Fanaatilised vanemad päästavad hääbuvat spordiala
10.03.2004 00:01Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Kui ema-isa saadavad poja maailmaareenile Eesti suusaspordi traditsioone edasi viima, pole liiast reisipauna suruda ka rauasaag. Ilma selleta poleks Heiko Lind Norras juunioride MMil starti pääsenudki.
Rauasaagi läks vaja juba kodus. Soomlastelt ostetud kasutatud hüppesuusad tuli noormehe isal kummastki otsast sentimeetri jagu lühemaks lõigata, et need poja pikkusele vastaks. Ent Norras selgus, et vähe lõikas. Heiko Linnul tuli hüppelaudu veel samapalju kärpida.
Ja kui vahetult enne starti saabus uus hüppekombinesoon, mis oli nii kitsas, et isegi hingata ei lubanud, polnud jõuproovil punase laterna rollist pääsu. «Sellise varustusega ei saagi paremat tulemust tulla,» nendib treener Indrek Possul. «Hea, et poiss end veel sodiks ei kukkunud.»
Küll on aga sama hästi kui sodiks kukkunud hiljutine paraadala kahevõistlus. Kunagisest hiilgusest, mida kandsid Allar Levandi ja Ago Markvardt, on järel vaid riismed. Suusaliit õilmitseb Mati Alaveri ja kolme maailmatasemel murdmaasuusataja medalisäras, kuid tagala, keda saata kahevõistluses hiljemalt kuue aasta pärast Vancouveri mängudele, on laiali jooksnud.
Vaid üksikud entusiastidest lapsevanemad, kel pojad kahevõistlusest innustunud, hoiavad koos mõne alapalgalise treeneriga alal veel hinge sees. Nende pühendumine laste lemmikharrastusele on sedavõrd ennastsalgav, et isad-emad ei pea paljuks loobuda oma põhitööst, panna mängu kümnete tuhandete kroonide eest isiklikke sääste, kolida kas või piiri taha elama-harjutama – peaasi, et aidata Eesti tipu lähedale jõudnud poistel maailma suurde konkurentsi murda.
Spordi- ja suusajuhtidelt on abi ja toetus olnud vanemate sõnul nullilähedane. Ega seis rõõmustav ole, möönab suusaliidu peasekretär Raul Kinks. «Raha on täpselt nii palju, millised on tulemused,» ütleb ta.
Juhan Lind, kes tuli 1980. aastatel Eesti meistriks meeskondlikes suusahüpetes, keeras veel eelmise kümnendi keskpaigani autorooli. Aga siis, kui poeg Heiko hakkas kahevõistlusega tegelema, valis treenerileiva. Või mis leib see õieti on – tuhat krooni kuus miinus maksud.
Aga selle raha eest pidi ta suvel noortekoondise juhendajaks määratuna viima Otepääl läbi kolm nädalapikkust treeninglaagrit. Müüjana töötav abikaasa Siiri küsis mehelt seepeale, kas ta on oma väikse palgaga suusaliidu sponsor.
«Ma oleks sellest tööst ammu loobunud, kui oma poissi pundis poleks,» tunnistab Juhan Lind.
Ega teised treenerid paremini ela. Indrek Possul, kelle käe all on harjutanud nii Levandi kui Eesti suusahüppajate esinumber Jens Salumäe, peab läbi ajama 1500 krooniga kuus. «Naine küsib, kui kaua ma lolli mängin,» lausub Possul. «Hea, et ta on kõrgepalgaline: toetab ja annab süüa.»
Lolli mängimiseks nimetab ta kahevõistluse tuleviku vormimist seetõttu, et Eesti ükskõiksetes oludes ja vaestes tingimustes kellegi tippu viimine näib sama, mis peaga vastu seina joosta. «See on kõige suurem lollus, millega tegeleda,» lisab ta.
Ometi leidub üritajaid. Ehitusettevõtja Jüri Tedremaa müüs maha koguni sõiduauto ja ostis asemele Fiati matkaauto, sest sellega on parem 15-aastast poega Ilmarit mööda Eestit ja Soomet võistlustele ja laagritesse sõidutada.
Autos on külmik ja pliit, mis lubavad toidu pealt raha kokku hoida, voodikohad, kus magama heita, ning isegi pukid, millel suuski määrida. Hiljuti Soome sõites võttis Tedremaa peale oma poja veel kaks poissi ühes. Gaasiküte hoidis elamise soojana.
Kui poeg tahab kahe aasta pärast juunioride MMil tegusid teha, tuleb Tedremaa sõnul hakata suvel oma kulu ja kirjadega tihedalt Soomes harjutamas käima. «Teist varianti pole,» nendib ta.
Ahti Sammelselg, kelle kümneaastane poeg Siim-Tanel on võitnud neljal korral Salpausselkä mängud, alistas mullu omaealised põhjanaabrid nonde meistrivõistlustel mäekõrguse ülekaaluga ning vuhises kõigi aegade noorimana alla Lahti 120 meetri mäest, kaalub sootuks Soome elama kolimist.
Sammelselg, elukutselt keraamik, on juba Lahtis korterigi ning naisele töökoha valmis vaadanud. Eesti noortekoondise omaaegse liikmena annab ta endale aru, et kui kahe aasta jooksul Otepääle 90 meetri trampliini ei kerki, pole pojal lootustki kodustes oludes olümpiavõitjaks sirguda.
Aga just sellest Siim-Tanel unistabki. Alla selle sihi pole mõtet sporti tehagi, väidab isa.
Paraku on mitmed noored talendid kahevõistlusele juba selja pööranud. 18-aastane Mario Visnap võitis kokku poolsada medalit, kuid harrastab nüüd lumelauasõitu.
Selleks, et poja kahevõistlejakarjääri toetada, rabas ema Margit Kannus aastate eest kolmel töökohal – ja ikka pidi enda arvelt kokku hoidma.
Ühe hooaja varustus neelab lastevanemate hinnangul vähemalt 15 000, tippvarustus kuni 30 000 krooni. «Hin-nad on kohutavad,» sõnab ettevõtluskonsultandi ja raamatupidajana töötav Kannus.
Metallifirma Enemat juhi Heikki Reitalu 13-aastane poeg Sander vahetas kahevõistluse murdmaasuusatamise vastu ja näitab nüüd sel alal enamikule Eestis kandu.
Veel kolm aastat tagasi oli Reitalu kahevõistlusele n-ö isiklik suursponsor. Suvel 2001 võttis ta neli poissi auto peale ja viis nad Saksamaale Euroopa tugevaimate jõuproovile. Selleks kulunud 30 000 krooni tasus ta oma taskust.
Mitmel puhul korraldas ta enda kuludega Soomes treeninglaagreid. Firma poolt ostis Reitalu kümnele noormehele varustuse.
Kuna kõigil vanemail pole võimalik oma aega ja raha Eesti spordi kuulsuseks ohverdada, ongi noorte kahevõistlusässade hulkmasendavalt kokku kuivanud.
Eelmise kümnendi teisel poolel, kui ringhäälingunõukogu praeguse esimehe Andres Jõesaare innustusel käis TV 3 karikasari, mille igast etapist tegi telekanal pooletunnise saate, tuli starti poolteistsada noort. Nüüd on nende arv kahanenud korda kolm.
Peaaegu olematust tähelepanust ja toetusest hoolimata loodavad Eesti kuni 18-aastaste meistri Heiko Linnu ema-isa, et poeg jõuab nende abiga olümpiapääsme välja võidelda. Kui see käes, pole mõtet vähema kui võidu peale välja minna, kinnitab ema Siiri Lind.
Kui vaid keegi noorte meeste püüdlustest seni hooliks, muretsevad lapsevanemad, neid teel tippu abistaks ja innustaks. «Nagu Mati Alaver seisab oma meeste eest,» võrdleb Margit Kannus.
Uudised
VE: suusahüppefanaatikud
Fanaatilised vanemad päästavad hääbuvat spordiala
10.03.2004 00:01Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Rauasaagi läks vaja juba kodus. Soomlastelt ostetud kasutatud hüppesuusad tuli noormehe isal kummastki otsast sentimeetri jagu lühemaks lõigata, et need poja pikkusele vastaks. Ent Norras selgus, et vähe lõikas. Heiko Linnul tuli hüppelaudu veel samapalju kärpida.
Ja kui vahetult enne starti saabus uus hüppekombinesoon, mis oli nii kitsas, et isegi hingata ei lubanud, polnud jõuproovil punase laterna rollist pääsu. «Sellise varustusega ei saagi paremat tulemust tulla,» nendib treener Indrek Possul. «Hea, et poiss end veel sodiks ei kukkunud.»
Küll on aga sama hästi kui sodiks kukkunud hiljutine paraadala kahevõistlus. Kunagisest hiilgusest, mida kandsid Allar Levandi ja Ago Markvardt, on järel vaid riismed. Suusaliit õilmitseb Mati Alaveri ja kolme maailmatasemel murdmaasuusataja medalisäras, kuid tagala, keda saata kahevõistluses hiljemalt kuue aasta pärast Vancouveri mängudele, on laiali jooksnud.
Vaid üksikud entusiastidest lapsevanemad, kel pojad kahevõistlusest innustunud, hoiavad koos mõne alapalgalise treeneriga alal veel hinge sees. Nende pühendumine laste lemmikharrastusele on sedavõrd ennastsalgav, et isad-emad ei pea paljuks loobuda oma põhitööst, panna mängu kümnete tuhandete kroonide eest isiklikke sääste, kolida kas või piiri taha elama-harjutama – peaasi, et aidata Eesti tipu lähedale jõudnud poistel maailma suurde konkurentsi murda.
Spordi- ja suusajuhtidelt on abi ja toetus olnud vanemate sõnul nullilähedane. Ega seis rõõmustav ole, möönab suusaliidu peasekretär Raul Kinks. «Raha on täpselt nii palju, millised on tulemused,» ütleb ta.
Juhan Lind, kes tuli 1980. aastatel Eesti meistriks meeskondlikes suusahüpetes, keeras veel eelmise kümnendi keskpaigani autorooli. Aga siis, kui poeg Heiko hakkas kahevõistlusega tegelema, valis treenerileiva. Või mis leib see õieti on – tuhat krooni kuus miinus maksud.
Aga selle raha eest pidi ta suvel noortekoondise juhendajaks määratuna viima Otepääl läbi kolm nädalapikkust treeninglaagrit. Müüjana töötav abikaasa Siiri küsis mehelt seepeale, kas ta on oma väikse palgaga suusaliidu sponsor.
«Ma oleks sellest tööst ammu loobunud, kui oma poissi pundis poleks,» tunnistab Juhan Lind.
Ega teised treenerid paremini ela. Indrek Possul, kelle käe all on harjutanud nii Levandi kui Eesti suusahüppajate esinumber Jens Salumäe, peab läbi ajama 1500 krooniga kuus. «Naine küsib, kui kaua ma lolli mängin,» lausub Possul. «Hea, et ta on kõrgepalgaline: toetab ja annab süüa.»
Lolli mängimiseks nimetab ta kahevõistluse tuleviku vormimist seetõttu, et Eesti ükskõiksetes oludes ja vaestes tingimustes kellegi tippu viimine näib sama, mis peaga vastu seina joosta. «See on kõige suurem lollus, millega tegeleda,» lisab ta.
Ometi leidub üritajaid. Ehitusettevõtja Jüri Tedremaa müüs maha koguni sõiduauto ja ostis asemele Fiati matkaauto, sest sellega on parem 15-aastast poega Ilmarit mööda Eestit ja Soomet võistlustele ja laagritesse sõidutada.
Autos on külmik ja pliit, mis lubavad toidu pealt raha kokku hoida, voodikohad, kus magama heita, ning isegi pukid, millel suuski määrida. Hiljuti Soome sõites võttis Tedremaa peale oma poja veel kaks poissi ühes. Gaasiküte hoidis elamise soojana.
Kui poeg tahab kahe aasta pärast juunioride MMil tegusid teha, tuleb Tedremaa sõnul hakata suvel oma kulu ja kirjadega tihedalt Soomes harjutamas käima. «Teist varianti pole,» nendib ta.
Ahti Sammelselg, kelle kümneaastane poeg Siim-Tanel on võitnud neljal korral Salpausselkä mängud, alistas mullu omaealised põhjanaabrid nonde meistrivõistlustel mäekõrguse ülekaaluga ning vuhises kõigi aegade noorimana alla Lahti 120 meetri mäest, kaalub sootuks Soome elama kolimist.
Sammelselg, elukutselt keraamik, on juba Lahtis korterigi ning naisele töökoha valmis vaadanud. Eesti noortekoondise omaaegse liikmena annab ta endale aru, et kui kahe aasta jooksul Otepääle 90 meetri trampliini ei kerki, pole pojal lootustki kodustes oludes olümpiavõitjaks sirguda.
Aga just sellest Siim-Tanel unistabki. Alla selle sihi pole mõtet sporti tehagi, väidab isa.
Paraku on mitmed noored talendid kahevõistlusele juba selja pööranud. 18-aastane Mario Visnap võitis kokku poolsada medalit, kuid harrastab nüüd lumelauasõitu.
Selleks, et poja kahevõistlejakarjääri toetada, rabas ema Margit Kannus aastate eest kolmel töökohal – ja ikka pidi enda arvelt kokku hoidma.
Ühe hooaja varustus neelab lastevanemate hinnangul vähemalt 15 000, tippvarustus kuni 30 000 krooni. «Hin-nad on kohutavad,» sõnab ettevõtluskonsultandi ja raamatupidajana töötav Kannus.
Metallifirma Enemat juhi Heikki Reitalu 13-aastane poeg Sander vahetas kahevõistluse murdmaasuusatamise vastu ja näitab nüüd sel alal enamikule Eestis kandu.
Veel kolm aastat tagasi oli Reitalu kahevõistlusele n-ö isiklik suursponsor. Suvel 2001 võttis ta neli poissi auto peale ja viis nad Saksamaale Euroopa tugevaimate jõuproovile. Selleks kulunud 30 000 krooni tasus ta oma taskust.
Mitmel puhul korraldas ta enda kuludega Soomes treeninglaagreid. Firma poolt ostis Reitalu kümnele noormehele varustuse.
Kuna kõigil vanemail pole võimalik oma aega ja raha Eesti spordi kuulsuseks ohverdada, ongi noorte kahevõistlusässade hulkmasendavalt kokku kuivanud.
Eelmise kümnendi teisel poolel, kui ringhäälingunõukogu praeguse esimehe Andres Jõesaare innustusel käis TV 3 karikasari, mille igast etapist tegi telekanal pooletunnise saate, tuli starti poolteistsada noort. Nüüd on nende arv kahanenud korda kolm.
Peaaegu olematust tähelepanust ja toetusest hoolimata loodavad Eesti kuni 18-aastaste meistri Heiko Linnu ema-isa, et poeg jõuab nende abiga olümpiapääsme välja võidelda. Kui see käes, pole mõtet vähema kui võidu peale välja minna, kinnitab ema Siiri Lind.
Kui vaid keegi noorte meeste püüdlustest seni hooliks, muretsevad lapsevanemad, neid teel tippu abistaks ja innustaks. «Nagu Mati Alaver seisab oma meeste eest,» võrdleb Margit Kannus.