| Millisena paistab 1949. aasta märtsiküüditamine toonase Nõukogude Liidu üldiste massirepressioonide kontekstis?
Meil ei maksa unustada, et eestlased polnud ainus rahvus, kes langes massirepressioonide ohvriks. Uuemad uurimused on välja selgitanud, et aastatel 1920–1953 oli NSV Liidus vähemalt 130 küüditamisoperatsiooni.
Ühtset malli ei rakendanud Moskva ka näiteks Baltikumi suhtes. Leedus toimus sõjajärgsel ajal kolm suuremat küüditamist, Lätis ja Eestis piirduti ühega, kui väiksemad deportatsioonid kõrvale jätta.
Teisalt on kindlasti probleemiks tollaste massirepressioonide tegeliku ulatuse kindlakstegemine, sest meie käsutuses olevad andmed on puudulikud ning sageli ka vasturääkivad. Suur osa julgeolekuorganite dokumentatsioonist ei asu Eestis ega ole uurijatele kättesaadav. Nii saame tänini ka sõjajärgsete massirepressioonide kohta näiteks arreteeritute arvu puhul teha vaid üsna oletuslikke järeldusi.
Puudub ka adekvaatne võrdlus Läti ja Leeduga ning laiemalt nende piirkondadega, mis Moskva aastatel 1939–1940 okupeeris.
Seetõttu tasub tähelepanu juhtida ehk nendele andmetele, mis koguti repressioonide ulatuse kohta vahetult pärast Jossif Stalini surma 1953. aasta kevadel-varasuvel, mil Kremli võimuladvikus hakkas juhtivat rolli etendama Lavrenti Beria. Tema «uus kurss» liiduvabariikide suhtes võttis revideerimisele ka võimude senise repressiivpoliitika.
Tollase Eesti NSV siseministeeriumi kokkuvõtete järgi iseloomustasid Eestis teostatud repressioone järgmised arvud.
Aastatel 1944–1953 arreteerisid julgeolekuorganid 18 772 isikut (eestlasi 17 886), kellest 6732 kuulusid nn natsionalistlikku põrandaalusesse ühendusse. Lisaks arreteeris miilits 26 264 inimest. Seega ulatus arreteeritute arv nendel aastatel üle 45 000 inimese.
Arvepidamise järgi küüditati Eestist 20 919 inimest. Sõjajärgse vastupanuliikumise mahasurumiseks viidi läbi 9210 operatsiooni ning nendesse oli kaasatud vähemalt 94 000 sõdurit. Metsavendluse mahasurumisel tapeti 1495 inimest, võimude endi kaotused olid 887 surnut ja 185 haavatut.
Säärased andmed on tollest ajast olemas ka teiste Balti liiduvabariikide, samuti Lääne-Ukraina kohta (vt kõrvalolevat graafikut). Selgub, et aastatel 1944–1953 langes repressioonide ohvriks nimetatud aladel ligi miljon inimest, kellest üle 390 000 olid küüditatud.
Need andmed näitavad kõnekalt, et mida ulatuslikum oli vastupanu režiimile, seda suuremad olid repressioonid: Ukrainat Eestiga võrreldes on vahe rohkem kui kümnekordne.
Mida uut on teada küüditamise korraldusest?
Viimaste aastate uurimused midagi väga uut esile pole toonud ning üldises plaanis on see aktsioon meil üsna hästi dokumenteeritud. Hoopis enam on lahtisi otsi 1941. aasta küüditamisega seoses.
Uurimise seisukohalt on mõlema küüditamise puhul veel küllalt võimalusi ja kasutamata allikaid, et teemat edasi uurida kas või kohaliku ajaloo tasandil.
Minule oli märtsiküüditamise osas üheks suuremaks üllatuseks n-ö küüditatute armee koosseis, mille kohta saame täpsemaid andmeid tänu H. Strodsi uurimistööle Moskvas. Kui kolmest Balti liiduvabariigist saadeti 1949. aasta varakevadel välja üle 90 000 inimese, siis selle aktsiooni elluviimisse oli kaasatud üle 76 000 inimese. Tegu polnud ainult sõjaväelastega, vaid suures osas kohalike hävituspataljonlaste ja parteiaktiiviga.
|
Uudised
VE: Tannberg, Tõnu – ajaloolane
Ajaloolane: küüditajaid oli terve armee jagu
24.03.2007 00:01Alo Lõhmus
Märtsiküüditamisse oli kaasatud kümneid tuhandeid inimesi ehk väike armee, ütleb ajaloolane, Tartu Ülikooli dotsent Tõnu Tannberg. Mundrikandjaid oli neist vähem kui pool.
Foto: Sille Annuk
Meil ei maksa unustada, et eestlased polnud ainus rahvus, kes langes massirepressioonide ohvriks. Uuemad uurimused on välja selgitanud, et aastatel 1920–1953 oli NSV Liidus vähemalt 130 küüditamisoperatsiooni.
Ühtset malli ei rakendanud Moskva ka näiteks Baltikumi suhtes. Leedus toimus sõjajärgsel ajal kolm suuremat küüditamist, Lätis ja Eestis piirduti ühega, kui väiksemad deportatsioonid kõrvale jätta.
Teisalt on kindlasti probleemiks tollaste massirepressioonide tegeliku ulatuse kindlakstegemine, sest meie käsutuses olevad andmed on puudulikud ning sageli ka vasturääkivad. Suur osa julgeolekuorganite dokumentatsioonist ei asu Eestis ega ole uurijatele kättesaadav. Nii saame tänini ka sõjajärgsete massirepressioonide kohta näiteks arreteeritute arvu puhul teha vaid üsna oletuslikke järeldusi.
Puudub ka adekvaatne võrdlus Läti ja Leeduga ning laiemalt nende piirkondadega, mis Moskva aastatel 1939–1940 okupeeris.
Seetõttu tasub tähelepanu juhtida ehk nendele andmetele, mis koguti repressioonide ulatuse kohta vahetult pärast Jossif Stalini surma 1953. aasta kevadel-varasuvel, mil Kremli võimuladvikus hakkas juhtivat rolli etendama Lavrenti Beria. Tema «uus kurss» liiduvabariikide suhtes võttis revideerimisele ka võimude senise repressiivpoliitika.
Tollase Eesti NSV siseministeeriumi kokkuvõtete järgi iseloomustasid Eestis teostatud repressioone järgmised arvud.
Aastatel 1944–1953 arreteerisid julgeolekuorganid 18 772 isikut (eestlasi 17 886), kellest 6732 kuulusid nn natsionalistlikku põrandaalusesse ühendusse. Lisaks arreteeris miilits 26 264 inimest. Seega ulatus arreteeritute arv nendel aastatel üle 45 000 inimese.
Arvepidamise järgi küüditati Eestist 20 919 inimest. Sõjajärgse vastupanuliikumise mahasurumiseks viidi läbi 9210 operatsiooni ning nendesse oli kaasatud vähemalt 94 000 sõdurit. Metsavendluse mahasurumisel tapeti 1495 inimest, võimude endi kaotused olid 887 surnut ja 185 haavatut.
Säärased andmed on tollest ajast olemas ka teiste Balti liiduvabariikide, samuti Lääne-Ukraina kohta (vt kõrvalolevat graafikut). Selgub, et aastatel 1944–1953 langes repressioonide ohvriks nimetatud aladel ligi miljon inimest, kellest üle 390 000 olid küüditatud.
Need andmed näitavad kõnekalt, et mida ulatuslikum oli vastupanu režiimile, seda suuremad olid repressioonid: Ukrainat Eestiga võrreldes on vahe rohkem kui kümnekordne.
Mida uut on teada küüditamise korraldusest?
Viimaste aastate uurimused midagi väga uut esile pole toonud ning üldises plaanis on see aktsioon meil üsna hästi dokumenteeritud. Hoopis enam on lahtisi otsi 1941. aasta küüditamisega seoses.
Uurimise seisukohalt on mõlema küüditamise puhul veel küllalt võimalusi ja kasutamata allikaid, et teemat edasi uurida kas või kohaliku ajaloo tasandil.
Minule oli märtsiküüditamise osas üheks suuremaks üllatuseks n-ö küüditatute armee koosseis, mille kohta saame täpsemaid andmeid tänu H. Strodsi uurimistööle Moskvas. Kui kolmest Balti liiduvabariigist saadeti 1949. aasta varakevadel välja üle 90 000 inimese, siis selle aktsiooni elluviimisse oli kaasatud üle 76 000 inimese. Tegu polnud ainult sõjaväelastega, vaid suures osas kohalike hävituspataljonlaste ja parteiaktiiviga.