KALJU SUUR: Vanu klatšijutte poleks pidanud avaldama
Jõin 19. septembril KuKu klubis teed ja lugesin sama päeva Eesti Päevalehte. Pahvatasin lõbusalt naerma, sest kirjanduslisas Arkaadia oli Vaapo Vaheri lugu “Eestlane on mõrtsuk ja mölakas”, mis tõi välja ka minu tagasihoidliku isiku.
Mihhail Velleri loomingut ma ei tunne, kuid tean, et kõmulised lood leiavad Venemaal alati laia turgu. Liiati, kui nende taga on kuulsad nimed. Vaheri väide, et Velleri tegelased on kõik kuulsused, peaks mind kui üht äramainitut kõrvust tõstma, aga ei tõsta. Nimetatud sündmuste ajal ma isiklikult Georg Otsa, Eve Kivi ega Eino Baskinit ei tundnud. Nagu nemad mind siis ei tundnud.
Ka fotondusega tegelesin ma tollal tagasihoidlikult. Vahetevahel tegin haltuurat – pildistasin näiteks ansamblit Marino Marini. See oli öötöö. Päeval olin ma Marati mehhaanikaosakonnas õmblusmasinate remontija. Pornoks ei olnud mul lihtsalt aega! Pealegi oli siis juba paljas põlv porno. Näiteks Soome fotograaf Seppo Serves kinkis mulle oma raamatu “Soome saun”, mis korjati piiril ära. Olevat porno.
Vaher resümeerib, et “ometi on kohus enamikule kambast armuline, miskipärast kihutatakse neljaks aastaks laagrisse vaid Eino Baskin. Ja neli aastat Ots laulis, Kivi etendas, Suur pildistas, Bernðtein õpetas, kõik nad elasid suguelu, ainult Baskin langetas metsa…” Õiget on selles vaid niipalju, et olin abielus.
Kuigi olen tegelenud ka aktifotodega, tahan rõhutada, et olen alati äärmustest hoidunud. On ju fotograafia intiimne tegevus – kahe inimese vahel on vaid aparaat. Näiteks kui aasta tagasi müüsin Rahvusraamatukogus raamatulaadal oma albumit, tuli ligi üks ümaram naisterahvas ja küsis mult autogrammi. Ta selgitas, et olin teda 35 aastat tagasi metsas pildistanud. Suudlesin ta kätt ja meil mõlemal oli hää meel.
Lõpetuseks küsiksin ma Eesti Päevalehelt, kas seda materjali vanadest klatðijuttudest oleks ikka pidanud avaldama?
Ma austan väga neid inimesi, kellega mu nimi artiklis seotud on. Näiteks maestro Eino Baskini teened eesti kultuuri ees on määratud, aga kiskuda üles vana lugu vanahärra kohta, kelle tervis ei ole enam kaugeltki kõige parem, on minu arvates Vaheri, aga ka Eesti Päevalehe poolt väga ebaeetiline.
Kalju Suur, fotograaf
|
Uudised
VE: Suur, Kaljo – Fotograaf
(25.09.2003)
Jõin 19. septembril KuKu klubis teed ja lugesin sama päeva Eesti Päevalehte. Pahvatasin lõbusalt naerma, sest kirjanduslisas Arkaadia oli Vaapo Vaheri lugu “Eestlane on mõrtsuk ja mölakas”, mis tõi välja ka minu tagasihoidliku isiku.
Mihhail Velleri loomingut ma ei tunne, kuid tean, et kõmulised lood leiavad Venemaal alati laia turgu. Liiati, kui nende taga on kuulsad nimed. Vaheri väide, et Velleri tegelased on kõik kuulsused, peaks mind kui üht äramainitut kõrvust tõstma, aga ei tõsta. Nimetatud sündmuste ajal ma isiklikult Georg Otsa, Eve Kivi ega Eino Baskinit ei tundnud. Nagu nemad mind siis ei tundnud.
Ka fotondusega tegelesin ma tollal tagasihoidlikult. Vahetevahel tegin haltuurat – pildistasin näiteks ansamblit Marino Marini. See oli öötöö. Päeval olin ma Marati mehhaanikaosakonnas õmblusmasinate remontija. Pornoks ei olnud mul lihtsalt aega! Pealegi oli siis juba paljas põlv porno. Näiteks Soome fotograaf Seppo Serves kinkis mulle oma raamatu “Soome saun”, mis korjati piiril ära. Olevat porno.
Vaher resümeerib, et “ometi on kohus enamikule kambast armuline, miskipärast kihutatakse neljaks aastaks laagrisse vaid Eino Baskin. Ja neli aastat Ots laulis, Kivi etendas, Suur pildistas, Bernðtein õpetas, kõik nad elasid suguelu, ainult Baskin langetas metsa…” Õiget on selles vaid niipalju, et olin abielus.
Kuigi olen tegelenud ka aktifotodega, tahan rõhutada, et olen alati äärmustest hoidunud. On ju fotograafia intiimne tegevus – kahe inimese vahel on vaid aparaat. Näiteks kui aasta tagasi müüsin Rahvusraamatukogus raamatulaadal oma albumit, tuli ligi üks ümaram naisterahvas ja küsis mult autogrammi. Ta selgitas, et olin teda 35 aastat tagasi metsas pildistanud. Suudlesin ta kätt ja meil mõlemal oli hää meel.
Lõpetuseks küsiksin ma Eesti Päevalehelt, kas seda materjali vanadest klatðijuttudest oleks ikka pidanud avaldama?
Ma austan väga neid inimesi, kellega mu nimi artiklis seotud on. Näiteks maestro Eino Baskini teened eesti kultuuri ees on määratud, aga kiskuda üles vana lugu vanahärra kohta, kelle tervis ei ole enam kaugeltki kõige parem, on minu arvates Vaheri, aga ka Eesti Päevalehe poolt väga ebaeetiline.
Kalju Suur, fotograaf