Mis ei õnnestunud Ivan Julmal…
Lauri Vahtre, ajaloolane, 10.12.2004
Hakkasin kartma, et Päts ei saagi oma kõnega hakkama. Panin käed kokku ja ütlesin: «Oh, Jumal, ta ei saa rääkida!» Proua Päts vastas rahuliku häälega: «Ta hakkab ikka nii peale, kogeleb ja siis läheb.» Ja tõesti, see läks, kõne voolas ja mõjus nii, et saalipõrand peaaegu oleks lõhenenud maruaplauside ja jalatrampimiste all. ( ) Mulle oli see kõne esimene tõelise oraatori kõne, elav, ilmekas, teda oleks võinud kuulata lõpmatuseni. (Elfriede Lender 1904. aastast)
Kahekümnenda sajandi alguseks eestlaste eneseteadvus paljalt maarahva seisundiga enam ei leppinud. Maal olid tooniandjaiks endiselt küll mõisnikud, kuid talud olid valdavalt juba eestlaste käes, vallavalitsused nagunii, ja juba kippus rüütlimõisugi eestlaste valdusse minema.
Linnades seevastu püsis saksa võim, saksa keel ja saksa meel. Erandiks oli eesti-läti bloki võit 1902. aastal Valgas. Kuid näiteks Tartus ei õnnestunud Jaan Tõnissonil samal aastal isegi pingelise töö tulemusena sakslaste ülemvõimu murda.
Võiks muidugi küsida, miks oli vaja linnavolikogusid üldse vallutada, eriti veel rahvustunnuse alusel. Paraku oli see mõnes mõttes paratamatu.
Kõigepealt sakslaste suhtumine: põlisrahvast ei peetud põhimõtteliselt linnade juhtimiseks võimeliseks. Seejuures jättis nii Tartu, Tallinna kui teistegi linnade juhtimine tõsiselt soovida.
Sakslased ise seda ei taibanud, sest nende jaoks piirdus linn ajaloolise kesklinnaga, mis võis tõepoolest korras olla. Äärelinnad aga, kus elasid peamiselt eestlased, polnud muud kui räpased agulid. Raekojast seda ei märgatud.
Teiseks eestlaste endi vasttärganud uhkus. Pastlaid ega sõnnikutalguid ei poetiseeritud, vaid peeti kiiduväärseks, kui ärksamad ja läbilöögivõimelisemad inimesed linna siirdusid.
Esialgu tunti ennast linnas võõrana ja peeti valitsevat saksa õhkkonda loomulikuks – Eesti linnade ajalugu arvestades see nii oligi –, kuid varsti suhtumine muutus.
Kuni 19. sajandini kaitsesid saksa pürjelite võimu keskajast pärit seadused. Kuid siis hakkas keskaeg lõppema: linnamüürid lammutati, tsunftide ja gildide võim nõrgenes, tulid vabrikud ja raudtee. Kuid gildid, tsunftid ja mustpeade vennaskonnad toimisid siiski edasi, polnud mõeldavgi, et need kuidagi eestistuksid.
19. sajandi lõpukümnendeil algas venestusaeg. Selle ebameeldivaks küljeks oli vene keele pealesurumine, kuid leidus ka hea külg: kadusid mõned tõkked, mis seni olid põhimõtteliselt välistanud eestlaste tõusmise ühiskonna teatavatele tasanditele, nt linnavalitsustesse.
Seadus ütles, et linnavolikogu valimistel on hääl kõigil linna elanikel, kes vastavad teatavale hariduslikule või varanduslikule tsensusele.
Polnud mõeldav, et linnaeestlased suudaksid lühikese ajaga omandada kõrgema hariduse, kuid varandusliku tsensuse piir polnud kättesaamatu. Tuli olla kinnisvaraomanik, ja polnud oluline, kas see kinnisvara kujutab endast puust agulihoonet või kolmekordset kivimaja Raekoja platsil.
Linnade sakslastest juhid selles erilist ohtu ei näinud. Oma saksameelses ja -keelses maailmas ei pannud nad eestlasi õieti tähelegi, kui teenijatüdrukud ja voorimehed välja arvata, nood aga raekotta ei trüginud.
Häirivaid märke, jah, oli. Näiteks seesama piinlik lugu Valgas.
Või too tüütu Tõnisson, kes Tartu linnavolikogus mingi eesti opositsiooni moodustas ja oma lehes pea iga päev sakslaste linnavalitsust nuhtles, nii et tolm taga.
Kuid Tallinnas, kus valimised pidid toimuma 1904. aasta detsembris, näis saksa võim kindel olevat.
Võib-olla olekski olnud, kui poleks olnud üht meest – noort advokaati Konstantin Pätsi, kes oli hiljaaegu asutanud ajalehe «Teataja» ja selle toimetajaks hakanud.
Pätsi ümber koondus võrdlemisi radikaalsete haritlaste ring (nt Eesti «sotsialismi isa» Martna, Hans Pöögelmann ja Tammsaare), mõõdukalt vasakpoolset, kuid samas rahvuslikku suunda ajava «Teataja» populaarsus kasvas. Tallinnast hakkas aegamööda kujunema üks eesti kultuurielu keskusi (seni võis nii nimetada vaid Tartut ja Peterburi).
Vastavalt sellele hakkas Tallinnas tekkima omaette «eesti seltskond». See seltskond koosnes alguses vaid mõnest perekonnast, peamiselt Pätsidest ja Lenderitest. Voldemar Lender oli Peterburi ülikooli haridusega insener, kes töötas Dvigatelis; tema abikaasa Elfriede Lender aga asutas hiljem kuulsa Lenderi erakooli.
Olid veel advokaadid Jaan Teemant, Ferdinand Karlson ja Mihkel Pung (hilisem Eesti Panga president ja Pätsi õemees), saksa keele õpetaja Nikolai Kann jt. Enamik neist meestest oli õppinud Peterburis ja sõbrunenud Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis. Nüüd hakkasid nad koos oma abikaasade ja sõpradega formeerima tulevase pealinna eliiti selle sõna parimas tähenduses.
1904. aasta valimised olid Tallinna kujunevale eestlusele ühtaegu nii eksamiks kui arengutõukeks. Pätsi positsioon ajalehe toimetajana tekitas talle palju sidemeid, iga Tallinna asunud eestlane «võeti arvele», otsiti üles ja püüti teda enda poole tõmmata. Sest oli ju palju ka selliseid, kes sakslaste ülemvõimuga leppisid või keda need as-jad ei huvitanud.
Äärelinnu käidi lausa maja-majalt läbi, agiteerides lähenevatel valimistel eesti-vene bloki poolt hääletama. Tohutu töö tegi ära majaperemees Ihermann.
Sest nimeliselt oli tegemist mitte eesti, vaid eesti-vene valimisliiduga. Seegi oli ilmselt Pätsi idee. Tema ema oli venelanna, ta oli õigeusklik ja ta oli advokaadiabina töötanud Jaan Poska juures.
Poska kogu oma suure perekonnaga oli juba üsnagi venestunud ja kuulus Tallinna n-ö vene seltskonda. Kuid ta polnud kaugeltki antirahvuslane ja kujutas endast ideaalset vahemeest, et tõmmata Tallinna vene valijad sakslaste tiiva alt eesti poolele. Selleks kutsuti valimisnimekirja mõned tuntumad vene tegelased.
Toetajaskonna suurendamiseks kasutati ka sellist nippi: eestlastest kinnisvaraomanikud müüsid fiktiivselt osa oma varast mõnele tuttavale eestlasele, kes seeläbi hääleõiguse omandas. Palju käidi niimoodi Peterburist Tallinnas häält andmas. Võib vaid kujutleda, millist vastastikust usaldust sellised tehingud nõudsid.
Valijate ja poolehoidjate arv kasvas. Juba ei mahtunud «aktiivi» koosolekud ära ei Pätside ega Lenderite korterisse, vaid selleks tuli üürida suurem saal, milleks eestlastesse hästi suhtuva kuberner Bellegarde kaasabil ka alati luba saadi.
Need koosolekud olid tüüpilised üksteise leidmise üritused, mis kuuluvad lahutamatult iga eduka liikumise algfaasi juurde (vrd I üldlaulupidu).
Valimised toimusid 9.–16. detsembrini ja kui valimiskastid suleti, siis ei teadnud veel keegi, et neis sisaldub eestlaste võit. Kummatigi nii see oli: eesti-vene blokk oli saanud 44 kohta (neist nime järgi otsustades viis venelast), sakslased 20.
Nüüd kerkis küsimus, kes saab linnapeaks. Kõige enam sooviti sel kohal näha Pätsi, kuid viimane ei tahtnud loobuda «Teataja» toimetamisest, pidades seda perspektiivis olulisemaks.
Siis prooviti Jaan Poskale auku pähe rääkida, kuid temagi eelistas jääda oma endise töö juurde. Lõpuks jõuti kubermangu talurahvakomisari Erast Hiatsintovini, kes andiski nõusoleku. Jaan Tõnisson pidas seda väga pahaks ja süüdistas Pätsi venelaste ees lömitamises.
Eestimaa rüütelkonna peamees parun Dellingshausen oli hoopis teisel arvamisel, märkides hämmeldunult, et sellist poliitilist tarkust ja kaugelenägemist ei oleks ta eestlastest osanud oodata.
Niisiis, Hiatsintov. Tema abiks (esimeseks linnanõunikuks) ja tegelikuks linnapeaks sai ikkagi Päts, teiseks linnanõunikuks Voldemar Lender. Linnasekretäriks sai Mihkel Pung.
1905. aasta revolutsioonisündmuste tõttu linnavalitsus lagunes ja moodustati 1906. aastal sisuliselt uuesti. Hiatsintov lahkus, linnapeaks valiti Ferdinand Karlson (kes on muuseas «Tuljaku» sõnade autor), kuid kuberner ei kinnitanud teda põhjusel, et kubernerile esimest visiiti tehes oli joviaalne Karlson talle esimesena kätt pakkunud. Seejärel andis lõpuks oma nõusoleku Voldemar Lender, kellest saigi Tallinna esimene eestlasest linnapea.
Uudised
VE: Tallinna võtmine
Lauri Vahtre, ajaloolane, 10.12.2004
Kahekümnenda sajandi alguseks eestlaste eneseteadvus paljalt maarahva seisundiga enam ei leppinud. Maal olid tooniandjaiks endiselt küll mõisnikud, kuid talud olid valdavalt juba eestlaste käes, vallavalitsused nagunii, ja juba kippus rüütlimõisugi eestlaste valdusse minema.
Linnades seevastu püsis saksa võim, saksa keel ja saksa meel. Erandiks oli eesti-läti bloki võit 1902. aastal Valgas. Kuid näiteks Tartus ei õnnestunud Jaan Tõnissonil samal aastal isegi pingelise töö tulemusena sakslaste ülemvõimu murda.
Võiks muidugi küsida, miks oli vaja linnavolikogusid üldse vallutada, eriti veel rahvustunnuse alusel. Paraku oli see mõnes mõttes paratamatu.
Kõigepealt sakslaste suhtumine: põlisrahvast ei peetud põhimõtteliselt linnade juhtimiseks võimeliseks. Seejuures jättis nii Tartu, Tallinna kui teistegi linnade juhtimine tõsiselt soovida.
Sakslased ise seda ei taibanud, sest nende jaoks piirdus linn ajaloolise kesklinnaga, mis võis tõepoolest korras olla. Äärelinnad aga, kus elasid peamiselt eestlased, polnud muud kui räpased agulid. Raekojast seda ei märgatud.
Teiseks eestlaste endi vasttärganud uhkus. Pastlaid ega sõnnikutalguid ei poetiseeritud, vaid peeti kiiduväärseks, kui ärksamad ja läbilöögivõimelisemad inimesed linna siirdusid.
Esialgu tunti ennast linnas võõrana ja peeti valitsevat saksa õhkkonda loomulikuks – Eesti linnade ajalugu arvestades see nii oligi –, kuid varsti suhtumine muutus.
Kuni 19. sajandini kaitsesid saksa pürjelite võimu keskajast pärit seadused. Kuid siis hakkas keskaeg lõppema: linnamüürid lammutati, tsunftide ja gildide võim nõrgenes, tulid vabrikud ja raudtee. Kuid gildid, tsunftid ja mustpeade vennaskonnad toimisid siiski edasi, polnud mõeldavgi, et need kuidagi eestistuksid.
19. sajandi lõpukümnendeil algas venestusaeg. Selle ebameeldivaks küljeks oli vene keele pealesurumine, kuid leidus ka hea külg: kadusid mõned tõkked, mis seni olid põhimõtteliselt välistanud eestlaste tõusmise ühiskonna teatavatele tasanditele, nt linnavalitsustesse.
Seadus ütles, et linnavolikogu valimistel on hääl kõigil linna elanikel, kes vastavad teatavale hariduslikule või varanduslikule tsensusele.
Polnud mõeldav, et linnaeestlased suudaksid lühikese ajaga omandada kõrgema hariduse, kuid varandusliku tsensuse piir polnud kättesaamatu. Tuli olla kinnisvaraomanik, ja polnud oluline, kas see kinnisvara kujutab endast puust agulihoonet või kolmekordset kivimaja Raekoja platsil.
Linnade sakslastest juhid selles erilist ohtu ei näinud. Oma saksameelses ja -keelses maailmas ei pannud nad eestlasi õieti tähelegi, kui teenijatüdrukud ja voorimehed välja arvata, nood aga raekotta ei trüginud.
Häirivaid märke, jah, oli. Näiteks seesama piinlik lugu Valgas.
Või too tüütu Tõnisson, kes Tartu linnavolikogus mingi eesti opositsiooni moodustas ja oma lehes pea iga päev sakslaste linnavalitsust nuhtles, nii et tolm taga.
Kuid Tallinnas, kus valimised pidid toimuma 1904. aasta detsembris, näis saksa võim kindel olevat.
Võib-olla olekski olnud, kui poleks olnud üht meest – noort advokaati Konstantin Pätsi, kes oli hiljaaegu asutanud ajalehe «Teataja» ja selle toimetajaks hakanud.
Pätsi ümber koondus võrdlemisi radikaalsete haritlaste ring (nt Eesti «sotsialismi isa» Martna, Hans Pöögelmann ja Tammsaare), mõõdukalt vasakpoolset, kuid samas rahvuslikku suunda ajava «Teataja» populaarsus kasvas. Tallinnast hakkas aegamööda kujunema üks eesti kultuurielu keskusi (seni võis nii nimetada vaid Tartut ja Peterburi).
Vastavalt sellele hakkas Tallinnas tekkima omaette «eesti seltskond». See seltskond koosnes alguses vaid mõnest perekonnast, peamiselt Pätsidest ja Lenderitest. Voldemar Lender oli Peterburi ülikooli haridusega insener, kes töötas Dvigatelis; tema abikaasa Elfriede Lender aga asutas hiljem kuulsa Lenderi erakooli.
Olid veel advokaadid Jaan Teemant, Ferdinand Karlson ja Mihkel Pung (hilisem Eesti Panga president ja Pätsi õemees), saksa keele õpetaja Nikolai Kann jt. Enamik neist meestest oli õppinud Peterburis ja sõbrunenud Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis. Nüüd hakkasid nad koos oma abikaasade ja sõpradega formeerima tulevase pealinna eliiti selle sõna parimas tähenduses.
1904. aasta valimised olid Tallinna kujunevale eestlusele ühtaegu nii eksamiks kui arengutõukeks. Pätsi positsioon ajalehe toimetajana tekitas talle palju sidemeid, iga Tallinna asunud eestlane «võeti arvele», otsiti üles ja püüti teda enda poole tõmmata. Sest oli ju palju ka selliseid, kes sakslaste ülemvõimuga leppisid või keda need as-jad ei huvitanud.
Äärelinnu käidi lausa maja-majalt läbi, agiteerides lähenevatel valimistel eesti-vene bloki poolt hääletama. Tohutu töö tegi ära majaperemees Ihermann.
Sest nimeliselt oli tegemist mitte eesti, vaid eesti-vene valimisliiduga. Seegi oli ilmselt Pätsi idee. Tema ema oli venelanna, ta oli õigeusklik ja ta oli advokaadiabina töötanud Jaan Poska juures.
Poska kogu oma suure perekonnaga oli juba üsnagi venestunud ja kuulus Tallinna n-ö vene seltskonda. Kuid ta polnud kaugeltki antirahvuslane ja kujutas endast ideaalset vahemeest, et tõmmata Tallinna vene valijad sakslaste tiiva alt eesti poolele. Selleks kutsuti valimisnimekirja mõned tuntumad vene tegelased.
Toetajaskonna suurendamiseks kasutati ka sellist nippi: eestlastest kinnisvaraomanikud müüsid fiktiivselt osa oma varast mõnele tuttavale eestlasele, kes seeläbi hääleõiguse omandas. Palju käidi niimoodi Peterburist Tallinnas häält andmas. Võib vaid kujutleda, millist vastastikust usaldust sellised tehingud nõudsid.
Valijate ja poolehoidjate arv kasvas. Juba ei mahtunud «aktiivi» koosolekud ära ei Pätside ega Lenderite korterisse, vaid selleks tuli üürida suurem saal, milleks eestlastesse hästi suhtuva kuberner Bellegarde kaasabil ka alati luba saadi.
Need koosolekud olid tüüpilised üksteise leidmise üritused, mis kuuluvad lahutamatult iga eduka liikumise algfaasi juurde (vrd I üldlaulupidu).
Valimised toimusid 9.–16. detsembrini ja kui valimiskastid suleti, siis ei teadnud veel keegi, et neis sisaldub eestlaste võit. Kummatigi nii see oli: eesti-vene blokk oli saanud 44 kohta (neist nime järgi otsustades viis venelast), sakslased 20.
Nüüd kerkis küsimus, kes saab linnapeaks. Kõige enam sooviti sel kohal näha Pätsi, kuid viimane ei tahtnud loobuda «Teataja» toimetamisest, pidades seda perspektiivis olulisemaks.
Siis prooviti Jaan Poskale auku pähe rääkida, kuid temagi eelistas jääda oma endise töö juurde. Lõpuks jõuti kubermangu talurahvakomisari Erast Hiatsintovini, kes andiski nõusoleku. Jaan Tõnisson pidas seda väga pahaks ja süüdistas Pätsi venelaste ees lömitamises.
Eestimaa rüütelkonna peamees parun Dellingshausen oli hoopis teisel arvamisel, märkides hämmeldunult, et sellist poliitilist tarkust ja kaugelenägemist ei oleks ta eestlastest osanud oodata.
Niisiis, Hiatsintov. Tema abiks (esimeseks linnanõunikuks) ja tegelikuks linnapeaks sai ikkagi Päts, teiseks linnanõunikuks Voldemar Lender. Linnasekretäriks sai Mihkel Pung.
1905. aasta revolutsioonisündmuste tõttu linnavalitsus lagunes ja moodustati 1906. aastal sisuliselt uuesti. Hiatsintov lahkus, linnapeaks valiti Ferdinand Karlson (kes on muuseas «Tuljaku» sõnade autor), kuid kuberner ei kinnitanud teda põhjusel, et kubernerile esimest visiiti tehes oli joviaalne Karlson talle esimesena kätt pakkunud. Seejärel andis lõpuks oma nõusoleku Voldemar Lender, kellest saigi Tallinna esimene eestlasest linnapea.