Eestis leegitses 1944 oma Kurski kaar
24.08.2004 00:01Juhani Püttsepp
Saksa veltveebel põristas oma külgkorviga mootorrattal Peedu veskitammi juurde ja hakkas sellele lõhkelaenguid alla panema. Oli 23. augusti õhtupoolik, aasta 1944.
Veskiomanik Juhan Kaarna tõttas vaatama, mis lahti.
Noor ja lõbusa olekuga veltveebel ei lasknud end häirida: «Ivan ist im Tamsa! Ich muss den Damme sprengen!» («Ivan on Tamsal, ma pean tammi õhku laskma!»)
Kaarna tõi majast pudeli viina ja tüki sinki.
«Gut!» võttis veltveebel kingituse vastu, ütles aga, et väikese paugu peab ta ikka tegema.
Nii jäi tookord tervelt pool Peedu veskitammi alles. Juhan Kaarna oma perega lahkus aga kodunt, sest veltveebel oli hoiatanud: järgmisel hommikul tuleb kõva madin.
Paar kilomeetrit eemal, vaikses Elvas oli järgnenud öö linnakese ajaloo mürinarikkaim, sinna koondus kindral Hyazinth von Strachwitzi tankiüksus.
Veltveebli tammilõhkumine ja öine mürin Elvas olid eelmänguks Tartumaal Tamsa külas täna 60 aastat tagasi peetud lahingule, mida nõukogude ajal oli kombeks nimetada ka Eesti suurimaks tankilahinguks.
Tankikrahvi õnnetus
Tankigrupi komandör von Strachwitz oli Saksa armees 11. sõjaväelane, kes pälvis briljandid oma Rüütliristi juurde.
1942. aasta sügisel oli ta oma tankidega esimesena jõudnud Volgani. 23. augusti hilisõhtul sai see soomusstrateeg aga raskelt vigastada autoõnnetuses, väidetavalt Palupera jaama lähedal, ja jäi lahingu juhtimisest kõrvale. Samas õnnetuses hukkus Strachwitzi operatiivosakonna ülem.
Tamsa lahingut võib võrrelda kuulsa Kurski kaarega. Sakslased planeerisid rünnaku, mis oli ette määratud nurjumisele.
On teada, et Vene luure kontrollis Saksa tankide liikumist, 23. augusti õhtul käis Vene armee ülem isiklikult Tamsal kontrollimas tankitõrjekahurite positsioone. Pole välistatud, et Saksa tankistide seas valitses 24. augusti hommikul legendaarse komandöri kaotuse tõttu paanika.
Ometi läksid sakslased 24. augustil kell 9.30 Uuta külast rünnakule. Armeegrupi Nord lahingupäevikuid uurinud Arved Kalvo kirjutab oma raamatus «Nad vabastasid Lõuna-Eesti» (1972), et löögigruppi kuulus poolsada tanki ja ründesuurtükki ning kaks rügementi elavjõudu soomustransportööridel.
See tulistav ligi kilomeetri laiune soomusvall trügis venelaste esimestest positsioonidest läbi ja liikus kahel pool Elva–Tamsa teed edasi Pangodi poole.
Lahingutandri lähedusse jäävatest taludest olid elanikud kiiruga ära aetud, sõda jõudis neile aga ka metsa järele.
Peedu veskiomaniku poeg Ülo Kaarna sattus Vene lennukite pardarelvade tule alla Viisjaagu järve ääres 24. augusti hommikul umbes kell kümme.
Ettevaatlik poiss oli paar tundi nurmes selili: «Hirmus mürin oli. Ühel momendil lugesin silmapiiril 96 lennukit. Enamik olid Vene omad, sakslasi oli vähe ja neist üks kukkus ka alla.» Hiljem nägi Kaarna, kuidas Vene lennukid pikeerides pommitasid juba lahingupiirkonnast taanduvaid Saksa tanke.
Lahingule lausa jalgu jäänud Tamsa küla Pullikese talu peretütar Laine Nolk peitis väärtuslikuma kraami kartulikoopasse ja põgenes kodu lähedale Selgimäele. Seal jooksid aga kuulid risti-rästi, tapsid pakku aetud hobuse ja lehma.
End kaks päeva Selgimäel sõjapaos maadligi surunud Nolk mäletab vaid kohutavat laskmist. Ta nägi, kuidas Tamsa koolimaja põles tuulevaikses ilmas püstise leegiga nagu hiiglaslik küünal.
Potapovo püssirohi
Sakslased oskasid 1944. aastal kaitsta, aga rünnata nad enam ei osanud, ütlevad nüüd sõjaajaloolased. Venelastel õnnestus Strachwitzi grupi soomuslaviin peatada Kerikmäel, poole kilomeetri kaugusel paigast Elva-Pangodi tee ääres, mida me tänapäeval Kindralimäeks kutsume. Seal, oma vaatluspunktis, langes 24. augustil mürsutabamusest 189. laskurdiviisi komandör Potapov. Saksa rünnak jooksis aga kinni, kaotati kümneid tanke ja sadu sõdureid.
«Oma päästjaoreooli ja võidusuled, mis see tankikoondis oli saanud Tukumsi ja Riia juures, kaotas ta seni tundmatute Uuta ja Tamsa külade vahel,» kirjutab Kalvo.
Ülo Kaarna sõitis paar päeva pärast lahingut Pangodi poole: « Ilus pilt see ei olnud. Kaheksa Saksa tanki oli nurme pidi laiali hunnikus. Tundsin ära, et osa neist olid Tiigrid.»
Üks soomustransportöör oli päris tee lähedal. Sealt rippus pea alaspidi välja Saksa ohvitser, vööl Waltheri püstol.
Ülo Kaarna jäi tookord Pangodi teel hetkeks kaalutlema: «Teadsin, kui hea töötlusega ja väikese tagasilöögiga relv see walther oli, aga kartsin teelt miinide pärast kõrvale minna.»
Tamsa küla elanik Harri Henno varus lahinguväljalt endale vintpüssi, mille pärast ta hiljem kaks nädalat Tartus kinni istus: «Meie küla nurmed olid püsse ja surnud venelasi täis. Kõik poisid otsisid susinaid.»
1945. aasta jaanitule panid Tamsa küla elanikud põlema süütenööri abil, ise aupaklikult mitmekümne meetri kaugusele hoidudes, hiigellõkke põhikomponent oli rakettidena sädemeid pilduv püssirohi.
Kerikmäe lähedase Räisa talu perepoja Aavo Lepiski lubas isa õhtul sõjamoona uurima minna siis, kui poiss päeval korralikult tööd tegi: «Lõbu oli laialt. 12-aastane Liuhka Sass pani ühele tankile terve pundi miine alla. Siis see tankikülg oli nagu taskurätt taeva all.»
Tänaseni suhtuvad saekaatrimehed Tamsa ümbrusest pärit palkidesse umbusuga.
Veel paar aastat tagasi otsisid sõjaajaloo fanaatikud Tamsa küla tiikidest Tiigri-tanki. Purukslastud Saksa tankid olevat veetud raudteetammi aluseks.
Ühe Peedule jäänud rünnakukahuri küljest muukis Ülo Kaarna lahti lindiratta ja veeretas selle jõkke, et oleks vett võttes hea jalal toetada.
Tamsat on külaelanikud omavahel kutsunud Potapovoks. Kindralimäele püstitatud kindral Potapovi mälestussambale oli Elva abiellujatel nõukogude ajal kombeks lilli viia. Laine Nolgi tütar Pille asetas oma kimbu sinna 1979. aastal.
Laine Nolk mäletab, et pulmalised seisid pidulikult ausamba ümber ringis: «On ikka püha koht, hää küll päälegi, et Vene kindrali hukkumispaik.»
Homme 60 aastat tagasi hõivas punaarmee Tartu.
Uudised
VE: Tamsa tankilahing
Eestis leegitses 1944 oma Kurski kaar
24.08.2004 00:01Juhani Püttsepp
Veskiomanik Juhan Kaarna tõttas vaatama, mis lahti.
Noor ja lõbusa olekuga veltveebel ei lasknud end häirida: «Ivan ist im Tamsa! Ich muss den Damme sprengen!» («Ivan on Tamsal, ma pean tammi õhku laskma!»)
Kaarna tõi majast pudeli viina ja tüki sinki.
«Gut!» võttis veltveebel kingituse vastu, ütles aga, et väikese paugu peab ta ikka tegema.
Nii jäi tookord tervelt pool Peedu veskitammi alles. Juhan Kaarna oma perega lahkus aga kodunt, sest veltveebel oli hoiatanud: järgmisel hommikul tuleb kõva madin.
Paar kilomeetrit eemal, vaikses Elvas oli järgnenud öö linnakese ajaloo mürinarikkaim, sinna koondus kindral Hyazinth von Strachwitzi tankiüksus.
Veltveebli tammilõhkumine ja öine mürin Elvas olid eelmänguks Tartumaal Tamsa külas täna 60 aastat tagasi peetud lahingule, mida nõukogude ajal oli kombeks nimetada ka Eesti suurimaks tankilahinguks.
Tankikrahvi õnnetus
Tankigrupi komandör von Strachwitz oli Saksa armees 11. sõjaväelane, kes pälvis briljandid oma Rüütliristi juurde.
1942. aasta sügisel oli ta oma tankidega esimesena jõudnud Volgani. 23. augusti hilisõhtul sai see soomusstrateeg aga raskelt vigastada autoõnnetuses, väidetavalt Palupera jaama lähedal, ja jäi lahingu juhtimisest kõrvale. Samas õnnetuses hukkus Strachwitzi operatiivosakonna ülem.
Tamsa lahingut võib võrrelda kuulsa Kurski kaarega. Sakslased planeerisid rünnaku, mis oli ette määratud nurjumisele.
On teada, et Vene luure kontrollis Saksa tankide liikumist, 23. augusti õhtul käis Vene armee ülem isiklikult Tamsal kontrollimas tankitõrjekahurite positsioone. Pole välistatud, et Saksa tankistide seas valitses 24. augusti hommikul legendaarse komandöri kaotuse tõttu paanika.
Ometi läksid sakslased 24. augustil kell 9.30 Uuta külast rünnakule. Armeegrupi Nord lahingupäevikuid uurinud Arved Kalvo kirjutab oma raamatus «Nad vabastasid Lõuna-Eesti» (1972), et löögigruppi kuulus poolsada tanki ja ründesuurtükki ning kaks rügementi elavjõudu soomustransportööridel.
See tulistav ligi kilomeetri laiune soomusvall trügis venelaste esimestest positsioonidest läbi ja liikus kahel pool Elva–Tamsa teed edasi Pangodi poole.
Lahingutandri lähedusse jäävatest taludest olid elanikud kiiruga ära aetud, sõda jõudis neile aga ka metsa järele.
Peedu veskiomaniku poeg Ülo Kaarna sattus Vene lennukite pardarelvade tule alla Viisjaagu järve ääres 24. augusti hommikul umbes kell kümme.
Ettevaatlik poiss oli paar tundi nurmes selili: «Hirmus mürin oli. Ühel momendil lugesin silmapiiril 96 lennukit. Enamik olid Vene omad, sakslasi oli vähe ja neist üks kukkus ka alla.» Hiljem nägi Kaarna, kuidas Vene lennukid pikeerides pommitasid juba lahingupiirkonnast taanduvaid Saksa tanke.
Lahingule lausa jalgu jäänud Tamsa küla Pullikese talu peretütar Laine Nolk peitis väärtuslikuma kraami kartulikoopasse ja põgenes kodu lähedale Selgimäele. Seal jooksid aga kuulid risti-rästi, tapsid pakku aetud hobuse ja lehma.
End kaks päeva Selgimäel sõjapaos maadligi surunud Nolk mäletab vaid kohutavat laskmist. Ta nägi, kuidas Tamsa koolimaja põles tuulevaikses ilmas püstise leegiga nagu hiiglaslik küünal.
Potapovo püssirohi
Sakslased oskasid 1944. aastal kaitsta, aga rünnata nad enam ei osanud, ütlevad nüüd sõjaajaloolased. Venelastel õnnestus Strachwitzi grupi soomuslaviin peatada Kerikmäel, poole kilomeetri kaugusel paigast Elva-Pangodi tee ääres, mida me tänapäeval Kindralimäeks kutsume. Seal, oma vaatluspunktis, langes 24. augustil mürsutabamusest 189. laskurdiviisi komandör Potapov. Saksa rünnak jooksis aga kinni, kaotati kümneid tanke ja sadu sõdureid.
«Oma päästjaoreooli ja võidusuled, mis see tankikoondis oli saanud Tukumsi ja Riia juures, kaotas ta seni tundmatute Uuta ja Tamsa külade vahel,» kirjutab Kalvo.
Ülo Kaarna sõitis paar päeva pärast lahingut Pangodi poole: « Ilus pilt see ei olnud. Kaheksa Saksa tanki oli nurme pidi laiali hunnikus. Tundsin ära, et osa neist olid Tiigrid.»
Üks soomustransportöör oli päris tee lähedal. Sealt rippus pea alaspidi välja Saksa ohvitser, vööl Waltheri püstol.
Ülo Kaarna jäi tookord Pangodi teel hetkeks kaalutlema: «Teadsin, kui hea töötlusega ja väikese tagasilöögiga relv see walther oli, aga kartsin teelt miinide pärast kõrvale minna.»
Tamsa küla elanik Harri Henno varus lahinguväljalt endale vintpüssi, mille pärast ta hiljem kaks nädalat Tartus kinni istus: «Meie küla nurmed olid püsse ja surnud venelasi täis. Kõik poisid otsisid susinaid.»
1945. aasta jaanitule panid Tamsa küla elanikud põlema süütenööri abil, ise aupaklikult mitmekümne meetri kaugusele hoidudes, hiigellõkke põhikomponent oli rakettidena sädemeid pilduv püssirohi.
Kerikmäe lähedase Räisa talu perepoja Aavo Lepiski lubas isa õhtul sõjamoona uurima minna siis, kui poiss päeval korralikult tööd tegi: «Lõbu oli laialt. 12-aastane Liuhka Sass pani ühele tankile terve pundi miine alla. Siis see tankikülg oli nagu taskurätt taeva all.»
Tänaseni suhtuvad saekaatrimehed Tamsa ümbrusest pärit palkidesse umbusuga.
Veel paar aastat tagasi otsisid sõjaajaloo fanaatikud Tamsa küla tiikidest Tiigri-tanki. Purukslastud Saksa tankid olevat veetud raudteetammi aluseks.
Ühe Peedule jäänud rünnakukahuri küljest muukis Ülo Kaarna lahti lindiratta ja veeretas selle jõkke, et oleks vett võttes hea jalal toetada.
Tamsat on külaelanikud omavahel kutsunud Potapovoks. Kindralimäele püstitatud kindral Potapovi mälestussambale oli Elva abiellujatel nõukogude ajal kombeks lilli viia. Laine Nolgi tütar Pille asetas oma kimbu sinna 1979. aastal.
Laine Nolk mäletab, et pulmalised seisid pidulikult ausamba ümber ringis: «On ikka püha koht, hää küll päälegi, et Vene kindrali hukkumispaik.»
Homme 60 aastat tagasi hõivas punaarmee Tartu.