Sarah, suursaadik, kes armus Eestisse
28.10.2003 00:01Neeme Korv, PM kultuuritoimetuse juhataja
Päeval, mil Sarah Squire Eestile diplomaadina terekäe ulatas, vaatas viimane kui üks meist telerit. Oli 28. september 2000, Sydneys leegitses olümpiatuli. Just siis, selsamal momendil kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi uus suursaadik president Lennart Merile volikirja üle andis, saabus elevust tekitav teade – Erki Nool võitis kümnevõistluses kuldmedali!
«Tõepoolest, ma polnud seda nime kuulnud, aga see sai mulle v ä g a ruttu selgeks,» muigab Sarah Squire kolme aasta tagust algust meenutades. Väike ühiskond peab iga maailmas tunnustust pälvinud kaasmaalast rahvuskangelaseks.
Juba kolm nädalat hiljem sai Squire olümpiavõitjaga ühel üritusel ka isiklikult tuttavaks. «Asjaolu, mis mulle Eesti puhul nii väga meeldib – sa käid mööda tänavat või lähed poodi ja lihtsalt kohtudki inimestega,» räägib ta.
Diplomaaditöö on Squire’i viinud varemgi väikestesse ühiskondadesse, kuid mõnigi kord tähendab see, et tulijal ei lasta eriti sügavale tungida. «Eesti puhul on niisuguseid formaalseid barjääre vähem,» arvab diplomaat.
On karge vaikne oktoobrihommik.
Wismari tänavas asuva modernse saatkonna akendest paistab sisse hommikune päike ja suursaadiku kabinet on korraga rõõmsat valgust täis. Ehkki… Ehkki nüüd on tema diplomaadi-ametiaeg Eestis täis saamas.
Squire selgitas ühel meie suvisel kohtumisel, et ta armastab diplomaaditöö eripära: «Olla välislähetuses, õppida tõeliselt sügavalt tundma mõnda riiki ja minna seejärel tagasi oma peakorterisse. On ju tore pärast vaheaega olla taas parlamendi ja ministri läheduses, kus tegelikku poliitikat tehakse.»
Nüüd kohendab oma punast kaelasalli ja räägib, et lahkumine ei pea saadikule alati kurb olema. «Aga Eestil on mingi sisemine empaatia, inimesed, kes siin elavad, teavad, kes nad on, ja mulle meeldib nende töökus ja tahe edasi jõuda,» leiab Squire ja lisab, et märkas Eesti iseäralikkust juba 1996. aastal, kui külastas Balti riike. Eesti giidi arukas ja aus jutt sööbis toona mällu.
Toona viis turismibuss Squire’i Lahemaale, Valka, Tartusse. Suursaadikuna on ta jõudnud muidugi palju enam ringi liikuda, näiteks saartel. «Tänu jääteele,» meenutab Sarah üht kõige enam muljet avaldanud seika. «Erakordne! Mu perekond soojal Inglismaal ei suutnud seda uskuda, et võtad lihtsalt auto ja sõidad kümneid kilomeetreid üle mere! Vormsile sõites oli kohutav ilm, aga iga uus teemärk – kadakaoks – andis kindlust, et oleme ikka õigel teel.»
Diplomaat kasutab nagu möödaminnes eestikeelset sõna «jäätee» ja ärgitab seega küsima eesti keele kohta. «Mulle meeldib see vaatevinkel, mille all eestlased oma keeles asju näevad,» tunnistab ta.
«Ma olen eesti keeles asju ajanud, aga keel ei ole ainult grammatika ja sõnavara,» räägib Squire. «Muidugi oskan eesti keeles poemüüjalt piimapakki küsida, ent tavaliselt ma seda ei tee. Sest kuigi seejuures olen keeleliselt korrektne (Squire’i näole ilmub korraks talle nii omane õpetajalik range ilme – N. K.), ei saada minust sageli aru.»
Briti suursaadik elab Tabasalus ja sõidab hommikuti tööle oma (mõistagi Inglise) autoga – Range Roveriga. «Minu eraautol on rool valel pool, see tähendab briti pool,» naerab ta oma sõnavääratust.
Tööpäevad on pikad nagu saadikul ikka – paberitöö ja vastuvõtud, mõnikord peod. «Mis mulle Eesti puhul eriti meeldib, on see, et pidudel on alati põhjus ja neis üritustes on samavõrd hinge kui formaalset protokolli,» kiidab Squire.
«Mulle meeldivad põhjamaised inimesed, põhjamaine stiil, otsekohestus, sirgjoonelisus,» räägib suursaadik, keda lähetused on viinud ka Lääne-Aafrikasse, Lähis-Idasse, endisesse Jugoslaaviasse.
Squire on suutnud ühendada tööd ja hobi. Talle meeldib ajalugu ja Eestis on ta soetanud hulga ajaloolastest sõpru.
«Kui enne Eestisse tulekut olin üsna Lääne-Euroopa keskne, siis nüüd olen siin toimunu kohta paljugi õppinud,» leiab saadik. «Näiteks Venemaa ja Eesti suhted läbi ajastute. 20. sajandi ajaloost tuleks veel ja veel inglise keeles kirjutada, see oleks Lääne inimestele väga vajalik näha sündmusi läbi väikeriigi perspektiivi.»
Squire’i kolm aastat siin oli Eestile erakordselt oluline aeg. Eesti täisliikmestaatus Euroopa Liidus ja NATOs on tõsiasi. «Jah, see oli samavõrd raske kui huvitav. Ent lausa imeline, kuidas valitsus on suutnud samm-sammult liikuda, pidades täpselt kinni eesmärgiks võetud ajakavast,» tunnistab naine.
Uus ühinev Euroopa tuleb nüüd tööle panna – majandus, keskkonnakaitse, kuritegevuse ohjeldamine, loetleb suursaadik valdkondi. «Aeg on käes järgmiseks etapiks, kus Eesti hääl pole vähem tähtis kui ülejäänul 24 Euroopa Liidu liikmesriigil.»
Eile pidas suursaadik Tallinnas Rotermanni soolalaos oma lahkumisvastuvõttu. Üks etapp on tõesti jälle läbi saamas.
«Pakkida on tõesti palju, olen alles nüüd hakanud sellele mõtlema. Olen ka viimastel päevadel keskendunud oma tööle,» räägib Squire ja tema silmist on näha, et hetkeks lendab mõte kilomeetrite taha, kodusesse saareriiki.
Seal, maailmakuulsas ülikoolilinnas Cambridge’is, ootab ühes vaikses tänavas teda kodumaja ja aed. «Oh, ma kujutan ette, mis seis seal on, ilmselt saab tolmuimeja olema mõneks ajaks lahutamatu kaaslane,» räägib suursaadik.
Maja ise on umbes saja-aastane ja selles leidub mitmeid hubaseid paiku. Eriti mõnus on istuda kohvi juues hubases köögis või maja taga päevavarju all. Tagaaias on puude all üks romantiline pingike, mis oleks justkui pärit «Notting Hilli» filmist.
Aiatööd, nagu Squire ütleb, pole päris tema rida: «Kui ma olen aias, siis meeldib mulle pigem lihtsalt pingil istuda ja nautida.»
Diplomaatide William ja Sarah Squire’i maja on tuntud-teatud ka kõigile eesti tudengitele, keda elu viimaste aastate jooksul on Cambridge’i viinud. Sest suursaadik on neid mõnigi kord majja juttu vestma kutsunud.
Squire’idel on kahe peale kokku viis last, neist kaks ühist. Suursaadik loodab, et juba paari kuu pärast, kui saabub jõuluaeg, tuleb vähemalt kolm neist oma peredega Cambridge’i.
Uudised
VE: Squire, Sarah – armunud suursaadik
Sarah, suursaadik, kes armus Eestisse
Päeval, mil Sarah Squire Eestile diplomaadina terekäe ulatas, vaatas viimane kui üks meist telerit. Oli 28. september 2000, Sydneys leegitses olümpiatuli. Just siis, selsamal momendil kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi uus suursaadik president Lennart Merile volikirja üle andis, saabus elevust tekitav teade – Erki Nool võitis kümnevõistluses kuldmedali!
28.10.2003 00:01Neeme Korv, PM kultuuritoimetuse juhataja
Juba kolm nädalat hiljem sai Squire olümpiavõitjaga ühel üritusel ka isiklikult tuttavaks. «Asjaolu, mis mulle Eesti puhul nii väga meeldib – sa käid mööda tänavat või lähed poodi ja lihtsalt kohtudki inimestega,» räägib ta.
Diplomaaditöö on Squire’i viinud varemgi väikestesse ühiskondadesse, kuid mõnigi kord tähendab see, et tulijal ei lasta eriti sügavale tungida. «Eesti puhul on niisuguseid formaalseid barjääre vähem,» arvab diplomaat.
On karge vaikne oktoobrihommik.
Wismari tänavas asuva modernse saatkonna akendest paistab sisse hommikune päike ja suursaadiku kabinet on korraga rõõmsat valgust täis. Ehkki… Ehkki nüüd on tema diplomaadi-ametiaeg Eestis täis saamas.
Squire selgitas ühel meie suvisel kohtumisel, et ta armastab diplomaaditöö eripära: «Olla välislähetuses, õppida tõeliselt sügavalt tundma mõnda riiki ja minna seejärel tagasi oma peakorterisse. On ju tore pärast vaheaega olla taas parlamendi ja ministri läheduses, kus tegelikku poliitikat tehakse.»
Nüüd kohendab oma punast kaelasalli ja räägib, et lahkumine ei pea saadikule alati kurb olema. «Aga Eestil on mingi sisemine empaatia, inimesed, kes siin elavad, teavad, kes nad on, ja mulle meeldib nende töökus ja tahe edasi jõuda,» leiab Squire ja lisab, et märkas Eesti iseäralikkust juba 1996. aastal, kui külastas Balti riike. Eesti giidi arukas ja aus jutt sööbis toona mällu.
Toona viis turismibuss Squire’i Lahemaale, Valka, Tartusse. Suursaadikuna on ta jõudnud muidugi palju enam ringi liikuda, näiteks saartel. «Tänu jääteele,» meenutab Sarah üht kõige enam muljet avaldanud seika. «Erakordne! Mu perekond soojal Inglismaal ei suutnud seda uskuda, et võtad lihtsalt auto ja sõidad kümneid kilomeetreid üle mere! Vormsile sõites oli kohutav ilm, aga iga uus teemärk – kadakaoks – andis kindlust, et oleme ikka õigel teel.»
Diplomaat kasutab nagu möödaminnes eestikeelset sõna «jäätee» ja ärgitab seega küsima eesti keele kohta. «Mulle meeldib see vaatevinkel, mille all eestlased oma keeles asju näevad,» tunnistab ta.
«Ma olen eesti keeles asju ajanud, aga keel ei ole ainult grammatika ja sõnavara,» räägib Squire. «Muidugi oskan eesti keeles poemüüjalt piimapakki küsida, ent tavaliselt ma seda ei tee. Sest kuigi seejuures olen keeleliselt korrektne (Squire’i näole ilmub korraks talle nii omane õpetajalik range ilme – N. K.), ei saada minust sageli aru.»
Briti suursaadik elab Tabasalus ja sõidab hommikuti tööle oma (mõistagi Inglise) autoga – Range Roveriga. «Minu eraautol on rool valel pool, see tähendab briti pool,» naerab ta oma sõnavääratust.
Tööpäevad on pikad nagu saadikul ikka – paberitöö ja vastuvõtud, mõnikord peod. «Mis mulle Eesti puhul eriti meeldib, on see, et pidudel on alati põhjus ja neis üritustes on samavõrd hinge kui formaalset protokolli,» kiidab Squire.
«Mulle meeldivad põhjamaised inimesed, põhjamaine stiil, otsekohestus, sirgjoonelisus,» räägib suursaadik, keda lähetused on viinud ka Lääne-Aafrikasse, Lähis-Idasse, endisesse Jugoslaaviasse.
Squire on suutnud ühendada tööd ja hobi. Talle meeldib ajalugu ja Eestis on ta soetanud hulga ajaloolastest sõpru.
«Kui enne Eestisse tulekut olin üsna Lääne-Euroopa keskne, siis nüüd olen siin toimunu kohta paljugi õppinud,» leiab saadik. «Näiteks Venemaa ja Eesti suhted läbi ajastute. 20. sajandi ajaloost tuleks veel ja veel inglise keeles kirjutada, see oleks Lääne inimestele väga vajalik näha sündmusi läbi väikeriigi perspektiivi.»
Squire’i kolm aastat siin oli Eestile erakordselt oluline aeg. Eesti täisliikmestaatus Euroopa Liidus ja NATOs on tõsiasi. «Jah, see oli samavõrd raske kui huvitav. Ent lausa imeline, kuidas valitsus on suutnud samm-sammult liikuda, pidades täpselt kinni eesmärgiks võetud ajakavast,» tunnistab naine.
Uus ühinev Euroopa tuleb nüüd tööle panna – majandus, keskkonnakaitse, kuritegevuse ohjeldamine, loetleb suursaadik valdkondi. «Aeg on käes järgmiseks etapiks, kus Eesti hääl pole vähem tähtis kui ülejäänul 24 Euroopa Liidu liikmesriigil.»
Eile pidas suursaadik Tallinnas Rotermanni soolalaos oma lahkumisvastuvõttu. Üks etapp on tõesti jälle läbi saamas.
«Pakkida on tõesti palju, olen alles nüüd hakanud sellele mõtlema. Olen ka viimastel päevadel keskendunud oma tööle,» räägib Squire ja tema silmist on näha, et hetkeks lendab mõte kilomeetrite taha, kodusesse saareriiki.
Seal, maailmakuulsas ülikoolilinnas Cambridge’is, ootab ühes vaikses tänavas teda kodumaja ja aed. «Oh, ma kujutan ette, mis seis seal on, ilmselt saab tolmuimeja olema mõneks ajaks lahutamatu kaaslane,» räägib suursaadik.
Maja ise on umbes saja-aastane ja selles leidub mitmeid hubaseid paiku. Eriti mõnus on istuda kohvi juues hubases köögis või maja taga päevavarju all. Tagaaias on puude all üks romantiline pingike, mis oleks justkui pärit «Notting Hilli» filmist.
Aiatööd, nagu Squire ütleb, pole päris tema rida: «Kui ma olen aias, siis meeldib mulle pigem lihtsalt pingil istuda ja nautida.»
Diplomaatide William ja Sarah Squire’i maja on tuntud-teatud ka kõigile eesti tudengitele, keda elu viimaste aastate jooksul on Cambridge’i viinud. Sest suursaadik on neid mõnigi kord majja juttu vestma kutsunud.
Squire’idel on kahe peale kokku viis last, neist kaks ühist. Suursaadik loodab, et juba paari kuu pärast, kui saabub jõuluaeg, tuleb vähemalt kolm neist oma peredega Cambridge’i.