Stalini veri tänapäeval
Kolmapäev 05.03.2003
Kui Stalin poole sajandi eest suri, oli ta muutunud otsekui ikooniks – vaid vähesed uskusid ja veel vähemad teadsid, et temagi oli lihast ja luust inimene, kellel oli isegi pereelu ja lapsed.
Mitte et Stalini abikaasa surm 1932. aastal ning tema vanema poja Jakovi hukkumine sõjavangina oleks teadmata olnud – vähemalt rahva seas jutud levisid. Kuid kõik see ei mahtunud veel aastaid suure Juhi imagosse, isegi veel tänapäeval näevad sellised diktaatorid nagu Saddam Hussein ja Kim Jong-il Stalinis vaid sümbolit, mitte inimest.
Stalini partei praegu
Paradoksaalselt on teiste seas sellise kujutelma püsimisele kaasa aidanud ka Jossif Stalini lihastest järglastest ilmselt tuntuim, liikumise «Stalinistlik blokk NSV Liidu eest» üks asutajaid ja juhte Jevgeni Džugashvili. 1999. aasta Vene Riigiduuma valimiste eel Moskva ja mõned teised linnadki Stalini piltidega üle külvanud liikumise osaks jäi valimistepäeval siiski vähem kui poole miljoni inimese toetus, mis ei andud ülevenemaaliselt isegi mitte ühtainust protsenti häältest.
Ometi on Jevgeni seniajani veendunud, et rahvas tegelikult toetab Stalini ideid ja ootaks Venemaale uuesti samasugust valitsejat, kes riigis korra majja lööks ja õnne maa peale tooks.
Tema veendumust ei kõiguta ka tõsiasi, et tema isa Jakov oli see Stalini poeg, kes Nõukogude-Saksa sõja vangi langes. 1943. aastal oleksid sakslased ta meelsasti välja vahetanud Stalingradi all venelaste kätte sattunud kindral-feldmarssal Pauluse vastu, kuid Stalin keeldus. «Leitnante me feldmarssalite vastu ei vaheta!» olevat ta öelnud.
Osa uurijaid on väitnud, et Stalini sõjaaegse jäikuse taga olid külmad suhted oma vanema pojaga. Samas oli Jakov väidetavalt ainsa naise poeg, keda Stalin oma elus armastanud oli. 1904. aastal abiellus parajasti Siberist tagasi Gruusiasse jõudnud Jossif Džugashvili lihtsa taluneiu Jekaterina Svanidzega. Enam-vähem veendunult on väidetud, et abielu oli õnnelik. Paraku küll ka üürike: sünnitanud kolm aastat hiljem poja Jakovi, jäi Jekaterina haiglaseks ning suri peagi.
Jakov kasvas üles Gruusias, võõrdudes nii isast, kes tema lapsepõlves viibis kas Siberis asumisel või hiljem Peterburis ja Moskvas riigiametis. Vahemärkuse olgu öeldud, et asumine toonasel Venemaal oli üsna «inimväärne» – Stalinil tekkis mitmeaastase asumisperioodi kestel isegi omamoodi perekond noorukese Lidia Perelõginaga, mille tulemuseks oli 1914. aastal sündinud poeg Aleksandr. Võõrdumisele võis kaasa aidata ka see, et Stalin abiellus revolutsioonikeerises teist korda, tema kaasaks sai neljakümnele lähenevast mehest enam kui poole noorem Nadežda Allilujeva.
Nadežda sünnitas Stalinile kaks last – poja Vassili (1921) ja tütre Svetlana (1926). Paraku saatsid kooselu riigi esimeseks meheks tõusnud abikaasaga sagenevad tülid ning pärast üht sellist kokkupõrget 1932. aastal otsustas Nadežda astuda äärmusliku sammu – ta lasi end maha.
Poeg Vassili saatus kujunes suhteliselt traagiliseks. Vassilile omaseks saanud joomarlus viis ta varakult põhja ning kui isa 1953. aastal suri, järgnes peagi vangistus. Mõned aastad hiljem vabanenuna suri Vassili Kaasanis 1962. aastal.
Svetlana raske saatus
Minevikust lahtisaamine on olnud palju raskem Stalini ainsale veel elusolevale lapsele, tütar Svetlanale. Isa «väikese perenaise» suhted tütart (ja teisigi lapsi) harva nägeva Staliniga läksid käest ära Nõukogude-Saksa sõja ajal, kui Svetlana armus endast märgatavalt vanemasse kirjamehesse, kes õnnetuseks oli juut. Juute vihkav Stalin ei jäänud tütre valikuga sugugi rahule ning saatis mehe Siberisse. See ei takistanud Svetlanal siiski isa tahtmise vastu paar aastat hiljem abiellumast taas juudi soost mehega.
Svetlana tormiline elu aga viis teda ühe mehe juurest teise juurde – esimene abielu lagunes peagi ning järgmiseks abikaasaks oli isa heakskiidu saanud kõrge parteijuhi (muu seas ka Eesti «vennalikku perre» kaasanud) ždanovi poeg. Sellest samuti üürikeseks jäänud abielust sündis tütar Jekaterina. Kui ka aastad pärast isa surma elas Svetlana koos kahe lapsega suhteliselt vaikset ja tagasitõmbunud elu – jõudes küll vahepeal abielluda India diplomaadiga -, omandas ta maailmakuulsuse 1966. aastal, saades loa minna Indiasse abikaasat matma.
Selle ülesande ta ka täitis, kuid pärast seda astus sisse USA saatkonda ning palus seal varjupaika, kinnitades, et Nõukogude Liidus on tal võimatu ennast teostada. Ameerikasse jõudes abiellus ta peagi neljandat korda, abielust arhitekt William Petersiga sündis tütar Olga.
Rahutu Svetlana abielu ei püsinud seegi kord kaua ning 1984. aastal astus ta pretsedenditu sammu, naastes Nõukogude Liitu. Kuigi talle osutati siin piisavalt austust ja eraldati isegi korralik korter Tbilisis, pühkis ta paar aastat hiljem siiski kodumaa tolmu jalgelt ning on sealtpeale elanud põhiliselt Inglismaal.
Nii on praeguseks Stalini järglased laiali pillutatud mööda maailma. Suurem osa küll endiselt Venemaal, nagu vanaisa jäägitult austavad Jakovi lapsed Jevgeni ja Galina, samuti nende lapsed ja lapselapsed, osa Gruusias, osa mujal maailmas.
Marek Laanevalis@postimees.ee
***
Elavatest elavaim Stalin oli siiski surelikSL Õhtuleht, laupäev. 8. märts 2003
 TALLINLASTE LEIN: Suure juhi monument Balti jaama lähedal mattus 50 aastat tagasi pärgade ja lillede merre. «Nii austasid pealinlased surematu juhi ja generalissimuse mälestust,» kirjutas toonane ajakirjandus. Sammas kadus ajaloo prügikasti 1956. aastal. Hiljem seisis sellel kohal 1. detsembri putšikatse monument. Toompea serval, Stenbocki majas töötab praegu Eesti valitsus.
|
NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium teatavad parteile ja kõigile Nõukogude Liidu töötajatele suure kurbusega, et 5. märtsil 1953 kell 9.50 õhtul suri pärast rasket haigust NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees ja NLKP Keskkomitee sekretär Jossif Vissarionovitš Stalin.
See esmapilgul täiesti uskumatu uudis lendas 50 aastat tagasi üle toonase Nõukogude Liidu ja kogu maailma. Kõikide rahvaste suurt isa, läbi aegade suurimat väejuhti ja inimkonna geeniust pidas enamik inimesi – kui mitte isegi kõik – surematuks. Ent surelik oli temagi ning viis endaga kaasa ka inimkonna ühe verisema ja paranoilisema diktatuuri.
GULAGi koonduslaagrites loopisid poliitvangid Stalini surma puhul mütse õhku: neile tähendas türanni surm suuri muutusi.
1953. aasta kevadel tekkis suure juhi surma ümber tohutult kuulujutte ja neid tekib juurde isegi tänapäeval.
Stalini poeg Vassili hüüdis isa kirstu juures seistes parteijuhtide poole: «Te tapsite ta, oodates tema enneaegset surma!» Kuigi enamik uurijaid on veendunud, et haige Stalin suri siiski loomulikku surma, pole müsteerium lõppenud.
Kurikuulus julgeolekujuht Lavrenti Beria olevat jätnud Jossif Vissarionovitš Stalini arstiabita. Just tema käsul mürgitatud juht pikkamööda, et Beria ise Nõukogude Liidu etteotsa saaks, jne. Ühe lehelooga pole võimalik kogu tõde avada, kuid erinevaid versioone saab siiski esitada.
Jäeti suvilasse arstiabita surema?
Esimene teade seni rahva hulgas üliterveks peetud Stalini tõvest ilmus ajakirjanduses 3. märtsil 1953. Teatati, et 2. märtsi öösel toimus seltsimees Stalinil verevalang ajju, mis pärssis eluliselt tähtsad ajusagarad, ning ta kaotas teadvuse. Parem käsi ja jalg olid halvatud, kõnevõime kadus, tekkisid südametegevuse ning hingamise rasked häired. Teatati ka, et Stalini ravimisel on rakendatud parimad meditsiinilised jõud. Kogu asja kontrollisid loomulikult NLKP Keskkomitee ja valitsus.
Järgmistes uudistes teatati, et seltsimees Stalini tervis on halvenenud. 6. märtsil teatati, et päev varem õhtul «suur juht» suri. Ajalehed olid täis leinaraamis jutte, mis ülistasid juhti ning rahva partei ümber koondumist. Ilmus ka meditsiiniline otsus Stalini haiguse ja surma kohta. See oli aga ametlik ajakirjandus; tegelikult kaadri taga toimunu ning võimuvõitlus põdura Stalini seljataga jäid varju.
1989. aasta jaanuaris-veebruaris ilmus Noorte Hääles järjelugu julgeolekujuhist Lavrenti Beriast. Muu hulgas on seal kirjas, et ta oli juhi viimastel eluaastatel moodustunud neliku Malenkov-Hruštšov- Bulganin-Beria ninamees. Nelik oli tegelikult poliitbüroo killuke, mille liikmed elasid alalises hirmus, et kolleegid neile miini alla sokutavad.
Nikita Hruštšovi mälestustest võib lugeda: «Neli favoriiti veetsid 28. veebruari õhtu juhi juures Moskva äärelinnas Kuntsevo suvilas. Võitluskaaslased lahkusid 1. märtsi varahommikul. Peremees oli võtnud, kuid heas tujus. Sama päeva õhtul sai Stalin rabanduse, valve kutsus kohale «neliku», kuid viimane viivitas arstiabi kutsumisega. Arstid kutsuti teadvuseta oma toas lebava Stalini juurde alles 2. märtsi õhtul. «See oli suur ja võib-olla ka saatuslike tagajärgedega hilinemine,» ütleb autor Anton Antonov-Ovsejenko.
Stalini tütar Svetlana Allilujeva on raamatus «Kakskümmend kirja sõbrale» kirjutanud Kuntsevos toimunust järgmist: «Arstid sagisid ringi, püüdes päästa elu, mida enam päästa ei saanud. Vaid üks inimene käitus peaaegu ebaviisakalt – see oli Beria, kes oli äärmiselt erutatud. Nägu väljendas kõiki tema kirgi: auahnust, julmust, kavalust, võimu ja veel kord võimu. Viimasel minutil enne lõppu märkas ta mind ja käsutas: «Koristage Svetlana ära!»»
«Ta näis vana ja haiglane mees!»
Samas ei vasta jutud, et Beria vaid üksi juhi surma ootas ja sellele kaasa aitas, tõele. Tegelikkuses oli Stalini tervis neljakümnendatel-viiekümnendatel põduravõitu. Vendade ?oress ja Roi Medvedevi mullu ilmunud raamatus «Tundmatu Stalin» on juttu ka tema tõbedest.
Enamiku dokumentidest laskis Satalin 1952. aastal hävitada, kuid üht-teist on siiski säilinud: «1920. aastatel põdes ta liigeste, ennekõike käte reumat ning ravis seda tõbe Sotšis väävelvesinikuvannides. Edaspidi ta käiski sügiseti kuu või kaks lõunas tervist parandamas. /–/ Paar korda põdes ka kopsupõletikku koos kõrge palavikuga.»
Samuti mullu ilmunud Jekaterina Rõbasi raamat «Venemaa juhid» lisab: «1920. aasta lõpus oli tal väga äge pimesoolepõletik, operatsioon ning elupäästmine õnnestusid vaid üle noatera.
Sõja ajal ei puhanud Stalin üldse ja pinge andis tunda. 10.-15. oktoobri vahel 1945. aastal sai Stalin mikroinsuldi ja ta kaotas lühikeseks ajaks kõnevõime. /–/ Vererõhk jäi aga kõrgeks, unetus süvenes. Arstid soovitasid ravimeid, kuid umbusklik Stalin lükkas need tagasi.
Aasta hiljem sügisel puhkas Stalin esimest korda pärast 1937. aastat Krimmis ja Kaukaasias. /–/»
Tütar Svetlana meenutuste järgi nägi ta isa viimati 21. detsembril 1952. aastal tema 73. sünnipäeva. Isa olnud haiglane, kuigi oli just suitsetamise maha jätnud: tal oli probleeme hingamisega. Nägu oli kõrgvererõhktõvest punetav. Stalin tundis lõpu lähenemist. Seega ei surnud ta vendade Medvedevite väitel mitte mürgitusse ega vandenõu tagajärjel, vaid pikaajalistesse haigustesse.
Juhi kehva tervist meenutas 1992. aasta septembris ka Eestimaa Kommunistliku Partei eksjuht Johannes Käbin. «Nägin teda 1952. aasta oktoobris NLKP XIX kongressil. Seal ta esines kõnega ja üht lehekülge trükitud teksti luges viisteist minutit. Ta näis väga vana ja haiglane,» kinnitas siis ligi 90aastane Käbin.
Karotamm käis Stalini matusel
Aastatel 1944-50 EKPd juhtinud Nikolai Karotamm oli pool sajandit tagasi 9. märtsil Moskvas Punasel väljakul. Voldemar Pinni raamatus «Langi Kolla kroonika» on refereeritud tema päevikuid. «Koju jõuab ta komandeeringust Kiievist 3. märtsi õhtul kell 10.15. Selle päeva märgetele päevikus on jämedalt sinise pliiatsiga peale kirjutatud: «Öösel vastu 2. märtsi haigestus Stalin.» /–/ Edasi on vaikus 8. märtsini, siis aga kirjutab: «Käisin kell 15.55-16.05 veel kord seltsimees Stalinit vaatamas.» Tähendab, ta oli ennegi käinud. Ütleb, et Ohhotnõi Rjad ja ajaloomuuseumi seina äärne – kõik on pärgi täis ja aina tuleb juurde. Esmaspäeval, 9. märtsi varahommikul kella viieks tuuakse Karotammele kui Ülemnõukogu saadikule kutse Stalini matusele. Edasi kirjeldab ta matust nii: «Läksin hommikul jala mööda Moskva jõe kallast Punasele väljakule. Sõjaväe spaleer Ametiühingute Majast kuni Punase väljakuni, tribüünid külalisi täis. Matusest osavõtjad GUMi-poolsel väljakul.
Ootasime. Ametiühingute Maja poolt hakkasid pea kostma orkestrihelid. Hiljem hakkas mängima orkester Punasel väljakul ajaloomuuseumi juures. /–/ Matuserong. Kõige ees paarsada pärga. Siis marssalid ja admiralid seltsimees Stalini ordenitega. Kõige ees Budjonnõi. Tuli noor ohvitser musta hobuse seljas. Tema järel kolm paari musti hobuseid, kes veavad kahurilafetti. /–/ Lafetil Stalini kirst. Punane. Kuni rinnuni kinnine. Esiosa katab klaaskuppel, kirstul generalissimuse müts. Kirstu järel sammusid valitsuse ja partei juhid Malenkov, Beria ja teised. Nendega koos palju võitluskaaslasi. Siis diplomaatilised esindused. /–/ Protsessioon läks mausoleumi ette. Kirst võeti lafetilt maha ja asetati alusele. Partei ja valitsuse juhid koos teistega (ei näinud, kes need olid) astusid tribüünile. /–/ Matusetalitus. Malenkovi kõne. Beria kõne. Molotovi kõne. Kui Molotovile sõna anti, käis tribüünil kahin läbi. Inimesed liigutasid end. Mõned panid pead kokku ja sosistasid midagi. (Matusepäeval tähistas Molotov 63. sünnipäeva – toim.). Leinatalitus lõppes. Partei ja valitsuse juhid tulid tribüünilt maha ning läksid Stalini kirstu mausoleumi viima. Umbes kolm minutit enne, kui Kremli kell lõi 12, algas saluut ja mõni silmapilk pärast seda hakkasid undama vabrikute ja tehaste viled. /–/ Kui kirst oli mausoleumi viidud, läksid partei ja valitsuse juhid tribüünile tagasi. Sõjaväe paraad. Lennukite lend. Matusetalitus ja paraad lõppesid. Rahvas hakkas laiali minema. Seisin natuke aega tribüünil. Mööda minemas nägin Walter Ulbrichti, Otto Grotewohli, Timošenkot, Meretskovi… Nägin ka akadeemik Eichfeldi. Tribüünilt lahkudes läksin GUMi poolt servast jõe poole. Nägin mausoleumil kirja:
LENIN, STALIN. /–/ Stalinit ei ole enam. Justnagu kuidagi ei usu seda, ei suuda harjuda selle mõttega….» Generalissimuse palsameeritud põrm seisis mausoleumis kõrvuti Lenini omaga kaheksa aastat. Ühel 1961. aasta novembriööl viidi see partei XXII kongressi otsusega aga tagaukse kaudu välja ja maeti Kremli müüri äärde. Üheksa aastat hiljem püstitati Stalini hauale heledast graniidist büst.
Diktaatori järeltulijaks sai Hruštšov
Stalini surma järel said võimule valitsusjuhiks nimetatud NLKP sekretär Grigori Malenkov, julgeolekujuht Lavrenti Beria ning Ülemnõukogu presiidiumi esimees Kliment Vorošilov. Teise ešeloni kuulusid välisminister Vjatšeslav Molotov, kaitseminister Nikolai Bulganin, kaubandusminister Anastass Mikojan ning keskkomitee sekretär Mihhail Suslov: Viimane olevat olnud Stalini favoriit parteijuhi kohale, sest oskas juhti silmapaistmatult ning vastuvaidlematult teenida. Stalini matusekomisjoni esimees Nikita Hruštšov püsis esialgu varjus, kaalukauss hakkas tema kasuks kalduma alles juunis, kui ta koos sõjaväe abiga laskis arreteerida Beria ja teised julgeolekujuhid. Ametlikult valiti Hruštšov NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks septembris 1953.
Allar Viivik
Uudised
VE: Stalin (Džugašvili), Jossif Vissarionovitš – generalissimus
Stalini veri tänapäeval
Kolmapäev 05.03.2003
Mitte et Stalini abikaasa surm 1932. aastal ning tema vanema poja Jakovi hukkumine sõjavangina oleks teadmata olnud – vähemalt rahva seas jutud levisid. Kuid kõik see ei mahtunud veel aastaid suure Juhi imagosse, isegi veel tänapäeval näevad sellised diktaatorid nagu Saddam Hussein ja Kim Jong-il Stalinis vaid sümbolit, mitte inimest.
Stalini partei praegu
Paradoksaalselt on teiste seas sellise kujutelma püsimisele kaasa aidanud ka Jossif Stalini lihastest järglastest ilmselt tuntuim, liikumise «Stalinistlik blokk NSV Liidu eest» üks asutajaid ja juhte Jevgeni Džugashvili. 1999. aasta Vene Riigiduuma valimiste eel Moskva ja mõned teised linnadki Stalini piltidega üle külvanud liikumise osaks jäi valimistepäeval siiski vähem kui poole miljoni inimese toetus, mis ei andud ülevenemaaliselt isegi mitte ühtainust protsenti häältest.
Ometi on Jevgeni seniajani veendunud, et rahvas tegelikult toetab Stalini ideid ja ootaks Venemaale uuesti samasugust valitsejat, kes riigis korra majja lööks ja õnne maa peale tooks.
Tema veendumust ei kõiguta ka tõsiasi, et tema isa Jakov oli see Stalini poeg, kes Nõukogude-Saksa sõja vangi langes. 1943. aastal oleksid sakslased ta meelsasti välja vahetanud Stalingradi all venelaste kätte sattunud kindral-feldmarssal Pauluse vastu, kuid Stalin keeldus. «Leitnante me feldmarssalite vastu ei vaheta!» olevat ta öelnud.
Osa uurijaid on väitnud, et Stalini sõjaaegse jäikuse taga olid külmad suhted oma vanema pojaga. Samas oli Jakov väidetavalt ainsa naise poeg, keda Stalin oma elus armastanud oli. 1904. aastal abiellus parajasti Siberist tagasi Gruusiasse jõudnud Jossif Džugashvili lihtsa taluneiu Jekaterina Svanidzega. Enam-vähem veendunult on väidetud, et abielu oli õnnelik. Paraku küll ka üürike: sünnitanud kolm aastat hiljem poja Jakovi, jäi Jekaterina haiglaseks ning suri peagi.
Jakov kasvas üles Gruusias, võõrdudes nii isast, kes tema lapsepõlves viibis kas Siberis asumisel või hiljem Peterburis ja Moskvas riigiametis. Vahemärkuse olgu öeldud, et asumine toonasel Venemaal oli üsna «inimväärne» – Stalinil tekkis mitmeaastase asumisperioodi kestel isegi omamoodi perekond noorukese Lidia Perelõginaga, mille tulemuseks oli 1914. aastal sündinud poeg Aleksandr. Võõrdumisele võis kaasa aidata ka see, et Stalin abiellus revolutsioonikeerises teist korda, tema kaasaks sai neljakümnele lähenevast mehest enam kui poole noorem Nadežda Allilujeva.
Nadežda sünnitas Stalinile kaks last – poja Vassili (1921) ja tütre Svetlana (1926). Paraku saatsid kooselu riigi esimeseks meheks tõusnud abikaasaga sagenevad tülid ning pärast üht sellist kokkupõrget 1932. aastal otsustas Nadežda astuda äärmusliku sammu – ta lasi end maha.
Poeg Vassili saatus kujunes suhteliselt traagiliseks. Vassilile omaseks saanud joomarlus viis ta varakult põhja ning kui isa 1953. aastal suri, järgnes peagi vangistus. Mõned aastad hiljem vabanenuna suri Vassili Kaasanis 1962. aastal.
Svetlana raske saatus
Minevikust lahtisaamine on olnud palju raskem Stalini ainsale veel elusolevale lapsele, tütar Svetlanale. Isa «väikese perenaise» suhted tütart (ja teisigi lapsi) harva nägeva Staliniga läksid käest ära Nõukogude-Saksa sõja ajal, kui Svetlana armus endast märgatavalt vanemasse kirjamehesse, kes õnnetuseks oli juut. Juute vihkav Stalin ei jäänud tütre valikuga sugugi rahule ning saatis mehe Siberisse. See ei takistanud Svetlanal siiski isa tahtmise vastu paar aastat hiljem abiellumast taas juudi soost mehega.
Svetlana tormiline elu aga viis teda ühe mehe juurest teise juurde – esimene abielu lagunes peagi ning järgmiseks abikaasaks oli isa heakskiidu saanud kõrge parteijuhi (muu seas ka Eesti «vennalikku perre» kaasanud) ždanovi poeg. Sellest samuti üürikeseks jäänud abielust sündis tütar Jekaterina. Kui ka aastad pärast isa surma elas Svetlana koos kahe lapsega suhteliselt vaikset ja tagasitõmbunud elu – jõudes küll vahepeal abielluda India diplomaadiga -, omandas ta maailmakuulsuse 1966. aastal, saades loa minna Indiasse abikaasat matma.
Selle ülesande ta ka täitis, kuid pärast seda astus sisse USA saatkonda ning palus seal varjupaika, kinnitades, et Nõukogude Liidus on tal võimatu ennast teostada. Ameerikasse jõudes abiellus ta peagi neljandat korda, abielust arhitekt William Petersiga sündis tütar Olga.
Rahutu Svetlana abielu ei püsinud seegi kord kaua ning 1984. aastal astus ta pretsedenditu sammu, naastes Nõukogude Liitu. Kuigi talle osutati siin piisavalt austust ja eraldati isegi korralik korter Tbilisis, pühkis ta paar aastat hiljem siiski kodumaa tolmu jalgelt ning on sealtpeale elanud põhiliselt Inglismaal.
Nii on praeguseks Stalini järglased laiali pillutatud mööda maailma. Suurem osa küll endiselt Venemaal, nagu vanaisa jäägitult austavad Jakovi lapsed Jevgeni ja Galina, samuti nende lapsed ja lapselapsed, osa Gruusias, osa mujal maailmas.
Marek Laanevalis@postimees.ee
***
Elavatest elavaim Stalin oli siiski surelikSL Õhtuleht, laupäev. 8. märts 2003
NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium teatavad parteile ja kõigile Nõukogude Liidu töötajatele suure kurbusega, et 5. märtsil 1953 kell 9.50 õhtul suri pärast rasket haigust NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees ja NLKP Keskkomitee sekretär Jossif Vissarionovitš Stalin.
See esmapilgul täiesti uskumatu uudis lendas 50 aastat tagasi üle toonase Nõukogude Liidu ja kogu maailma. Kõikide rahvaste suurt isa, läbi aegade suurimat väejuhti ja inimkonna geeniust pidas enamik inimesi – kui mitte isegi kõik – surematuks. Ent surelik oli temagi ning viis endaga kaasa ka inimkonna ühe verisema ja paranoilisema diktatuuri.
GULAGi koonduslaagrites loopisid poliitvangid Stalini surma puhul mütse õhku: neile tähendas türanni surm suuri muutusi.
1953. aasta kevadel tekkis suure juhi surma ümber tohutult kuulujutte ja neid tekib juurde isegi tänapäeval.
Stalini poeg Vassili hüüdis isa kirstu juures seistes parteijuhtide poole: «Te tapsite ta, oodates tema enneaegset surma!» Kuigi enamik uurijaid on veendunud, et haige Stalin suri siiski loomulikku surma, pole müsteerium lõppenud.
Kurikuulus julgeolekujuht Lavrenti Beria olevat jätnud Jossif Vissarionovitš Stalini arstiabita. Just tema käsul mürgitatud juht pikkamööda, et Beria ise Nõukogude Liidu etteotsa saaks, jne. Ühe lehelooga pole võimalik kogu tõde avada, kuid erinevaid versioone saab siiski esitada.
Jäeti suvilasse arstiabita surema?
Esimene teade seni rahva hulgas üliterveks peetud Stalini tõvest ilmus ajakirjanduses 3. märtsil 1953. Teatati, et 2. märtsi öösel toimus seltsimees Stalinil verevalang ajju, mis pärssis eluliselt tähtsad ajusagarad, ning ta kaotas teadvuse. Parem käsi ja jalg olid halvatud, kõnevõime kadus, tekkisid südametegevuse ning hingamise rasked häired. Teatati ka, et Stalini ravimisel on rakendatud parimad meditsiinilised jõud. Kogu asja kontrollisid loomulikult NLKP Keskkomitee ja valitsus.
Järgmistes uudistes teatati, et seltsimees Stalini tervis on halvenenud. 6. märtsil teatati, et päev varem õhtul «suur juht» suri. Ajalehed olid täis leinaraamis jutte, mis ülistasid juhti ning rahva partei ümber koondumist. Ilmus ka meditsiiniline otsus Stalini haiguse ja surma kohta. See oli aga ametlik ajakirjandus; tegelikult kaadri taga toimunu ning võimuvõitlus põdura Stalini seljataga jäid varju.
1989. aasta jaanuaris-veebruaris ilmus Noorte Hääles järjelugu julgeolekujuhist Lavrenti Beriast. Muu hulgas on seal kirjas, et ta oli juhi viimastel eluaastatel moodustunud neliku Malenkov-Hruštšov- Bulganin-Beria ninamees. Nelik oli tegelikult poliitbüroo killuke, mille liikmed elasid alalises hirmus, et kolleegid neile miini alla sokutavad.
Nikita Hruštšovi mälestustest võib lugeda: «Neli favoriiti veetsid 28. veebruari õhtu juhi juures Moskva äärelinnas Kuntsevo suvilas. Võitluskaaslased lahkusid 1. märtsi varahommikul. Peremees oli võtnud, kuid heas tujus. Sama päeva õhtul sai Stalin rabanduse, valve kutsus kohale «neliku», kuid viimane viivitas arstiabi kutsumisega. Arstid kutsuti teadvuseta oma toas lebava Stalini juurde alles 2. märtsi õhtul. «See oli suur ja võib-olla ka saatuslike tagajärgedega hilinemine,» ütleb autor Anton Antonov-Ovsejenko.
Stalini tütar Svetlana Allilujeva on raamatus «Kakskümmend kirja sõbrale» kirjutanud Kuntsevos toimunust järgmist: «Arstid sagisid ringi, püüdes päästa elu, mida enam päästa ei saanud. Vaid üks inimene käitus peaaegu ebaviisakalt – see oli Beria, kes oli äärmiselt erutatud. Nägu väljendas kõiki tema kirgi: auahnust, julmust, kavalust, võimu ja veel kord võimu. Viimasel minutil enne lõppu märkas ta mind ja käsutas: «Koristage Svetlana ära!»»
«Ta näis vana ja haiglane mees!»
Samas ei vasta jutud, et Beria vaid üksi juhi surma ootas ja sellele kaasa aitas, tõele. Tegelikkuses oli Stalini tervis neljakümnendatel-viiekümnendatel põduravõitu. Vendade ?oress ja Roi Medvedevi mullu ilmunud raamatus «Tundmatu Stalin» on juttu ka tema tõbedest.
Enamiku dokumentidest laskis Satalin 1952. aastal hävitada, kuid üht-teist on siiski säilinud: «1920. aastatel põdes ta liigeste, ennekõike käte reumat ning ravis seda tõbe Sotšis väävelvesinikuvannides. Edaspidi ta käiski sügiseti kuu või kaks lõunas tervist parandamas. /–/ Paar korda põdes ka kopsupõletikku koos kõrge palavikuga.»
Samuti mullu ilmunud Jekaterina Rõbasi raamat «Venemaa juhid» lisab: «1920. aasta lõpus oli tal väga äge pimesoolepõletik, operatsioon ning elupäästmine õnnestusid vaid üle noatera.
Sõja ajal ei puhanud Stalin üldse ja pinge andis tunda. 10.-15. oktoobri vahel 1945. aastal sai Stalin mikroinsuldi ja ta kaotas lühikeseks ajaks kõnevõime. /–/ Vererõhk jäi aga kõrgeks, unetus süvenes. Arstid soovitasid ravimeid, kuid umbusklik Stalin lükkas need tagasi.
Aasta hiljem sügisel puhkas Stalin esimest korda pärast 1937. aastat Krimmis ja Kaukaasias. /–/»
Tütar Svetlana meenutuste järgi nägi ta isa viimati 21. detsembril 1952. aastal tema 73. sünnipäeva. Isa olnud haiglane, kuigi oli just suitsetamise maha jätnud: tal oli probleeme hingamisega. Nägu oli kõrgvererõhktõvest punetav. Stalin tundis lõpu lähenemist. Seega ei surnud ta vendade Medvedevite väitel mitte mürgitusse ega vandenõu tagajärjel, vaid pikaajalistesse haigustesse.
Juhi kehva tervist meenutas 1992. aasta septembris ka Eestimaa Kommunistliku Partei eksjuht Johannes Käbin. «Nägin teda 1952. aasta oktoobris NLKP XIX kongressil. Seal ta esines kõnega ja üht lehekülge trükitud teksti luges viisteist minutit. Ta näis väga vana ja haiglane,» kinnitas siis ligi 90aastane Käbin.
Karotamm käis Stalini matusel
Aastatel 1944-50 EKPd juhtinud Nikolai Karotamm oli pool sajandit tagasi 9. märtsil Moskvas Punasel väljakul. Voldemar Pinni raamatus «Langi Kolla kroonika» on refereeritud tema päevikuid. «Koju jõuab ta komandeeringust Kiievist 3. märtsi õhtul kell 10.15. Selle päeva märgetele päevikus on jämedalt sinise pliiatsiga peale kirjutatud: «Öösel vastu 2. märtsi haigestus Stalin.» /–/ Edasi on vaikus 8. märtsini, siis aga kirjutab: «Käisin kell 15.55-16.05 veel kord seltsimees Stalinit vaatamas.» Tähendab, ta oli ennegi käinud. Ütleb, et Ohhotnõi Rjad ja ajaloomuuseumi seina äärne – kõik on pärgi täis ja aina tuleb juurde. Esmaspäeval, 9. märtsi varahommikul kella viieks tuuakse Karotammele kui Ülemnõukogu saadikule kutse Stalini matusele. Edasi kirjeldab ta matust nii: «Läksin hommikul jala mööda Moskva jõe kallast Punasele väljakule. Sõjaväe spaleer Ametiühingute Majast kuni Punase väljakuni, tribüünid külalisi täis. Matusest osavõtjad GUMi-poolsel väljakul.
Ootasime. Ametiühingute Maja poolt hakkasid pea kostma orkestrihelid. Hiljem hakkas mängima orkester Punasel väljakul ajaloomuuseumi juures. /–/ Matuserong. Kõige ees paarsada pärga. Siis marssalid ja admiralid seltsimees Stalini ordenitega. Kõige ees Budjonnõi. Tuli noor ohvitser musta hobuse seljas. Tema järel kolm paari musti hobuseid, kes veavad kahurilafetti. /–/ Lafetil Stalini kirst. Punane. Kuni rinnuni kinnine. Esiosa katab klaaskuppel, kirstul generalissimuse müts. Kirstu järel sammusid valitsuse ja partei juhid Malenkov, Beria ja teised. Nendega koos palju võitluskaaslasi. Siis diplomaatilised esindused. /–/ Protsessioon läks mausoleumi ette. Kirst võeti lafetilt maha ja asetati alusele. Partei ja valitsuse juhid koos teistega (ei näinud, kes need olid) astusid tribüünile. /–/ Matusetalitus. Malenkovi kõne. Beria kõne. Molotovi kõne. Kui Molotovile sõna anti, käis tribüünil kahin läbi. Inimesed liigutasid end. Mõned panid pead kokku ja sosistasid midagi. (Matusepäeval tähistas Molotov 63. sünnipäeva – toim.). Leinatalitus lõppes. Partei ja valitsuse juhid tulid tribüünilt maha ning läksid Stalini kirstu mausoleumi viima. Umbes kolm minutit enne, kui Kremli kell lõi 12, algas saluut ja mõni silmapilk pärast seda hakkasid undama vabrikute ja tehaste viled. /–/ Kui kirst oli mausoleumi viidud, läksid partei ja valitsuse juhid tribüünile tagasi. Sõjaväe paraad. Lennukite lend. Matusetalitus ja paraad lõppesid. Rahvas hakkas laiali minema. Seisin natuke aega tribüünil. Mööda minemas nägin Walter Ulbrichti, Otto Grotewohli, Timošenkot, Meretskovi… Nägin ka akadeemik Eichfeldi. Tribüünilt lahkudes läksin GUMi poolt servast jõe poole. Nägin mausoleumil kirja:
LENIN, STALIN. /–/ Stalinit ei ole enam. Justnagu kuidagi ei usu seda, ei suuda harjuda selle mõttega….» Generalissimuse palsameeritud põrm seisis mausoleumis kõrvuti Lenini omaga kaheksa aastat. Ühel 1961. aasta novembriööl viidi see partei XXII kongressi otsusega aga tagaukse kaudu välja ja maeti Kremli müüri äärde. Üheksa aastat hiljem püstitati Stalini hauale heledast graniidist büst.
Diktaatori järeltulijaks sai Hruštšov
Stalini surma järel said võimule valitsusjuhiks nimetatud NLKP sekretär Grigori Malenkov, julgeolekujuht Lavrenti Beria ning Ülemnõukogu presiidiumi esimees Kliment Vorošilov. Teise ešeloni kuulusid välisminister Vjatšeslav Molotov, kaitseminister Nikolai Bulganin, kaubandusminister Anastass Mikojan ning keskkomitee sekretär Mihhail Suslov: Viimane olevat olnud Stalini favoriit parteijuhi kohale, sest oskas juhti silmapaistmatult ning vastuvaidlematult teenida. Stalini matusekomisjoni esimees Nikita Hruštšov püsis esialgu varjus, kaalukauss hakkas tema kasuks kalduma alles juunis, kui ta koos sõjaväe abiga laskis arreteerida Beria ja teised julgeolekujuhid. Ametlikult valiti Hruštšov NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks septembris 1953.
Allar Viivik