Aastat kirgastasid sähvatajad, loodrid ja riiukuked
29.12.2004 00:01
Jüri Jaansoni tagasitulek, Aivar Pohlaku ja Arno Pijpersi vägikaikavedu, Andrus Värniku draama – mõned näited lõppeval aastal kõneainet pakkunud isikutest ja sündmustest, mida Postimehe sporditoimetus tiitliga pärjata otsustas.
Aasta tagasitulek – Jüri Jaanson
Suur isemõtleja jõudis olümpial sihile viiendal katsel. Siis, kui veteraniikka jõudnud sõudja medalivõimalusse uskusid veel vähesed, et mitte öelda ainult tema ise. Ja nii nagu paljude teiste vastuoluliste sangarite puhul varem, tundub Jaansoni jutt nüüd veenev kui kirikhärra aamen.
Aasta paipoiss – Markko Märtin
Kui tahate teenida rahvavaenlase tiitlit, siis kahelge, kas ralliäss on ikka Maarjamaal kõige osavam, targem ja ilusam. Vihase herilase kombel nõelavad teid internetikommentaarides hoobilt tuhanded fännid ning teevad pihuks ja põrmuks. Pööraku Märtin või auto katusele, ta on ikkagi parim!
Aasta riiukuked – Aivar Pohlak ja Arno Pijpers
Aastaid Eesti jalgpallis kõiki niite tõmmanud hirmuvalitsejast Pohlakust ja ligi neli hooaega Maarjamaa vutikoondist treeninud hollandlasest Pijpersist said suvel suurimad vaenlased. Üks sõimas leheveergudel teist ning vastupidi, põhjused jäidki ebaselgeks. Tulemus: jalgpalliliidu juhatuse enda tahtmist mööda hääletama pannud Pohlak andis Pijpersile kinga.
Aasta seatemp – Martin Padar
Olümpiapiletita jäänud judomaadleja sai hakkama tõelise seatembuga – üle 100 kilo kaaluv mehemürakas lõi vintispäi ööklubist tulles põlvega naist. Naljasaates «Wremja» rullnokk-Molluskit mänginud jõujuurikale ei mahtunud pähe, et neidis temaga kaasa tulemast keeldus.
Aasta vigastus – Andrus Värniku jalatrauma
Püstitanud Eesti meistrivõistlustel maailma hooaja teise odavisketulemuse, alustas Värnik saatuslikku rõõmutantsu, mis päädis jalavigastusega. Me ei saa kunagi teada, kas olümpial saavutatud kuues koht oligi lagi.
Aasta vähikäik – pallimängud
Eesti populaarsemad pallimängualad – jalg-, korv- ja võrkpall – ei suutnud poolehoidjaid taas millegi erilisega rõõmustada. Kui mõõn jätkub, jääbki läbilöök Euroopa karikasarjades unistuseks ning peame edaspidi kodukamaral leppima vaid poolamatööride etteastetele kaasaelamisega. Ja vaatama kadedalt lätlaste poole!
Aasta tegu – eripension olümpiavõitjatele
Eesti Olümpiakomitee algatusel kiitis vabariigi valitsus heaks 10 000-kroonise kuutoetuse maksmise olümpiavõitjatele. Teade kauaoodatud läbimurdest oli ajastatud kellassepa täpsusega. Nädal hiljem seisis Mart Siimann ainsa kandidaadina EOK täiskogu ees ja valiti üksmeelselt teiseks ametiajaks presidendiks.
Aasta eneseületaja – Egle Uljas
Hooaja stardisirgel võinuks üksnes Saalomon Vesipruuli taoline poeet unistada, et veerandmailer pääseb olümpiamängudele. Ometi teenis Uljas Tallinna Muusikakeskkooli lõpetamise järel Ateena-pääsme ning jõudis Eesti 400 m jooksu rekordiga poolfinaali.
Aasta ebaõnnestuja – Aleksei Budõlin
Et Sydneys pronksi pälvinud judoka Ateenas juba teises ringis põrub, poleks ette näha osanud isegi kõige koletumas unenäos. Olümpiaeelsetes rehkendustes arvati just Budõlinil olevat enim asja pjedestaalile, tema tahtejõulisus ja visa hing pidid Eesti koondisel aitama kastanid tulest välja tuua.
Aasta publik – jalgpallifännid
Jalgpallimeeskond mängis jahedal oktoobriõhtul Liivimaa pealinnas Lätiga justkui koduväljakul, sest Riiga MM-valiksarja kohtumist kaema sõitnud tuhatkonna Eesti vutifänni laulud ja sõjahüüded varjutasid võõrustajameeskonna toetajate hädised ponnistused.
Aasta looder – Kristjan Rahnu
Asjatundjate hinnangul lubanuks võimed tal juba Ateena olümpial esikuuikusse jõuda. Ent senise karjääri tähtsaimaks võistluseks valmistudes käitus noor mees nagu Ilja Oblomov. Loodri-tiitel võib tulevikku silma pidades kasukski tulla. Erki Nool valiti ju 1992. aastal kõige rumalamaks sportlaseks.
Aasta pressilemb – Aleksander Tammert
Tammert leiab alati aega ajakirjanikega suhtlemiseks ega tee erilist vahet, kas küsija jagab midagi kettaheitest või mitte. Olümpiapronksi võitmise järel võinuks ta aja maha võtta, kuid pidas oma kohustuseks tiirutada Eestis väiksematel võistlustel, tehes nii pöidlahoidjatele heameelt.
Aasta pressipõlgur – Janek Tombak
Profirattur tuhises pärast Ateena olümpia grupisõidu nurjumist intervjuud anuvatest Eesti ajakirjanikest mööda kui postist. Ei halastanud ka neile südikamatele, kes talle järele jooksid. «Ütlesin, ma ei anna kommentaare, jätke mu hing rahule, kurat!» valas «äss» oma viha tülitajate peale välja.
Aasta säraküünal – Maret Ani
Jaanuaris kaugel Austraalias aasta esimesel suure slämmi tenniseturniiril koos tðehhitari Libuðe Pruðovaga naispaarismängu poolfinaali rühkinud Ani edasine hooaeg ei sujunud enam loodetult – maakera kuklapoolel säraküünlana lahvatanu edutee maailma eliidis vaibus sama ootamatult nagu algas.
Uudised
VE: Spordiaasta ilmestajad
29.12.2004 00:01
Aasta tagasitulek – Jüri Jaanson
Suur isemõtleja jõudis olümpial sihile viiendal katsel. Siis, kui veteraniikka jõudnud sõudja medalivõimalusse uskusid veel vähesed, et mitte öelda ainult tema ise. Ja nii nagu paljude teiste vastuoluliste sangarite puhul varem, tundub Jaansoni jutt nüüd veenev kui kirikhärra aamen.
Aasta paipoiss – Markko Märtin
Kui tahate teenida rahvavaenlase tiitlit, siis kahelge, kas ralliäss on ikka Maarjamaal kõige osavam, targem ja ilusam. Vihase herilase kombel nõelavad teid internetikommentaarides hoobilt tuhanded fännid ning teevad pihuks ja põrmuks. Pööraku Märtin või auto katusele, ta on ikkagi parim!
Aasta riiukuked – Aivar Pohlak ja Arno Pijpers
Aastaid Eesti jalgpallis kõiki niite tõmmanud hirmuvalitsejast Pohlakust ja ligi neli hooaega Maarjamaa vutikoondist treeninud hollandlasest Pijpersist said suvel suurimad vaenlased. Üks sõimas leheveergudel teist ning vastupidi, põhjused jäidki ebaselgeks. Tulemus: jalgpalliliidu juhatuse enda tahtmist mööda hääletama pannud Pohlak andis Pijpersile kinga.
Aasta seatemp – Martin Padar
Olümpiapiletita jäänud judomaadleja sai hakkama tõelise seatembuga – üle 100 kilo kaaluv mehemürakas lõi vintispäi ööklubist tulles põlvega naist. Naljasaates «Wremja» rullnokk-Molluskit mänginud jõujuurikale ei mahtunud pähe, et neidis temaga kaasa tulemast keeldus.
Aasta vigastus – Andrus Värniku jalatrauma
Püstitanud Eesti meistrivõistlustel maailma hooaja teise odavisketulemuse, alustas Värnik saatuslikku rõõmutantsu, mis päädis jalavigastusega. Me ei saa kunagi teada, kas olümpial saavutatud kuues koht oligi lagi.
Aasta vähikäik – pallimängud
Eesti populaarsemad pallimängualad – jalg-, korv- ja võrkpall – ei suutnud poolehoidjaid taas millegi erilisega rõõmustada. Kui mõõn jätkub, jääbki läbilöök Euroopa karikasarjades unistuseks ning peame edaspidi kodukamaral leppima vaid poolamatööride etteastetele kaasaelamisega. Ja vaatama kadedalt lätlaste poole!
Aasta tegu – eripension olümpiavõitjatele
Eesti Olümpiakomitee algatusel kiitis vabariigi valitsus heaks 10 000-kroonise kuutoetuse maksmise olümpiavõitjatele. Teade kauaoodatud läbimurdest oli ajastatud kellassepa täpsusega. Nädal hiljem seisis Mart Siimann ainsa kandidaadina EOK täiskogu ees ja valiti üksmeelselt teiseks ametiajaks presidendiks.
Aasta eneseületaja – Egle Uljas
Hooaja stardisirgel võinuks üksnes Saalomon Vesipruuli taoline poeet unistada, et veerandmailer pääseb olümpiamängudele. Ometi teenis Uljas Tallinna Muusikakeskkooli lõpetamise järel Ateena-pääsme ning jõudis Eesti 400 m jooksu rekordiga poolfinaali.
Aasta ebaõnnestuja – Aleksei Budõlin
Et Sydneys pronksi pälvinud judoka Ateenas juba teises ringis põrub, poleks ette näha osanud isegi kõige koletumas unenäos. Olümpiaeelsetes rehkendustes arvati just Budõlinil olevat enim asja pjedestaalile, tema tahtejõulisus ja visa hing pidid Eesti koondisel aitama kastanid tulest välja tuua.
Aasta publik – jalgpallifännid
Jalgpallimeeskond mängis jahedal oktoobriõhtul Liivimaa pealinnas Lätiga justkui koduväljakul, sest Riiga MM-valiksarja kohtumist kaema sõitnud tuhatkonna Eesti vutifänni laulud ja sõjahüüded varjutasid võõrustajameeskonna toetajate hädised ponnistused.
Aasta looder – Kristjan Rahnu
Asjatundjate hinnangul lubanuks võimed tal juba Ateena olümpial esikuuikusse jõuda. Ent senise karjääri tähtsaimaks võistluseks valmistudes käitus noor mees nagu Ilja Oblomov. Loodri-tiitel võib tulevikku silma pidades kasukski tulla. Erki Nool valiti ju 1992. aastal kõige rumalamaks sportlaseks.
Aasta pressilemb – Aleksander Tammert
Tammert leiab alati aega ajakirjanikega suhtlemiseks ega tee erilist vahet, kas küsija jagab midagi kettaheitest või mitte. Olümpiapronksi võitmise järel võinuks ta aja maha võtta, kuid pidas oma kohustuseks tiirutada Eestis väiksematel võistlustel, tehes nii pöidlahoidjatele heameelt.
Aasta pressipõlgur – Janek Tombak
Profirattur tuhises pärast Ateena olümpia grupisõidu nurjumist intervjuud anuvatest Eesti ajakirjanikest mööda kui postist. Ei halastanud ka neile südikamatele, kes talle järele jooksid. «Ütlesin, ma ei anna kommentaare, jätke mu hing rahule, kurat!» valas «äss» oma viha tülitajate peale välja.
Aasta säraküünal – Maret Ani
Jaanuaris kaugel Austraalias aasta esimesel suure slämmi tenniseturniiril koos tðehhitari Libuðe Pruðovaga naispaarismängu poolfinaali rühkinud Ani edasine hooaeg ei sujunud enam loodetult – maakera kuklapoolel säraküünlana lahvatanu edutee maailma eliidis vaibus sama ootamatult nagu algas.