|
Kuigi käimasolev presidendivalimine praegu veel mahub demokraatia raamesse, on ilmnenud mõndagi piiripealset, mis sunnib sõna võtma.
Eesti peaks olema küps, et revideerida praegu esitletavat presidendi rollimudelit ning viia see kooskõlla põhiseaduse ideestikuga ning tänapäeva Euroopa arusaamade ja tavadega. Eestis on parlamentaarne demokraatia, kus võim lasub rahva valitud parlamendi ja selle legitimeeritud valitsuse käes.
Presidendi roll Eesti mudelis ei ole keskne, vaid pigem teisene. Institutsioonile osaks langev tähelepanu ja pinge on selgelt ülevõimendatud ning ebaproportsionaalne tema tegeliku põhiseadusejärgse võimurolliga. On aeg loobuda ka presidendi kui «rahvuse isa» «suure juhi» või «ühendaja» jms aegunud ning ajalukku vajunud käsitlusest. Tänapäeva demokraatlikus Euroopas on see anakronism. President ei ole tootem.
Nüüdsest valimiskogemusest
Siin ei saa jälle mööda põhiseaduse sättest ja mõttest. Tuletan meelde, et põhiseadus on kogu rahva (mitte mõne erakonna või koalitsiooni või nende juhtide) kehtestatud normistik. Hästitoimiva demokraatia üheks keskseks eelduseks on põhiseadust austada ja heas usus selle järgi toimida.
Põhiseaduse paragrahvi 79 esimene lõige seab üheselt ja selgelt presidendivalimise riigikogu ülesandeks. Mis on ka igati loogiline ja kooskõlas põhiseaduses fikseeritud parlamentaarse riigimudeliga.
Presidendi valimine riigikogus on nimetatud esimesena, seega põhivariandina. Valimiste jõudmist valimiskokku on nimetatud teisena. Kontekstiliselt loetuna on see selgelt varu- või hädavariant. Seega valimiste ignoreerimine riigikogus on toimimine põhiseaduse mõtte vastu. Kui arvestada põhiseaduse kehtestamist kogu rahva poolt, siis toimimist ka kogu rahva tahte vastu.
Väita, et riigikogus valimistel ei saanud osaleda, sest seal oli ebademokraatlikult ainult üks kandidaat üles seatud, on räige demagoogia, sest puudusid igasugused takistused oma kandidaat või kandidaadid üles seada. Põhiseaduse paragrahvi 61 lõige kaks kohaselt antud riigikogu liikme ametivanne «jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale» kohustab olema põhiseadusega kooskõlas, mitte leidma teid sellest mööda minna.
Väita, et põhiseadus ei keela jätta hääletamata, on sama kui väita, et põhiseadus ei keela ka tappa või varastada. Tõesti, põhiseadus sätestab üksnes igaühe õiguse elule ning ütleb, et omand on kaitstud. See on valik aususe ja hea usu, riigimehelikkuse ning õigusliku nihilismi ja politikaanse mõtteviisi vahel.
Süümest
President on väitnud, et «tema tegevuse seostamine Johannes Hindi represseerimisega on täiesti alusetu» ning et ta «ei ole osalenud kellegi tagakiusamises ega kahjustanud muul moel kaaskodanike huve» (PM 05.09.).
Eesti põhiseaduse rakendamise seadus nägi ette süümevande andmise selles, et ametitaotleja ei « ole osalenud kodanike jälitamisel ega represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse eest».
See määrang hõlmas süümevande andmise korra seaduse kohaselt « kõik tahtlikud teod, mis on viinud või kaasa aidanud süüdimõistva kohtuotsuse langetamisele ».
Kas ministrite nõukogu aseesimehe (Arnold Rüütel) korraldus KGB-le rakendada abinõusid ja tagada kord Desintegraatoris, millele järgnes fabritseeritud uurimine ja süüdimõistmine ning represseerimine, on koostöö või mitte, on see tagakiusamine või muul moel kaaskodanike huvide kahjustamine või mitte, või lihtsalt salgamine, jääb siinkohal lugejate ja valijameeste otsustada.
Selgituseks – ka kõikvõimas KGB allus parteilisele juhtimisele ning vajas oma tegevuseks tsiviilvõimude korraldust või vähemalt rohelist tuld. Hindamise kergendamiseks toon võrdluse Saksamaalt.
Ühinemisjärgse Saksamaa kohtud mõistsid mitme teise endise tegelase kõrval süüdi ka Egon Krenzi ning karistasid teda kuueaastase vabadusekaotusega, sest ta oli kaudselt vastutav nn piiripõgenike tulistamises ja hukkumises. Krenz oli Saksa Demokraatliku Vabariigi tippjuht, keskkomitee ja selle poliitbüroo ning kaitsenõukogu liige.
Muidugi ei käinud Krenz ise piiril ülejooksjaid küttimas. Ei, ta osales piirirežiimi (Grenzregime) väljatöötamise/heakskiitmise organeis ja andis korralduse neist nõuetest kinni pidada ehk piiril kord tagada. Ühinenud Saksamaa kohtute kindel seisukoht, mis sai kinnituse ka Strasbourgis, oli, et oma ametikohast tulenevalt teadis Krenz ja pidi teadma, millised on sellise korraldusliini tagajärjed. Seega tema süüdimõistmine ja vastutusele võtmine demokraatliku Saksamaa kohtutes oli seadusega kooskõlas ja õigustatud.
Kui lähtuda presidendi kummastavast väitest, et Nõukogude ja Lääne ühiskonnad olevat toiminud samadel (!?) alustel (esitatud küll nn teadustegevuse kontrolli kontekstis), siis jääb küsida, mis peaks olema kõnealuse käitumise hinnang ja tagajärjed praeguses demokraatlikus Eestis? Näib, et meil see isegi ei riiva süümevannet, rääkimata rikkumisest ega kutsu esile ka tõsisemat poleemikat, seisukohavõttu või protesti.
Psühhoterrorist
Riigipea on väitnud avalikult, et kriitilised arvamused, hinnangud ja küsimused tema ja tema tegevuse aadressil on psühhoterror ning tema pressiesindaja on seda nimetanud laimukampaaniaks.
Jättes kõrvale selle, et sõna terror on praeguse maailma kontekstis väga raske sõna, mida valimiskampaanias riigipeal avalikkuse ja meedia suhtes kasutada on enam kui ettevaatlikkust nõudev, on selline arusaamine ja suhtumine sügavalt hämmastav. Siiamaani on maailmas asjad ikka nii olnud, et juhid kipuvad rahvast terroriseerima, Eestis terroriseerib rahvas aga juhti
Ei, Eesti on demokraatlik vaba maa, kus sõnavabadus on tagatud ja igaühel on õigus väljendada oma arvamust. Ka siis, kui arvamuse objektiks on riigi tippjuhtkond ning ka siis, kui sõnad on valusad ja arvamus kriitiline, ründav või šokeeriv.
Ja avaliku elu tegelastel, juhttegelastel eriti, on kohustus taluda neid arvamusi ja hinnanguid, sest nad on ise seadnud end avalikkuse huvi objektiks ning soovinud saada rahva ja igaühe elu ja käekäigu eest otsustajaiks.
Seega on rahval otse või meedia kaudu õigus küsida, teada, arvata ja hinnata. Rahvast või meediat psühhoterroris ja laimus süüdistada on kohatu ja teisest aegruumist pärit suhtumine.
Presidendi erapoolikusest
Põhiseaduse paragrahv 81 – presidendi ametivanne Eesti rahvale (sic!) riigikogu ees. Astudes presidendiametisse « annan pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult (sic!) kasutada minule antud võimu ».
Ametisolev president on end selgelt ja üheselt positsioneerinud kahe erakonna poliitilise lepingu garandiks ehk tagajaks ning ühe erakonna auesimeheks.
On see kooskõlas ametivandega kogu eesti rahvale, erapooletu ja õiglane nagu põhiseadus ja hea riigiõiguslik tava eeldab ning rahvast ühendav nagu ametisolev president armastab väljendada?
Millised on selle poliitilise manipulatsiooni ja ebaproportsionaalsete (ebaproportsionaalsus tähendab siin väljastpoolt riigikogu valijameeste valimise korda) valimisreeglite ärakasutamise võimalikud tagajärjed?
Ametisolevat presidenti toetab küsitluste põhjal umbes neljandik rahvast ning umbes kolmandik riigikogu liikmetest. Kas president esindab tulevikus rahva enamust, nagu põhiseaduses fikseeritud Eesti riigikorralduse demokraatia alusprintsiip eeldaks? Ilmselt mitte.
Miks siis seda teed tuimalt minnakse? Mõtlemiskoht kõigile, eriti valijameestele. Ja, nota bene!, valijamehed – jõujooned demokraatlikus riigi valitsemise, otsuste tegemise ning raha jagamise keskuses ehk riigikogus on erinev adsellest, mida kaksiklepe kajastab.
xxx
Loe lisaks
Ma ei ole…
|
Uudised
VE: süümevanne ja tegelikkus
15.09.2006 00:01Rait Maruste
Euroopa Inimõiguste kohtunik Rait Maruste jätab lugejate otsustada, kas president Arnold Rüütel on rikkunud süümevannet või mitte.
Kuigi käimasolev presidendivalimine praegu veel mahub demokraatia raamesse, on ilmnenud mõndagi piiripealset, mis sunnib sõna võtma.
Eesti peaks olema küps, et revideerida praegu esitletavat presidendi rollimudelit ning viia see kooskõlla põhiseaduse ideestikuga ning tänapäeva Euroopa arusaamade ja tavadega. Eestis on parlamentaarne demokraatia, kus võim lasub rahva valitud parlamendi ja selle legitimeeritud valitsuse käes.
Presidendi roll Eesti mudelis ei ole keskne, vaid pigem teisene. Institutsioonile osaks langev tähelepanu ja pinge on selgelt ülevõimendatud ning ebaproportsionaalne tema tegeliku põhiseadusejärgse võimurolliga. On aeg loobuda ka presidendi kui «rahvuse isa» «suure juhi» või «ühendaja» jms aegunud ning ajalukku vajunud käsitlusest. Tänapäeva demokraatlikus Euroopas on see anakronism. President ei ole tootem.
Nüüdsest valimiskogemusest
Siin ei saa jälle mööda põhiseaduse sättest ja mõttest. Tuletan meelde, et põhiseadus on kogu rahva (mitte mõne erakonna või koalitsiooni või nende juhtide) kehtestatud normistik. Hästitoimiva demokraatia üheks keskseks eelduseks on põhiseadust austada ja heas usus selle järgi toimida.
Põhiseaduse paragrahvi 79 esimene lõige seab üheselt ja selgelt presidendivalimise riigikogu ülesandeks. Mis on ka igati loogiline ja kooskõlas põhiseaduses fikseeritud parlamentaarse riigimudeliga.
Presidendi valimine riigikogus on nimetatud esimesena, seega põhivariandina. Valimiste jõudmist valimiskokku on nimetatud teisena. Kontekstiliselt loetuna on see selgelt varu- või hädavariant. Seega valimiste ignoreerimine riigikogus on toimimine põhiseaduse mõtte vastu. Kui arvestada põhiseaduse kehtestamist kogu rahva poolt, siis toimimist ka kogu rahva tahte vastu.
Väita, et riigikogus valimistel ei saanud osaleda, sest seal oli ebademokraatlikult ainult üks kandidaat üles seatud, on räige demagoogia, sest puudusid igasugused takistused oma kandidaat või kandidaadid üles seada. Põhiseaduse paragrahvi 61 lõige kaks kohaselt antud riigikogu liikme ametivanne «jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale» kohustab olema põhiseadusega kooskõlas, mitte leidma teid sellest mööda minna.
Väita, et põhiseadus ei keela jätta hääletamata, on sama kui väita, et põhiseadus ei keela ka tappa või varastada. Tõesti, põhiseadus sätestab üksnes igaühe õiguse elule ning ütleb, et omand on kaitstud. See on valik aususe ja hea usu, riigimehelikkuse ning õigusliku nihilismi ja politikaanse mõtteviisi vahel.
Süümest
President on väitnud, et «tema tegevuse seostamine Johannes Hindi represseerimisega on täiesti alusetu» ning et ta «ei ole osalenud kellegi tagakiusamises ega kahjustanud muul moel kaaskodanike huve» (PM 05.09.).
Eesti põhiseaduse rakendamise seadus nägi ette süümevande andmise selles, et ametitaotleja ei « ole osalenud kodanike jälitamisel ega represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse eest».
See määrang hõlmas süümevande andmise korra seaduse kohaselt « kõik tahtlikud teod, mis on viinud või kaasa aidanud süüdimõistva kohtuotsuse langetamisele ».
Kas ministrite nõukogu aseesimehe (Arnold Rüütel) korraldus KGB-le rakendada abinõusid ja tagada kord Desintegraatoris, millele järgnes fabritseeritud uurimine ja süüdimõistmine ning represseerimine, on koostöö või mitte, on see tagakiusamine või muul moel kaaskodanike huvide kahjustamine või mitte, või lihtsalt salgamine, jääb siinkohal lugejate ja valijameeste otsustada.
Selgituseks – ka kõikvõimas KGB allus parteilisele juhtimisele ning vajas oma tegevuseks tsiviilvõimude korraldust või vähemalt rohelist tuld. Hindamise kergendamiseks toon võrdluse Saksamaalt.
Ühinemisjärgse Saksamaa kohtud mõistsid mitme teise endise tegelase kõrval süüdi ka Egon Krenzi ning karistasid teda kuueaastase vabadusekaotusega, sest ta oli kaudselt vastutav nn piiripõgenike tulistamises ja hukkumises. Krenz oli Saksa Demokraatliku Vabariigi tippjuht, keskkomitee ja selle poliitbüroo ning kaitsenõukogu liige.
Muidugi ei käinud Krenz ise piiril ülejooksjaid küttimas. Ei, ta osales piirirežiimi (Grenzregime) väljatöötamise/heakskiitmise organeis ja andis korralduse neist nõuetest kinni pidada ehk piiril kord tagada. Ühinenud Saksamaa kohtute kindel seisukoht, mis sai kinnituse ka Strasbourgis, oli, et oma ametikohast tulenevalt teadis Krenz ja pidi teadma, millised on sellise korraldusliini tagajärjed. Seega tema süüdimõistmine ja vastutusele võtmine demokraatliku Saksamaa kohtutes oli seadusega kooskõlas ja õigustatud.
Kui lähtuda presidendi kummastavast väitest, et Nõukogude ja Lääne ühiskonnad olevat toiminud samadel (!?) alustel (esitatud küll nn teadustegevuse kontrolli kontekstis), siis jääb küsida, mis peaks olema kõnealuse käitumise hinnang ja tagajärjed praeguses demokraatlikus Eestis? Näib, et meil see isegi ei riiva süümevannet, rääkimata rikkumisest ega kutsu esile ka tõsisemat poleemikat, seisukohavõttu või protesti.
Psühhoterrorist
Riigipea on väitnud avalikult, et kriitilised arvamused, hinnangud ja küsimused tema ja tema tegevuse aadressil on psühhoterror ning tema pressiesindaja on seda nimetanud laimukampaaniaks.
Jättes kõrvale selle, et sõna terror on praeguse maailma kontekstis väga raske sõna, mida valimiskampaanias riigipeal avalikkuse ja meedia suhtes kasutada on enam kui ettevaatlikkust nõudev, on selline arusaamine ja suhtumine sügavalt hämmastav. Siiamaani on maailmas asjad ikka nii olnud, et juhid kipuvad rahvast terroriseerima, Eestis terroriseerib rahvas aga juhti
Ei, Eesti on demokraatlik vaba maa, kus sõnavabadus on tagatud ja igaühel on õigus väljendada oma arvamust. Ka siis, kui arvamuse objektiks on riigi tippjuhtkond ning ka siis, kui sõnad on valusad ja arvamus kriitiline, ründav või šokeeriv.
Ja avaliku elu tegelastel, juhttegelastel eriti, on kohustus taluda neid arvamusi ja hinnanguid, sest nad on ise seadnud end avalikkuse huvi objektiks ning soovinud saada rahva ja igaühe elu ja käekäigu eest otsustajaiks.
Seega on rahval otse või meedia kaudu õigus küsida, teada, arvata ja hinnata. Rahvast või meediat psühhoterroris ja laimus süüdistada on kohatu ja teisest aegruumist pärit suhtumine.
Presidendi erapoolikusest
Põhiseaduse paragrahv 81 – presidendi ametivanne Eesti rahvale (sic!) riigikogu ees. Astudes presidendiametisse « annan pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult (sic!) kasutada minule antud võimu ».
Ametisolev president on end selgelt ja üheselt positsioneerinud kahe erakonna poliitilise lepingu garandiks ehk tagajaks ning ühe erakonna auesimeheks.
On see kooskõlas ametivandega kogu eesti rahvale, erapooletu ja õiglane nagu põhiseadus ja hea riigiõiguslik tava eeldab ning rahvast ühendav nagu ametisolev president armastab väljendada?
Millised on selle poliitilise manipulatsiooni ja ebaproportsionaalsete (ebaproportsionaalsus tähendab siin väljastpoolt riigikogu valijameeste valimise korda) valimisreeglite ärakasutamise võimalikud tagajärjed?
Ametisolevat presidenti toetab küsitluste põhjal umbes neljandik rahvast ning umbes kolmandik riigikogu liikmetest. Kas president esindab tulevikus rahva enamust, nagu põhiseaduses fikseeritud Eesti riigikorralduse demokraatia alusprintsiip eeldaks? Ilmselt mitte.
Miks siis seda teed tuimalt minnakse? Mõtlemiskoht kõigile, eriti valijameestele. Ja, nota bene!, valijamehed – jõujooned demokraatlikus riigi valitsemise, otsuste tegemise ning raha jagamise keskuses ehk riigikogus on erinev adsellest, mida kaksiklepe kajastab.
xxx
Loe lisaks
Ma ei ole…