Sõjavangilaagrid, erihaiglad, erifilterlaagrid ja sõjavangidest komplekteeritud tööpataljonid (viimasesse suunati eestlasi, kes olid teeninud Saksa või Soome armees ja olid muidu nõukogude korra vastu) kuulusid NSV Liidu SaRKi (Siseasjade Rahva Kommissariaadi) võimkonda. Tegemist oli kahekordse alluvusega, sest laagriülemad pidid täitma ENSV SaRKi Sõjavangide ja Interneeritute Osakonna poolt saadavaid intsruktsioone ja korraldusi ja samas ka Moskvas asuva Peavalitsuse instruktsioone.
Sõjavangilaagrite struktuur oli enam-vähem ühesugune ja enamuses olid järgmised allüksused: laagrivalitsus ja -kantselei, kaadriosakond, finantsosakond, plaani- ja tootmisosakond, majandus- ja varustusosakond (sõjaväevarustuse-, toidu- ning laiatarbekaupade allosakonnad), arvestusosakond, poliitosakond, valve ja rezhiimiosakond, trantspordiosakond, operatiivosakond (Smertsh), antifashistliku töö osakond, sanitarosakond, keskambulatoorium, 500 kohaga laatsaret, apteek ja apteegiladu.
Laagril tuli endal varuda ka täiendavaid toiduvarusid personali ja sõjavangide ülalpidamiseks ja selleks loodi mitmesugused põllumajanduslikud abimajandid (Virumaal võiks tuua näitena Kukruse vangilaagri abimajandit, millest hiljem kasvas välja Jõhvi aiand).
Sõjavangid jagati kolme kategooriasse. Esimesse gruppi kuulusid
terved mehed, kes määrati raskele füüsilisele tööle. Teise gruppi kuulusid sõjavangid, keda võis kasutada kergematel töödel ja kolmandasse gruppi kuulusid need mehed, kelle tervis oli vilets ja nad määrati laagrisisestele töödele.
Eestis taastasid sõjavangid varemetes linnnu, sadamaid, maanteid
ja sildu, töötasid kaevandustes ning metsavarumistel, rajasid sõjalisi objekte (kuigi 1929.a. rahvusvahelise Genfi konventsiooniga sõjavangide kohta oli see keelatud).
Smertsh tegutses põhiliselt öösiti (peale vangide rasket päevatööd) ja nende ülesandeks oli vangide poliitilise meelsuse ja senise tegevuse
igakülgne kontrollimine ja ülekuulamiste, vastandamiste ning laialdaste agentide võrgu abil püüti välja selgitada üleliiduliselt tagaotsitavate nimekirjadesse kantud fashistide aktiivseid käsilasi, sõjakurjategijaid, vaenlase luure agente ja teisi sotsialistliku riigikorra vastaseid.
Lõpuks kuulus sõjavangilaagrite funktsioonidesse veel üks tähtis töölõik – poliitiline kasvatustöö. Saksa, poola, ungari, tshehhi, rumeenia ja teiste rahvustest sõjavangide hulgast valiti välja sobivad inimesed, keda valmistati ette tööks tulevase rahvademokraatliku Ida-Euroopa ülesehitamisel.
Huvitav on lisada, et mitmed sõjavangilaagrid asusid juba Saksa okupatsiooni ajal samaks otstarbeks ehitatud või kohandatud ehitistes (meil oli üheks eredamaks näiteks Käva vangilaager).
1948.a. lõpust algas üldine laagrite likvideerimine ja selle üheks põhjuseks oli sakslaste, austerlaste, poolakate, ungarlaste ja teistest “välisrahvustest” sõjavangide massiline kodumaale saatmine.
ENSV Siseministeeriumi Sõjavangide ja Interneeritute Osakond lõpetas oma tegevuse 15.veebruaril 1950.a-l, kuna sõjavangilaagrite likvideerimisega oli tema missioon otsa saanud.
Järgnevalt tutvustan lähemalt Ida-Virumaa territooriumil asunud
vangilaagreid.
Arthur Ruusmaa, aluseks on Erich Kaup´i artikkel “Sõjavangilaagrid Eestis 1944-1949 “, mis ilmus ajalooajakirjas “KLEIO” nr.2 1995.a. ja
Ida-Viru SOMS-i arhiivimaterjale.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Sõjavangilaagrid. Süsteemi korraldus
Sõjavangilaagrid, erihaiglad, erifilterlaagrid ja sõjavangidest komplekteeritud tööpataljonid (viimasesse suunati eestlasi, kes olid teeninud Saksa või Soome armees ja olid muidu nõukogude korra vastu) kuulusid NSV Liidu SaRKi (Siseasjade Rahva Kommissariaadi) võimkonda. Tegemist oli kahekordse alluvusega, sest laagriülemad pidid täitma ENSV SaRKi Sõjavangide ja Interneeritute Osakonna poolt saadavaid intsruktsioone ja korraldusi ja samas ka Moskvas asuva Peavalitsuse instruktsioone.
Sõjavangilaagrite struktuur oli enam-vähem ühesugune ja enamuses olid järgmised allüksused: laagrivalitsus ja -kantselei, kaadriosakond, finantsosakond, plaani- ja tootmisosakond, majandus- ja varustusosakond (sõjaväevarustuse-, toidu- ning laiatarbekaupade allosakonnad), arvestusosakond, poliitosakond, valve ja rezhiimiosakond, trantspordiosakond, operatiivosakond (Smertsh), antifashistliku töö osakond, sanitarosakond, keskambulatoorium, 500 kohaga laatsaret, apteek ja apteegiladu.
Laagril tuli endal varuda ka täiendavaid toiduvarusid personali ja sõjavangide ülalpidamiseks ja selleks loodi mitmesugused põllumajanduslikud abimajandid (Virumaal võiks tuua näitena Kukruse vangilaagri abimajandit, millest hiljem kasvas välja Jõhvi aiand).
Sõjavangid jagati kolme kategooriasse. Esimesse gruppi kuulusid
terved mehed, kes määrati raskele füüsilisele tööle. Teise gruppi kuulusid sõjavangid, keda võis kasutada kergematel töödel ja kolmandasse gruppi kuulusid need mehed, kelle tervis oli vilets ja nad määrati laagrisisestele töödele.
Eestis taastasid sõjavangid varemetes linnnu, sadamaid, maanteid
ja sildu, töötasid kaevandustes ning metsavarumistel, rajasid sõjalisi objekte (kuigi 1929.a. rahvusvahelise Genfi konventsiooniga sõjavangide kohta oli see keelatud).
Smertsh tegutses põhiliselt öösiti (peale vangide rasket päevatööd) ja nende ülesandeks oli vangide poliitilise meelsuse ja senise tegevuse
igakülgne kontrollimine ja ülekuulamiste, vastandamiste ning laialdaste agentide võrgu abil püüti välja selgitada üleliiduliselt tagaotsitavate nimekirjadesse kantud fashistide aktiivseid käsilasi, sõjakurjategijaid, vaenlase luure agente ja teisi sotsialistliku riigikorra vastaseid.
Lõpuks kuulus sõjavangilaagrite funktsioonidesse veel üks tähtis töölõik – poliitiline kasvatustöö. Saksa, poola, ungari, tshehhi, rumeenia ja teiste rahvustest sõjavangide hulgast valiti välja sobivad inimesed, keda valmistati ette tööks tulevase rahvademokraatliku Ida-Euroopa ülesehitamisel.
Huvitav on lisada, et mitmed sõjavangilaagrid asusid juba Saksa okupatsiooni ajal samaks otstarbeks ehitatud või kohandatud ehitistes (meil oli üheks eredamaks näiteks Käva vangilaager).
1948.a. lõpust algas üldine laagrite likvideerimine ja selle üheks põhjuseks oli sakslaste, austerlaste, poolakate, ungarlaste ja teistest “välisrahvustest” sõjavangide massiline kodumaale saatmine.
ENSV Siseministeeriumi Sõjavangide ja Interneeritute Osakond lõpetas oma tegevuse 15.veebruaril 1950.a-l, kuna sõjavangilaagrite likvideerimisega oli tema missioon otsa saanud.
Järgnevalt tutvustan lähemalt Ida-Virumaa territooriumil asunud
vangilaagreid.
Arthur Ruusmaa, aluseks on Erich Kaup´i artikkel “Sõjavangilaagrid Eestis 1944-1949 “, mis ilmus ajalooajakirjas “KLEIO” nr.2 1995.a. ja
Ida-Viru SOMS-i arhiivimaterjale.