Enn Soosaar – EV Kodanik, kolumnist.
Üks kiri sinnapoole… Enn Soosaar. In memoriam
xxx
Loe Enn Soosaare kolumne:
xxx
Aeg rahu sõlmida 10.08.2004 00:01Enn Soosaar
Enn Soosaar kirjutab, et meie ajalookäsitlust oleks aeg mõistusega üle vaadata – 1930. aastad polnud ei paradiis ega diktatuur.
Olen mõnikord mõelnud: kui tegutsemisvõimelisena oleksime punasest ööst ärganud, kui meie eneseteadvust ei oleks pool sajandit turgutanud kaunis mälestus kolmekümnendate Eestist? Paljudele oli toonane lühike iseolemine pika ajaloo apoteoos, järgnenud õuduste taustal midagi kuldajastu lähedast. Teisalt polnud pärast edukat taasiseseisvumist raske mõista, et läheb aega, mis läheb, aga too ettekujutus kuulutatakse enesepettuseks. Illusioon purustatakse.
Iga kord, kui ajalugu muutub müüdiks, omandab ta jooni, millel oli tegelikkusega vähe või ei olnud üldse midagi pistmist. Pilt, mille kujundasid kahe suursõja vahel elanud vanemate ja vanavanemate kogemused ning arusaamad, ei saanud peegeldada meie esimest riiklikku iseseisvust kogu selle keerulises tões. Kummatigi ei teadnud isegi mitte ajaloolased varem 1939. aasta mitme saatusliku otsuse langetamise kõiki asjaolusid.
Praegu teame märgatavalt rohkem, kes mida tegi või ei teinud, miks otsustasid need ja need poliitikud nii, aga mitte teisiti. Ja loomulikult teame tulemust. See ängistab – siiamaani. Vereohvritega lunastatud vabadus anti kakskümmend aastat hiljem püssipauguta ära. Kes sundisid rahva alistuma? Argpükslikud renegaadid! Nemad on süüdi eestlaste peale langenud päratus kollaboratsioonihäbis. Ei oleks meil olnud juulipunaseid ja NKVD käsilasi, Leegioni ja Korpuse petetuid, ligi sadat tuhandet kompartei liiget, kui
Mind rabab ühiskonna eri kihte haaranud süüdlaste otsimise maania. Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu etc paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini–Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, þongleerivad sõnadega «diktatuur», «demokraatia hävitamine», «reetmine», «häbistav alistumine».
Nähtavasti peab pendel teises otsas ära käima. Siiski tahan rõhutada, et roosade prillide asendamine mustadega ei aita meid oma vastuolulise ajaloo mõistmisel sammugi edasi ega leevenda rahvasse ladestunud valu. Kriitiline pilk mineviku lahkamisel on vältimatu. Aga, head inimesed, Eesti ei olnud 65 aasta eest nurjunud riik ei poliitiliselt, majanduslikult ega kultuuriliselt. Seda kinnitavad kuivad statistikaandmed ja võrdlused olukorraga teistel maadel.
Veel enam. Kodanike valdav enamus oli saavutatuga rahul. Mõistagi nuriseti ja sooviti, et ühiskond toimiks demokraatlikumalt, läbipaistvamalt, õiglasemalt. Aga diktatuuri Eestis ei olnud. Poliitilisi vastaseid ei seatud seina äärde ega saadetud koonduslaagritesse, vaid amnesteeriti. Sõltumatud kohtud töötasid, inimeste vaba liikumist ei takistatud. Poliitiline tegevus oli kahetsusväärselt piiratud, kuid mitte tasalülitatud. Ajakirjandust tsenseeriti (eelkõige välissaatkondade survel), ent see puudutas üksikuid valdkondi ja tolleaegsetes lehtedes edastatud teave mitmekülgsus üllatab tänapäevalgi. Põhiseadus toimis ja tänu sellele oleme saanud tunnistada õigustühisteks need 1940. aasta seadusandlikud aktid (kaasa arvatud presidendi dekreedid), mis olid kehtiva põhiseadusega vastuolus.
Toonane Eesti ei olnud ideaalriik. Ent kes mahtusid kolmekümnendate teise poole Euroopas demokraatia kriteeriumide alla? Põhjamaad, jah, Ðveits, Tðehhoslovakkia, Soome, Iirimaagi. Emamaal toimunu kohta oli vähe etteheiteid Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile, Belgiale (ehkki näiteks prantslannadel puudus tollal valimisõigus). Samas viimased neli olid pesuehtsad koloniaalimpeeriumid.
Aga ülejäänud Euroopa? Kaks suurimat rahvast – venelased ja sakslased – olid kodus põrgu vallandanud, tapsid oma kodanikke ja hakkasid peagi miljonite kaupa tapma teisigi. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa diktatuurides või autokraatiates võime eristada vänguse astmeid. Siiski ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et uue suursõja künnisel oli kolm neljandikku Vana Maailma demokraatlikust riigikorraldusest väga kaugel. Lohutuseks niipalju: toonaste autokraatsete reþiimide hulgas paigutus Eesti mahedamale tiivale.
Soome hakkas vastu ja säilitas iseseisvuse, sest Soomes valitses demokraatia, kinnitatakse. Poliitikute veesogamist võiks mõista, aga ajaloolased peaksid hoiduma sedavõrd lihtsameelsest seletusest. Kas või seepärast, et just diktaator Salazari Portugal ja diktaator Franco Hispaania olid need, kes suutsid vältida maailmasõtta kiskumist. Et korrumpeerunud Rumeenia andis «lepingu alusel» ära Bessaraabia ja püsis iseseisvana nii sõja ajal kui järel. Et demokraatlikud Austria ja Tðehhoslovakkia, Taani ja Norra, Holland, Belgia ja Prantsusmaa okupeeriti ja oma jõududega avaldasid lühiajalist relvastatud vastupanu ainult Norra ja Prantsusmaa.
Praegu teame, et N. Liidu rahvakomissar Voroðilovi käskkiri 26. septembrist 1939 nõudis maa- ja mereväe valmisolekut Eesti ründamiseks sellesama septembrikuu lõpul. Meie poliitiline juhtkond seisis dilemma ees. Kas viia rahvas sõtta, mis vältimatult lõppenuks tingimusteta kapituleerumisega, kümnete ja kümnete tuhandete relva kandnud ning allaandnud noormeeste tapikorras saatmisega Venemaale vangilaagritesse, ettekujutamatute repressioonidega rahva kallal, kes julges Kremli psühhopaadile vastu hakata? Või otsida väljapääsuta olukorras mõnda pehmemat (vahe)varianti, millega kaasnes – paraku – masendav iseenda suukorvistamine?
Toonane valik riivab tänapäeva eestlase eneseväärikust. Traumeeritud psüühe soovib minevikufaktide tõlgendamist muuta moraliseerivaks kohtuotsuseks.
xxx
Enn Soosaar: Riigikogu probleem pole liikmete arv
Riigikogu viis esimest koosseisu (1920-34) olid 100-liikmelised. Teine põhiseadus, jõustus 1934, kahandas seadusandjate arvu 50-le. Valimist tolle vabadussõjalaste põhiseaduse järgi siiski ei toimunud ja nii väikesearvulise parlamendi töökogemus Eestis puudub. Kolmas põhiseadus (jõustus 1938) muutis Riigikogu kahekojaliseks: esimeses 80, teises vähemalt 40 esindajat. Seitsmendast koosseisust (valiti 1992 neljanda põhiseaduse järgi) alates on Riigikogus 101 saadikut.
Rein Taagepera teab (PM, 02.12.), et kõrge kirjaoskusega püsidemokraatlikes vaba- või kuningriikides, kus elanikke alla kuue miljoni, “kehtib kuupjuure seadus: parlamendi suurus on kuupjuur rahvaarvust.” 101 mahub 10% täpsusega Eesti elanike arvu ja 5% täpsusega Eesti kodanike arvu. Riigikogulaste praegune kogus vastab nii meie parlamentaarsele traditsioonile kui ka kuupjuureseadusele. Sellegipoolest on korduvalt tehtud muutmisettepanekuid, millest valdav enamik lähtub põhimõttest: Small is beautiful.
Juurde tuleks nõunikke-abilisi
Kärbe säästaks kahtlemata maksumaksja raha. Samas on päevselge, et kahandamine ei toimu proportsioonis. Riigikogu liikmete arvu vähendamine 20, 30 või koguni 40% ei anna ligilähedaseltki sama suurt kokkuhoidu Toompeal. Lisaks ärgem unustagem Peterit ja tema printsiipe, Parkinsoni ja tema seadusi. Finantsvõit osutub ajutiseks, sest mida vähem seadusandjaid, seda enam vajavad nad abistajaid, seda endastmõistetavamalt tuleb nende töövõime säilitamiseks laiendada erisoodustusi.
“Vähem esindajaid pikemaks ajaks” ei ole võluvits, mis iseenesest tagaks, et valituteks osutuvad võimalikest parimad. Pigem kasvab oht, et Riigikogus kahaneb nende isikute määr, kes sobivad oma ettevalmistuselt, pühendatuselt ja moraaliomadustelt riiki juhtima. Probleem ei ole põhiseaduse IV peatükis sätestatud arvude muutmine. Mured on mujal. Kuidas parandada Riigikogu töö kvaliteeti ja panna riigikogulased käituma vastutustundlike volinikena, et kodanike ja nende esindajate vahel ületamatu lõhena haigutav võõrandatus oma riigist hakkaks ometi kord vähenema? Missuguseid juriidilisi ning eetilisi vahendeid rakendada, et (1) meie kõikide käekäigu üle otsustajate sekka satuks senisest rohkem kvalifitseeritud ning kõlbelisi isikuid, et (2) valitutel oleks sund valitutega pidevalt suhelda, et (3) Riigikogu lakkaks olemast mõnus erisoodustustega lisateenistuskoht?
Rohtu, mis raviks kõiki hädasid, pole paraku olemas. Aga üht-teist annaks põhiseaduse kallale minematagi ära teha. Kas või kandidaatide nimekirjad. 1992. aastast ei ole teada ühtegi erakonda, kes oleks lähtunud pädevuseprioriteedist – ikka on esmatähtsaks peetud ülesseatu võimet hääli koguda või tema vajalikkust erakonnale. Kompensatsioonimandaadil võis olla teatud õigustus 90ndatel, kui täisdemokraatlikud valimised olid alles nii harjumatu asi, et erakonnad pidasid hädavajalikuks varem kindlaksmääratud järjekorranumbritega tulemust suunata.
Lahtised nimekirjad on õiged
Täna on ülim aeg üle minna valija usaldamisele ehk lahtistele nimekirjadele ning kogu Riigikogu komplekteerimisele nende pingeridade järgi, mis moodustuvad valimisringkondades vastavalt saadud häälte arvule. Või pärigem: miks ei ole Eestis 12 aastaga suudetud kaotada ebamäärasust, mis valitseb saadiku kohustuste, ülesannete ning vastutuste ümber? Nende laiendatud õigusi teame. Aga mida on meil, valijatel, õigus riigikogulastelt eeldada, oodata, nõuda? Toompeal ei ela Jupiterid, kellele on rohkem lubatud kui härgadele. Sellegipoolest on kummijoonlaud seal too armastatud mõõdupulk, mille abil iseenda käitumist hinnatakse. Selge erapooletu sätestuseta on siiamaani säärased põhiseaduslikud mõisted nagu Riigikogu liikme tasu, muu riigiamet, piirangud muu töötulu saamisel. Ükskord peaksime nii kaugelegi jõudma, et Toompeale minek nõuab täistööpanust – kõikidelt valitutelt.
Uudised
VE: Soosaar, Enn – kolumnist
Enn Soosaar – EV Kodanik, kolumnist.
Üks kiri sinnapoole… Enn Soosaar. In memoriam
xxx
Loe Enn Soosaare kolumne:
xxx
Aeg rahu sõlmida 10.08.2004 00:01Enn Soosaar
Enn Soosaar kirjutab, et meie ajalookäsitlust oleks aeg mõistusega üle vaadata – 1930. aastad polnud ei paradiis ega diktatuur.
Olen mõnikord mõelnud: kui tegutsemisvõimelisena oleksime punasest ööst ärganud, kui meie eneseteadvust ei oleks pool sajandit turgutanud kaunis mälestus kolmekümnendate Eestist? Paljudele oli toonane lühike iseolemine pika ajaloo apoteoos, järgnenud õuduste taustal midagi kuldajastu lähedast. Teisalt polnud pärast edukat taasiseseisvumist raske mõista, et läheb aega, mis läheb, aga too ettekujutus kuulutatakse enesepettuseks. Illusioon purustatakse.
Iga kord, kui ajalugu muutub müüdiks, omandab ta jooni, millel oli tegelikkusega vähe või ei olnud üldse midagi pistmist. Pilt, mille kujundasid kahe suursõja vahel elanud vanemate ja vanavanemate kogemused ning arusaamad, ei saanud peegeldada meie esimest riiklikku iseseisvust kogu selle keerulises tões. Kummatigi ei teadnud isegi mitte ajaloolased varem 1939. aasta mitme saatusliku otsuse langetamise kõiki asjaolusid.
Praegu teame märgatavalt rohkem, kes mida tegi või ei teinud, miks otsustasid need ja need poliitikud nii, aga mitte teisiti. Ja loomulikult teame tulemust. See ängistab – siiamaani. Vereohvritega lunastatud vabadus anti kakskümmend aastat hiljem püssipauguta ära. Kes sundisid rahva alistuma? Argpükslikud renegaadid! Nemad on süüdi eestlaste peale langenud päratus kollaboratsioonihäbis. Ei oleks meil olnud juulipunaseid ja NKVD käsilasi, Leegioni ja Korpuse petetuid, ligi sadat tuhandet kompartei liiget, kui
Mind rabab ühiskonna eri kihte haaranud süüdlaste otsimise maania. Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu etc paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini–Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, þongleerivad sõnadega «diktatuur», «demokraatia hävitamine», «reetmine», «häbistav alistumine».
Nähtavasti peab pendel teises otsas ära käima. Siiski tahan rõhutada, et roosade prillide asendamine mustadega ei aita meid oma vastuolulise ajaloo mõistmisel sammugi edasi ega leevenda rahvasse ladestunud valu. Kriitiline pilk mineviku lahkamisel on vältimatu. Aga, head inimesed, Eesti ei olnud 65 aasta eest nurjunud riik ei poliitiliselt, majanduslikult ega kultuuriliselt. Seda kinnitavad kuivad statistikaandmed ja võrdlused olukorraga teistel maadel.
Veel enam. Kodanike valdav enamus oli saavutatuga rahul. Mõistagi nuriseti ja sooviti, et ühiskond toimiks demokraatlikumalt, läbipaistvamalt, õiglasemalt. Aga diktatuuri Eestis ei olnud. Poliitilisi vastaseid ei seatud seina äärde ega saadetud koonduslaagritesse, vaid amnesteeriti. Sõltumatud kohtud töötasid, inimeste vaba liikumist ei takistatud. Poliitiline tegevus oli kahetsusväärselt piiratud, kuid mitte tasalülitatud. Ajakirjandust tsenseeriti (eelkõige välissaatkondade survel), ent see puudutas üksikuid valdkondi ja tolleaegsetes lehtedes edastatud teave mitmekülgsus üllatab tänapäevalgi. Põhiseadus toimis ja tänu sellele oleme saanud tunnistada õigustühisteks need 1940. aasta seadusandlikud aktid (kaasa arvatud presidendi dekreedid), mis olid kehtiva põhiseadusega vastuolus.
Toonane Eesti ei olnud ideaalriik. Ent kes mahtusid kolmekümnendate teise poole Euroopas demokraatia kriteeriumide alla? Põhjamaad, jah, Ðveits, Tðehhoslovakkia, Soome, Iirimaagi. Emamaal toimunu kohta oli vähe etteheiteid Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile, Belgiale (ehkki näiteks prantslannadel puudus tollal valimisõigus). Samas viimased neli olid pesuehtsad koloniaalimpeeriumid.
Aga ülejäänud Euroopa? Kaks suurimat rahvast – venelased ja sakslased – olid kodus põrgu vallandanud, tapsid oma kodanikke ja hakkasid peagi miljonite kaupa tapma teisigi. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa diktatuurides või autokraatiates võime eristada vänguse astmeid. Siiski ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et uue suursõja künnisel oli kolm neljandikku Vana Maailma demokraatlikust riigikorraldusest väga kaugel. Lohutuseks niipalju: toonaste autokraatsete reþiimide hulgas paigutus Eesti mahedamale tiivale.
Soome hakkas vastu ja säilitas iseseisvuse, sest Soomes valitses demokraatia, kinnitatakse. Poliitikute veesogamist võiks mõista, aga ajaloolased peaksid hoiduma sedavõrd lihtsameelsest seletusest. Kas või seepärast, et just diktaator Salazari Portugal ja diktaator Franco Hispaania olid need, kes suutsid vältida maailmasõtta kiskumist. Et korrumpeerunud Rumeenia andis «lepingu alusel» ära Bessaraabia ja püsis iseseisvana nii sõja ajal kui järel. Et demokraatlikud Austria ja Tðehhoslovakkia, Taani ja Norra, Holland, Belgia ja Prantsusmaa okupeeriti ja oma jõududega avaldasid lühiajalist relvastatud vastupanu ainult Norra ja Prantsusmaa.
Praegu teame, et N. Liidu rahvakomissar Voroðilovi käskkiri 26. septembrist 1939 nõudis maa- ja mereväe valmisolekut Eesti ründamiseks sellesama septembrikuu lõpul. Meie poliitiline juhtkond seisis dilemma ees. Kas viia rahvas sõtta, mis vältimatult lõppenuks tingimusteta kapituleerumisega, kümnete ja kümnete tuhandete relva kandnud ning allaandnud noormeeste tapikorras saatmisega Venemaale vangilaagritesse, ettekujutamatute repressioonidega rahva kallal, kes julges Kremli psühhopaadile vastu hakata? Või otsida väljapääsuta olukorras mõnda pehmemat (vahe)varianti, millega kaasnes – paraku – masendav iseenda suukorvistamine?
Toonane valik riivab tänapäeva eestlase eneseväärikust. Traumeeritud psüühe soovib minevikufaktide tõlgendamist muuta moraliseerivaks kohtuotsuseks.
xxx
Enn Soosaar: Riigikogu probleem pole liikmete arv
Rein Taagepera teab (PM, 02.12.), et kõrge kirjaoskusega püsidemokraatlikes vaba- või kuningriikides, kus elanikke alla kuue miljoni, “kehtib kuupjuure seadus: parlamendi suurus on kuupjuur rahvaarvust.” 101 mahub 10% täpsusega Eesti elanike arvu ja 5% täpsusega Eesti kodanike arvu. Riigikogulaste praegune kogus vastab nii meie parlamentaarsele traditsioonile kui ka kuupjuureseadusele. Sellegipoolest on korduvalt tehtud muutmisettepanekuid, millest valdav enamik lähtub põhimõttest: Small is beautiful.
Juurde tuleks nõunikke-abilisi
“Vähem esindajaid pikemaks ajaks” ei ole võluvits, mis iseenesest tagaks, et valituteks osutuvad võimalikest parimad. Pigem kasvab oht, et Riigikogus kahaneb nende isikute määr, kes sobivad oma ettevalmistuselt, pühendatuselt ja moraaliomadustelt riiki juhtima. Probleem ei ole põhiseaduse IV peatükis sätestatud arvude muutmine. Mured on mujal. Kuidas parandada Riigikogu töö kvaliteeti ja panna riigikogulased käituma vastutustundlike volinikena, et kodanike ja nende esindajate vahel ületamatu lõhena haigutav võõrandatus oma riigist hakkaks ometi kord vähenema? Missuguseid juriidilisi ning eetilisi vahendeid rakendada, et (1) meie kõikide käekäigu üle otsustajate sekka satuks senisest rohkem kvalifitseeritud ning kõlbelisi isikuid, et (2) valitutel oleks sund valitutega pidevalt suhelda, et (3) Riigikogu lakkaks olemast mõnus erisoodustustega lisateenistuskoht?
Rohtu, mis raviks kõiki hädasid, pole paraku olemas. Aga üht-teist annaks põhiseaduse kallale minematagi ära teha. Kas või kandidaatide nimekirjad. 1992. aastast ei ole teada ühtegi erakonda, kes oleks lähtunud pädevuseprioriteedist – ikka on esmatähtsaks peetud ülesseatu võimet hääli koguda või tema vajalikkust erakonnale. Kompensatsioonimandaadil võis olla teatud õigustus 90ndatel, kui täisdemokraatlikud valimised olid alles nii harjumatu asi, et erakonnad pidasid hädavajalikuks varem kindlaksmääratud järjekorranumbritega tulemust suunata.
Lahtised nimekirjad on õiged