndat aastapäeva.
– – – – –
Muidugi on maailmas palju vanemaidki botaanikaaedu – mida muud näiteks olid kasvõi keskaegsed kloostri- ja apteegiaiad. Vanimateks n.ö. päris botaanikaaedadeks loetakse siiski neid, mis asutati 14. sajandil Itaalias, näiteks Paduas ja Pisas. Aga direktor Heiki Tamm teab, et Tartugi aed kuulub eakamate kilda.
“Ma arvan küll, et Tartu ülikooli botaanikaaed on maailma 1400 eksisteeriva botaanikaaia seas vanuse järgi esimese saja hulgas,” kinnitas Tamm.
Vaid aasta peale Tartu ülikooli taasavamist loodud aed on praeguses asukohas juba 1806. aastast ning tänaseni püsiv suurus – kolm ja pool hektarit – on tal 19. sajandi esimesel poolel ametis olnud võib-olla seni kõige nimekama direktori, professor Carl Friedrich Ledebouri tööaegadest.
Territoorium on päris tilluke kasvõi näiteks mitukümmend korda suurema Tallinna botaanikaaiaga võrreldes. Aga seda ahtakest ala on suudetud läbi kogu kahesaja-aastase ajaloo tõhusalt rakendada nii teaduse teenimise, tudengite koolitamise kui ka kaaskodanike silmaringi avardamise teenistusse. Aiva enam käib siinseid väärtusi uudistamas turiste, kellele suudetakse juhatust jagada viies keeles.
Midagi ei seisa paigal, kõik uueneb ja areneb. Tartu linna toel on korda tehtud ajaloolised hooned ja piirdemüür, väraval püüab pilku kiri “Hortus Botanicus, A.D. 1803”. Mullu õnnestus keskkonnainvesteeringute keskuse rahaga käivitada ammu plaanis olnud uute suurte kasvuhoonete ehitus, et 1984 valminud kõrge palmihoone poleks kui ainus püsti hammas aia siluetis. Kolm klaastahukat said välisilme just juubeliks kätte, nüüd seisab ees nende sisustamise raske töö. Täpne plaan on muidugi olemas.
“Üks on troopiline vihmamets, hästi niiske; teine kasvuhoone on mäestikutroopika mets ehk pilvemets ja kolmas sukulentide kollektsioon, hästi kuum, aga kuiv,” rääkis Tamm.
Käsile võetakse ka alpinaariumi laiendamine, rajamisel on Põhja-Ameerika puude-põõsaste seni kehva esindatust parandav Minnesota salu.
Just homme on juubelitähistuse keskne päev. Ülikooli aulas on pidulik aktus, kus jagatakse tunnustust, meenutatakse möödunut ja räägitakse tulevikust. Samas avatakse konverents “Botaanikaaedade arengustrateegiad muutuvates majandusoludes”.
Aegadel, mil me nii kangesti igatseme küll Põhjamaaks, küll Euroopa Liidu liikmeks, on ehk veidi üllatav kuulda. et see konverents on sihitud esmajoones hoopis Kesk- ja Ida-Euroopa kolleegidele. Heiki Tamm ütleb seletuseks, et see regioon on vähemalt botaanikaaedade temaatikas kahe suure – rikka Lääne-Euroopa ja tohutute ressursside ja hiiglaslike aedadega Venemaa – vahel jäänud seni teenimatult tähelepanuta.
“Meil on juba kümneaastane kogemus, kuidas plaanimajanduselt turumajandusele üle minnes karmis olelusvõitluses siiski ellu jääda ja kuidas leida uusi suundi kommertsaiandite ja erafirmade kõrval,” selgitas Tamm.
Direktor on kindel, et oma nišš jääb ka botaanikaaedadele. Seda nüüd kolleegidega 15 riigist kolme päeva jooksul arutataksegi.