Viimased artiklid:
11.11.2008 George SOROS: kriis on arvatust palju hullem
xxx
GEORGE SOROS: Putin peatab Venemaa tõusu
George Soros, finantsist ja filantroop
Eesti Päevaleht, 05.07.2004
Venemaa president Vladimir Putin on heitnud tsiviil-ühiskonnale vaenukinda. Eelmisel kuul peetud kõnes ütles ta selgelt, et riigi võim on ülim. Tema kõne tegi selgeks, kui süngeks on Venemaa poliitiline maastik muutunud. Nõukogude-järgsel perioodil oli Venemaa teel avatud ühiskonna poole. Nüüd riskivad venelased tagasipöördumisega ajastusse, mille nad arvasid olevat seljataha jätnud.
Kui Putin tuli 2000. aastal võimule, oli tema esimene eesmärk Venemaa tagasi jalule tõsta. See soov maa uuesti üles ehitada näis teretulnud vastandina president Boriss Jeltsini valitsemisaja anarhiale. Ta remontis nõrka ja tükkideks lagunenud riiki, mis ei suutnud koguda makse ega maksma panna seadusi; riiki, millel puudus kontroll suure osa üle oma territooriumist.
Nüüd näeme Venemaal riigikapitalismi tunnuseid. Riigi rahakott on täis, välisvaluutareservid on suuremad kui kunagi varem. Ühetasane 13-protsendine maksumäär on maha rahustanud närvilised investorid. Nafta kõrge hind on samuti rolli mänginud.
Putini eeskujuks Pinochet
Kuid Venemaa liberaliseeritud majandusega ei kaasne demokraatiat. Putin näib järele aimavat Singapuri või Augusto Pinocheti aegset T‰iilit, pidades majanduslikku stabiilsust kõige kõrgemaks prioriteediks. Venemaale oleks parem, kui ta vaataks Euroopa Liidu uusi liikmeid, kes on suutnud edukalt tasakaalustada majanduslikke ja poliitilisi vabadusi. Öeldut arvestades, kas Putin on andnud venelastele selle, mida nad kõige enam ihaldavad? Stabiilsuse.
Hiljutised arvamusküsitlused näitavad Putini väga suurt populaarsust, teda toetab 80 protsenti elanikkonnast. Ta kontrollib rohkem kui kahte kolmandikku riigiduumast, mis tähendab, et ta võib muuta konstitutsiooni, kui tahab. Kaks järelejäänud liberaalset parteid viieprotsendilise valimiskünnise taha jäädes parlamenti ei pääsenud. Putini ajal on sama hästi kui täielikult kadunud sõltumatu televisioon. Käputäis püsima jäänud sõltumatuid ajalehti jõuab tühise osani Venemaa 146-miljonilisest elanikkonnast.
Putini hiljutine kõne “Olukorrast riigis” vallandas uued kartused, et järgmiseks sihtmärgiks saavad inimõigusaktivistid. Sel kuul ründasid Kaasani Inimõiguste Keskust maskides mehed, hävitades selle kontoritehnikat.
Ülemöödunud nädalal nõudis siseministeerium Briti Nõukogult finantsdokumente ja esitas isegi küsimuse, miks organisatsioon tegutseb Venemaal. Putin on andnud parima, et Tšetšeenia küsimus kaoks uudistest mitte konflikti lahendamise, vaid sõltumatute vaatlejate mahasurumise teel.
Pärast Vene võimude protesti tühistasid Frankfurdi raamatumessi korraldajad Anna Politkovskajale, Tšetšeeniast kirjutanud ja auhindu saanud ajakirjanikule, saadetud kutse paneeldiskussioonile. Tõsiasi aga on see, et sõda Tšetšeenias käib edasi ning Putini eesmärk on endiselt regioon jõuga alla suruda.
Surilina äriringkonnale
Rohkem kui aasta tagasi otsustasin ma sulgeda oma Venemaa fondi, olles veendunud, et riik suudab nüüd üle võtta nende elualade laialdase edendamise (peamiselt hariduse ja tervishoiu), mida ma 15 aastat olen finantseerinud. Olen toetanud Venemaad ligi miljardi dollariga.
Ma tervitasin väljavaadet, et ärimehed nagu Mihhail Hodorkovski jätkavad mu fondi alustatud tööd tsiviilühiskonna ja interneti arendamisel. Ent Hodorkovski vahistamine heitis üle äriringkondade surilina. Igaüks, kes oli kaalunud filantroobiks hakkamist, mõistis, et ilma riigi heakskiiduta pole miski võimalik.
Putin peab mõistma, et Venemaast ei saa tervet maad, kui ta kägistab tsiviilühiskonda. Riik ei saa edeneda, kui ta on ühiskonnast lahutatud. Vene bürokraatia, oodates juhtnööre ülevalt, näitab otsustamatuse märke.
Putini jõupingutused Venemaa moderniseerimiseks ei kanna vilja, kui kriitilist mõtlemist ei toetata. Kui Putin ei muuda kurssi, teeb ta halba sellele, mille poole püüdleb kõige enam – tugevale riigile. Majandusareng, mida ta tahab soodustada, peatub, kui ta jääb praegusele kursile.
Artikkel ilmub koostöös ajalehega The New York Times. Inglise keelest tõlkinud Villu Zirnask.
Uudised
VE: Soros, George – finantsist ja filantroop
Viimased artiklid:
11.11.2008 George SOROS: kriis on arvatust palju hullem
xxx
GEORGE SOROS: Putin peatab Venemaa tõusu
George Soros, finantsist ja filantroop
Eesti Päevaleht, 05.07.2004
Venemaa president Vladimir Putin on heitnud tsiviil-ühiskonnale vaenukinda. Eelmisel kuul peetud kõnes ütles ta selgelt, et riigi võim on ülim. Tema kõne tegi selgeks, kui süngeks on Venemaa poliitiline maastik muutunud. Nõukogude-järgsel perioodil oli Venemaa teel avatud ühiskonna poole. Nüüd riskivad venelased tagasipöördumisega ajastusse, mille nad arvasid olevat seljataha jätnud.
Kui Putin tuli 2000. aastal võimule, oli tema esimene eesmärk Venemaa tagasi jalule tõsta. See soov maa uuesti üles ehitada näis teretulnud vastandina president Boriss Jeltsini valitsemisaja anarhiale. Ta remontis nõrka ja tükkideks lagunenud riiki, mis ei suutnud koguda makse ega maksma panna seadusi; riiki, millel puudus kontroll suure osa üle oma territooriumist.
Nüüd näeme Venemaal riigikapitalismi tunnuseid. Riigi rahakott on täis, välisvaluutareservid on suuremad kui kunagi varem. Ühetasane 13-protsendine maksumäär on maha rahustanud närvilised investorid. Nafta kõrge hind on samuti rolli mänginud.
Putini eeskujuks Pinochet
Kuid Venemaa liberaliseeritud majandusega ei kaasne demokraatiat. Putin näib järele aimavat Singapuri või Augusto Pinocheti aegset T‰iilit, pidades majanduslikku stabiilsust kõige kõrgemaks prioriteediks. Venemaale oleks parem, kui ta vaataks Euroopa Liidu uusi liikmeid, kes on suutnud edukalt tasakaalustada majanduslikke ja poliitilisi vabadusi. Öeldut arvestades, kas Putin on andnud venelastele selle, mida nad kõige enam ihaldavad? Stabiilsuse.
Hiljutised arvamusküsitlused näitavad Putini väga suurt populaarsust, teda toetab 80 protsenti elanikkonnast. Ta kontrollib rohkem kui kahte kolmandikku riigiduumast, mis tähendab, et ta võib muuta konstitutsiooni, kui tahab. Kaks järelejäänud liberaalset parteid viieprotsendilise valimiskünnise taha jäädes parlamenti ei pääsenud. Putini ajal on sama hästi kui täielikult kadunud sõltumatu televisioon. Käputäis püsima jäänud sõltumatuid ajalehti jõuab tühise osani Venemaa 146-miljonilisest elanikkonnast.
Putini hiljutine kõne “Olukorrast riigis” vallandas uued kartused, et järgmiseks sihtmärgiks saavad inimõigusaktivistid. Sel kuul ründasid Kaasani Inimõiguste Keskust maskides mehed, hävitades selle kontoritehnikat.
Ülemöödunud nädalal nõudis siseministeerium Briti Nõukogult finantsdokumente ja esitas isegi küsimuse, miks organisatsioon tegutseb Venemaal. Putin on andnud parima, et Tšetšeenia küsimus kaoks uudistest mitte konflikti lahendamise, vaid sõltumatute vaatlejate mahasurumise teel.
Pärast Vene võimude protesti tühistasid Frankfurdi raamatumessi korraldajad Anna Politkovskajale, Tšetšeeniast kirjutanud ja auhindu saanud ajakirjanikule, saadetud kutse paneeldiskussioonile. Tõsiasi aga on see, et sõda Tšetšeenias käib edasi ning Putini eesmärk on endiselt regioon jõuga alla suruda.
Surilina äriringkonnale
Rohkem kui aasta tagasi otsustasin ma sulgeda oma Venemaa fondi, olles veendunud, et riik suudab nüüd üle võtta nende elualade laialdase edendamise (peamiselt hariduse ja tervishoiu), mida ma 15 aastat olen finantseerinud. Olen toetanud Venemaad ligi miljardi dollariga.
Ma tervitasin väljavaadet, et ärimehed nagu Mihhail Hodorkovski jätkavad mu fondi alustatud tööd tsiviilühiskonna ja interneti arendamisel. Ent Hodorkovski vahistamine heitis üle äriringkondade surilina. Igaüks, kes oli kaalunud filantroobiks hakkamist, mõistis, et ilma riigi heakskiiduta pole miski võimalik.
Putin peab mõistma, et Venemaast ei saa tervet maad, kui ta kägistab tsiviilühiskonda. Riik ei saa edeneda, kui ta on ühiskonnast lahutatud. Vene bürokraatia, oodates juhtnööre ülevalt, näitab otsustamatuse märke.
Putini jõupingutused Venemaa moderniseerimiseks ei kanna vilja, kui kriitilist mõtlemist ei toetata. Kui Putin ei muuda kurssi, teeb ta halba sellele, mille poole püüdleb kõige enam – tugevale riigile. Majandusareng, mida ta tahab soodustada, peatub, kui ta jääb praegusele kursile.
Artikkel ilmub koostöös ajalehega The New York Times. Inglise keelest tõlkinud Villu Zirnask.