REIN TAAGEPERA: Vanemapalga kaks õigust
 Rein Taagepera, Tartu ja California Ülikooli emeriitprofessor
Iisraeli esimene peaminister Ben Gurion ütles, et palestiinlaste ja juutide vastolu on raske lahendada seepärast, et vastamisi pole õigus ja väärus, vaid kaks õigust. See meenub, vaadates üksteisest möödarääkimisi vanemapalga küsimuses.
Eesti arusaamad on kahe aasta jooksul hämmastavalt edasi liikunud. Toona polnud mingit emapalka silmapiiril. Nüüd oleme jõudnud sealt isegi edasi vanemapalgani ja kõik erakonnad on sellega üldiselt päri. Selmet rõõmustada sellise üksmeelse edasijõudmise üle, kipub teostamine hajuma üksikasjusse.
Vastamisi on kaks õiget põhimõtet
Me liigume edasi, kui suudame mõlemaid tunnustada. Esimene põhimõte on, et iga laps on sama palju väärt. Seega peaksid tema kasvatajad saama sama palju riiklikku abi. See on näiteks Mõõdukate vaade, ja neil on õigus. Nende ettepanek on keskmine palk (praegu 6500 krooni) ühele imiku vanemaist 12 või 18 kuu kestel. Aastane kulu oleks 13 000 lapse puhul (st 1000 senisest rohkem) vastavalt umbes 1,0 või 1,5 miljardit krooni.
Teine põhimõte on, et noor pere ei peaks majanduslikult kannatama lapse sünnist tuleneva töökoha kaotuse all. Seega peaks senine palk püsima. See näib olevat Reformierakonna vaade, ja neil on kah õigus. Aastane kulu oleks jällegi umbes 1 või 1,5 miljardit krooni.
Esimene õigus on soodsam seal, kus koju jääva vanema palk on alla keskmise – ja neid on 70% palgasaajaist, sest näiliselt keskmine palk on ju paljude vaeste ja üksikute väga rikaste keskmine. Naiste hulgas on mittetöötajaid ja alla keskmise palga saajaid kõva kolm neljandikku. Teine õigus on soodsam neile vähestele, kes saavad üle keskmise palga.
Kui mõlemat põhimõtet tunnustame, võiks arutelu lähtekohaks olla kahe õiguse keskmine. See tähendab, et toetus oleks pool keskmisest palgast pluss pool omaenda eelnevast palgast. Jällegi oleks aastane kulu 1 või 1,5 miljardit, olenevalt sellest, kas vanemapalk kestab 12 või 18 kuud. Kes enne tööl polnud, saaks vanemapalka 3250 krooni. Kui enne 3000 krooni, siis vanemapalka 4750. Kui enne 13 000 krooni, siis vanemapalka 9750.
See ei tarvitse sugugi olla parim lahendus, küll aga hea lähtekoht aruteluks, sest sellega osapooled nõustuvad sümboolselt mõlema õiguse olemasoluga. Praegu raiuvad mõnedki ainult ühte neist kahest õigest ega tunnusta üldsegi, et teine on olemas. See on puhas üksteisest möödarääkimise retsept.
Kuidas erineb kahe õiguse keskmisest see variant, mida valitsuskoalitsioon praegu arutleb? Mittetöötanu saaks 3250 krooni asemel miinimumpalga (2100 krooni). Seega annab valitsuse praegune variant vähem kaalu esimesele põhimõttele, kuid ei eira seda täiesti. Teised saaksid oma endise palga, kuid mitte üle 19 500 krooni. Need, kel palk on üle 6500 krooni, saaksid rohkem kui kahe õiguse keskmine. Niisiis annab valitsuse variant rohkem kaalu teisele põhimõttele, ent asetab piiri kolme keskmise palga juurde.
Valitsus piiraks kodusoleku aega 12 kuuga. Kogukulu oleneb sellest, kuidas jaotuvad koju jäävate vanemate palgad. Kui oletada, et kolmveerandil neist on pool keskmist palka ja veerandil kaks, on aasta kulu 0,9 miljardit – jälle umbes sama.
Eelistan Mõõdukate ja valitsuse õiguse keskmist
Võrreldes valitsuse praeguse variandiga, eelistaksin isiklikult seda kahe õiguse keskmist. Kes enne 13 000 krooni sai, ajab läbi ka 9750-ga, kui tõesti last soovib ja elukaaslane on rohkem kui hetkekaaslane. Ülempiir võiks jääda kolme keskmise palga juurde.
Teisalt võib nuriseda, et miks peaks varem mitte töötanud noor ema saama 3250 krooni lapsega kodus olemise eest, kui paljud töötavad inimesed saavad vähem? Reaalsus paraku on, et vähemaga me laste arvu ei tõsta. Praegu sünnib 12 000 last aastas, rahva taastootmiseks aga on vaja 22 000. Kui palju maksab väljasuremine?
Õiguste kõrval tuleb silmas pidada rahalisi võimeid. Täiesti uut kuluposti on raske sisse viia, kui ta ületab 1 miljardit. Kergem on vanemapalka ja kodusoleku aega aasta-aastalt tõsta kui seda korraga välja panna. Peamine on praegu midagi kohe käiku saada. Ka siis, kui vanemapalga jaotamise viis ei meeldi. Kord tuleb Mõõdukate ja Keskerakonna valitsus, kes jaotust muudab. Peaasi, et nad siis tühjast kohast ei pea peale hakkama.
Paari aasta eest jäi näiteks Austraalia rahvahääletusel püsima kuningriik, ehkki valdav osa rahvast pooldas vabariiki. Kuidas oli see siiski võimalik? Aga seepärast, et käredaimad vabariiklased hääletasid koos monarhistidega ettepaneku vastu, mis nende arust kuningannale küllalt tõredalt ust ei näidanud. Kuningriik püsib tänu oma ägedamaile vastastele.
Loodan, et suurema ja võrdsema vanemapalga pooldajad rahulduvad hetkel poole munaga. Muidu jääb võit igasuguse vanemapalga vastastele ja tants hakkab tuleval aastal jälle nullist peale. Peaasi on praegu kiiresti nullist ülespoole liikuda.
|
Uudised
VE: Taagepera, Rein – politoloog, professor
(17.06.2003)
Iisraeli esimene peaminister Ben Gurion ütles, et palestiinlaste ja juutide vastolu on raske lahendada seepärast, et vastamisi pole õigus ja väärus, vaid kaks õigust. See meenub, vaadates üksteisest möödarääkimisi vanemapalga küsimuses.
Eesti arusaamad on kahe aasta jooksul hämmastavalt edasi liikunud. Toona polnud mingit emapalka silmapiiril. Nüüd oleme jõudnud sealt isegi edasi vanemapalgani ja kõik erakonnad on sellega üldiselt päri. Selmet rõõmustada sellise üksmeelse edasijõudmise üle, kipub teostamine hajuma üksikasjusse.
Vastamisi on kaks õiget põhimõtet
Me liigume edasi, kui suudame mõlemaid tunnustada. Esimene põhimõte on, et iga laps on sama palju väärt. Seega peaksid tema kasvatajad saama sama palju riiklikku abi. See on näiteks Mõõdukate vaade, ja neil on õigus. Nende ettepanek on keskmine palk (praegu 6500 krooni) ühele imiku vanemaist 12 või 18 kuu kestel. Aastane kulu oleks 13 000 lapse puhul (st 1000 senisest rohkem) vastavalt umbes 1,0 või 1,5 miljardit krooni.
Teine põhimõte on, et noor pere ei peaks majanduslikult kannatama lapse sünnist tuleneva töökoha kaotuse all. Seega peaks senine palk püsima. See näib olevat Reformierakonna vaade, ja neil on kah õigus. Aastane kulu oleks jällegi umbes 1 või 1,5 miljardit krooni.
Esimene õigus on soodsam seal, kus koju jääva vanema palk on alla keskmise – ja neid on 70% palgasaajaist, sest näiliselt keskmine palk on ju paljude vaeste ja üksikute väga rikaste keskmine. Naiste hulgas on mittetöötajaid ja alla keskmise palga saajaid kõva kolm neljandikku. Teine õigus on soodsam neile vähestele, kes saavad üle keskmise palga.
Kui mõlemat põhimõtet tunnustame, võiks arutelu lähtekohaks olla kahe õiguse keskmine. See tähendab, et toetus oleks pool keskmisest palgast pluss pool omaenda eelnevast palgast. Jällegi oleks aastane kulu 1 või 1,5 miljardit, olenevalt sellest, kas vanemapalk kestab 12 või 18 kuud. Kes enne tööl polnud, saaks vanemapalka 3250 krooni. Kui enne 3000 krooni, siis vanemapalka 4750. Kui enne 13 000 krooni, siis vanemapalka 9750.
See ei tarvitse sugugi olla parim lahendus, küll aga hea lähtekoht aruteluks, sest sellega osapooled nõustuvad sümboolselt mõlema õiguse olemasoluga. Praegu raiuvad mõnedki ainult ühte neist kahest õigest ega tunnusta üldsegi, et teine on olemas. See on puhas üksteisest möödarääkimise retsept.
Kuidas erineb kahe õiguse keskmisest see variant, mida valitsuskoalitsioon praegu arutleb? Mittetöötanu saaks 3250 krooni asemel miinimumpalga (2100 krooni). Seega annab valitsuse praegune variant vähem kaalu esimesele põhimõttele, kuid ei eira seda täiesti. Teised saaksid oma endise palga, kuid mitte üle 19 500 krooni. Need, kel palk on üle 6500 krooni, saaksid rohkem kui kahe õiguse keskmine. Niisiis annab valitsuse variant rohkem kaalu teisele põhimõttele, ent asetab piiri kolme keskmise palga juurde.
Valitsus piiraks kodusoleku aega 12 kuuga. Kogukulu oleneb sellest, kuidas jaotuvad koju jäävate vanemate palgad. Kui oletada, et kolmveerandil neist on pool keskmist palka ja veerandil kaks, on aasta kulu 0,9 miljardit – jälle umbes sama.
Eelistan Mõõdukate ja valitsuse õiguse keskmist
Võrreldes valitsuse praeguse variandiga, eelistaksin isiklikult seda kahe õiguse keskmist. Kes enne 13 000 krooni sai, ajab läbi ka 9750-ga, kui tõesti last soovib ja elukaaslane on rohkem kui hetkekaaslane. Ülempiir võiks jääda kolme keskmise palga juurde.
Teisalt võib nuriseda, et miks peaks varem mitte töötanud noor ema saama 3250 krooni lapsega kodus olemise eest, kui paljud töötavad inimesed saavad vähem? Reaalsus paraku on, et vähemaga me laste arvu ei tõsta. Praegu sünnib 12 000 last aastas, rahva taastootmiseks aga on vaja 22 000. Kui palju maksab väljasuremine?
Õiguste kõrval tuleb silmas pidada rahalisi võimeid. Täiesti uut kuluposti on raske sisse viia, kui ta ületab 1 miljardit. Kergem on vanemapalka ja kodusoleku aega aasta-aastalt tõsta kui seda korraga välja panna. Peamine on praegu midagi kohe käiku saada. Ka siis, kui vanemapalga jaotamise viis ei meeldi. Kord tuleb Mõõdukate ja Keskerakonna valitsus, kes jaotust muudab. Peaasi, et nad siis tühjast kohast ei pea peale hakkama.
Paari aasta eest jäi näiteks Austraalia rahvahääletusel püsima kuningriik, ehkki valdav osa rahvast pooldas vabariiki. Kuidas oli see siiski võimalik? Aga seepärast, et käredaimad vabariiklased hääletasid koos monarhistidega ettepaneku vastu, mis nende arust kuningannale küllalt tõredalt ust ei näidanud. Kuningriik püsib tänu oma ägedamaile vastastele.
Loodan, et suurema ja võrdsema vanemapalga pooldajad rahulduvad hetkel poole munaga. Muidu jääb võit igasuguse vanemapalga vastastele ja tants hakkab tuleval aastal jälle nullist peale. Peaasi on praegu kiiresti nullist ülespoole liikuda.