 Vladimir Putin kaitseb praegu kaasmaalasi sama hoogsalt kui Hitler kunagi sakslasi.
|
 |
|
Vene miilitsad on võtnud Moskva kesklinnas ritta president Vladimir Putini hiigelplakati ees.
Foto: Reuters |
|
Enamik riike peab oma kodanike kaitsmist enesestmõistetavaks, kuid Venemaal püsib naaberriikides elavate kaasmaalaste kaitse riikliku välispoliitika alustalana, millele võib paralleele leida vaid 1930. aastate Saksamaalt.
Esmaspäeval Venemaa diplomaatidele peetud kõnes kuulutas president Vladimir Putin, et muutuvas välispoliitilises olukorras on vaja suuremat efektiivsust. Ennekõike nõudis president muutust suhetes teiste SRÜ riikidega, kellel on jäänud mulje, et tegemist on ühepoolselt Moskvale kasuliku suhtega. SRÜ riikidega suhete parandamine on Putini arvates Venemaa tähtsaim eesmärk.
Samas kuulutas Putin jätku senisele kaasmaalaskonna kaitsmise poliitikale. “Esmajärguliseks ülesandeks praegu jääb kaitsta meie kaaskodanike, kaasmaalaste õigusi ja huve SRÜ riikides ja Baltimaades,” teatas Putin. Presidendi arvates on vaja asuda looma informatsioonilis-kultuurilisi keskusi kaasmaalastega tegelemiseks.
Venemaa poliitikasse tuli nn kaasmaalaskonna kaitsmise retoorika sisse juba enne NSV Liidu lagunemist, kui Baltikumi Interrinded asusid Moskvast jõuliselt toetajaid otsima, pärast NSV Liidu lagunemist on see kinnistunud aga Venemaa välispoliitika alustalana. Ilmekaks näiteks selle poliitika tagajärgedest on venekeelse rahvastikuga Dnestri-äärse vabariigi lahkulöömine Moldovast, samuti Venemaa pidev sekkumine venelaspoliitikute tegevusse lisaks Baltimaadele ka Kesk-Aasias ja Kaukaasias.
Sekkub teiste siseasjadesse
Kaasmaalaskonna kaitsmise poliitika tähendab üha selgemalt ka sekkumist teiste riikide siseasjadesse, näiteks nõuded venekeelsele elanikkonnale võrdsete õiguste andmiseks endistes liiduvabariikides ja ka vene rahvusparteide avalik suunamine ja mõjutamine Venemaa saatkondade poolt. Kultuuriline koostöö vene rahvakildudega välismaal on seevastu jäänud tänaseni teisejärguliseks.
Nii aktiivset rahvuskaaslaste suunamist, kui praegu teeb Venemaa, on lähiminevikus harrastanud vaid hitlerlik Saksamaa. Naaberriikide sakslased kurtsid tollal, et neid koheldakse halvasti, andes sellega Saksamaale ettekäände maailmasõda valla päästa.
1938. aastal tõusis Euroopa tuntuimaks meheks Konrad Henlein, kes Tðehhoslovakkias elavate sudeedisakslaste liidrina asus jõuliselt nõudma liitumist Saksamaaga. Henleini poliitikat suunas nii juhtnööride kui rahaga Saksamaa liider Adolf Hitler.
Saksamaa poliitikaks sai nn sakslasprobleemi lahendamine, mistõttu riik esitas järjest agressiivsemas toonis nõudmisi sakslastega asustatud alade loovutamiseks. Hitler saavutas Briti ja Prantsuse järeleandmisel Tðehhoslovakkia tükeldamise, okupeeris 1939. aastal Danzigi ja Klaipeda ning pärast Belgia okupeerimist annekteeris 1940 ka sealsed sakslaste alad Eupeni ja Malmedy.
Baltisakslaste ja Venemaa volgasakslaste suunamisel jäi Berliini aktiivsus siiski loodetust nõrgemaks. Hitleri kaasmaalaspoliitika nn sakslasküsimuse lahendamisel ei jätnud siiski puutumata ka Eestit, sest pärast Teise maailmasõja vallapäästmist kutsus Hitler 1939. aastal baltisakslased Saksamaale elama.
Võõrkodanike puutumatus
•• USA välispoliitikas on oma kodanike kaitse olnud alati tähtsal kohal, kusjuures paljude kriiside korral pole kõheldud saatmast ka vägesid teistesse riikidesse, enamasti küll vaid selleks, et tagada kaaskodanike kiire evakueerimine. Samas ei nõua USA oma kodanikele eriõigusi.
•• 1840. aastatel kehtestasid Euroopa suurriigid ja USA ekstraterritoriaalsuse süsteemi suhetes Hiina ja teiste Ida-Aasia riikidega, mille kohaselt kohalike võimude voli välismaalastele ei laienenud.
•• 20. sajandil kaotatud ekstraterritoriaalsus oli põhimõtteline tüliküsimus, mistõttu ka täna ei taha Aasia riigid vangi langenud välismaalasi kuigi meelsasti kodumaale välja anda.
|
Uudised
VE: Suurkask, Heiki – vaatleja
Kaasmaalased Kremli tiiva all
Heiki Suurkask
15.07.2004
Foto: Reuters
Enamik riike peab oma kodanike kaitsmist enesestmõistetavaks, kuid Venemaal püsib naaberriikides elavate kaasmaalaste kaitse riikliku välispoliitika alustalana, millele võib paralleele leida vaid 1930. aastate Saksamaalt.
Esmaspäeval Venemaa diplomaatidele peetud kõnes kuulutas president Vladimir Putin, et muutuvas välispoliitilises olukorras on vaja suuremat efektiivsust. Ennekõike nõudis president muutust suhetes teiste SRÜ riikidega, kellel on jäänud mulje, et tegemist on ühepoolselt Moskvale kasuliku suhtega. SRÜ riikidega suhete parandamine on Putini arvates Venemaa tähtsaim eesmärk.
Samas kuulutas Putin jätku senisele kaasmaalaskonna kaitsmise poliitikale. “Esmajärguliseks ülesandeks praegu jääb kaitsta meie kaaskodanike, kaasmaalaste õigusi ja huve SRÜ riikides ja Baltimaades,” teatas Putin. Presidendi arvates on vaja asuda looma informatsioonilis-kultuurilisi keskusi kaasmaalastega tegelemiseks.
Venemaa poliitikasse tuli nn kaasmaalaskonna kaitsmise retoorika sisse juba enne NSV Liidu lagunemist, kui Baltikumi Interrinded asusid Moskvast jõuliselt toetajaid otsima, pärast NSV Liidu lagunemist on see kinnistunud aga Venemaa välispoliitika alustalana. Ilmekaks näiteks selle poliitika tagajärgedest on venekeelse rahvastikuga Dnestri-äärse vabariigi lahkulöömine Moldovast, samuti Venemaa pidev sekkumine venelaspoliitikute tegevusse lisaks Baltimaadele ka Kesk-Aasias ja Kaukaasias.
Sekkub teiste siseasjadesse
Kaasmaalaskonna kaitsmise poliitika tähendab üha selgemalt ka sekkumist teiste riikide siseasjadesse, näiteks nõuded venekeelsele elanikkonnale võrdsete õiguste andmiseks endistes liiduvabariikides ja ka vene rahvusparteide avalik suunamine ja mõjutamine Venemaa saatkondade poolt. Kultuuriline koostöö vene rahvakildudega välismaal on seevastu jäänud tänaseni teisejärguliseks.
Nii aktiivset rahvuskaaslaste suunamist, kui praegu teeb Venemaa, on lähiminevikus harrastanud vaid hitlerlik Saksamaa. Naaberriikide sakslased kurtsid tollal, et neid koheldakse halvasti, andes sellega Saksamaale ettekäände maailmasõda valla päästa.
1938. aastal tõusis Euroopa tuntuimaks meheks Konrad Henlein, kes Tðehhoslovakkias elavate sudeedisakslaste liidrina asus jõuliselt nõudma liitumist Saksamaaga. Henleini poliitikat suunas nii juhtnööride kui rahaga Saksamaa liider Adolf Hitler.
Saksamaa poliitikaks sai nn sakslasprobleemi lahendamine, mistõttu riik esitas järjest agressiivsemas toonis nõudmisi sakslastega asustatud alade loovutamiseks. Hitler saavutas Briti ja Prantsuse järeleandmisel Tðehhoslovakkia tükeldamise, okupeeris 1939. aastal Danzigi ja Klaipeda ning pärast Belgia okupeerimist annekteeris 1940 ka sealsed sakslaste alad Eupeni ja Malmedy.
Baltisakslaste ja Venemaa volgasakslaste suunamisel jäi Berliini aktiivsus siiski loodetust nõrgemaks. Hitleri kaasmaalaspoliitika nn sakslasküsimuse lahendamisel ei jätnud siiski puutumata ka Eestit, sest pärast Teise maailmasõja vallapäästmist kutsus Hitler 1939. aastal baltisakslased Saksamaale elama.
Võõrkodanike puutumatus
•• USA välispoliitikas on oma kodanike kaitse olnud alati tähtsal kohal, kusjuures paljude kriiside korral pole kõheldud saatmast ka vägesid teistesse riikidesse, enamasti küll vaid selleks, et tagada kaaskodanike kiire evakueerimine. Samas ei nõua USA oma kodanikele eriõigusi.
•• 1840. aastatel kehtestasid Euroopa suurriigid ja USA ekstraterritoriaalsuse süsteemi suhetes Hiina ja teiste Ida-Aasia riikidega, mille kohaselt kohalike võimude voli välismaalastele ei laienenud.
•• 20. sajandil kaotatud ekstraterritoriaalsus oli põhimõtteline tüliküsimus, mistõttu ka täna ei taha Aasia riigid vangi langenud välismaalasi kuigi meelsasti kodumaale välja anda.