Heinrich Taarma (1936.aastani Trankmann) sündis 17.12.(04.12.vkj) 1900.a. Narvas.
Üles kasvas ja koolis käis ta Jõhvis, siin lõpetas ka Jõhvi Ministeeriumikooli ja pedagoogikaklassi algkooliõpetaja kutsega.
Oma erialal aga tööle ei saanudki, sest 28.12.1918 läks vabatahtlikuna Eesti Vabadussõtta ja teenis algul Kalevi Malevas, hiljem 6. jalaväepolgus. 16.06.1919.a.Suhhotsõi all ja 23.08.1919.a. Võdra küla juures toimunud lahingute eest sai H. Taarma II liigi 3.järgu Vabadusristi.
Tema teeneks oli see, et pärast ohvitseride väljalangemist võttis H. Taarma juhtimise üle ja viis lahingud eduka lõpuni ja see tegu pälvis ka vabadusristi isikliku vapruse eest lahingutes. Vabadusristiga kaasaskäiva autasutalu sai ta Sompa mõisast ja selle andis ta rendile, hiljem müüs maha ja ostis krundi Jõhvi, kuhu ehitas oma maja. See maja hävitati uue viadukti ehitamise käigus, praeguseks on säilinud tükike vundamendist.
Pärast Vabadussõda elas H. Taarma Narvas, kus algul teenis kaitsepolitseis, hiljem läks piirivalvesse ja teenis Narva-Jõesuu ja Toila kordonis.
1926.a. tuli Jõhvi ja 1933.a.-ks jõuti niikaugele, et Jõhvis sai maja valmis ja võis sisse kolida. 1934.a. korraldas Valga vagunidepoo konkursi pottsepa kohale ja selle konkursi võitis H. Trankmann (kes oskused oli omandanud isa kõrval tööd tehes) ja nüüd kolis ka pere Valka. Kõik läks uues kohas kenasti, hea palk, suurepärased töötingimused, kuid kripeldama jäi koduigatsus Jõhvi oma maja järele.
1940.a. hakkas kõik viltu kiskuma – 02.01.1941.a. ei tulnud H. Taarma
enam töölt koju, ta oli vahistatud raudtee julgeolekuteenistuse poolt ja viidud edasi alul Tallinnasse, siis Venemaale.
23.06.1941 viidi täide kõrgema sõjatribunali otsus: kõrgeim karistusmäär maha laskmise teel. Kuigi anti ka võimalus armuandmispalve esitamiseks, seda ei arvestatud, sest tal oli raske süü – vabatahtlik osavõtt Vabadussõjast, teenimine kaitsepolitseis ja kõrgete autasude omamine (peale Vabadusristi oli teda autasustatud Eesti Vabadussõja mälestusmedaliga (selle said kõik vabadussõjast osavõtnud), Läti Vabariigi mälestusmedali 1928.a.-l Landeswehri sõja eest).
Tema abikaasa ja tütar küüditati 14.06.1941 Siberisse, kust nad tulid tagasi. Poeg teenis Saksa Armees ja hukkus Staraja Russa all.
H. Taarma seltskondliku tegevuse üheks väljenduseks oli aktiivne
osalemine vabadusristi vendade ühingu tööst ja kokkutulekutel ja
ta oli ka osaline viimasel sõjaeelsel vabadusristi kavaleride kokkutulekul Pärnus 1940.a.-l.
Arthur Ruusmaa, kasutatud muuseumi materjale ja Saima Leivategija
mälestusi.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Taarma (Trankmann), Heinrich – Vabadusristi kavaler
Heinrich Taarma (1936.aastani Trankmann) sündis 17.12.(04.12.vkj) 1900.a. Narvas.
Üles kasvas ja koolis käis ta Jõhvis, siin lõpetas ka Jõhvi Ministeeriumikooli ja pedagoogikaklassi algkooliõpetaja kutsega.
Oma erialal aga tööle ei saanudki, sest 28.12.1918 läks vabatahtlikuna Eesti Vabadussõtta ja teenis algul Kalevi Malevas, hiljem 6. jalaväepolgus. 16.06.1919.a.Suhhotsõi all ja 23.08.1919.a. Võdra küla juures toimunud lahingute eest sai H. Taarma II liigi 3.järgu Vabadusristi.
Tema teeneks oli see, et pärast ohvitseride väljalangemist võttis H. Taarma juhtimise üle ja viis lahingud eduka lõpuni ja see tegu pälvis ka vabadusristi isikliku vapruse eest lahingutes. Vabadusristiga kaasaskäiva autasutalu sai ta Sompa mõisast ja selle andis ta rendile, hiljem müüs maha ja ostis krundi Jõhvi, kuhu ehitas oma maja. See maja hävitati uue viadukti ehitamise käigus, praeguseks on säilinud tükike vundamendist.
Pärast Vabadussõda elas H. Taarma Narvas, kus algul teenis kaitsepolitseis, hiljem läks piirivalvesse ja teenis Narva-Jõesuu ja Toila kordonis.
1926.a. tuli Jõhvi ja 1933.a.-ks jõuti niikaugele, et Jõhvis sai maja valmis ja võis sisse kolida. 1934.a. korraldas Valga vagunidepoo konkursi pottsepa kohale ja selle konkursi võitis H. Trankmann (kes oskused oli omandanud isa kõrval tööd tehes) ja nüüd kolis ka pere Valka. Kõik läks uues kohas kenasti, hea palk, suurepärased töötingimused, kuid kripeldama jäi koduigatsus Jõhvi oma maja järele.
1940.a. hakkas kõik viltu kiskuma – 02.01.1941.a. ei tulnud H. Taarma
enam töölt koju, ta oli vahistatud raudtee julgeolekuteenistuse poolt ja viidud edasi alul Tallinnasse, siis Venemaale.
23.06.1941 viidi täide kõrgema sõjatribunali otsus: kõrgeim karistusmäär maha laskmise teel. Kuigi anti ka võimalus armuandmispalve esitamiseks, seda ei arvestatud, sest tal oli raske süü – vabatahtlik osavõtt Vabadussõjast, teenimine kaitsepolitseis ja kõrgete autasude omamine (peale Vabadusristi oli teda autasustatud Eesti Vabadussõja mälestusmedaliga (selle said kõik vabadussõjast osavõtnud), Läti Vabariigi mälestusmedali 1928.a.-l Landeswehri sõja eest).
Tema abikaasa ja tütar küüditati 14.06.1941 Siberisse, kust nad tulid tagasi. Poeg teenis Saksa Armees ja hukkus Staraja Russa all.
H. Taarma seltskondliku tegevuse üheks väljenduseks oli aktiivne
osalemine vabadusristi vendade ühingu tööst ja kokkutulekutel ja
ta oli ka osaline viimasel sõjaeelsel vabadusristi kavaleride kokkutulekul Pärnus 1940.a.-l.
Arthur Ruusmaa, kasutatud muuseumi materjale ja Saima Leivategija
mälestusi.