Topiste kantsler Indrek Tarand
Anneli Ammas
|
 |
|
Indrek Tarandi peidus pool: igapäevaselt vaatab ta Jahimeeste Seltsi kantslerina tõtt vareste ja kõiksugu muude topistega ehk on Kaitseliidu järel suuruselt teise relvastatud organisatsiooni tegevjuht.
Foto: Priit Simson |
|
Indrek Tarand (39) tegi üllatava comebacki avalikkuse ette, astudes populaarse telemängu “Teletaip” juhi rolli. Igapäevaselt kuulab ta Kadrioru veerel linnulaulu, vaatab naabrinaise kuivavat pesu ning ütleb jahimeestele, kui pika mantliga metsa minna.
“Mul on kõik hästi läinud. Tagantjärele tarkusena kõik asjad, mis esmapilgul tunduvad nukrad, töötavad pikas ajas õigetena,” nendib Indrek Tarand.
Möödunud aastal valusa löögi saanud Tarand tunnistab, et paneb praegu meelsasti 4-aastase Juliusega raudteed kokku või hüpitab peaaegu aastast Konradit ning mõtleb elule ja asjadele oma laste tasandilt. “Minu ülesanne on praegu saakloom maha murda, viia koju ja seletada, kuidas seda süüakse, ning vaikselt hakata õpetama, kuidas seda saaki püütakse ehk mismoodi üldse elu käib.”
Aastaid head riigiametniku leiba söönud Tarand tõdeb, et on võtnud kodu soetamiseks pangalaenu, millega toimetulekuks ei saanud ta näiteks minna kooli ajalooõpetajaks. Elulised valikud muutis keeruliseks ka asjaolu, et ta on hetkel pere ainus töötav inimene – abikaasa Kadi on aprilli lõpus aastaseks saava Konradiga kodune.
Indrek Tarand
• Sündinud: 3. veebruar 1964, Tallinn
• Haridus: Tallinna 21. Keskkool (1982); Tartu Ülikool, ajalugu (1982-91, sh 1982-83 eksmatrikuleeritud nõukogudevastase käitumise pärast, teenistus okupatsiooniarmees); Eesti Diplomaatide Kool (1990-91, lõpetamata), aspirantuur Ameerikas Johns Hopkinsi Ülikoolis (1992-92)
• Töö: Tallinna botaanikaaed, aiatööline (1985), Tartu Maja peadirektori asetäitja (1991-92), EV valitsuse esindaja Narvas (1993-94), välisministeeriumi kantsler (1994-2002) |
“Minu võlad on tehtud selle arvestusega, et miinimumpalgast neid päris tasa ei saa. Kuid tühipalja raha pärast ei läinud ma ka välisministeeriumisse – minu esimene palk 1994. aastal sõlmitud töölepingu järgi oli 3500 krooni. Alles viimastel aastatel tõsteti kantsleri töötasu vastutuse määraga enam-vähem võrdseks.”
Teda aastaid tundvad inimesed ütlevad, et Andres Tarandi vanem poeg pole paha poiss, nagu eemalseisjaile võib paista, aga tal lihtsalt õnnestub oma elu keeruliseks muuta.
Teil oli ju võimalus välisministeeriumi kantsleri kohalt pehmelt taanduda ja välismaale saadikuks minna? Kas kahetsete, et selle võimaluse maha mängisite?
“Ei! See oleks tähendanud, et tuli gogollik mõisnik, andis piitsaga üle turja ja pärisori kuulas sõna. Ei, seda ei saa. Siis oleksin iseendaga väga vastuolus. Meeletervis on oluline. Pealegi ootasime eelmisel aastal teise lapse sündi, kolimist kuhugi teise maailma otsa ei olnud võimalik kavva võtta. Ka ei töötanud ma välisministeeriumis selle nimel, et kunagi saadikuks saada.”
Kuigi leppisime Tarandiga kokku, et mullusest Ojulandi-Tarandi konfliktist kõnelema ei hakka, ei saa ta sellest üle ega umber.
“Inimesed on tänases Eestis tehtud väga haavatavaks püsisissetulekute katkestamise hirmus. Inimesed kardavad nõuda oma õigusi, sest pelgavad töökaotust, ja seda hirmu tuleks leevendada,” ütleb kogu taasiseseisvusaja kõrges riigiametis olnud mees.
Kas te oma hirmujutuga üle ei pinguta?
“Ma tean täiesti konkreetseid inimesi, kes on televisioonis palunud, et neid ei näidataks minuga ühes kaadris, kuna neil võib tulla pahandusi. Can you imagine?”
Ei kujuta!
“Mina ka ei kujutanud. “
Selline kartus teie suhtes on praegu, kui juhite populaarset telesaadet “Teletaip”?
“Mitte praegu. See oli aastal 2002. Nüüd saan väga hästi aru, et inimesel on mingi pangalaen, mille maksmine sõltub praegusest sissetulekust. Peaasi, et saab pere ja lapsed toidetud. Sellele allutab ta kõik muu ja kitsendab selleks kodaniku ja eetilise horisondi nii ära, et see muutub peaaegu olematuks.”
Võite koos teise Eestiga hõigata: kas siis sellist Eestit tahtsime?!
“Ma arvan, et ta ei saanudki teistsugune välja tulla. Muidugi me tahtsime paremat, tulemus on parim võimalikest. Alternatiiv oli väga lihtne: oleks võinud Eesti NSV-s edasi olla. Rohkem valikuid polnud. Aga kindlasti peab praegu rohkem püüd-lema ja inimesed peavad saama hingelt vabaks.”
Isamaa patrioot
“Indreku suur voorus on see, mida tänases Eestis enam palju ette ei tule: ta on väga suur Eesti kui isamaa patrioot,” iseloomustab üks ammune tuttav.
Kõlab küll hirmus kaunisõnaliselt, aga need tunded on ta kaasa saanud kodust, kasvatanud Tartus ülikoolis ning Nõukogude armees, kuhu ta ülikoolist karistuseks saadeti.
“Ega Indrekust õiget ajaloolast saanudki,” tõdeb kursusekaaslane. Tarand tunnistab, et pigem olekski ta õigusteadust õppima läinud, kuid siis pidanuks kommunistlikuks nooreks hakkama. Edasi mõtles filoloogia ja maateaduse peale, aga maateaduses oleks tulnud matemaatikaeksam teha ning filoloogiasse dokumentide andmisel oli järjekord. Ajaloolaste ukse taga saba polnud.
Enne kui Indrek Tarand 1991. aastal Eesti Ekspressi kõmu tekitanud ülbevõitu kuulutuse pani – “Indrek Tarand lõpetas ülikooli, teha pakkumised” –, oli ta valmis saanud diplomitöö konservatiivsete parteide käitumisest.
See oli juba politoloogiline, mitte ajaloo teema?
“Kaido Jaanson võttis mu juhendada. Muidu olin keskaja peal, sest seal pidi kõige vähem Leninit tsiteerima ja keskaeg meeldib mulle õudselt ka ajastuna. Tegin mingi töö, mis valmis kindlasti haltuura korras. Istusin Helsingis Eduskunna raamatukogus ja kopeerisin artikleid, mida siin polnud saada. Tõlkisin need enam-vähem ära. Mis suur teadus see ikka oli? Diplomitöö kriteeriumi täitis ära.”
Olete siis üks paras sullerdaja!
“Olen eluaeg selline olnud. Keegi ei teadnud, misasi see parteide asi on. Läksid Soome, vaatasid, et kilomeetrite viisi materjale ja kõik läbi uuritud. Küsimus oli, mille kuradi nimel mina veel ühte humanitaarset teksti paberile pean kandma, kui kõik on maailmas selle kohta juba öeldud.”
See ehk oligi tol hetkel kasulik, et tõlkisite ning teisedki võisid lugeda!
“Põhiline kasu oli, et sain ise targaks sellest, mida teised arvanud või kuidas asjad maailmas on. Aga ajalugu nõuab väga suurt kannatust ja püsivust, mida minus on vähe. Ja muidugi on tänu iseseisvuse tagasisaamisele ampluaa, milles tegutseda, palju laiem. Riigiametis poleks ma nõukogude ajal end üldse kujutanud. Oleksin läinud maakooli õpetajaks ja kogu lugu.”
Kui viimane väide kõlabki ehk ebasiiralt, siis tegelikkuses on Tarand õpetajakutse säilimist oluliseks pidanud ja käis selle nimel kaks aastat tagasi Audentese koolis õpetamas – kui ei õpeta, kaob õpetajakutse 10 aastaga.
Pärast välisministeeriumist lahkumist kutsus Hannes Tamjärv teda Rocca al Mare kooli ajaloo- ning ühiskonnaõpetajaks. Kui vaid õpetajapalgaga saaks Tallinna kesklinna korteri laenud tasutud ja pere harjumuspärasel elustandardil ülal peetud…
Kas idealist või ennast täis?
1980. aastatel Tartust Eesti poliitikasse tulnutel on palju, mille üle uhkust tunda. Tuleval nädalal saab 15 aastat, kui Tartu muinsuskaitsepäevadel üle aastakümnete taas sinimustvalge suure rahvahulga ette toodi. Olid seal Tõnis Lukas, Tarandid, Mart Laar, Tiit Pruuli ja paljud teised. Ometi on 15 aastat hiljem peaaegu kõik suurest poliitikast pagenduses.
Miks ei ole võitjate põlvkonnaks nimetatud osanud võitu enda käes hoida?
“Mina pole kunagi tahtnud ei võitjate ega mittevõitjate põlvkond olla. Üks allajäämise põhjus on mõiste nagu fair play. Kui sa poksiringis keeldud järjekindlalt reegleid rikkumast, aga vastane rikub, siis selge, et kannatad rohkem kui vastane. Kui pidevalt saad lööke allapoole vööd, pead samuti vastu lööma. Kui see on sulle võõras, siis kaotad.”
See võib olla teie põlvkonna idealismist tulenev allajäämine. Korraks tõusite uuesti ja jäite jälle alla. Teised püsivad pidevalt pinnal.
“Kes tõi Eesti poliitikasse sellise togimise, oli Savisaar. Ta tegi küllaltki palju kummalisi manöövreid, tekitas keskturu fenomeni. Arutelud mõnes erakonnas, kus olen
juures olnud, on kõlanud, et peame ka nii tegema, muidu saame tappa. Tegelikult toetud teistele asjadele ja kui sa neist loobud, siis kaotad oma tuumtoetaja, kes sind eelistab mitte sellepärast, et hästi allapoole vööd lööd, vaid sellepärast, et sinust ei pea seda eales kartma. Ei saa korraga olla liha ja kala.”
Aga võib-olla on teie puhul allajäämise põhjus isikuomadustes? Olete jätnud endast paraja ülbiku mulje!
“Ülbus on niisugune küsimus, et … ülbe on selline, kes teistele halba teeb. Seda ma päriselt omaks ei võta. Ülbe on see, kes halvasti ütleb? Jaa, aga kui konteksti analüüsime, siis võib-olla polegi see nii halvasti öeldud. Lähedased mind ülbeks ei pea, pigem otsekoheseks. Osalt on see enesekaitsevõte. Mulle ei meeldi inimesi endale väga ligi lasta. Inimesed peaksid minust pigem vähem kui rohkem teadma, aga selleks pead mingi atmosfääri või pleksiklaasi ette panema, kust läbi ei tungita.”
See võib aeg-ajalt kätte maksta?
“Kindlasti. Energia jäävuse seaduse järgi see, mida kuskil teed, tuleb sulle teisalt tagasi. Sellepärast ei tohikski kellelegi vähemalt teadlikult teha asju, mida sa ei taha, et sulle juhtub.”
Ütlete, et te pole väga järjekindel, aga mis nipiga jätsite kaheksa aastat mulje, et olete üks kange kantsler?
“Igas käsitöös on teatud võtted, mida teed natukese aja pärast paremini kui alguses. Suure organisatsiooni juhtimine on vaatamata teooriatele taandatav väga lihtsale võrrandile. Head juhti eristab halvast juhist ainult üks asi. Hea juhi all inimeste negatiivsed omadused ei võimendu, vaid taanduvad ja pigem tulevad esile head omadused. Halb juht võimendab negatiivseid omadusi.”
Millist nippi te ikkagi kasutasite?
“Absoluutseid nippe pole, aga põhimõtted on lihtsad. Sa ei pea inimestele väga valetama, sest see tuleb ruttu välja. Kohati oled sunnitud ütlema rohkem tõtt ja halvemini, kui sa mittetööalases suhtes teeksid. Esimesel hetkel on see paha ja endalegi vilets, aga lõppkokkuvõttes annab mõlemale tulemuse, mille poole üritatakse jõuda. Sa ei saa täieliku ebaõnnestumise korral öelda, et vaat kui tubli. Tuleb ütelda, et see asi läks nihusti ja minu hinnangul sinu pärast. Inimesed on eraldi võetuna väga kihvtid ja kui saad need kihvtid omadused ühisesse energiasse, siis ei olegi muud, kui vaata, kuidas asi ise läheb.”
Võimalik, et endine kõvakraeline riigiametnik Indrek Tarand üritab nüüd rohkem pehmemat osa endast välja paista. “Teletaibu” saates naeratades ning vaoshoitud vaimukusi pildudes – enamik küll toimetajate poolt ette kirjutatud – on ta saatele juba uut populaarsuse tõusu annud. Kui Tarand nelja aasta pärast poliitikasse tahab naasta, võiks ta kõrvalseisjate hinnangul korrata Hannes Võrno nippi ning kasutada oma potentsiaali saadagi ühel päeval uueks meie aja kangelaseks. Naiste lemmik oli ta juba keskkoolis ja ülikoolis, nagu mäletavad tema toonased kaaslased.
Aga pisikese poisina tahtis Indrek Tarand saada aadlikuks. “Seda sel lihtsal põhjusel, et siis saan tegelda endale meelepäraste asjadega ega pea tööl käima ning talupojad tassivad mulle liha ja võid,” lausub ta ja vaatab täpselt sama pilguga nagu isa Andres Tarand.
|
Uudised
VE: Tarand, Indrek – topiste kantsler
(12.04.2003)
Anneli Ammas
Foto: Priit Simson
Indrek Tarand (39) tegi üllatava comebacki avalikkuse ette, astudes populaarse telemängu “Teletaip” juhi rolli. Igapäevaselt kuulab ta Kadrioru veerel linnulaulu, vaatab naabrinaise kuivavat pesu ning ütleb jahimeestele, kui pika mantliga metsa minna.
“Mul on kõik hästi läinud. Tagantjärele tarkusena kõik asjad, mis esmapilgul tunduvad nukrad, töötavad pikas ajas õigetena,” nendib Indrek Tarand.
Möödunud aastal valusa löögi saanud Tarand tunnistab, et paneb praegu meelsasti 4-aastase Juliusega raudteed kokku või hüpitab peaaegu aastast Konradit ning mõtleb elule ja asjadele oma laste tasandilt. “Minu ülesanne on praegu saakloom maha murda, viia koju ja seletada, kuidas seda süüakse, ning vaikselt hakata õpetama, kuidas seda saaki püütakse ehk mismoodi üldse elu käib.”
Aastaid head riigiametniku leiba söönud Tarand tõdeb, et on võtnud kodu soetamiseks pangalaenu, millega toimetulekuks ei saanud ta näiteks minna kooli ajalooõpetajaks. Elulised valikud muutis keeruliseks ka asjaolu, et ta on hetkel pere ainus töötav inimene – abikaasa Kadi on aprilli lõpus aastaseks saava Konradiga kodune.
• Sündinud: 3. veebruar 1964, Tallinn
• Haridus: Tallinna 21. Keskkool (1982); Tartu Ülikool, ajalugu (1982-91, sh 1982-83 eksmatrikuleeritud nõukogudevastase käitumise pärast, teenistus okupatsiooniarmees); Eesti Diplomaatide Kool (1990-91, lõpetamata), aspirantuur Ameerikas Johns Hopkinsi Ülikoolis (1992-92)
• Töö: Tallinna botaanikaaed, aiatööline (1985), Tartu Maja peadirektori asetäitja (1991-92), EV valitsuse esindaja Narvas (1993-94), välisministeeriumi kantsler (1994-2002)
“Minu võlad on tehtud selle arvestusega, et miinimumpalgast neid päris tasa ei saa. Kuid tühipalja raha pärast ei läinud ma ka välisministeeriumisse – minu esimene palk 1994. aastal sõlmitud töölepingu järgi oli 3500 krooni. Alles viimastel aastatel tõsteti kantsleri töötasu vastutuse määraga enam-vähem võrdseks.”
Teda aastaid tundvad inimesed ütlevad, et Andres Tarandi vanem poeg pole paha poiss, nagu eemalseisjaile võib paista, aga tal lihtsalt õnnestub oma elu keeruliseks muuta.
Teil oli ju võimalus välisministeeriumi kantsleri kohalt pehmelt taanduda ja välismaale saadikuks minna? Kas kahetsete, et selle võimaluse maha mängisite?
“Ei! See oleks tähendanud, et tuli gogollik mõisnik, andis piitsaga üle turja ja pärisori kuulas sõna. Ei, seda ei saa. Siis oleksin iseendaga väga vastuolus. Meeletervis on oluline. Pealegi ootasime eelmisel aastal teise lapse sündi, kolimist kuhugi teise maailma otsa ei olnud võimalik kavva võtta. Ka ei töötanud ma välisministeeriumis selle nimel, et kunagi saadikuks saada.”
Kuigi leppisime Tarandiga kokku, et mullusest Ojulandi-Tarandi konfliktist kõnelema ei hakka, ei saa ta sellest üle ega umber.
“Inimesed on tänases Eestis tehtud väga haavatavaks püsisissetulekute katkestamise hirmus. Inimesed kardavad nõuda oma õigusi, sest pelgavad töökaotust, ja seda hirmu tuleks leevendada,” ütleb kogu taasiseseisvusaja kõrges riigiametis olnud mees.
Kas te oma hirmujutuga üle ei pinguta?
“Ma tean täiesti konkreetseid inimesi, kes on televisioonis palunud, et neid ei näidataks minuga ühes kaadris, kuna neil võib tulla pahandusi. Can you imagine?”
Ei kujuta!
“Mina ka ei kujutanud. “
Selline kartus teie suhtes on praegu, kui juhite populaarset telesaadet “Teletaip”?
“Mitte praegu. See oli aastal 2002. Nüüd saan väga hästi aru, et inimesel on mingi pangalaen, mille maksmine sõltub praegusest sissetulekust. Peaasi, et saab pere ja lapsed toidetud. Sellele allutab ta kõik muu ja kitsendab selleks kodaniku ja eetilise horisondi nii ära, et see muutub peaaegu olematuks.”
Võite koos teise Eestiga hõigata: kas siis sellist Eestit tahtsime?!
“Ma arvan, et ta ei saanudki teistsugune välja tulla. Muidugi me tahtsime paremat, tulemus on parim võimalikest. Alternatiiv oli väga lihtne: oleks võinud Eesti NSV-s edasi olla. Rohkem valikuid polnud. Aga kindlasti peab praegu rohkem püüd-lema ja inimesed peavad saama hingelt vabaks.”
Isamaa patrioot
“Indreku suur voorus on see, mida tänases Eestis enam palju ette ei tule: ta on väga suur Eesti kui isamaa patrioot,” iseloomustab üks ammune tuttav.
Kõlab küll hirmus kaunisõnaliselt, aga need tunded on ta kaasa saanud kodust, kasvatanud Tartus ülikoolis ning Nõukogude armees, kuhu ta ülikoolist karistuseks saadeti.
“Ega Indrekust õiget ajaloolast saanudki,” tõdeb kursusekaaslane. Tarand tunnistab, et pigem olekski ta õigusteadust õppima läinud, kuid siis pidanuks kommunistlikuks nooreks hakkama. Edasi mõtles filoloogia ja maateaduse peale, aga maateaduses oleks tulnud matemaatikaeksam teha ning filoloogiasse dokumentide andmisel oli järjekord. Ajaloolaste ukse taga saba polnud.
Enne kui Indrek Tarand 1991. aastal Eesti Ekspressi kõmu tekitanud ülbevõitu kuulutuse pani – “Indrek Tarand lõpetas ülikooli, teha pakkumised” –, oli ta valmis saanud diplomitöö konservatiivsete parteide käitumisest.
See oli juba politoloogiline, mitte ajaloo teema?
“Kaido Jaanson võttis mu juhendada. Muidu olin keskaja peal, sest seal pidi kõige vähem Leninit tsiteerima ja keskaeg meeldib mulle õudselt ka ajastuna. Tegin mingi töö, mis valmis kindlasti haltuura korras. Istusin Helsingis Eduskunna raamatukogus ja kopeerisin artikleid, mida siin polnud saada. Tõlkisin need enam-vähem ära. Mis suur teadus see ikka oli? Diplomitöö kriteeriumi täitis ära.”
Olete siis üks paras sullerdaja!
“Olen eluaeg selline olnud. Keegi ei teadnud, misasi see parteide asi on. Läksid Soome, vaatasid, et kilomeetrite viisi materjale ja kõik läbi uuritud. Küsimus oli, mille kuradi nimel mina veel ühte humanitaarset teksti paberile pean kandma, kui kõik on maailmas selle kohta juba öeldud.”
See ehk oligi tol hetkel kasulik, et tõlkisite ning teisedki võisid lugeda!
“Põhiline kasu oli, et sain ise targaks sellest, mida teised arvanud või kuidas asjad maailmas on. Aga ajalugu nõuab väga suurt kannatust ja püsivust, mida minus on vähe. Ja muidugi on tänu iseseisvuse tagasisaamisele ampluaa, milles tegutseda, palju laiem. Riigiametis poleks ma nõukogude ajal end üldse kujutanud. Oleksin läinud maakooli õpetajaks ja kogu lugu.”
Kui viimane väide kõlabki ehk ebasiiralt, siis tegelikkuses on Tarand õpetajakutse säilimist oluliseks pidanud ja käis selle nimel kaks aastat tagasi Audentese koolis õpetamas – kui ei õpeta, kaob õpetajakutse 10 aastaga.
Pärast välisministeeriumist lahkumist kutsus Hannes Tamjärv teda Rocca al Mare kooli ajaloo- ning ühiskonnaõpetajaks. Kui vaid õpetajapalgaga saaks Tallinna kesklinna korteri laenud tasutud ja pere harjumuspärasel elustandardil ülal peetud…
Kas idealist või ennast täis?
1980. aastatel Tartust Eesti poliitikasse tulnutel on palju, mille üle uhkust tunda. Tuleval nädalal saab 15 aastat, kui Tartu muinsuskaitsepäevadel üle aastakümnete taas sinimustvalge suure rahvahulga ette toodi. Olid seal Tõnis Lukas, Tarandid, Mart Laar, Tiit Pruuli ja paljud teised. Ometi on 15 aastat hiljem peaaegu kõik suurest poliitikast pagenduses.
Miks ei ole võitjate põlvkonnaks nimetatud osanud võitu enda käes hoida?
“Mina pole kunagi tahtnud ei võitjate ega mittevõitjate põlvkond olla. Üks allajäämise põhjus on mõiste nagu fair play. Kui sa poksiringis keeldud järjekindlalt reegleid rikkumast, aga vastane rikub, siis selge, et kannatad rohkem kui vastane. Kui pidevalt saad lööke allapoole vööd, pead samuti vastu lööma. Kui see on sulle võõras, siis kaotad.”
See võib olla teie põlvkonna idealismist tulenev allajäämine. Korraks tõusite uuesti ja jäite jälle alla. Teised püsivad pidevalt pinnal.
“Kes tõi Eesti poliitikasse sellise togimise, oli Savisaar. Ta tegi küllaltki palju kummalisi manöövreid, tekitas keskturu fenomeni. Arutelud mõnes erakonnas, kus olen
juures olnud, on kõlanud, et peame ka nii tegema, muidu saame tappa. Tegelikult toetud teistele asjadele ja kui sa neist loobud, siis kaotad oma tuumtoetaja, kes sind eelistab mitte sellepärast, et hästi allapoole vööd lööd, vaid sellepärast, et sinust ei pea seda eales kartma. Ei saa korraga olla liha ja kala.”
Aga võib-olla on teie puhul allajäämise põhjus isikuomadustes? Olete jätnud endast paraja ülbiku mulje!
“Ülbus on niisugune küsimus, et … ülbe on selline, kes teistele halba teeb. Seda ma päriselt omaks ei võta. Ülbe on see, kes halvasti ütleb? Jaa, aga kui konteksti analüüsime, siis võib-olla polegi see nii halvasti öeldud. Lähedased mind ülbeks ei pea, pigem otsekoheseks. Osalt on see enesekaitsevõte. Mulle ei meeldi inimesi endale väga ligi lasta. Inimesed peaksid minust pigem vähem kui rohkem teadma, aga selleks pead mingi atmosfääri või pleksiklaasi ette panema, kust läbi ei tungita.”
See võib aeg-ajalt kätte maksta?
“Kindlasti. Energia jäävuse seaduse järgi see, mida kuskil teed, tuleb sulle teisalt tagasi. Sellepärast ei tohikski kellelegi vähemalt teadlikult teha asju, mida sa ei taha, et sulle juhtub.”
Ütlete, et te pole väga järjekindel, aga mis nipiga jätsite kaheksa aastat mulje, et olete üks kange kantsler?
“Igas käsitöös on teatud võtted, mida teed natukese aja pärast paremini kui alguses. Suure organisatsiooni juhtimine on vaatamata teooriatele taandatav väga lihtsale võrrandile. Head juhti eristab halvast juhist ainult üks asi. Hea juhi all inimeste negatiivsed omadused ei võimendu, vaid taanduvad ja pigem tulevad esile head omadused. Halb juht võimendab negatiivseid omadusi.”
Millist nippi te ikkagi kasutasite?
“Absoluutseid nippe pole, aga põhimõtted on lihtsad. Sa ei pea inimestele väga valetama, sest see tuleb ruttu välja. Kohati oled sunnitud ütlema rohkem tõtt ja halvemini, kui sa mittetööalases suhtes teeksid. Esimesel hetkel on see paha ja endalegi vilets, aga lõppkokkuvõttes annab mõlemale tulemuse, mille poole üritatakse jõuda. Sa ei saa täieliku ebaõnnestumise korral öelda, et vaat kui tubli. Tuleb ütelda, et see asi läks nihusti ja minu hinnangul sinu pärast. Inimesed on eraldi võetuna väga kihvtid ja kui saad need kihvtid omadused ühisesse energiasse, siis ei olegi muud, kui vaata, kuidas asi ise läheb.”
Võimalik, et endine kõvakraeline riigiametnik Indrek Tarand üritab nüüd rohkem pehmemat osa endast välja paista. “Teletaibu” saates naeratades ning vaoshoitud vaimukusi pildudes – enamik küll toimetajate poolt ette kirjutatud – on ta saatele juba uut populaarsuse tõusu annud. Kui Tarand nelja aasta pärast poliitikasse tahab naasta, võiks ta kõrvalseisjate hinnangul korrata Hannes Võrno nippi ning kasutada oma potentsiaali saadagi ühel päeval uueks meie aja kangelaseks. Naiste lemmik oli ta juba keskkoolis ja ülikoolis, nagu mäletavad tema toonased kaaslased.
Aga pisikese poisina tahtis Indrek Tarand saada aadlikuks. “Seda sel lihtsal põhjusel, et siis saan tegelda endale meelepäraste asjadega ega pea tööl käima ning talupojad tassivad mulle liha ja võid,” lausub ta ja vaatab täpselt sama pilguga nagu isa Andres Tarand.