Eluohtlik matk Suurde kanjonisse
Priit Pullerits, vanemtoimetaja, 27.03.2004
Colorado jõe hiigelsängis ei ähvarda tappa üksnes väsimus, vaid ka vihm, kuumus ja muud loodusjõud.
Lühikestes beeþides pükstes mees ajas end katusealuses sirgu ja palus kõigi tähelepanu. Tal oli öelda midagi sellist, millest sõltus tibutava vihma varju kogunenud inimeste tervis – ei, koguni elu.
Kuigi tumedad pilved triivisid kanjoni vastaskülje kohal ehk vähemasti 10 km kaugusel, hoiatas asjatundja toonil rääkiv mees, et surmaoht on lähemal, kui enamik arvata oskaks. Ta osutas käega püstloodis järsakule, mis näis linnulennult kui linguga visata. Ja seletas, et kui järsakult hakkab vihmavesi joana alla voolama, on see kindel märk, et matkajate elu on sattunud kaalukausile.
Suur kanjon Ameerikas Arizona osariigis pole üksnes jahmatavalt suur – poolteist kilomeetrit sügav, keskmiselt 16 km lai ja ligi 450 km pikk –, vaid ka halastamatult tappev. Tihtipeale saavad turistid surma enda hooletusest, kui nad liiga uljalt kanjoni servale ronivad. Ent sama sageli kustutab eluküünlaid sealse metsiku looduse stiihia.
Järsku lahvatavad paduvihmahood on salakavalad. Asjatundlik mees, kes osutus reindþeriks ehk rahvuspargi valvuriks, jahutas kõigi varjuliste seiklusindu. Kui satute üle matkaraja tormava veelaviini ette, ärge proovigegi sellest kivide peal üle hüpata, manitses ta. Ja ütles sõna-sõnalt nii: «Te elu lõpeb sealsamas. Juba enne, kui te koos laviiniga alla jõuate – või õigemini need jäänused, mis teist alla jõuavad –, olete surnud.»
Ja lisas, et just sellisel moel hukkub Suures kanjonis iga aasta kaks-kolm inimest.
Mis seal salata: selline jutt tekitas kõigis õudu.
KARTUS HINGES. Hirm oli juba niigi teist päeva naha vahel. Suure kanjoni põhja matkamine pole katsumus, mida sooritada, naeratus näol. Eriti veel siis, kui kaasas on kaks last, neist noorem kõigest 9-aastane tüdruk. Kui juulikuine päike lõõskab lagipähe, küttes päeval temperatuuri üle 40 kraadi. Kui joogivett pole rajal kuskilt võtta. Ja kui helikopter saadetakse appi vaid äärmusliku häda puhul, kusjuures päästeoperatsiooni hind küünib vähemalt 1200 dollari ehk 16 000 kroonini.
Kõiki neid hirme südames kandes korraldasime päev enne matka algust naisega Suure kanjoni pealtnäha kogenud reindþerile ligi tunnise ristküsitluse, et mängida vähemalt teoreetiliselt läbi vähegi riskantsed olukorrad.
Tol reindþeril oli mõndagi tarka varuks. Näiteks soovitas ta alustada laskumist nii vara kui võimalik, et pääseda keskpäeva lämbuses piinlemisest.
Nii ajasimegi lapsed kell viis maas lahti. Täitsime kõhu kiirpudruga, lasime jooginõud vett täis, toppisime telgi ja neli magamiskotti kahte seljakotti ning seadsime sammud bussi peale, mis meid Lõuna-Kaibabi matkaraja algusse sõidutas.
VERINE KUKKUMINE. Kuid hirmul olid olnud suured silmad. Tubli kaks kolmandikku 11 km pikkusest siksakitavast laskumisest läks vaat et lauluga. Kuigi rada oli pikitud kivikamakatega ning meenutas hiigeltreppi, kus astanguiks suured palgid, mille taha võis ettevaatamatusest komistada, oli enim muret selle üle, et mitte muulasõnniku sisse astuda. Pilved surusid päikest vaateväljalt ning kanjonis uitavad õrnad tuulehood tõid kopsudesse kergendust.
Kuni tütar ühel astangul takerdus ja justkui niidetult kõhuli lendas. Verised põlved ja marraskil peopesad tuletasid valusalt meelde kanjoni ohte, mille ootamatult hõlbus allamäge teekond peast oli pühkinud.
Matka viimane kolmandik, mil rohekaspruun Colorado jõgi juba paistis ning endast pideva mühinaga märku andis, tekitas tasapisi valu teisteski. Pidevalt laskudes surusid varbad jalanõudes vastu nina ning hakkasid tuikama. Siis hõõruma. Siis suisa põletama.
Täpselt neli tundi pärast matka algust jõudsime üle Colorado jõe viivale Mustale sillale, mis tähendas, et laskumine oli lõppenud. Ent meie vaev osutus tühiseks võrreldes selle pingutusega, mida pidid 1928. aastal tegema 130-meetrise silla ehitajad. Silda kannavad kaheksa teraskaablit, mis kaaluvad rohkem kui tonni – ja neid ei vedanud kanjoni põhja muulad, vaid indiaanlased oma õlgadel.
Silla juurest paarsada meetrit allavoolu suubub Coloradosse Bright Angeli ehk Ereda Ingli oja, mille ääres asub 32 telkimispaika kokku 90 inimesele. Selleks, et seal kohta saada, tuli broneering teha kirja teel (ei mingeid telefonikõnesid ega e-kirju!) täpselt neli kuud enne soovitud päeva. Hilinedes võib kohast ilma jääda. Ja matkata suvel üheainsa päevaga kanjoni põhja ja üles tagasi on ettevõtmine, millest kõik teatmikud rasvases kirjas hoiduda käsivad.
Olles riputanud seljakotid agressiivsete sipelgate eest kõrgete postide otsa ning ladunud toiduvarud näljaste loomade eest tihedalt suletavaisse plekk-konteineritesse, istusime ülejäänud päeva Bright Angeli kiires ojas kivide vahel ning jahutasime ihu. Õhusooja oli puude varjus 35 kraadi.
Päeva nael oli õhtusöök, mis koos hommikusöögiga neljale maksis kokku üle 2600 krooni. Liiati tuli need samuti mitu kuud ette broneerida.
Ent hommikusöök ei läinud mu naisele sisse. Mitte seetõttu, et ärgata tuli taas varakult, enne viit, vaid seepärast, et hirm tütre suutlikkuse pärast kanjonist välja ronida halvas isu ja meeled. Liiati tähendas tagasitee mööda Bright Angeli rada tervelt 15 km pikkust tõusu, ehkki kalle oli märksa väiksem kui laskumisel.
JÕUD RAUGEB. Sedapuhku polnud hirm asjatu. Esimesed poolteist kilomeetrit kulgesid piki jõekalda pehme liivaga künkaid. Õhk ei liikunud kübetki. Mustade seintega Toruoja kanjoni vahele pöörates oli tunne, nagu siseneksime huugavasse praeahju. Tütar nõudis peatust iga saja meetri järel. Valmistusin vaimus juba seljakotti naise õlgadele upitama, et tütar enda kukile tõsta.
Siis tõi Kuradi Korgitsa nimeline järsk serpentiin ootamatut kergendust. Õhk pääses liikvele ning toniseeris. Raja äärde jäid mitmed kosed ning koopaavaused, mille kaudu veel sajand tagasi hinnalisi maavarasid otsiti, aga seni, kui laps jalges jõudu tundis, polnud mõistlik tema liikumistuhinat vaatamisväärsustega pidurdada.
Kolme tunniga olime jõudnud poolele teele, Indiaani aeda, mille paplisalu all on suur puhkekoht koos käimlate, pumbajaama ja muulatallidega. Olime plaaninud, et jätkame teekonda vastu õhtupoolikut, mil temperatuur langeb. Aga päikse asemel võimutsesid taeva all tumedad pilved, mis andsid julgust edasi üles rühkida.
Nõnda sattusimegi pärast 40 teravnurkse pööranguga Jacobi Redeli nimelise serpentiini läbimist pealetungiva vihma eel varjualusesse, kus reindþer lugudega kanjoni mõrtsukalikest loodusjõududest hirmu naha vahele ajas.
Ent tema õuduslood andsid ka lisaenergiat. Kartus ohtliku saju ees ei sundinud ainult meid, vaid ka teisi matkajaid viimasel viiel kilomeetril sammu kiirendama. Ehkki astmed, mida üle palkide tuli võtta, olid mitmekümne sentimeetri kõrgused. Alternatiiv oli aga võimaliku tulvaveega kuristikku sadada.
Ometi oli viimasel kahel kilomeetril veelgi suuremaid katsumusi lisaks. Tõus muutus sedavõrd järsuks, et Mati Alaveril oleks seal paras Veerpalu, Mae & Co’d piitsutada. Ime siis, et tütar, kes oli juba niigi üle kuue tunni vastumäge rassinud, meelsamini istus kui astus. Ja ega nn päevamatkajad, kes naerusuiselt kilomeetri-kaks allamäge tuiskavad, et siis ots ringi pöörata ja kergel sammul üles tagasi minna, ka tal just tuju tõstnud.
Aga kui me ülestee seitse ja pool tundi pärast varahommikust algust viimaks läbi sai, hõiskas sisimas uhkustunne enda üle, mis ei lubanud noisse päevamatkajaisse suhtuda kuidagi teisiti, kui üksnes ülalt alla vaadates.
Nõuandeid Suure kanjoni põhja matkajale
• Alusta matka varahommikul, sest suviti kerkib päevane temperatuur üle 40 kraadi. Varjulisi kohti radadel ei leidu.
• Kogu joogivesi tuleb endal kaasas kanda. Arvesta vähemalt 4 liitriga inimese kohta.
• Söö tihedalt soolast ja kalorirohket toitu, et säilitada energiat.
• Tee iga tunni järel 5–10-minutiline puhkus, tõstes jalad ülespoole, et vereringlust taastada.
• Kanna laia äärega peakatet, mis kaitseb päikese eest, ning tugeva tallaga spordijalatseid, sest matkarada on teravate kivinukkidega.
• Broneeri telkimiskoht ja õhtu- ning hommikusöök mitu kuud ette.
• Arvesta, et Suure kanjoni matkaradadel on sul loota ainult iseendale.
Uudised
VE: Suur kanjon
Eluohtlik matk Suurde kanjonisse
Priit Pullerits, vanemtoimetaja, 27.03.2004
Lühikestes beeþides pükstes mees ajas end katusealuses sirgu ja palus kõigi tähelepanu. Tal oli öelda midagi sellist, millest sõltus tibutava vihma varju kogunenud inimeste tervis – ei, koguni elu.
Kuigi tumedad pilved triivisid kanjoni vastaskülje kohal ehk vähemasti 10 km kaugusel, hoiatas asjatundja toonil rääkiv mees, et surmaoht on lähemal, kui enamik arvata oskaks. Ta osutas käega püstloodis järsakule, mis näis linnulennult kui linguga visata. Ja seletas, et kui järsakult hakkab vihmavesi joana alla voolama, on see kindel märk, et matkajate elu on sattunud kaalukausile.
Suur kanjon Ameerikas Arizona osariigis pole üksnes jahmatavalt suur – poolteist kilomeetrit sügav, keskmiselt 16 km lai ja ligi 450 km pikk –, vaid ka halastamatult tappev. Tihtipeale saavad turistid surma enda hooletusest, kui nad liiga uljalt kanjoni servale ronivad. Ent sama sageli kustutab eluküünlaid sealse metsiku looduse stiihia.
Järsku lahvatavad paduvihmahood on salakavalad. Asjatundlik mees, kes osutus reindþeriks ehk rahvuspargi valvuriks, jahutas kõigi varjuliste seiklusindu. Kui satute üle matkaraja tormava veelaviini ette, ärge proovigegi sellest kivide peal üle hüpata, manitses ta. Ja ütles sõna-sõnalt nii: «Te elu lõpeb sealsamas. Juba enne, kui te koos laviiniga alla jõuate – või õigemini need jäänused, mis teist alla jõuavad –, olete surnud.»
Ja lisas, et just sellisel moel hukkub Suures kanjonis iga aasta kaks-kolm inimest.
Mis seal salata: selline jutt tekitas kõigis õudu.
KARTUS HINGES. Hirm oli juba niigi teist päeva naha vahel. Suure kanjoni põhja matkamine pole katsumus, mida sooritada, naeratus näol. Eriti veel siis, kui kaasas on kaks last, neist noorem kõigest 9-aastane tüdruk. Kui juulikuine päike lõõskab lagipähe, küttes päeval temperatuuri üle 40 kraadi. Kui joogivett pole rajal kuskilt võtta. Ja kui helikopter saadetakse appi vaid äärmusliku häda puhul, kusjuures päästeoperatsiooni hind küünib vähemalt 1200 dollari ehk 16 000 kroonini.
Kõiki neid hirme südames kandes korraldasime päev enne matka algust naisega Suure kanjoni pealtnäha kogenud reindþerile ligi tunnise ristküsitluse, et mängida vähemalt teoreetiliselt läbi vähegi riskantsed olukorrad.
Tol reindþeril oli mõndagi tarka varuks. Näiteks soovitas ta alustada laskumist nii vara kui võimalik, et pääseda keskpäeva lämbuses piinlemisest.
Nii ajasimegi lapsed kell viis maas lahti. Täitsime kõhu kiirpudruga, lasime jooginõud vett täis, toppisime telgi ja neli magamiskotti kahte seljakotti ning seadsime sammud bussi peale, mis meid Lõuna-Kaibabi matkaraja algusse sõidutas.
VERINE KUKKUMINE. Kuid hirmul olid olnud suured silmad. Tubli kaks kolmandikku 11 km pikkusest siksakitavast laskumisest läks vaat et lauluga. Kuigi rada oli pikitud kivikamakatega ning meenutas hiigeltreppi, kus astanguiks suured palgid, mille taha võis ettevaatamatusest komistada, oli enim muret selle üle, et mitte muulasõnniku sisse astuda. Pilved surusid päikest vaateväljalt ning kanjonis uitavad õrnad tuulehood tõid kopsudesse kergendust.
Kuni tütar ühel astangul takerdus ja justkui niidetult kõhuli lendas. Verised põlved ja marraskil peopesad tuletasid valusalt meelde kanjoni ohte, mille ootamatult hõlbus allamäge teekond peast oli pühkinud.
Matka viimane kolmandik, mil rohekaspruun Colorado jõgi juba paistis ning endast pideva mühinaga märku andis, tekitas tasapisi valu teisteski. Pidevalt laskudes surusid varbad jalanõudes vastu nina ning hakkasid tuikama. Siis hõõruma. Siis suisa põletama.
Täpselt neli tundi pärast matka algust jõudsime üle Colorado jõe viivale Mustale sillale, mis tähendas, et laskumine oli lõppenud. Ent meie vaev osutus tühiseks võrreldes selle pingutusega, mida pidid 1928. aastal tegema 130-meetrise silla ehitajad. Silda kannavad kaheksa teraskaablit, mis kaaluvad rohkem kui tonni – ja neid ei vedanud kanjoni põhja muulad, vaid indiaanlased oma õlgadel.
Silla juurest paarsada meetrit allavoolu suubub Coloradosse Bright Angeli ehk Ereda Ingli oja, mille ääres asub 32 telkimispaika kokku 90 inimesele. Selleks, et seal kohta saada, tuli broneering teha kirja teel (ei mingeid telefonikõnesid ega e-kirju!) täpselt neli kuud enne soovitud päeva. Hilinedes võib kohast ilma jääda. Ja matkata suvel üheainsa päevaga kanjoni põhja ja üles tagasi on ettevõtmine, millest kõik teatmikud rasvases kirjas hoiduda käsivad.
Olles riputanud seljakotid agressiivsete sipelgate eest kõrgete postide otsa ning ladunud toiduvarud näljaste loomade eest tihedalt suletavaisse plekk-konteineritesse, istusime ülejäänud päeva Bright Angeli kiires ojas kivide vahel ning jahutasime ihu. Õhusooja oli puude varjus 35 kraadi.
Päeva nael oli õhtusöök, mis koos hommikusöögiga neljale maksis kokku üle 2600 krooni. Liiati tuli need samuti mitu kuud ette broneerida.
Ent hommikusöök ei läinud mu naisele sisse. Mitte seetõttu, et ärgata tuli taas varakult, enne viit, vaid seepärast, et hirm tütre suutlikkuse pärast kanjonist välja ronida halvas isu ja meeled. Liiati tähendas tagasitee mööda Bright Angeli rada tervelt 15 km pikkust tõusu, ehkki kalle oli märksa väiksem kui laskumisel.
JÕUD RAUGEB. Sedapuhku polnud hirm asjatu. Esimesed poolteist kilomeetrit kulgesid piki jõekalda pehme liivaga künkaid. Õhk ei liikunud kübetki. Mustade seintega Toruoja kanjoni vahele pöörates oli tunne, nagu siseneksime huugavasse praeahju. Tütar nõudis peatust iga saja meetri järel. Valmistusin vaimus juba seljakotti naise õlgadele upitama, et tütar enda kukile tõsta.
Siis tõi Kuradi Korgitsa nimeline järsk serpentiin ootamatut kergendust. Õhk pääses liikvele ning toniseeris. Raja äärde jäid mitmed kosed ning koopaavaused, mille kaudu veel sajand tagasi hinnalisi maavarasid otsiti, aga seni, kui laps jalges jõudu tundis, polnud mõistlik tema liikumistuhinat vaatamisväärsustega pidurdada.
Kolme tunniga olime jõudnud poolele teele, Indiaani aeda, mille paplisalu all on suur puhkekoht koos käimlate, pumbajaama ja muulatallidega. Olime plaaninud, et jätkame teekonda vastu õhtupoolikut, mil temperatuur langeb. Aga päikse asemel võimutsesid taeva all tumedad pilved, mis andsid julgust edasi üles rühkida.
Nõnda sattusimegi pärast 40 teravnurkse pööranguga Jacobi Redeli nimelise serpentiini läbimist pealetungiva vihma eel varjualusesse, kus reindþer lugudega kanjoni mõrtsukalikest loodusjõududest hirmu naha vahele ajas.
Ent tema õuduslood andsid ka lisaenergiat. Kartus ohtliku saju ees ei sundinud ainult meid, vaid ka teisi matkajaid viimasel viiel kilomeetril sammu kiirendama. Ehkki astmed, mida üle palkide tuli võtta, olid mitmekümne sentimeetri kõrgused. Alternatiiv oli aga võimaliku tulvaveega kuristikku sadada.
Ometi oli viimasel kahel kilomeetril veelgi suuremaid katsumusi lisaks. Tõus muutus sedavõrd järsuks, et Mati Alaveril oleks seal paras Veerpalu, Mae & Co’d piitsutada. Ime siis, et tütar, kes oli juba niigi üle kuue tunni vastumäge rassinud, meelsamini istus kui astus. Ja ega nn päevamatkajad, kes naerusuiselt kilomeetri-kaks allamäge tuiskavad, et siis ots ringi pöörata ja kergel sammul üles tagasi minna, ka tal just tuju tõstnud.
Aga kui me ülestee seitse ja pool tundi pärast varahommikust algust viimaks läbi sai, hõiskas sisimas uhkustunne enda üle, mis ei lubanud noisse päevamatkajaisse suhtuda kuidagi teisiti, kui üksnes ülalt alla vaadates.
Nõuandeid Suure kanjoni põhja matkajale
• Alusta matka varahommikul, sest suviti kerkib päevane temperatuur üle 40 kraadi. Varjulisi kohti radadel ei leidu.
• Kogu joogivesi tuleb endal kaasas kanda. Arvesta vähemalt 4 liitriga inimese kohta.
• Söö tihedalt soolast ja kalorirohket toitu, et säilitada energiat.
• Tee iga tunni järel 5–10-minutiline puhkus, tõstes jalad ülespoole, et vereringlust taastada.
• Kanna laia äärega peakatet, mis kaitseb päikese eest, ning tugeva tallaga spordijalatseid, sest matkarada on teravate kivinukkidega.
• Broneeri telkimiskoht ja õhtu- ning hommikusöök mitu kuud ette.
• Arvesta, et Suure kanjoni matkaradadel on sul loota ainult iseendale.