Eesti põlevkivi oli tähtsaks strateegiliseks tooraineks ja selle
tootmiseks vajati suurel hulgal tööjõudu ja nii paigutati põlevkivibasseini tervelt kolm sõjavangilaagrit, mis asusid Ahtmes, Kiviõlis ja Kohtla-Järvel (Kävas).
Ahtme sõjavangilaager alustas tegevust 13. septembril 1943.a.-l Volga äärses Rzhevi linnas ühena arvukatest sõjavangide jaotuspunktidest, kuhu sõjategevuse piirkondadest konvoeeriti vangistatud Saksa armee sõdureid ja peale arvelevõtmist saadeti neid tapikorras kaugemal tagalas paiknevatesse kinnipidamiskohtadesse. Ühe perioodi oli sõjavangilaager nr. 135 Volossovos. 1944.a. lõpus hakati tegema ettevalmistusi laagri üleviimiseks Ahtmesse ja siin asus laager kuni likvideerimiseni.
Laagri juhtkond ja 1. osakond paiknesid Ahtme asunduses vanas Saksa sõjavangilaagris, 2. osakond paiknes Kukrusel, 3. osakond Tammikul, 4. osakond Jõhvis (vangilaager oli vana sõjaväeosa territooriumil Kultuurikeskuse vastas), 5. osakond asus Vokal, kus oli laagri põllumajanduslik abimajand, 6. osakond Viivikonnas ja 7. osakond Eredal (vana Sompa kaevanduse vastas).
Ahtme laagrist kujunes Eesti üks suurimaid vangilaagreid, mis pidi korraga vastu võtma ligi 15000 sõjavangi, tegelikkuses selle arvuni ei jõutud.
Esimesed 161 vangi konvoeeriti siia 28.02.1945 ja kuu aega hiljem oli siin juba 3539 sõjavangi, ning 10. aprilliks oli kirjas 5482 meest, nende seas oli 4644 sakslast, 382 austerlast, 243 poolakat, 95 tshehhi, 40 ungarlast, 36 prantslast, 36 jugoslaavlast, 3 luksemburglast ja 3 belglast.
Ahtme laagrist kujunes siiski etapilaager, kus saadeti vange edasi teistesse laagritesse ja teistele objektidele. Nii on teada kirjast 03.12.1945, kui ENSV Siseasjade rahvakommissar kindralmajor A. Resev kirjutas laagriülemale major Žraževskile korralduse: saata Ahtme laagri laatsaretist Kiviõlis asuvasse Erihaiglasse nr.1011 462 haiget sõjavangi, konvoeerida Valka sõjavangilaagrisse nr.287 173 ohvitseri, konvoeerida Kohtla-Järve vangilaagrisse nr. 289 2000 sõjavangi ja Ereda osakonnast saata 600 vangi Lehtsesse jms. Kogu ümberpaigutamine
tuleb läbi viia 03.12.1945.aastaks.
Viimased vangid lahkusid siit 1950.a. märtsis.
Kui nüüd vaadata vangide arvu dünaamikat, siis on näha, et kõige rohkem vange saabus siia 01.05.1946-27.06.1948, kui vangide arv oli kasvanud 11005 sõjavangi võrra.
Ahtme sõjavangilaagrit meenutab taastatud sõjavangilaagri kalmistu, mida võib lugeda sümboolseks kalmistuks, kuna enamus sellest on hävittaud 1950.-te aastate jooksul ja ümbrus on soostunud. Läbi kalmistu läheb praegu asfaldtee.
Samas võib õelda, et Ahtme vangilaagri kalmistu on omamoodi sümbol paljudele rahvastele.
Hukkunuid on austanud oma külastustega Prantsuse saatkonna esindajad, kes tahavad panna mälestuskivi oma kaasmaalaste mälestuseks, oma mälestusristi on sisse pühitsenud ungarlased jne.
Mõnedel andmetel oli prantslaste seas mitmeid tuumafüüsikuid, kes katsetasid põlevkivist mitmesuguste sõjatarvis kütuste ja materjalide saamist ja eks seda kinnita ka lõpuni väljaehitamata kompleks Ahtme kaevanduse ja Ahtme Soojuselektrijaama vahel. Usun ka seda
arvamust, sest see oli aeg kui käis võidurelvastumine (just tehnoloogia alal).
Arthur Ruusmaa (kasutatud E. Kaup´i ja Ida-Viru SOMS-i materjale).
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: sõjavangilaager nr. 135, Ahtme
Eesti põlevkivi oli tähtsaks strateegiliseks tooraineks ja selle
tootmiseks vajati suurel hulgal tööjõudu ja nii paigutati põlevkivibasseini tervelt kolm sõjavangilaagrit, mis asusid Ahtmes, Kiviõlis ja Kohtla-Järvel (Kävas).
Ahtme sõjavangilaager alustas tegevust 13. septembril 1943.a.-l Volga äärses Rzhevi linnas ühena arvukatest sõjavangide jaotuspunktidest, kuhu sõjategevuse piirkondadest konvoeeriti vangistatud Saksa armee sõdureid ja peale arvelevõtmist saadeti neid tapikorras kaugemal tagalas paiknevatesse kinnipidamiskohtadesse. Ühe perioodi oli sõjavangilaager nr. 135 Volossovos. 1944.a. lõpus hakati tegema ettevalmistusi laagri üleviimiseks Ahtmesse ja siin asus laager kuni likvideerimiseni.
Laagri juhtkond ja 1. osakond paiknesid Ahtme asunduses vanas Saksa sõjavangilaagris, 2. osakond paiknes Kukrusel, 3. osakond Tammikul, 4. osakond Jõhvis (vangilaager oli vana sõjaväeosa territooriumil Kultuurikeskuse vastas), 5. osakond asus Vokal, kus oli laagri põllumajanduslik abimajand, 6. osakond Viivikonnas ja 7. osakond Eredal (vana Sompa kaevanduse vastas).
Ahtme laagrist kujunes Eesti üks suurimaid vangilaagreid, mis pidi korraga vastu võtma ligi 15000 sõjavangi, tegelikkuses selle arvuni ei jõutud.
Esimesed 161 vangi konvoeeriti siia 28.02.1945 ja kuu aega hiljem oli siin juba 3539 sõjavangi, ning 10. aprilliks oli kirjas 5482 meest, nende seas oli 4644 sakslast, 382 austerlast, 243 poolakat, 95 tshehhi, 40 ungarlast, 36 prantslast, 36 jugoslaavlast, 3 luksemburglast ja 3 belglast.
Ahtme laagrist kujunes siiski etapilaager, kus saadeti vange edasi teistesse laagritesse ja teistele objektidele. Nii on teada kirjast 03.12.1945, kui ENSV Siseasjade rahvakommissar kindralmajor A. Resev kirjutas laagriülemale major Žraževskile korralduse: saata Ahtme laagri laatsaretist Kiviõlis asuvasse Erihaiglasse nr.1011 462 haiget sõjavangi, konvoeerida Valka sõjavangilaagrisse nr.287 173 ohvitseri, konvoeerida Kohtla-Järve vangilaagrisse nr. 289 2000 sõjavangi ja Ereda osakonnast saata 600 vangi Lehtsesse jms. Kogu ümberpaigutamine
tuleb läbi viia 03.12.1945.aastaks.
Viimased vangid lahkusid siit 1950.a. märtsis.
Kui nüüd vaadata vangide arvu dünaamikat, siis on näha, et kõige rohkem vange saabus siia 01.05.1946-27.06.1948, kui vangide arv oli kasvanud 11005 sõjavangi võrra.
Ahtme sõjavangilaagrit meenutab taastatud sõjavangilaagri kalmistu, mida võib lugeda sümboolseks kalmistuks, kuna enamus sellest on hävittaud 1950.-te aastate jooksul ja ümbrus on soostunud. Läbi kalmistu läheb praegu asfaldtee.
Samas võib õelda, et Ahtme vangilaagri kalmistu on omamoodi sümbol paljudele rahvastele.
Hukkunuid on austanud oma külastustega Prantsuse saatkonna esindajad, kes tahavad panna mälestuskivi oma kaasmaalaste mälestuseks, oma mälestusristi on sisse pühitsenud ungarlased jne.
Mõnedel andmetel oli prantslaste seas mitmeid tuumafüüsikuid, kes katsetasid põlevkivist mitmesuguste sõjatarvis kütuste ja materjalide saamist ja eks seda kinnita ka lõpuni väljaehitamata kompleks Ahtme kaevanduse ja Ahtme Soojuselektrijaama vahel. Usun ka seda
arvamust, sest see oli aeg kui käis võidurelvastumine (just tehnoloogia alal).
Arthur Ruusmaa (kasutatud E. Kaup´i ja Ida-Viru SOMS-i materjale).