Põhjalahe lääne- ja Soome lahe põhjarannik asustati soome hõimude poolt juba rauaajal. Allutati ja ristiusustati XII-XIII sajandil Rootsi poolt ja seati kuningliku maapealiku (asukohaga Turus) valitsuse alla.
1556 ülendas Gustav I Vasa Soome hertzogkonnaks. 1581 sai Soome suurherzogkonnaks.
1570-95 peetud sõja järel Venemaaga puhkes Soomes 1596 Rootsi sisetülide ajal talupoegade mäss (nn Suur nuiasõda) kohaliku asevalitseja vastu, mis summutati 1597.
Kuningas Gustav II Adolfi ajal omandati Venelt Ingeri ja Karjala alasid. Kultuurilist tõusu soodustas kindralkuberner P. Brahe valitsemine (1637-40) ja 1648-54), mil muuseas rajati Turu ülikool (1640). 1695-97 elas Soome üle suure näljaaja ja kannatas raskesti ka järgnenud Põhjasõjas, milles kaotas 1721 Venele suure osa Karjalast ühes Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linnaga. Uues sõjas 1741-43 loovutai Venele maad Kymi jõeni ja lõunapoolne osa Savost.
Sõjas 1808-09 läks Soome tervena Vene alla, kusjuures ta sai Vene suurvürstkonnana oma valitsuse (senati) ja maapäeva ning säilitas peajoontes endise põhikorra ning seadused. Vene võimu esindajaks maal sai kindralkuberner. 1812 määrati pealinnaks Helsingi.
Keiser Nikolai I reaktsioonilise valitsemise tõttu tuli esimene maapäev kokku alles Aleksander II valitsusajal aastal 1863, mil hoogustus ka soomlusliikumine V. Snellmani jt juhtimisel.
Järgnenud valitsejate Aleksander III ja Nikolai II ajal üritati Soome erikorra piiramist (eriti kindralkuberner N. Bobrikovi ajal), mis põhjustas soomlaste ägeda vastuseisu.
Maailmasõja lõpul kuulutas Soome enda 6. detsembril 1917 iseseisvaks vabariigiks.
Vahekordade teravnemine enamlike (punaste) ja kodanlike (valgete) rahvakihtide vahel viis Soome 1918 kodusõtta, milles võitjaiks tulid kindral Mannerheimi juhatatud ja Saksa vägede toetatud nn valged väed.
Aastail 1918-19 olid riigihoidjaiks P. Svinhufvud ja Mannerheim. 1919 valiti esimeseks presidendiks K. Stahlberg.
Kodusõja jätkuna kestnud sõda N.-Venega lõpetati 14.X 1920 Tartu rahuga, milles Venemaale loovutati Ida-Karjala.
1930-ndate aastate alguses tekkinud majanduskriis ja rahva poliitiline lõhestamine ajendasid siserahutused (nn Lapua liikumise), mille vaigistas 1931. a. presidendiks valitud Svinhufvud.
Aastal 1937 sai presidendiks K. Kallio.
Jätkub…
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Soome lühiajalugu
Põhjalahe lääne- ja Soome lahe põhjarannik asustati soome hõimude poolt juba rauaajal. Allutati ja ristiusustati XII-XIII sajandil Rootsi poolt ja seati kuningliku maapealiku (asukohaga Turus) valitsuse alla.
1556 ülendas Gustav I Vasa Soome hertzogkonnaks. 1581 sai Soome suurherzogkonnaks.
1570-95 peetud sõja järel Venemaaga puhkes Soomes 1596 Rootsi sisetülide ajal talupoegade mäss (nn Suur nuiasõda) kohaliku asevalitseja vastu, mis summutati 1597.
Kuningas Gustav II Adolfi ajal omandati Venelt Ingeri ja Karjala alasid. Kultuurilist tõusu soodustas kindralkuberner P. Brahe valitsemine (1637-40) ja 1648-54), mil muuseas rajati Turu ülikool (1640). 1695-97 elas Soome üle suure näljaaja ja kannatas raskesti ka järgnenud Põhjasõjas, milles kaotas 1721 Venele suure osa Karjalast ühes Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linnaga. Uues sõjas 1741-43 loovutai Venele maad Kymi jõeni ja lõunapoolne osa Savost.
Sõjas 1808-09 läks Soome tervena Vene alla, kusjuures ta sai Vene suurvürstkonnana oma valitsuse (senati) ja maapäeva ning säilitas peajoontes endise põhikorra ning seadused. Vene võimu esindajaks maal sai kindralkuberner. 1812 määrati pealinnaks Helsingi.
Keiser Nikolai I reaktsioonilise valitsemise tõttu tuli esimene maapäev kokku alles Aleksander II valitsusajal aastal 1863, mil hoogustus ka soomlusliikumine V. Snellmani jt juhtimisel.
Järgnenud valitsejate Aleksander III ja Nikolai II ajal üritati Soome erikorra piiramist (eriti kindralkuberner N. Bobrikovi ajal), mis põhjustas soomlaste ägeda vastuseisu.
Maailmasõja lõpul kuulutas Soome enda 6. detsembril 1917 iseseisvaks vabariigiks.
Vahekordade teravnemine enamlike (punaste) ja kodanlike (valgete) rahvakihtide vahel viis Soome 1918 kodusõtta, milles võitjaiks tulid kindral Mannerheimi juhatatud ja Saksa vägede toetatud nn valged väed.
Aastail 1918-19 olid riigihoidjaiks P. Svinhufvud ja Mannerheim. 1919 valiti esimeseks presidendiks K. Stahlberg.
Kodusõja jätkuna kestnud sõda N.-Venega lõpetati 14.X 1920 Tartu rahuga, milles Venemaale loovutati Ida-Karjala.
1930-ndate aastate alguses tekkinud majanduskriis ja rahva poliitiline lõhestamine ajendasid siserahutused (nn Lapua liikumise), mille vaigistas 1931. a. presidendiks valitud Svinhufvud.
Aastal 1937 sai presidendiks K. Kallio.
Jätkub…