Eduard Tamm sündis Narvas 17. mail 1879, suri Võrus 18. mail 1941.a. Maetud Tallinna Metsakalmistule.
Haridustee: algkool, kirikukoori laulja, sõjaväeorkestri kasvandik, Narva
muusikakooli viiuli ja korneti eriala õpilane. 1905.a. lõpetas kuldaurahaga Peterburi konservatooriumi metsasarve erialal.
1904 – 1917 Petrogradi keiserliku õukonnakapelli metsasarvemängija. Mängis ka Maria teatri orkestris, oli Paaþide korpuses muusikaõpetajaks. Organiseeris seal õpilaste puhkpilliorkestri. Töötas grammofonifirmas. Asutas eesti seltsi “Ustavus” puhkpilliansambli, hiljem ka segakoori.
1917 – 1920 Petrogradi miilitsaorkestri kapellmeister (endine Paažide korpuse puhkpilliorkester).
1908.a. abiellus Eduard Tamm Lisette Antonie Tõnsiga (neiuna Pääsuke), kellel oli esimesest abielust poeg Leonid (s.1906). Peresse sündisid poeg Ernst Eduard (1908) ja tütar Gloria Lilli (1910). Peterburis elati Nevski prospekti ja Fontanka kanali lähedal, kus perel oli kolmetoaline köögiga korter. Suviti elati Peterhofis.
1920.a. perekond opteerus Eesti, salaja ühines nendega ka E. Tamm.
1920 – 1921 mängis “Estonia” teatri orkestris. Suviti esines suveorkestrites Haapsalus, Võrus jt. linnades.
1923 – 1940 Võru garnisoni orkestrijuht. (Kolonel Kruusi initsiatiivil loodud Võru 7. jalaväerügemendi, hilisema nimetusega Võru Petseri garnisoni orkester.)
Kõigepealt hankis orkestrile pillid, leidis võimekad pillimehed ja õpilased,
keda koolitama hakata. Sõjaväeorkestri juurde asutas väikse salongorkestri.
Samal ajal oli üheks suuremaks Võru muusikaelu korraldajaks: muusikaõpetaja ja koorijuht linna algkoolis, orkestrite juht linna koolides, dirigent Kandle Seltsis, paljude muusikaürituste korraldaja jm.
Juba 1923.a. detsembris korraldas ta esimese kontserdi Kandle Seltsi orkestriga.
1924.a. aprillis toimusid kontsertball salongorkestriga ja lastekoori kontsert. Mais dirigeeris operetti “Silva”, suvel korraldas koolinoorsoo laulupidu, kus võistulaulmisel paistis silma tema juhitud Võru 1. Sega-algkooli koor.
Võrus oli olemas juba mitu orkestrit, mida peeti sümfooniaorkestriteks. Kuid tõelise sümfooniaorkestri sünniks sai E. Tamme algatusel 1934.a. loodud Sümfoonilise Muusika Selts ja selle juurde loodud Sümfooniaorkester, mille dirigendiks ta oli 1940.aastani. Orkestri esimene iseseisev avalik kontsert toimus juba aprillis, repertuaaris oli klassikalise muusika paremik.
Pidulikeks sündmusteks kujunesid aastapäevade ja juubelite kontserdid, nendel esitati ka E. Tamme enda loomingut.
E. Tamme jõudmine Võrru äratas uuele elule ka Kandle Seltsi teatrielu. 1927.a. sai teatritrupist poolkutseline teater. Uue dirigendi juhtimisel lavastati “Silva”, “Montmartre`I kannike”, “Havai lill”, “Orfeus põrgus”,
“Sügismanöövrid”, “Mariza”, “Bajadeer”, “Viktooria ja husaar” jt. operetid. Kokku lavastati aastatel 1927 – 1940 21 operetti. Mitmed operetid pidi E. Tamm oma orkestri jaoks ümber orkestreerima. Operettides tegi kaasa ka tema tütar Gloria.
E. Tamme käe all said tuule tiibadesse tulevased primadonnad Elsa Maasik ja Elo Tamul.
E. Tamme kuulsus levis üle Eesti. 1925.a. saadab Miina Härma talle oma kantaadi “Kalev ja Linda” noodid, et sellest midagi orkestrile seada. E. Tamm kirjutab ülipopulaarseks saanud avamängu.
1937.a. valmib tervitusmarss Sakala Partisanide pataljonile. 1934.a. kirjutas ta juubelimarsi Võru linna 150. sünnipäevaks.
Juba Eduard Tamme eluajal said Eestis populaarseks “Eesti rapsoodia”, avamängud “Kalev ja Linda” ja “Tule koju”. E. Tamme loomingut esitati ka Rootsis.
Esmakordselt kõlas E. Tamme muusika üldlaulupeol 1928.a., siis esitati tema avamäng “Tule koju”, 1933.a. üldlaulupeol oli kavas juba 3 teost.
1930.aastatel oli E. Tamm väga populaarne Võrus, kuid hinnatud ka üle Eestimaa.
1938.a. autasustas riigivanem Konstantin Päts E. Tamme kui Võru Petseri garnisoni orkestrijuhti Kotkaristi V klassi teeneteristiga.
Võrus elas perekond algul Võrusool professor Tiganiku majas, 1933.a. koliti linna Kreutzwaldi tn. 51. Sellele hoonele paigutati 1965.a. marmortahvel ja hoone võeti riikliku kaitse alla.
1940/1941.a. sündmused mõjusid E. Tamme tervisele laastavalt. Uus infarkt viis meilt tunnustatud muusiku ja helilooja 18. mail 1941.a.
Kokkuvõte Joh. Jürissoni artiklist “Läbi raskuste tähtede poole ehk Eduard Tamm omas ajas” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” nr. 4 2000.a.
Maimu Telk, Arthur Ruusmaa
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Tamm, Eduard – muusik, dirigent ja helilooja
Eduard Tamm sündis Narvas 17. mail 1879, suri Võrus 18. mail 1941.a. Maetud Tallinna Metsakalmistule.
Haridustee: algkool, kirikukoori laulja, sõjaväeorkestri kasvandik, Narva
muusikakooli viiuli ja korneti eriala õpilane. 1905.a. lõpetas kuldaurahaga Peterburi konservatooriumi metsasarve erialal.
1904 – 1917 Petrogradi keiserliku õukonnakapelli metsasarvemängija. Mängis ka Maria teatri orkestris, oli Paaþide korpuses muusikaõpetajaks. Organiseeris seal õpilaste puhkpilliorkestri. Töötas grammofonifirmas. Asutas eesti seltsi “Ustavus” puhkpilliansambli, hiljem ka segakoori.
1917 – 1920 Petrogradi miilitsaorkestri kapellmeister (endine Paažide korpuse puhkpilliorkester).
1908.a. abiellus Eduard Tamm Lisette Antonie Tõnsiga (neiuna Pääsuke), kellel oli esimesest abielust poeg Leonid (s.1906). Peresse sündisid poeg Ernst Eduard (1908) ja tütar Gloria Lilli (1910). Peterburis elati Nevski prospekti ja Fontanka kanali lähedal, kus perel oli kolmetoaline köögiga korter. Suviti elati Peterhofis.
1920.a. perekond opteerus Eesti, salaja ühines nendega ka E. Tamm.
1920 – 1921 mängis “Estonia” teatri orkestris. Suviti esines suveorkestrites Haapsalus, Võrus jt. linnades.
1923 – 1940 Võru garnisoni orkestrijuht. (Kolonel Kruusi initsiatiivil loodud Võru 7. jalaväerügemendi, hilisema nimetusega Võru Petseri garnisoni orkester.)
Kõigepealt hankis orkestrile pillid, leidis võimekad pillimehed ja õpilased,
keda koolitama hakata. Sõjaväeorkestri juurde asutas väikse salongorkestri.
Samal ajal oli üheks suuremaks Võru muusikaelu korraldajaks: muusikaõpetaja ja koorijuht linna algkoolis, orkestrite juht linna koolides, dirigent Kandle Seltsis, paljude muusikaürituste korraldaja jm.
Juba 1923.a. detsembris korraldas ta esimese kontserdi Kandle Seltsi orkestriga.
1924.a. aprillis toimusid kontsertball salongorkestriga ja lastekoori kontsert. Mais dirigeeris operetti “Silva”, suvel korraldas koolinoorsoo laulupidu, kus võistulaulmisel paistis silma tema juhitud Võru 1. Sega-algkooli koor.
Võrus oli olemas juba mitu orkestrit, mida peeti sümfooniaorkestriteks. Kuid tõelise sümfooniaorkestri sünniks sai E. Tamme algatusel 1934.a. loodud Sümfoonilise Muusika Selts ja selle juurde loodud Sümfooniaorkester, mille dirigendiks ta oli 1940.aastani. Orkestri esimene iseseisev avalik kontsert toimus juba aprillis, repertuaaris oli klassikalise muusika paremik.
Pidulikeks sündmusteks kujunesid aastapäevade ja juubelite kontserdid, nendel esitati ka E. Tamme enda loomingut.
E. Tamme jõudmine Võrru äratas uuele elule ka Kandle Seltsi teatrielu. 1927.a. sai teatritrupist poolkutseline teater. Uue dirigendi juhtimisel lavastati “Silva”, “Montmartre`I kannike”, “Havai lill”, “Orfeus põrgus”,
“Sügismanöövrid”, “Mariza”, “Bajadeer”, “Viktooria ja husaar” jt. operetid. Kokku lavastati aastatel 1927 – 1940 21 operetti. Mitmed operetid pidi E. Tamm oma orkestri jaoks ümber orkestreerima. Operettides tegi kaasa ka tema tütar Gloria.
E. Tamme käe all said tuule tiibadesse tulevased primadonnad Elsa Maasik ja Elo Tamul.
E. Tamme kuulsus levis üle Eesti. 1925.a. saadab Miina Härma talle oma kantaadi “Kalev ja Linda” noodid, et sellest midagi orkestrile seada. E. Tamm kirjutab ülipopulaarseks saanud avamängu.
1937.a. valmib tervitusmarss Sakala Partisanide pataljonile. 1934.a. kirjutas ta juubelimarsi Võru linna 150. sünnipäevaks.
Juba Eduard Tamme eluajal said Eestis populaarseks “Eesti rapsoodia”, avamängud “Kalev ja Linda” ja “Tule koju”. E. Tamme loomingut esitati ka Rootsis.
Esmakordselt kõlas E. Tamme muusika üldlaulupeol 1928.a., siis esitati tema avamäng “Tule koju”, 1933.a. üldlaulupeol oli kavas juba 3 teost.
1930.aastatel oli E. Tamm väga populaarne Võrus, kuid hinnatud ka üle Eestimaa.
1938.a. autasustas riigivanem Konstantin Päts E. Tamme kui Võru Petseri garnisoni orkestrijuhti Kotkaristi V klassi teeneteristiga.
Võrus elas perekond algul Võrusool professor Tiganiku majas, 1933.a. koliti linna Kreutzwaldi tn. 51. Sellele hoonele paigutati 1965.a. marmortahvel ja hoone võeti riikliku kaitse alla.
1940/1941.a. sündmused mõjusid E. Tamme tervisele laastavalt. Uus infarkt viis meilt tunnustatud muusiku ja helilooja 18. mail 1941.a.
Kokkuvõte Joh. Jürissoni artiklist “Läbi raskuste tähtede poole ehk Eduard Tamm omas ajas” ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” nr. 4 2000.a.
Maimu Telk, Arthur Ruusmaa