|
IVAR TALLO: Koputajate kaitseks!
Politoloog Ivar Tallo arvab, et Eestis on hädasti vaja oma koputajate kaitse seadust, kuid seniks soovitab ta tulevastel Indrek Sirkidel jätkuvalt rääkida ajakirjandusega, sest avalik arvamus ja ajakirjanikud on efektiivseim kaitse.
Viimastel nädalatel Eesti avalikkuse ette jõudnud teated infolekete otsimisest ja lekitajate karistamisest on täie teravusega tõstatanud Eestis siiani läbi vaidlemata küsimuse meie ühiskonna tegelikust olemise vabadusest – formaalse, põhiseadusega tagatud ja avaliku teabe seadusega täpsustatud infovabaduse kõrval.
Kui vaba on Eesti ühiskond? Kas meie vabadus väljendub ainult õiguses ennast vabalt väljendada nendes valdkondades, kus meil on erakonna, ametkonna, valitsuse või ühiskonnana ühesugune arvamus, või laieneb õigus oma arvamust avaldada ka väljapoole mõne arvamusliidri mitteametlikult väljendatud seisukohtadest?
Eesti pole nendes otsingutes üksinda. Tänu ühiskonna kiirele arengule oleme vähemalt selles küsimuses hakanud lähenema lausa Ameerika ühiskonnale, kus koputajate kaitsest on räägitud juba viimased 15 aastat.
Ajakiri Time valib igal aastal niinimetatud aasta inimese, kelleks eelmisel aastal said korraga kolm naist – Cynthia Cooper, Coleen Rowley and Sherron Watkins. Nende ühisnimetajaks võib öelda sõna “koputaja”, sest omal moel olid need kolm naist väga kõrgel positsioonil, ei leppinud tavapärase asjade arenguga ja ütlesid selle välja mitte ainult oma asutuse sees, vaid ka väljaspool. Ja loomulikult, kõik kolm said oma käitumise eest karistada. Ja ennäe, neist said kangelased avalikkuse silmis!
Meie tänase teema kontekstis on eriti huvitav Coleen Rowley lugu, kes FBI juristina julges avalikult tolle asutuse peadirektori Robert Muelleri tähelepanu Föderaalses Juurdlusbüroos toimuvatele võimuliialdustele juhtida ja kes seda tehes läks vastuollu jõuorganisatsioonide ühe kirjutamata põhireegliga – mitte kunagi oma organisatsioonist halvasti rääkida. Sama tundub olevat juhtunud mõned päevad tagasi politseikomissar Indrek Sirguga ja see on lõpuks koputajate küsimuse toonud Eesti avalikku arutellu.
Koputaja dilemma
Koputajate dilemma on ütlemata hea mõtteharjutus omavaheliste käitumisreeglite läbivaidlemiseks. Kodanikena meeldib meile kõigile teada, mis toimub riigis ja mida riigi juhid meie poolt antud võimuga teevad. Tarbijana tahame me kõik teada, kas kaup, mida meile pakutakse, on ikka ohutu ja hea, nagu seda reklaamidelt lugeda, või peidab ettevõte tõde kusagil kontorisahtlites. Investorina tahame me kõik teada, kas ettevõte, mille aktsiatesse me kavatseme oma raha paigutada, on seda väärt, või on ettevõtte raamatupidamine arvude gümnastika tulemusena mõned miljardid kohustusi ära kaotanud, nagu see juhtus näiteks rahvusvaheliste majandusgigantide Enroni või WorldComiga (Cooperi ja Watkinsi lood).
Selline on avalikkuse huvi taust. Teisalt, me ei ole ainult osa avalikkusest või selle esindajad. Me oleme samal ajal asutuse või ettevõtte juhid ja töötajad, kes peavad hea seisma asutuse/ettevõtte hea maine eest, sest muidu ei saa asutus/ettevõte efektiivselt tegutseda. Me oleme ka inimesed, kellel on töökoht ja teenistus, millest me maksame oma majalaenusid, autoliisingut ning laste õppemakse. Igasugune selline paljastus võib meid ja meie heaolu konkreetsete indiviididena ohtu panna. Ma ei pea olema politseiameti peadirektor, et tunda inimeste suhtumise muutust politseisse, kui asutuses valitsevat olukorda lahkab mitte naabrimees saunalaval, vaid politseikomissar üleriigilise levikuga ajalehes. Kus on lubatu piirid või tähendab demokraatia vähemalt jutuvestmise tasandil kõikelubatavust?
Mõned head aastad tagasi, kui ameeriklased tulid OECD raamides eurooplastele rääkima, et ka Euroopas oleks vaja koputajate kaitseks seadusandlust arendada, saadeti rääkijad viisakalt pikale lainele. Euroopa pidavat töötama teisiti kui USA ja Kanada. Ma mäletan, et sai omalt poolt neid argumente toetatud väitega, et väikestes riikides on käitumise põhimõtetes natuke teistsugused valikud kui suurtes, USA-sarnastes riikides, kus ühes asutuses ebasoosingusse sattunud inimese võib viia teisele rannikule ja ta saab seal oma professionaalset karjääri jätkata. Et juba ainuüksi koputajate kaitse võimatuse tõttu pole väikeses riigis mõtet seda teemat käsitleda. Igaüks tunneb igaüht ja info levib sõltumata sellest, kas päevalehed sellest kirjutavad või mitte. Elu tõestab kahjuks vastupidist.
Vigade ja pettuste paljastajate kaitse seadus
Nüüd tundub, et Eestile on vaja oma koputajate kaitse seadust. Selle seaduseelnõu ettevalmistamise käigus saaks läbi vaielda vaidlemist vajavad küsimused avalikkuse huvi ja avaliku elu tegelaste eraelu kaitse vajadustest, aga ka sellest, kuidas peaks asutused ja ettevõtted reageerima enda kohta avaldatud andmete järel juhul, kui enamik töötajaid olemasolevaid fakte kas teisiti tõlgendab või üldse tõlgendada kardab ja, suu kinni, edasi teenida otsustab.
Riigikogu tegi 1997. aastal suhteliselt pretsedenditu sammu, kui ta seadusandjana võttis ohjad enda kätte ning pani täitevvõimule kohustuse välja töötada avaliku teabe seadus. Praegu võiks riigikogu tulla välja initsiatiiviga luua ühiskonna esindajate osavõtul vigade ja pettuste paljastajate kaitse seadus, mis annaks inimesele konkreetse seaduse kaitse olukorras, kus ta saab üle oma isiklikest ja ametkondlikest hirmudest ja püüab kodanikuna käitudes olemasolevat praktikat avalikkuse kaasabil muuta.
Seniks tuleb aga edu soovida ajakirjandusele, kes rahandusministri maksuvaidlusi või valitsuse liikmete halduskaristusi paljastades suudavad lugejani tuua rohkemat kui ametlikult sanktsioneeritud uudised. Momendist, kui “uus poliitika” peaks hakkama tähendama ametniku bürokraatlikku suukorvistamist ja vaikiva ajastu loomist, on meil kiirendatud korras vaja nii perestroikat kui ka glasnostit.
Ja veel, parafraseerides Coleen Rowley soovitust tulevastele Indrek Sirkidele: rääkige jätkuvalt ajakirjandusega, sest avalik arvamus ja ajakirjanikud on teie kõige efektiivsem kaitse isegi siis, kui koputajate kaitse seadus (whistleblower protection act) kunagi vastu võetakse.
|
Uudised
VE: Tallo, Ivar – politoloog
(04.06.2003)
IVAR TALLO: Koputajate kaitseks!
Politoloog Ivar Tallo arvab, et Eestis on hädasti vaja oma koputajate kaitse seadust, kuid seniks soovitab ta tulevastel Indrek Sirkidel jätkuvalt rääkida ajakirjandusega, sest avalik arvamus ja ajakirjanikud on efektiivseim kaitse.
Viimastel nädalatel Eesti avalikkuse ette jõudnud teated infolekete otsimisest ja lekitajate karistamisest on täie teravusega tõstatanud Eestis siiani läbi vaidlemata küsimuse meie ühiskonna tegelikust olemise vabadusest – formaalse, põhiseadusega tagatud ja avaliku teabe seadusega täpsustatud infovabaduse kõrval.
Kui vaba on Eesti ühiskond? Kas meie vabadus väljendub ainult õiguses ennast vabalt väljendada nendes valdkondades, kus meil on erakonna, ametkonna, valitsuse või ühiskonnana ühesugune arvamus, või laieneb õigus oma arvamust avaldada ka väljapoole mõne arvamusliidri mitteametlikult väljendatud seisukohtadest?
Eesti pole nendes otsingutes üksinda. Tänu ühiskonna kiirele arengule oleme vähemalt selles küsimuses hakanud lähenema lausa Ameerika ühiskonnale, kus koputajate kaitsest on räägitud juba viimased 15 aastat.
Ajakiri Time valib igal aastal niinimetatud aasta inimese, kelleks eelmisel aastal said korraga kolm naist – Cynthia Cooper, Coleen Rowley and Sherron Watkins. Nende ühisnimetajaks võib öelda sõna “koputaja”, sest omal moel olid need kolm naist väga kõrgel positsioonil, ei leppinud tavapärase asjade arenguga ja ütlesid selle välja mitte ainult oma asutuse sees, vaid ka väljaspool. Ja loomulikult, kõik kolm said oma käitumise eest karistada. Ja ennäe, neist said kangelased avalikkuse silmis!
Meie tänase teema kontekstis on eriti huvitav Coleen Rowley lugu, kes FBI juristina julges avalikult tolle asutuse peadirektori Robert Muelleri tähelepanu Föderaalses Juurdlusbüroos toimuvatele võimuliialdustele juhtida ja kes seda tehes läks vastuollu jõuorganisatsioonide ühe kirjutamata põhireegliga – mitte kunagi oma organisatsioonist halvasti rääkida. Sama tundub olevat juhtunud mõned päevad tagasi politseikomissar Indrek Sirguga ja see on lõpuks koputajate küsimuse toonud Eesti avalikku arutellu.
Koputaja dilemma
Koputajate dilemma on ütlemata hea mõtteharjutus omavaheliste käitumisreeglite läbivaidlemiseks. Kodanikena meeldib meile kõigile teada, mis toimub riigis ja mida riigi juhid meie poolt antud võimuga teevad. Tarbijana tahame me kõik teada, kas kaup, mida meile pakutakse, on ikka ohutu ja hea, nagu seda reklaamidelt lugeda, või peidab ettevõte tõde kusagil kontorisahtlites. Investorina tahame me kõik teada, kas ettevõte, mille aktsiatesse me kavatseme oma raha paigutada, on seda väärt, või on ettevõtte raamatupidamine arvude gümnastika tulemusena mõned miljardid kohustusi ära kaotanud, nagu see juhtus näiteks rahvusvaheliste majandusgigantide Enroni või WorldComiga (Cooperi ja Watkinsi lood).
Selline on avalikkuse huvi taust. Teisalt, me ei ole ainult osa avalikkusest või selle esindajad. Me oleme samal ajal asutuse või ettevõtte juhid ja töötajad, kes peavad hea seisma asutuse/ettevõtte hea maine eest, sest muidu ei saa asutus/ettevõte efektiivselt tegutseda. Me oleme ka inimesed, kellel on töökoht ja teenistus, millest me maksame oma majalaenusid, autoliisingut ning laste õppemakse. Igasugune selline paljastus võib meid ja meie heaolu konkreetsete indiviididena ohtu panna. Ma ei pea olema politseiameti peadirektor, et tunda inimeste suhtumise muutust politseisse, kui asutuses valitsevat olukorda lahkab mitte naabrimees saunalaval, vaid politseikomissar üleriigilise levikuga ajalehes. Kus on lubatu piirid või tähendab demokraatia vähemalt jutuvestmise tasandil kõikelubatavust?
Mõned head aastad tagasi, kui ameeriklased tulid OECD raamides eurooplastele rääkima, et ka Euroopas oleks vaja koputajate kaitseks seadusandlust arendada, saadeti rääkijad viisakalt pikale lainele. Euroopa pidavat töötama teisiti kui USA ja Kanada. Ma mäletan, et sai omalt poolt neid argumente toetatud väitega, et väikestes riikides on käitumise põhimõtetes natuke teistsugused valikud kui suurtes, USA-sarnastes riikides, kus ühes asutuses ebasoosingusse sattunud inimese võib viia teisele rannikule ja ta saab seal oma professionaalset karjääri jätkata. Et juba ainuüksi koputajate kaitse võimatuse tõttu pole väikeses riigis mõtet seda teemat käsitleda. Igaüks tunneb igaüht ja info levib sõltumata sellest, kas päevalehed sellest kirjutavad või mitte. Elu tõestab kahjuks vastupidist.
Vigade ja pettuste paljastajate kaitse seadus
Nüüd tundub, et Eestile on vaja oma koputajate kaitse seadust. Selle seaduseelnõu ettevalmistamise käigus saaks läbi vaielda vaidlemist vajavad küsimused avalikkuse huvi ja avaliku elu tegelaste eraelu kaitse vajadustest, aga ka sellest, kuidas peaks asutused ja ettevõtted reageerima enda kohta avaldatud andmete järel juhul, kui enamik töötajaid olemasolevaid fakte kas teisiti tõlgendab või üldse tõlgendada kardab ja, suu kinni, edasi teenida otsustab.
Riigikogu tegi 1997. aastal suhteliselt pretsedenditu sammu, kui ta seadusandjana võttis ohjad enda kätte ning pani täitevvõimule kohustuse välja töötada avaliku teabe seadus. Praegu võiks riigikogu tulla välja initsiatiiviga luua ühiskonna esindajate osavõtul vigade ja pettuste paljastajate kaitse seadus, mis annaks inimesele konkreetse seaduse kaitse olukorras, kus ta saab üle oma isiklikest ja ametkondlikest hirmudest ja püüab kodanikuna käitudes olemasolevat praktikat avalikkuse kaasabil muuta.
Seniks tuleb aga edu soovida ajakirjandusele, kes rahandusministri maksuvaidlusi või valitsuse liikmete halduskaristusi paljastades suudavad lugejani tuua rohkemat kui ametlikult sanktsioneeritud uudised. Momendist, kui “uus poliitika” peaks hakkama tähendama ametniku bürokraatlikku suukorvistamist ja vaikiva ajastu loomist, on meil kiirendatud korras vaja nii perestroikat kui ka glasnostit.
Ja veel, parafraseerides Coleen Rowley soovitust tulevastele Indrek Sirkidele: rääkige jätkuvalt ajakirjandusega, sest avalik arvamus ja ajakirjanikud on teie kõige efektiivsem kaitse isegi siis, kui koputajate kaitse seadus (whistleblower protection act) kunagi vastu võetakse.