Mulle aitab!
 Elvi Zeiger, linnahalli režissöör aastail 1981–2003
Mulle ei ole see ilmekas väljend, mida valimiste propagandas kasutas uus peaminister Juhan Parts, eriti meeldinud, kuid nüüd olen seda sunnitud ise kasutama.
Mulle aitab! Pean kohe vabandama, kui lugu liiga emotsionaalne saab, sest süda on täis linnaisade toimetamistest, askeldamistest, vassimisest ja valetamisest… Asi puudutab linnahalli, mis on meie linnapilti ja kultuuriellu üle 20 aasta juurdunud, sama kaua olnud töökohaks ka mulle.
Viimastel aastatel on mitmedki linnaisad leidnud, et linnahalli ei ole enam vaja, selle võib kanda maha, tema töö on tehtud seoses suurhalli valmimisega. Edaspidi toimuvat ainult seal kõik paremad kontserdid, etendused ja efektsemad sportlikud vaatemängud.
Aeg on aga näidanud, et päris nii see siiski ei läinud. Suurhall on eelkõige spordisaal, mida saab kasutada ka muudeks üritusteks, tõsi küll, lõivu tuleb maksta publiku heaolu, heli kvaliteedi jm arvel. Linnahalli kontserdisaal ehitati aga just nimelt kontserdisaaliks, ta on unikaalne ehitus, mis saanud rahvusvahelise preemia. Ja nüüd ütleb taas üks linnaisa, et selle “võib kasvõi tükkideks võtta ja mujale ümber kolida või vajadusel lammutada”. Terve mõistus tõrgub uskumast!
Jah, me teame, et raha on vähe ja seda on pagana raske ausalt teenida. Kas tõesti on linna rahakotti võimalik täita ainult hoonete mahamüümisega (pagan teab kellele ja mis raha eest), ja kui see raha on ka ära kulutatud, mis edasi?
Linnahallis nagu suurhalliski ei ole igal nädalavahetusel kontserti või etendust, sest meil ei ole nii palju maksujõulist publikut, kes suudaks nii tihti üritustel käia. Aga 15 saalitäit külastajaid hiljutistel “Heliseva muusika” etendustel on vapustav näitaja! Ei saa öelda, et linnahall istub jõude sellest ajast, kui suurhall avati, vastupidi – kontsertide ja etenduste arv on meil isegi mõnevõrra suurem. Ühtki kontserti või etendust ei saa sundida sobimatusse ruumi, korraldaja valib koha, kus see on paremini kuuldav ja nähtav. On tore, et Tallinnas on valikuvõimalusi.
Millegipärast tundub, et linnahall on lihtsalt pinnuks silmas suurhalli peremeestele, kes näeksid heameelega, et kõik etendused ja kontserdid toimuksid ainult seal.
|
Uudised
VE: Tallinna Linnahall
28.04.2003)
Mulle ei ole see ilmekas väljend, mida valimiste propagandas kasutas uus peaminister Juhan Parts, eriti meeldinud, kuid nüüd olen seda sunnitud ise kasutama.
Mulle aitab! Pean kohe vabandama, kui lugu liiga emotsionaalne saab, sest süda on täis linnaisade toimetamistest, askeldamistest, vassimisest ja valetamisest… Asi puudutab linnahalli, mis on meie linnapilti ja kultuuriellu üle 20 aasta juurdunud, sama kaua olnud töökohaks ka mulle.
Viimastel aastatel on mitmedki linnaisad leidnud, et linnahalli ei ole enam vaja, selle võib kanda maha, tema töö on tehtud seoses suurhalli valmimisega. Edaspidi toimuvat ainult seal kõik paremad kontserdid, etendused ja efektsemad sportlikud vaatemängud.
Aeg on aga näidanud, et päris nii see siiski ei läinud. Suurhall on eelkõige spordisaal, mida saab kasutada ka muudeks üritusteks, tõsi küll, lõivu tuleb maksta publiku heaolu, heli kvaliteedi jm arvel. Linnahalli kontserdisaal ehitati aga just nimelt kontserdisaaliks, ta on unikaalne ehitus, mis saanud rahvusvahelise preemia. Ja nüüd ütleb taas üks linnaisa, et selle “võib kasvõi tükkideks võtta ja mujale ümber kolida või vajadusel lammutada”. Terve mõistus tõrgub uskumast!
Jah, me teame, et raha on vähe ja seda on pagana raske ausalt teenida. Kas tõesti on linna rahakotti võimalik täita ainult hoonete mahamüümisega (pagan teab kellele ja mis raha eest), ja kui see raha on ka ära kulutatud, mis edasi?
Linnahallis nagu suurhalliski ei ole igal nädalavahetusel kontserti või etendust, sest meil ei ole nii palju maksujõulist publikut, kes suudaks nii tihti üritustel käia. Aga 15 saalitäit külastajaid hiljutistel “Heliseva muusika” etendustel on vapustav näitaja! Ei saa öelda, et linnahall istub jõude sellest ajast, kui suurhall avati, vastupidi – kontsertide ja etenduste arv on meil isegi mõnevõrra suurem. Ühtki kontserti või etendust ei saa sundida sobimatusse ruumi, korraldaja valib koha, kus see on paremini kuuldav ja nähtav. On tore, et Tallinnas on valikuvõimalusi.
Millegipärast tundub, et linnahall on lihtsalt pinnuks silmas suurhalli peremeestele, kes näeksid heameelega, et kõik etendused ja kontserdid toimuksid ainult seal.