Sompa – meie oma Tšetšeenia
22.11.2003 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Kui keegi arvab, et Narvast hullem ei saa elu Eestis olla, siis eksib ta rängalt. Loomulikult saab, ja kuidas veel! Sompalasele paistab Narva tõelise paradiisina. Nende enda kodulinn meenutab lahinguvälja, kust sõda üle käinud.
Varemed, varemed, kümnete kaupa süngeid tondilosse. Mustendavad aknaaugud, tolknevad trepid, võimalus vaadata kunagisse magamistuppa või tualetti. Just selline, nagu Tšetšeenias näha võib.
Oma korteri vang. Elupõline kaevur Leo Metsatalu vaatab raevus oma erastatud korteri riismetele. Aruserva tänav 22, suur viiekorruseline hoone näeb välja, nagu oleks siin äsja lõhkenud vaakumpomm. Mustendavad aknaavad, ripnevad betoontrepid, seintel aknast välja käinud tulelondi tahmane vari. Ka kõige košmaarsemas unenäos poleks Metsatalu osanud näha, millise supi sisse ta vanaduspäevil satub. Jõudis parajasti kollased kaardid ära kulutada, sai korteri täieõiguslikuks peremeheks, remontki sai tubades tehtud. Siis aga pandi kaevandus kinni.
Rahvas hakkas Sompast lahkuma, korterid jäid üksteise järel tühjaks. Mida vähem elanikke majja jäi, seda röögatumaks muutusid arved, mis viimaste mohikaanlaste õlgadele laoti. Tühjadesse korteritesse kolisid parmud ja tänavalapsed.
«Viimased kuus-seitse aastat on Kohtla-Järve meile oma parme saatnud,» räägib Metsatalu. «Ma küll anusin, et ärge pange siia vargaid sisse, aga ikka pandi.» Ei läinud palju aega, kui uus naabrimees, narkomaan, Metsatalul vaagnaluu puruks lõi.
Hea veel, et hullemini ei läinud. Naabermajas peksis 17-aastane Deniss samal ajal paar aastat noorema Vassili koomasse.
Siis keerati küte välja, radiaatorid läksid lõhki, algas maja kollaps. Veel paar kuud ja hoonest oli saanud tondiloss. Kõik, mis vähegi võtta andis – uksed, aknad, põrandalauad –, absoluutselt kõik tassiti laiali. Isegi lahtikangutatud tellised läksid kaubaks, nelikümmend senti tükk.
Metsatalu jättis oma vara ja kolis uuele pinnale. «Müüa pole korterit kellelegi,» ahastab mees, «aga maksta tuleb selle eest ometi.»
Nii sai peremehest oma korteri pantvang. Mis kõige kohutavam, tema lugu on Sompas lausa igapäevane. Märkimisväärne on vaid see, et Metsatalu on Eesti Vabariigi kodanik, enamikul tema saatusekaaslastest on aga taskus kodakondsuseta isiku hall pass.
Kägistaja Eriku juures. Kanarbiku ja Ülase uulitsa nurgal seisab üks lugematutest surnud majadest. Vaid teise korruse üks korter on asustatud – seal elab kägistaja Eriku pere. Kuigi pereisa istub Vasalemmas, veereb elu omasoodu edasi. Betoonplokile asetatud jäme spiraal on elutoa kuumaks kütnud. Abikaasa Irina ja Eriku 18-aastane tütar Vika lösutavad üks kušetil, teine tugitoolis, nurgas loeb keegi mees, pehmed sussid jalas, raamatut Tšušima merelahingust.
«Just siin see juhtus,» näitab Irina kohta, kus abikaasa poeg Aleksei surnuks kägistas. Vaatan fotograaf Toomasele otsa. Toomas kükitab täpselt sama koha peal, kus Aleksei igavesti 19-aastaseks jäi. Seinalt vaatab vastu noor Jessenin, hele juuksesalk vallatult silmadele langenud. Kui pildid mõistaksid rääkida, võiks poeet jutustada, kuidas pere ühel märtsiõhtul, nagu ikka, puskarit võttis. Mis edasi juhtus, jõudis nendeni alles järgmisel hommikul. Midagi erilist selles polnud. Voodilinaga kägistamine oli Eriku leivanumber. Esimest korda tegi ta seda 1989. aastal. Pärast istus 12 ja pool aastat Vasalemmas. Nüüd istub järgmist satsi, seekord üheksa-aastast.
«Tegelikult on Erik tore mees,» räägib naine tänaval. «Ega tema ei teinud s e d a, tema võttis s e l l e asja lihtsalt enda peale.» Inimene tänavalt ronib mulle lausa kõrva: «Tegelikult tegi seda t o o mees.»
«Too, kes Eriku toas raamatut loeb, pehmed sussid jalas?»
«Tak totšno.»
Vadik pageb Iirimaale. Vadik ja Dima saevad toru tükkideks. Dima kangutab toru seinast eemale, Vadik saeb. Nagu paljudel teistel Sompa noortel, mööduvad ka Vadiku ja Dima päevad varemetes askeldades. Ühed otsivad metalli, teised toksivad telliseid lahti, kivi eest võib tervelt nelikümmend senti teenida! Aga õhtuti, pärast päevatööd, koguneb noorem rahvas bussipeatuse kitsukese varikatuse alla.
«Sinna ärge mingil juhul oma nina pistke,» hoiatab kohalik võim. Bussipeatus olla narko- ja muidu joobes noorte lemmikkohaks.
Dima ja Vadik bussipeatuses ei käi, nemad unistavad Sompast põgenemisest. Vadik isegi teab, kuhu. Ikka Iirimaale. Seal ootavad Vadikut ees õde Tanja, onu Tolja ja tädi Nataša. Vadik ei murra pead, mida ta Iirimaal tegema hakkab. Kuigi onu Tolja, tädi Nataša ja õde Tanja põgenemisest on vaid paar aastat möödas, pole keegi neist tööta.
Kohtla-Järve linnaisadele on Sompa üksnes tüliks kaelas. Tulu ei tule kopika eest, muret seevastu jagub koormate kaupa.
Linnaisad tahaksid Sompa, Viivikonna, Kukruse, Sirgala ja Oru ripatslinnadest iga hinna eest lahti saada. Samas pole ka ümbruskonna vallad vaestest ja vigastest pruutidest vaimustatud. Sellise pruudiga koos läheks isegi põhja.
«Meil on nelikümmend totška’t,» kinnitab Sompat põhjalikult tundev mees. «Ja kaks narkodiilerit.» Arvestades, et Sompas elab tsipa üle tuhande inimese, on see arv muljetavaldav. Samas loomulik. Hing valutab, mis sa ikka teed.
«Meie lapsed joovad puskarit, narkootikumid on nende jaoks liiga kallid,» väidab kunagine konstaabel. «Üksteise peale nad üldiselt kitse ei pane. Kui asi just surmaga ei lõpe, saab vigastustest teada alles ambulantsist. Küsisin kord ühelt nuga saanud mehelt seletuskirja, kirjutas ta, et kooris köögis kartuleid ja lihtsalt kukkus noa otsa. Ja nii tervelt kaks korda!»
Pidu põhjamineval Titanicul. Sompas on vaid üks koht, kus inimestel silmad säravad. Hiiglaslikus sammastega majas, kultuuripalees.
Ümberringi varemed, viletsus ja vägivald, aga seal, purpurpunaste kardinate taga, säravate lühtrite all laulavad väikesed sompalased heledal häälel emast, kodust ja tulevikust. Margarita Volubujeva, idamaiste näojoontega kaunitar, sõidab siia Narvast. Kuigi Margarita lõpetas majanduse, heliseb tema hing sedavõrd kõvasti, et ta otsustas Peterburis veel ka dirigendiks õppida. Kunagi seisab Margarita kuulsate orkestrite ees ja tema nime teab terve ilm. Esialgu õpetab ta aga väikesi sompalasi laulma.
Ängistus vajub peale – oleks nagu Titanicule sattunud. Laev vajub kohutava kiiruga põhja, samal ajal aga käib ballisaalis pidu. Esialgu pandi kaevandus kinni, kaks aastat tagasi kool – 70 lapse õpetamine olevat ebarentaabel. Lasteaed läks juba varem allavett, mis sest, et Sompas elab praegu 222 last ja noorukit, nende hulgas 48 mudilast. «Seni kui kultuur elab, elab ka rahvas.». Seda öeldes vaatab Sveta Korotkova, kultuuripalee direktriss, mulle ööpimeduses sügavalt silma. Sveta silmad säravad täpselt samamoodi nagu kõigil ta «tüdrukutel» – lauluõpetaja Margarital, Olgal, kes väikesi baleriine varbaotstel üle parketi juhib, Oksanast rääkimata. Oksana käe all lihvitakse parasjagu uusaastaetendust.
Tõsi ta on – rahvas elab seni, kuni elab kultuur. Kunagi varem pole ma sellest nii selgesti aru saanud kui Sompas, unustatud linnas, meie oma Tšetšeenias.
AB fotod
Uudised
VE: Sompa – Kohtla-Järve loodud põrgu
Sompa – meie oma Tšetšeenia
22.11.2003 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Varemed, varemed, kümnete kaupa süngeid tondilosse. Mustendavad aknaaugud, tolknevad trepid, võimalus vaadata kunagisse magamistuppa või tualetti. Just selline, nagu Tšetšeenias näha võib.
Oma korteri vang. Elupõline kaevur Leo Metsatalu vaatab raevus oma erastatud korteri riismetele. Aruserva tänav 22, suur viiekorruseline hoone näeb välja, nagu oleks siin äsja lõhkenud vaakumpomm. Mustendavad aknaavad, ripnevad betoontrepid, seintel aknast välja käinud tulelondi tahmane vari. Ka kõige košmaarsemas unenäos poleks Metsatalu osanud näha, millise supi sisse ta vanaduspäevil satub. Jõudis parajasti kollased kaardid ära kulutada, sai korteri täieõiguslikuks peremeheks, remontki sai tubades tehtud. Siis aga pandi kaevandus kinni.
Rahvas hakkas Sompast lahkuma, korterid jäid üksteise järel tühjaks. Mida vähem elanikke majja jäi, seda röögatumaks muutusid arved, mis viimaste mohikaanlaste õlgadele laoti. Tühjadesse korteritesse kolisid parmud ja tänavalapsed.
«Viimased kuus-seitse aastat on Kohtla-Järve meile oma parme saatnud,» räägib Metsatalu. «Ma küll anusin, et ärge pange siia vargaid sisse, aga ikka pandi.» Ei läinud palju aega, kui uus naabrimees, narkomaan, Metsatalul vaagnaluu puruks lõi.
Hea veel, et hullemini ei läinud. Naabermajas peksis 17-aastane Deniss samal ajal paar aastat noorema Vassili koomasse.
Siis keerati küte välja, radiaatorid läksid lõhki, algas maja kollaps. Veel paar kuud ja hoonest oli saanud tondiloss. Kõik, mis vähegi võtta andis – uksed, aknad, põrandalauad –, absoluutselt kõik tassiti laiali. Isegi lahtikangutatud tellised läksid kaubaks, nelikümmend senti tükk.
Metsatalu jättis oma vara ja kolis uuele pinnale. «Müüa pole korterit kellelegi,» ahastab mees, «aga maksta tuleb selle eest ometi.»
Nii sai peremehest oma korteri pantvang. Mis kõige kohutavam, tema lugu on Sompas lausa igapäevane. Märkimisväärne on vaid see, et Metsatalu on Eesti Vabariigi kodanik, enamikul tema saatusekaaslastest on aga taskus kodakondsuseta isiku hall pass.
Kägistaja Eriku juures. Kanarbiku ja Ülase uulitsa nurgal seisab üks lugematutest surnud majadest. Vaid teise korruse üks korter on asustatud – seal elab kägistaja Eriku pere. Kuigi pereisa istub Vasalemmas, veereb elu omasoodu edasi. Betoonplokile asetatud jäme spiraal on elutoa kuumaks kütnud. Abikaasa Irina ja Eriku 18-aastane tütar Vika lösutavad üks kušetil, teine tugitoolis, nurgas loeb keegi mees, pehmed sussid jalas, raamatut Tšušima merelahingust.
«Just siin see juhtus,» näitab Irina kohta, kus abikaasa poeg Aleksei surnuks kägistas. Vaatan fotograaf Toomasele otsa. Toomas kükitab täpselt sama koha peal, kus Aleksei igavesti 19-aastaseks jäi. Seinalt vaatab vastu noor Jessenin, hele juuksesalk vallatult silmadele langenud. Kui pildid mõistaksid rääkida, võiks poeet jutustada, kuidas pere ühel märtsiõhtul, nagu ikka, puskarit võttis. Mis edasi juhtus, jõudis nendeni alles järgmisel hommikul. Midagi erilist selles polnud. Voodilinaga kägistamine oli Eriku leivanumber. Esimest korda tegi ta seda 1989. aastal. Pärast istus 12 ja pool aastat Vasalemmas. Nüüd istub järgmist satsi, seekord üheksa-aastast.
«Tegelikult on Erik tore mees,» räägib naine tänaval. «Ega tema ei teinud s e d a, tema võttis s e l l e asja lihtsalt enda peale.» Inimene tänavalt ronib mulle lausa kõrva: «Tegelikult tegi seda t o o mees.»
«Too, kes Eriku toas raamatut loeb, pehmed sussid jalas?»
«Tak totšno.»
Vadik pageb Iirimaale. Vadik ja Dima saevad toru tükkideks. Dima kangutab toru seinast eemale, Vadik saeb. Nagu paljudel teistel Sompa noortel, mööduvad ka Vadiku ja Dima päevad varemetes askeldades. Ühed otsivad metalli, teised toksivad telliseid lahti, kivi eest võib tervelt nelikümmend senti teenida! Aga õhtuti, pärast päevatööd, koguneb noorem rahvas bussipeatuse kitsukese varikatuse alla.
«Sinna ärge mingil juhul oma nina pistke,» hoiatab kohalik võim. Bussipeatus olla narko- ja muidu joobes noorte lemmikkohaks.
Dima ja Vadik bussipeatuses ei käi, nemad unistavad Sompast põgenemisest. Vadik isegi teab, kuhu. Ikka Iirimaale. Seal ootavad Vadikut ees õde Tanja, onu Tolja ja tädi Nataša. Vadik ei murra pead, mida ta Iirimaal tegema hakkab. Kuigi onu Tolja, tädi Nataša ja õde Tanja põgenemisest on vaid paar aastat möödas, pole keegi neist tööta.
Kohtla-Järve linnaisadele on Sompa üksnes tüliks kaelas. Tulu ei tule kopika eest, muret seevastu jagub koormate kaupa.
Linnaisad tahaksid Sompa, Viivikonna, Kukruse, Sirgala ja Oru ripatslinnadest iga hinna eest lahti saada. Samas pole ka ümbruskonna vallad vaestest ja vigastest pruutidest vaimustatud. Sellise pruudiga koos läheks isegi põhja.
«Meil on nelikümmend totška’t,» kinnitab Sompat põhjalikult tundev mees. «Ja kaks narkodiilerit.» Arvestades, et Sompas elab tsipa üle tuhande inimese, on see arv muljetavaldav. Samas loomulik. Hing valutab, mis sa ikka teed.
«Meie lapsed joovad puskarit, narkootikumid on nende jaoks liiga kallid,» väidab kunagine konstaabel. «Üksteise peale nad üldiselt kitse ei pane. Kui asi just surmaga ei lõpe, saab vigastustest teada alles ambulantsist. Küsisin kord ühelt nuga saanud mehelt seletuskirja, kirjutas ta, et kooris köögis kartuleid ja lihtsalt kukkus noa otsa. Ja nii tervelt kaks korda!»
Pidu põhjamineval Titanicul. Sompas on vaid üks koht, kus inimestel silmad säravad. Hiiglaslikus sammastega majas, kultuuripalees.
Ümberringi varemed, viletsus ja vägivald, aga seal, purpurpunaste kardinate taga, säravate lühtrite all laulavad väikesed sompalased heledal häälel emast, kodust ja tulevikust. Margarita Volubujeva, idamaiste näojoontega kaunitar, sõidab siia Narvast. Kuigi Margarita lõpetas majanduse, heliseb tema hing sedavõrd kõvasti, et ta otsustas Peterburis veel ka dirigendiks õppida. Kunagi seisab Margarita kuulsate orkestrite ees ja tema nime teab terve ilm. Esialgu õpetab ta aga väikesi sompalasi laulma.
Ängistus vajub peale – oleks nagu Titanicule sattunud. Laev vajub kohutava kiiruga põhja, samal ajal aga käib ballisaalis pidu. Esialgu pandi kaevandus kinni, kaks aastat tagasi kool – 70 lapse õpetamine olevat ebarentaabel. Lasteaed läks juba varem allavett, mis sest, et Sompas elab praegu 222 last ja noorukit, nende hulgas 48 mudilast. «Seni kui kultuur elab, elab ka rahvas.». Seda öeldes vaatab Sveta Korotkova, kultuuripalee direktriss, mulle ööpimeduses sügavalt silma. Sveta silmad säravad täpselt samamoodi nagu kõigil ta «tüdrukutel» – lauluõpetaja Margarital, Olgal, kes väikesi baleriine varbaotstel üle parketi juhib, Oksanast rääkimata. Oksana käe all lihvitakse parasjagu uusaastaetendust.
Tõsi ta on – rahvas elab seni, kuni elab kultuur. Kunagi varem pole ma sellest nii selgesti aru saanud kui Sompas, unustatud linnas, meie oma Tšetšeenias.
AB fotod