Koorem koobaltit tõukas allilma avalikult lahinguid pidama
Kolmapäev 07.05.2003
Hüppasin püsti ja nägin – üks mees jooksis teisele järele. Tagaajajal oli püstol, ta tulistas kogu aeg. Siis põgeneja kukkus, siilisoengus ja valges dressis laskja keeras selja, ta juurde kihutas väikebuss ja nad kadusid.
Ari-Pekka ja Michael seisid Pärnu maanteel nn kellu-kutsekooli ühiselamu kolmanda korruse aknal. Õigemini sööstsid nad aknale kohe, kui kõlas esimene lask. Poisid olid 18-aastased ehituseriala vahetusõpilased Soomest.
Vaevalt adusid nad aknal seistes, et olid tunnistajateks kuritegeliku maailma seni kõige jõhkramale arveteklaarimisele Tallinnas, mis andis stardipaugu ohvriterohkele allilmasõjale kogu Eestis.
«Meil on teile kingitus.»
Oli 8. mai 1993. Huvitav aeg. Meeste juuksurites oli enim tellitud soeng «Karre», lühike nurklik siilipea, hind 25 krooni. Moeröögatus oli Kappa dress ja Reeboki toss. Kumme vilistasid esimesed bemarid ja mersud ning jumalateks nimetati nahktagides mehi, kel käe otsas rippusid kilosed mobiiltelefonid. Oli metalliäri aeg.
Neste bensiinijaam Järvel oli selle moodsa aja tuiksoon. Esimene Lääne firma tankla, kus autot jootsid privilegeeritud ja kus tankimise kõrval käis kõrvaline melu – pidevad ärikohtumised, sest sinna oli neid moodne määrata. Neste oli ööpäevaringne parool, sealses tankla kohvikus pakuti pirukat ja kohvi 24 tundi.
Tol ilusal kevadõhtul, kui lähedalasuva Järve metsaalune juba rohetas, toimuski seal järjekordne kohtumine. Kohtujateks olid Eestis toona ühe mõjuvõimsama, Permi grupeeringu kaks juhtfiguuri – Vjatsheslav Platonov (39) alias Slava Permski ja Vladimir Baskov (42). Viimane oli kaasa võtnud ka Peterburist külla sõitnud sõbra Sergei Birjukovi (45). Istuti kohvikus, joodi teed, räägiti juttu.
Kell 22.20 väljusid mehed kohvikust ja jalutasid tankla parklasse pargitud Mercedese poole, kui nende selja taga peatus bordoopunane Dodge RAMi väikebuss. Selle tagauksed lükati lahti, üks mees hüppas automaadiga välja ning karjus: «Teile, pederastid, on meil üks kingitus!»
Baskov sai automaadivalangust kuus kuuli selga ja suri silmapilkselt. Automaatur aga polnud üksi, püstolilasud kukutasid asfaldile Birjukovi, arstid võtsid ta seljast ja jalast kaks kuuli välja. Platonov pidas samal ajal võidujooksu veel ühe laskjaga, mida Soome vahetusõpilased ka pealt nägid.
Haavatud Platonov jäi ellu, ent ta kadus Venemaale. Birjukovi viisid permikad ruttu Mustamäe haiglast Peterburi. Baskovi tinakirst tõsteti aga 12. mail Tallinnas An-24 erilennukisse, mis õhku tõustes võttis suuna Pihkvale.
Kaks sõdurit kadunud
Miks puhkes Nestes allilmasõda, mida on nimetatud eestlaste-venelaste kodusõjaks või Linnuvabriku (Tallinna-lähedase koha järgi, kust pärines eestlaste allilma tuumik) ja Permi (linn Venemaal, kust 1980ndate lõpus tulid Tallinna kuritegeliku taustaga sportlased) grupeeringu verepulmaks?
Põhjus oli metalliäris ja ka metallisõjaks on 1993. aastat nimetatud.
Nestele eelnes aga üks koorem koobaltit. Nimelt ajasid Platonov ja Baskov metalliäri eestlasest ärimehe Sven Viidasega. Pikka aega toiminud äriskeem oli lihtne – permikad tõid Venemaalt metallikoorma Eestisse, Viidas korraldas selle müügi ja kasum jagati. Kõik toimis.
Kaks-kolm nädalat enne Nestet äri aga järsku katkes. Teadjad inimesed oskavad rääkida, et kui permikad olid Viidasele toonud järjekordse koobaltikoorma, lavastasid nad selle varguse ja hakkasid eestlaselt nõudma 150 000 USA dollarit. «Alusetult,» räägib mitme politseiniku versioon.
Viidas suutis pettuse paljastada ja keeldus maksmisest, ometi muutus permikate käitumine üha vägivaldsemaks ja olevat tipnenud peksmise ja tapmisähvardusega. Kuigi – pajatusi on selle kõige kohta sama palju kui rääkijaid.
Kindel on aga, et aprilli lõpus kolisid Viidase majja elama Kaitseliidu Pärnu maleva mitu relvastatud liiget. Valvama ärimehe elu.
Kui Permi taustaga Aleksei Jelushkin ja Igor Afvisov 6. mail oma Toyotast Viidase koduõel välja astusid ja valjuhäälselt Sveni nõudsid, siis… Hiljem ei ole neid enam keegi näinud.
Aastaid hiljem meenutas Viidase maja valvet korraldanud Pärnu Kaitseliidu toonane juht Margus Järve ülekuulamisel: «Mulle helistati ja öeldi, toimus rünnak ja kaks venelast võeti kinni. Minu käest küsiti, mida teha, soovitasin, et viigu Venemaale tagasi. Sellega lugu minu jaoks lõppes.» Kes helistas, pole uurija ülekuulamisel aga täpsustanud.
Viidas ise puhkas samal ajal perega Hispaanias. Kui ta 21. jaanuaril 1997. aastal üle kuulati, kinnitas Viidas, et tema maja tõesti valvati, kuid mingist intsidendist pole ta kuulnudki ja Margus Järve nimi ei ütle talle midagi. Tulistamisest Neste tanklas teadis ta aga üldse «vaid ajakirjanduse» kaudu.
Ühiskassa taandus tülist
Viidase sõnul korraldas ta kaitset Toivo Tamm, eestlaste allilma toonane kroonimata liider, kelle nõusolekul otsustatigi konflikt permikatega lahendada just nii, nagu see kümme aastat tagasi Neste juures juhtus.
Üks eestlastest helistas Slava Permskile ja määras kohtumise, et kõik probleemid ühe korraga siluda – nii 150 000-dollariline võlg kui ka kahe permika kadumine, sest Platonov ja Baskov teadsid hästi, kust nende sõdurid tagasi ei tulnud. Kell 22.22 kutsuti aga Nestesse juba politsei, sest automaat ja kolm püstolit olid kõnelenud.
On inimesi, kes teavad, et pärast 1993. aasta 8. maid sõitis Eestisse tulistamislugu uurima 50 meest Permist ja 35 Solikamskist.
Kaks bussitäit võõraid kurjategijaid tundub siiski liialdus olevat. Küll aga peatasid politseinikud 12. mai öösel Sõpruse puiesteel sõiduauto, milles istus kaks Permist pärit noormeest. Autos oli granaadist ja trotüülist meisterdatud põrgumasin. Kellele, ei saadudki teada.
Lisaks nn lihtsõduritele saabus Eestisse Venemaalt autoriteetne «seaduslik varas», kes kohtus eestlaste ja permikatega, tunnistas viimased sõjas süüdi olevateks ja sõitis tagasi.
See seletab ka, miks Eesti allilma ühiskassa ja selle liidriks peetav Nikolai Tarankov vaatasid puhkenud sõda otsekui teise rõdu loožist pealt.
Rasmus Kagge, Toomas Sildamuudised@postimees.ee
XXX
Tõde ärge otsige vanast uurimistoimikust
Kolmapäev 07.05.2003
Neste bensiinijaama tulistamisloo uurimistoimik on kui 205 lehekülge vastukäivaid märkmeid, mida lapates võib aimata uurijate soovi tõeni jõuda, kuid tõde ennast sealt ei leia.
Relvaekspert, kes ladus 35 padrunikesta enda ette lauale rivvi nagu tinasõdurid, oli kindel, et tulistati neljast relvast: kolmest püstolist ja ühest automaadist. Ainult filmides jooksevad inimesed, ühes käes automaat ja teises püstol, ning tabavad seejuures ka märki.
Päriselt nii ei juhtu. Ka soome õpilased, kes laskuderagina peale Pärnu maantee koolimaja ühiselamutubades kardinaid paotasid, nägid, kuidas tänaval ajas keegi kedagi taga ja tulistas põgenikku ühest püstolist.
Seega – ekspert ütles uurijatele, et Neste tankla juures tulistas neli inimest.
Kriminaalpolitseinikud rääkisid siis sageli järjest uutest nimedest: Kalev Kurg, Toivo Tamm, Allar Kadde, Daniel Mäng, Andre Piispea…
Peagi olid need vaid nimed tagaotsimisteadetes või hauakividel. Kurg askeldas USAs, Prantsuse võõrleegioni kogemusega Kadde istus pangaröövlina Rootsi vanglas ja Tamm jätkas 1993. aasta allilmasõja ohvrite nimekirja.
Kolm aastat seisis toimik seifis, kuni 1997. aasta alguseks oli nn Neste tulistamine muutunud kaugeks ja hämaraks ajalooks. Politsei peadirektor oli siis Ain Seppik, statistikat uurides nägi ta märke kuritegevuse stabiliseerumisest.
Märtsi lõpus 1997 võis Kalev Kurg kellegagi politseist kokku leppida: kui ta ise uurija ette ilmub, siis pääseb eeluurimisvanglast. Nii oletatakse.
Igatahes läks Kurg advokaadiga ülekuulamisele ning võttis omaks, et tema ja Allar Kadde kohtusid 8. mail 1993 Daniel Mängi ja Andre Piispeaga ja sõitsid nende väikebussiga Neste tankla parklasse. Kurg-Kadde läksid poodi, Mäng-Piispea jäid bussi juurde. Kui Kurg-Kadde poest väljusid, nägid nad, kuidas Mäng-Piispea tulistavad, Piispeal oli Kalashnikovi automaat. Siis sõitsid nad kõik Nestest minema ja Mäng-Piispea ei seletanud, mis toimus.
«Nüüd, kus Piispea ja Mäng on surnud, tulin ma vabatahtlikult politseisse, et anda ütlusi toimunu kohta Neste bensiinijaamas,» lõpetas Kurg tunnistuse.
Oktoobris 1996 oli Piispea visanud kolm peotäit mulda järele Mängile ja detsembris 1996 mängis leinamuusika talle endale.
7. juulil 1997 kordas Kure juttu ka Allar Kadde, keda Eesti politsei küsitles Rootsi kolleegide vahendusel Norrtälje parandusasutuses. Lisaks rääkis Kadde, kuidas paar päeva pärast Neste tulistamislugu «Piispea ja Mäng hoiatasid ja ähvardasid teda, juhul kui ta peaks lobisema».
Uurija õmbles toimikusse Mängi ja Piispea surmatunnistused ning klõbistas 14. novembril 1997 arvutisse: Kure ja Kadde ütluste alusel võib järeldada, et tapmise panid toime Piispea ja Mäng. «Kuna aga Piispea ja Mäng on surnud, siis kuulub menetlus kriminaalasjas 93040850 lõpetamisele,» saatis uurija toimiku arhiivi.
1999. aasta jaanuari lõpus jäi teel Oslost Tallinna kadunuks Allar Kadde, politsei arvab, et ta on tapetud.
Aga relvaeksperdi otsus, et Neste tanklas tulistati kolmest püstolist ja ühest automaadist?
«Kas keegi ei lasknud seal mitmest relvast korraga…» ebales üks toonastest politseijuhtidest ja tema jutt muutus kidakeelseks. «On sel enam üldse mingit tähtsust?» kogus ta end.
Homme möödub 1993. aasta 8. mai tulistamisloost kümme aastat. Aegumistähtaeg on täis.
Rasmus Kagge, Toomas Sildamuudised@postimees.ee
XXX
1993–1996: verine järelkaja tanklas kõlanud laskudele
Kolmapäev 07.05.2003
Kümne aasta eest Neste tanklas kõlanud automaadivalangu ja püstolilaskude kaja vaibus vaid paariks kuuks, kui eestlastest allilmamehed välismaale pagesid ja Permi rühmitus endale ihukaitsjad palkas. Mõlemad pooled kogusid jõudu, et siis alustada allilmasõda, mis vaibus alles 1997. aastaks.
22.08.1993 – Tallinnas Õismäe tee korterelamus tapetakse Toivo Tamm, eestlaste liider allilmas. Naabermajas elanud sõbrale videokassetti ära viima läinud Tammele tulistab kuuli pähe teda kodumaja trepikojas varitsenud mõrvar.
Tapja põgeneb maja pööningu kaudu kõrvaltrepikotta, mille ees ootab teda auto. Politsei jälitusversioon räägib, et mõrtsuka tellis Neste tulistamises haavata saanud Vjatsheslav Platonov, makstes tapjale kuni 3000 dollarit. Mõrv on avastamata. Allilmas räägitakse, et Tamme tappis palgamõrvar hüüdnimega Sohha.
26.08.1993 – Tallinnas Vabaduse väljakul Estonian Airi piletikassa juures prügikastis plahvatab kell 23 põrgumasin, kui sealsamas kõrval on Permi rühmituse kaks autoriteeti, Sergei Podshivalov ning Aleksandr Siirak, hüüdnimega Taivanets. Mõlemad saavad haavata, kuid pääsevad eluga.
Plahvatuse korraldamises on süüdi mõistetud eestlaste grupeeringusse kuulunud Robert Pohlak ja Janek Kukk. Kaitsepolitsei väitel organiseerisid plahvatuse aga kaks 1996. aastal tapetud eestlast – Daniel Mäng ja Andre Piispea.
02.09.1993 – Teel Tallinnast Rakverre kaovad Permi grupeeringu liidrid Vladimir Ziljajev ja Sergei Jagupov. Meeste röövi organiseerib eestlaste rühmitus, kasutades mitme toonase Läänemaa Jäägrikompanii liikme abi.
Permikad, keda eestlaste allilm kahtlustab Tamme tapja Sohha varjamises ja Venemaalt relvade Eestisse toomises, viiakse Robert Pohlaku ema elukohta Jõgevamaal, kus süüdistuskokkuvõtte järgi Andre Piispea tapab nad mõlemad kahe lasuga pähe.
Juhtumiga seoses sai 3000-kroonise trahvi Janek Kukk, kes rääkis uurijale, kuidas Daniel Mäng sundis teda peitma Ziljajevi ja Jagupovi laipu.
04.09.1993 – Laigulistes vormides mehed võtavad Lasnamäel autosse Permi grupeeringuga seotud ärimehe Pavel Kalmõkovi, kui ta oma lapse ja naisega läheb garaažist autot võtma. Mees tapetakse, enne aga küsitletakse teda ühe kadunud metallivaguni asjus.
Kalmõkovi ebaseadusliku vabadusevõtmise eest mõistetakse süüdi Läänemaa endise Jäägrikompanii pealik Asso Kommer. Kalmõkovi mõrvarid on tabamata.
24.04.1994 – Tallinnas Järveotsa teel, oma kodumaja liftis tapab palgamõrtsukas Permi grupeeringu liidri Aleksandr Siiraku alias Taivanetsi. Tapja oli teadlik, et Siirak sõitis rünnaku kartuses liftiga alati korruse võrra kõrgemale. Mõrv on avastamata.
Aja jooksul kasvas eestlaste-venelaste allilmasõda üle eestlaste omavaheliseks vaenutegevuseks.
10.06.1994 – Tallinnas Mustamäel tapab vastasmaja katusel varjunud snaiper eesti kurjategijatega seostatud Rain Võsandi, kes telefoni teel aknale kutsutakse. Väidetavalt pandi Võsandile süüks seda, et ta informeeris Permi kurjategijaid Tamme elukohast ja liikumisest.
12.10.1996 – Tallinnas Kadaka teel ühe bordelli uksel tapab mõrvar automaadist Daniel Mängi, kes oli viimased paar aastat töötanud Permi rühmituse endise autoriteedi heaks.
14.12.1996 – Tallinna kesklinnas Wimbledoni baaris laseb mõrvar kuuli pähe Andre Piispeale.
Rasmus Kagge, Toomas Sildamuudised@postimees.ee
XXX
Kommentaar: Politsei kartis surmaeskadroni
Kolmapäev 07.05.2003
Ain SeppikRiigikogu liige
Aastal 1993 tundus kohati, et politsei ja riigi jõud ei käi enam toimuvast üle. Kuritegelik maailm tundis, et vana riik on kadunud, uus pole veel täie jõuga tekkinud, ja arvas, et nüüd võib laiutada.
Organiseeritud kuritegevus, mis hakkas hiljemalt 1988. aastal Eestis pead tõstma, oli kümme aastat tagasi jalad maha saanud. Venemaalt tulnud kurjategijaid, kes alguses petsid turgudel sõrmkübaramänguga kergeusklikelt raha, olid kasvanud väikeettevõtjaid terroriseerivateks väljapressijateks ja mõned metalliga kaubitsejateks. Seegi oli verine äri.
Politseil aga ei olnud veel oskusi ja kogemusi, et uues olukorras leida tõsikindlaid tõendeid, millega organiseeritud kurjategijate vastu kohtusse minna.
Vastukaaluks hakkas ühiskonnas levima küllalt jõuliselt arvamus, et Permi kantpead tulebki maha lüüa. Oli tõsine oht, et mõned inimesed võivad valida vahendeid, mis on õigusemõistmisest kaugel.
Maailmast tuntud surmaeskadronid on ju paljudele teada. Nii kartsime meiegi, et tekib omavoli, mis on alguses rüütatud üllaste ideega, kuid lõpuks taandub see kõik tavaliseks kuritegevuseks.
Sügisel 1993 kuuliski ühiskond jäägritest, kellest osa olid sinisilmsed unistajad ja arvasid: vägivallale tuleb vastata vägivallaga.
Tallinnas Neste tankla juures toimunud tulistamine oli aga selgeks märgiks, et nüüd algab kuritegelikus maailmas julm ja pikk arveteklaarimine.
Paljud neist, kes tollaste tegude eest pidanuks kohtu ees vastust andma, kadusid ise salapärasel moel või leiti nemadki tapetuna.
Eks kohati arvati ka politseis, et ah, see on nende omavaheline klaarimine. Oli sellist küünilist suhtumist, oli. Tööd sai niigi tehtud hullupööra ja kella ei vaadanud keegi.
1993. aastast mäletan hästi lõpukuid, mida paljud tunnevad kui «Jõhvi verist sügist». Ida-Virumaal tulistasid kurjategijad automaatidest tänavaid puhtaks ning politseinikud läksid patrullima nagu rohelised mehikesed, seljas vanad ja rasked kaitsevärvi kuulivestid.
Ain Seppik töötas 1993. aastal uurimisameti peadirektori ja keskuurimisbüroo direktorina
Uudised
VE: taasiseseisvussõda
Koorem koobaltit tõukas allilma avalikult lahinguid pidama
Kolmapäev 07.05.2003
Hüppasin püsti ja nägin – üks mees jooksis teisele järele. Tagaajajal oli püstol, ta tulistas kogu aeg. Siis põgeneja kukkus, siilisoengus ja valges dressis laskja keeras selja, ta juurde kihutas väikebuss ja nad kadusid.
Ari-Pekka ja Michael seisid Pärnu maanteel nn kellu-kutsekooli ühiselamu kolmanda korruse aknal. Õigemini sööstsid nad aknale kohe, kui kõlas esimene lask. Poisid olid 18-aastased ehituseriala vahetusõpilased Soomest.
Vaevalt adusid nad aknal seistes, et olid tunnistajateks kuritegeliku maailma seni kõige jõhkramale arveteklaarimisele Tallinnas, mis andis stardipaugu ohvriterohkele allilmasõjale kogu Eestis.
«Meil on teile kingitus.»
Oli 8. mai 1993. Huvitav aeg. Meeste juuksurites oli enim tellitud soeng «Karre», lühike nurklik siilipea, hind 25 krooni. Moeröögatus oli Kappa dress ja Reeboki toss. Kumme vilistasid esimesed bemarid ja mersud ning jumalateks nimetati nahktagides mehi, kel käe otsas rippusid kilosed mobiiltelefonid. Oli metalliäri aeg.
Neste bensiinijaam Järvel oli selle moodsa aja tuiksoon. Esimene Lääne firma tankla, kus autot jootsid privilegeeritud ja kus tankimise kõrval käis kõrvaline melu – pidevad ärikohtumised, sest sinna oli neid moodne määrata. Neste oli ööpäevaringne parool, sealses tankla kohvikus pakuti pirukat ja kohvi 24 tundi.
Tol ilusal kevadõhtul, kui lähedalasuva Järve metsaalune juba rohetas, toimuski seal järjekordne kohtumine. Kohtujateks olid Eestis toona ühe mõjuvõimsama, Permi grupeeringu kaks juhtfiguuri – Vjatsheslav Platonov (39) alias Slava Permski ja Vladimir Baskov (42). Viimane oli kaasa võtnud ka Peterburist külla sõitnud sõbra Sergei Birjukovi (45). Istuti kohvikus, joodi teed, räägiti juttu.
Kell 22.20 väljusid mehed kohvikust ja jalutasid tankla parklasse pargitud Mercedese poole, kui nende selja taga peatus bordoopunane Dodge RAMi väikebuss. Selle tagauksed lükati lahti, üks mees hüppas automaadiga välja ning karjus: «Teile, pederastid, on meil üks kingitus!»
Baskov sai automaadivalangust kuus kuuli selga ja suri silmapilkselt. Automaatur aga polnud üksi, püstolilasud kukutasid asfaldile Birjukovi, arstid võtsid ta seljast ja jalast kaks kuuli välja. Platonov pidas samal ajal võidujooksu veel ühe laskjaga, mida Soome vahetusõpilased ka pealt nägid.
Haavatud Platonov jäi ellu, ent ta kadus Venemaale. Birjukovi viisid permikad ruttu Mustamäe haiglast Peterburi. Baskovi tinakirst tõsteti aga 12. mail Tallinnas An-24 erilennukisse, mis õhku tõustes võttis suuna Pihkvale.
Kaks sõdurit kadunud
Miks puhkes Nestes allilmasõda, mida on nimetatud eestlaste-venelaste kodusõjaks või Linnuvabriku (Tallinna-lähedase koha järgi, kust pärines eestlaste allilma tuumik) ja Permi (linn Venemaal, kust 1980ndate lõpus tulid Tallinna kuritegeliku taustaga sportlased) grupeeringu verepulmaks?
Põhjus oli metalliäris ja ka metallisõjaks on 1993. aastat nimetatud.
Nestele eelnes aga üks koorem koobaltit. Nimelt ajasid Platonov ja Baskov metalliäri eestlasest ärimehe Sven Viidasega. Pikka aega toiminud äriskeem oli lihtne – permikad tõid Venemaalt metallikoorma Eestisse, Viidas korraldas selle müügi ja kasum jagati. Kõik toimis.
Kaks-kolm nädalat enne Nestet äri aga järsku katkes. Teadjad inimesed oskavad rääkida, et kui permikad olid Viidasele toonud järjekordse koobaltikoorma, lavastasid nad selle varguse ja hakkasid eestlaselt nõudma 150 000 USA dollarit. «Alusetult,» räägib mitme politseiniku versioon.
Viidas suutis pettuse paljastada ja keeldus maksmisest, ometi muutus permikate käitumine üha vägivaldsemaks ja olevat tipnenud peksmise ja tapmisähvardusega. Kuigi – pajatusi on selle kõige kohta sama palju kui rääkijaid.
Kindel on aga, et aprilli lõpus kolisid Viidase majja elama Kaitseliidu Pärnu maleva mitu relvastatud liiget. Valvama ärimehe elu.
Kui Permi taustaga Aleksei Jelushkin ja Igor Afvisov 6. mail oma Toyotast Viidase koduõel välja astusid ja valjuhäälselt Sveni nõudsid, siis… Hiljem ei ole neid enam keegi näinud.
Aastaid hiljem meenutas Viidase maja valvet korraldanud Pärnu Kaitseliidu toonane juht Margus Järve ülekuulamisel: «Mulle helistati ja öeldi, toimus rünnak ja kaks venelast võeti kinni. Minu käest küsiti, mida teha, soovitasin, et viigu Venemaale tagasi. Sellega lugu minu jaoks lõppes.» Kes helistas, pole uurija ülekuulamisel aga täpsustanud.
Viidas ise puhkas samal ajal perega Hispaanias. Kui ta 21. jaanuaril 1997. aastal üle kuulati, kinnitas Viidas, et tema maja tõesti valvati, kuid mingist intsidendist pole ta kuulnudki ja Margus Järve nimi ei ütle talle midagi. Tulistamisest Neste tanklas teadis ta aga üldse «vaid ajakirjanduse» kaudu.
Ühiskassa taandus tülist
Viidase sõnul korraldas ta kaitset Toivo Tamm, eestlaste allilma toonane kroonimata liider, kelle nõusolekul otsustatigi konflikt permikatega lahendada just nii, nagu see kümme aastat tagasi Neste juures juhtus.
Üks eestlastest helistas Slava Permskile ja määras kohtumise, et kõik probleemid ühe korraga siluda – nii 150 000-dollariline võlg kui ka kahe permika kadumine, sest Platonov ja Baskov teadsid hästi, kust nende sõdurid tagasi ei tulnud. Kell 22.22 kutsuti aga Nestesse juba politsei, sest automaat ja kolm püstolit olid kõnelenud.
On inimesi, kes teavad, et pärast 1993. aasta 8. maid sõitis Eestisse tulistamislugu uurima 50 meest Permist ja 35 Solikamskist.
Kaks bussitäit võõraid kurjategijaid tundub siiski liialdus olevat. Küll aga peatasid politseinikud 12. mai öösel Sõpruse puiesteel sõiduauto, milles istus kaks Permist pärit noormeest. Autos oli granaadist ja trotüülist meisterdatud põrgumasin. Kellele, ei saadudki teada.
Lisaks nn lihtsõduritele saabus Eestisse Venemaalt autoriteetne «seaduslik varas», kes kohtus eestlaste ja permikatega, tunnistas viimased sõjas süüdi olevateks ja sõitis tagasi.
See seletab ka, miks Eesti allilma ühiskassa ja selle liidriks peetav Nikolai Tarankov vaatasid puhkenud sõda otsekui teise rõdu loožist pealt.
Rasmus Kagge, Toomas Sildamuudised@postimees.ee
XXX
Tõde ärge otsige vanast uurimistoimikust
Kolmapäev 07.05.2003
Neste bensiinijaama tulistamisloo uurimistoimik on kui 205 lehekülge vastukäivaid märkmeid, mida lapates võib aimata uurijate soovi tõeni jõuda, kuid tõde ennast sealt ei leia.
Relvaekspert, kes ladus 35 padrunikesta enda ette lauale rivvi nagu tinasõdurid, oli kindel, et tulistati neljast relvast: kolmest püstolist ja ühest automaadist. Ainult filmides jooksevad inimesed, ühes käes automaat ja teises püstol, ning tabavad seejuures ka märki.
Päriselt nii ei juhtu. Ka soome õpilased, kes laskuderagina peale Pärnu maantee koolimaja ühiselamutubades kardinaid paotasid, nägid, kuidas tänaval ajas keegi kedagi taga ja tulistas põgenikku ühest püstolist.
Seega – ekspert ütles uurijatele, et Neste tankla juures tulistas neli inimest.
Kriminaalpolitseinikud rääkisid siis sageli järjest uutest nimedest: Kalev Kurg, Toivo Tamm, Allar Kadde, Daniel Mäng, Andre Piispea…
Peagi olid need vaid nimed tagaotsimisteadetes või hauakividel. Kurg askeldas USAs, Prantsuse võõrleegioni kogemusega Kadde istus pangaröövlina Rootsi vanglas ja Tamm jätkas 1993. aasta allilmasõja ohvrite nimekirja.
Kolm aastat seisis toimik seifis, kuni 1997. aasta alguseks oli nn Neste tulistamine muutunud kaugeks ja hämaraks ajalooks. Politsei peadirektor oli siis Ain Seppik, statistikat uurides nägi ta märke kuritegevuse stabiliseerumisest.
Märtsi lõpus 1997 võis Kalev Kurg kellegagi politseist kokku leppida: kui ta ise uurija ette ilmub, siis pääseb eeluurimisvanglast. Nii oletatakse.
Igatahes läks Kurg advokaadiga ülekuulamisele ning võttis omaks, et tema ja Allar Kadde kohtusid 8. mail 1993 Daniel Mängi ja Andre Piispeaga ja sõitsid nende väikebussiga Neste tankla parklasse. Kurg-Kadde läksid poodi, Mäng-Piispea jäid bussi juurde. Kui Kurg-Kadde poest väljusid, nägid nad, kuidas Mäng-Piispea tulistavad, Piispeal oli Kalashnikovi automaat. Siis sõitsid nad kõik Nestest minema ja Mäng-Piispea ei seletanud, mis toimus.
«Nüüd, kus Piispea ja Mäng on surnud, tulin ma vabatahtlikult politseisse, et anda ütlusi toimunu kohta Neste bensiinijaamas,» lõpetas Kurg tunnistuse.
Oktoobris 1996 oli Piispea visanud kolm peotäit mulda järele Mängile ja detsembris 1996 mängis leinamuusika talle endale.
7. juulil 1997 kordas Kure juttu ka Allar Kadde, keda Eesti politsei küsitles Rootsi kolleegide vahendusel Norrtälje parandusasutuses. Lisaks rääkis Kadde, kuidas paar päeva pärast Neste tulistamislugu «Piispea ja Mäng hoiatasid ja ähvardasid teda, juhul kui ta peaks lobisema».
Uurija õmbles toimikusse Mängi ja Piispea surmatunnistused ning klõbistas 14. novembril 1997 arvutisse: Kure ja Kadde ütluste alusel võib järeldada, et tapmise panid toime Piispea ja Mäng. «Kuna aga Piispea ja Mäng on surnud, siis kuulub menetlus kriminaalasjas 93040850 lõpetamisele,» saatis uurija toimiku arhiivi.
1999. aasta jaanuari lõpus jäi teel Oslost Tallinna kadunuks Allar Kadde, politsei arvab, et ta on tapetud.
Aga relvaeksperdi otsus, et Neste tanklas tulistati kolmest püstolist ja ühest automaadist?
«Kas keegi ei lasknud seal mitmest relvast korraga…» ebales üks toonastest politseijuhtidest ja tema jutt muutus kidakeelseks. «On sel enam üldse mingit tähtsust?» kogus ta end.
Homme möödub 1993. aasta 8. mai tulistamisloost kümme aastat. Aegumistähtaeg on täis.
Rasmus Kagge, Toomas Sildamuudised@postimees.ee
XXX
1993–1996: verine järelkaja tanklas kõlanud laskudele
Kolmapäev 07.05.2003
Kümne aasta eest Neste tanklas kõlanud automaadivalangu ja püstolilaskude kaja vaibus vaid paariks kuuks, kui eestlastest allilmamehed välismaale pagesid ja Permi rühmitus endale ihukaitsjad palkas. Mõlemad pooled kogusid jõudu, et siis alustada allilmasõda, mis vaibus alles 1997. aastaks.
22.08.1993 – Tallinnas Õismäe tee korterelamus tapetakse Toivo Tamm, eestlaste liider allilmas. Naabermajas elanud sõbrale videokassetti ära viima läinud Tammele tulistab kuuli pähe teda kodumaja trepikojas varitsenud mõrvar.
Tapja põgeneb maja pööningu kaudu kõrvaltrepikotta, mille ees ootab teda auto. Politsei jälitusversioon räägib, et mõrtsuka tellis Neste tulistamises haavata saanud Vjatsheslav Platonov, makstes tapjale kuni 3000 dollarit. Mõrv on avastamata. Allilmas räägitakse, et Tamme tappis palgamõrvar hüüdnimega Sohha.
26.08.1993 – Tallinnas Vabaduse väljakul Estonian Airi piletikassa juures prügikastis plahvatab kell 23 põrgumasin, kui sealsamas kõrval on Permi rühmituse kaks autoriteeti, Sergei Podshivalov ning Aleksandr Siirak, hüüdnimega Taivanets. Mõlemad saavad haavata, kuid pääsevad eluga.
Plahvatuse korraldamises on süüdi mõistetud eestlaste grupeeringusse kuulunud Robert Pohlak ja Janek Kukk. Kaitsepolitsei väitel organiseerisid plahvatuse aga kaks 1996. aastal tapetud eestlast – Daniel Mäng ja Andre Piispea.
02.09.1993 – Teel Tallinnast Rakverre kaovad Permi grupeeringu liidrid Vladimir Ziljajev ja Sergei Jagupov. Meeste röövi organiseerib eestlaste rühmitus, kasutades mitme toonase Läänemaa Jäägrikompanii liikme abi.
Permikad, keda eestlaste allilm kahtlustab Tamme tapja Sohha varjamises ja Venemaalt relvade Eestisse toomises, viiakse Robert Pohlaku ema elukohta Jõgevamaal, kus süüdistuskokkuvõtte järgi Andre Piispea tapab nad mõlemad kahe lasuga pähe.
Juhtumiga seoses sai 3000-kroonise trahvi Janek Kukk, kes rääkis uurijale, kuidas Daniel Mäng sundis teda peitma Ziljajevi ja Jagupovi laipu.
04.09.1993 – Laigulistes vormides mehed võtavad Lasnamäel autosse Permi grupeeringuga seotud ärimehe Pavel Kalmõkovi, kui ta oma lapse ja naisega läheb garaažist autot võtma. Mees tapetakse, enne aga küsitletakse teda ühe kadunud metallivaguni asjus.
Kalmõkovi ebaseadusliku vabadusevõtmise eest mõistetakse süüdi Läänemaa endise Jäägrikompanii pealik Asso Kommer. Kalmõkovi mõrvarid on tabamata.
24.04.1994 – Tallinnas Järveotsa teel, oma kodumaja liftis tapab palgamõrtsukas Permi grupeeringu liidri Aleksandr Siiraku alias Taivanetsi. Tapja oli teadlik, et Siirak sõitis rünnaku kartuses liftiga alati korruse võrra kõrgemale. Mõrv on avastamata.
Aja jooksul kasvas eestlaste-venelaste allilmasõda üle eestlaste omavaheliseks vaenutegevuseks.
10.06.1994 – Tallinnas Mustamäel tapab vastasmaja katusel varjunud snaiper eesti kurjategijatega seostatud Rain Võsandi, kes telefoni teel aknale kutsutakse. Väidetavalt pandi Võsandile süüks seda, et ta informeeris Permi kurjategijaid Tamme elukohast ja liikumisest.
12.10.1996 – Tallinnas Kadaka teel ühe bordelli uksel tapab mõrvar automaadist Daniel Mängi, kes oli viimased paar aastat töötanud Permi rühmituse endise autoriteedi heaks.
14.12.1996 – Tallinna kesklinnas Wimbledoni baaris laseb mõrvar kuuli pähe Andre Piispeale.
Rasmus Kagge, Toomas Sildamuudised@postimees.ee
XXX
Kommentaar: Politsei kartis surmaeskadroni
Kolmapäev 07.05.2003
Ain SeppikRiigikogu liige
Aastal 1993 tundus kohati, et politsei ja riigi jõud ei käi enam toimuvast üle. Kuritegelik maailm tundis, et vana riik on kadunud, uus pole veel täie jõuga tekkinud, ja arvas, et nüüd võib laiutada.
Organiseeritud kuritegevus, mis hakkas hiljemalt 1988. aastal Eestis pead tõstma, oli kümme aastat tagasi jalad maha saanud. Venemaalt tulnud kurjategijaid, kes alguses petsid turgudel sõrmkübaramänguga kergeusklikelt raha, olid kasvanud väikeettevõtjaid terroriseerivateks väljapressijateks ja mõned metalliga kaubitsejateks. Seegi oli verine äri.
Politseil aga ei olnud veel oskusi ja kogemusi, et uues olukorras leida tõsikindlaid tõendeid, millega organiseeritud kurjategijate vastu kohtusse minna.
Vastukaaluks hakkas ühiskonnas levima küllalt jõuliselt arvamus, et Permi kantpead tulebki maha lüüa. Oli tõsine oht, et mõned inimesed võivad valida vahendeid, mis on õigusemõistmisest kaugel.
Maailmast tuntud surmaeskadronid on ju paljudele teada. Nii kartsime meiegi, et tekib omavoli, mis on alguses rüütatud üllaste ideega, kuid lõpuks taandub see kõik tavaliseks kuritegevuseks.
Sügisel 1993 kuuliski ühiskond jäägritest, kellest osa olid sinisilmsed unistajad ja arvasid: vägivallale tuleb vastata vägivallaga.
Tallinnas Neste tankla juures toimunud tulistamine oli aga selgeks märgiks, et nüüd algab kuritegelikus maailmas julm ja pikk arveteklaarimine.
Paljud neist, kes tollaste tegude eest pidanuks kohtu ees vastust andma, kadusid ise salapärasel moel või leiti nemadki tapetuna.
Eks kohati arvati ka politseis, et ah, see on nende omavaheline klaarimine. Oli sellist küünilist suhtumist, oli. Tööd sai niigi tehtud hullupööra ja kella ei vaadanud keegi.
1993. aastast mäletan hästi lõpukuid, mida paljud tunnevad kui «Jõhvi verist sügist». Ida-Virumaal tulistasid kurjategijad automaatidest tänavaid puhtaks ning politseinikud läksid patrullima nagu rohelised mehikesed, seljas vanad ja rasked kaitsevärvi kuulivestid.
Ain Seppik töötas 1993. aastal uurimisameti peadirektori ja keskuurimisbüroo direktorina