Valge kasukaga Eduard on hullem torpeedo kui kriitikanool. Selle vahega, et Eduardil on parimad kavatsused. Siiri, kaks kuud riigikogukarjääri proovinud muusik, kes tänaseni üht- või teistpidi räsimist tunda saanud, suhtub kriitika turmtulle iseomasel moel. Sirge selg ja andestav naeratus. «Ma pole kunagi mõelnud, et tahan poliitikukarjääri teha. Kui vaatan inimestele silma, saan nende murest aru,» poetab Siiri. «Ei poliitikat ega laulmist saa valele või fantaasiale rajada.» Siiri usub, et vale on läbinähtav. Ta ei valeta. Ta on liigagi aus.
Vahepõikeks võiks pajatada loo edasirühkivast karavanist ja haukuvatest koertest. Pigem siis ikkagi koertest. Neid on Siiri kodus kaks – valge Eduard ja hall Roosi. Hauguvad ja väga. Lisaks veel mütakas kõuts Anton. Ka valge. Ehkki – see loom ei püri sama suure tähelepanu järele kui kaks koera. Antonil on maailmaasjadest, mis tema perenaise maamajja ei jõua, ilmselgelt ükskõik.
Su köögis rähkleb kaks koera. Miks?
Mingit koeravõtuplaani pole mul kunagi olnud. Kui aga poeg Jost sai üheksa aastat vanaks, otsustasin, et kingin talle koera. Eduard oli kohe meie koer. Roosi aga… tahtsime Eduardile sõpra, sest tal oli suure maalapi peal üksi igav olla. Hakkasime internetist ja ajalehest vaatama, kas keegi tahab koera ära anda: uhket rahasummat, et kallist koera osta, meil polnud. Ei leidnud. Siis ütlesin Uwele (Siiri abikaasa – toim.) ja Jostile, et ärme otsi, küll see koer tuleb ise. Järgmisel päeval läksime Uwega stuudiosse tööle ja helitehnik, kellega koos lindistame, rääkis, et tema koeral on kutsikad. Üks üle. Nii tuli Roosi.
Toosama Roosi on saksa lambakoera ja Siiri sõnade järgi ei tea kelle segu. Õrna kondiga. Peaaegu habras. «Ta on tõeline naine. Varsti saab aastaseks. Eduard on juba suur mees – viieaastane.» Kassi ja koertega idüll Raplamaa servas võiks ehk pikemakski venida, kui seda teed ees ei oleks. Riigikogulane Sisask võiks üksi selle eest, et ta igal hommikul Tallinna tööle jõuab, ordeni reväärile panna. Tee tema koduõuest avarilma on sarnane ellujäämisrajaga sõjalis-sportlikest mängudes.
See porine ja põhjatu tee on sul ilmselt viimse sentimeetrini selge?
Eelmine auto, madalapõhjaline sportauto, seda sai hõõrutud küll ja päris hästi. See aastaks mulle sõita antud Ford on piisavalt kõrge ja sellega läheb ikka läbi. Kui ära külmetab, pole häda midagi. Maja tagant algab raba ja see ulatub teeni välja. Kui väga vihmaseks läheb, siis jääb vesi teele. Hommikul lähen külg ees välja. Aga – eks see ole meie enda teha – kust see teeraha siin vaeses vallas võetakse? Peame ise selle pärast muretsema.
Tee tööle on pikk ja piinarikas: kui vara hommikul riigikogulase päev algab?
Äratus on 6.20. Siis on meil Jostiga aega tund, et end valmis sättida. Jost paneb teinekord hommikuti omi kooliasju kokku (naer). Viin ta Kose kooli ja siis otse tööle. Tavaliselt püüan olla poole üheksa ajal tööl, sest täistunnil algab fraktsiooni koosolek. Enne seda saan vaadata ära päeva kirjad, mis sisse on tulnud. Kui fraktsiooni koosolekust jääb vaba moment endale – mõne teema arutelu, mis mind ei puuduta, siis saan mõelda, mida kuskile vastata. Töökohustuste hulka käib ka valijate kirjadele vastamine. Muide – see on väga hea. Kui vanemahüvitise probleemist artikli kirjutasin, tuli kohutavalt palju kirju – kes kiitis, kes sõimas… Vastama pean kõigile.
Pikk paus. «Ja ikkagi – miks ma riigikogus olen?» kirjeldab muusikust riigikogulane risti-rästi mõtete voogu, mida ta paaril viimasel kuul endast ühel või teisel viisil läbi on lasknud. «Miks ma selle vastu võtsin? Miks ma oma aja nii kinni panin?» lendab suures maaköögis pliidist maitseaineteriiulini küsimusterahe. Eduard noriseb. Roosi prantsatab end söögilaua alla pikutama. Siiri vastab: «Ikka sellepärast, et midagi paremaks muuta ja olla nende otsuste juures. Mitte kaugel ja kõrval passida.»
Kas sa natukenegi kartsid, kui riigikogule jaasõna andsid?
Ei kartnud. Üldiselt olen ma oma elufilosoofilised otsused rajanud sellele, et kui tuleb mingi võimalus iseenesest kätte, siis ei tohi sellest loobuda. Pigem tuleb põhjalikult uurida, mis see tegelikult on, mis vastu tuli. Mis verstapost see on? Oleksin ma tol hetkel sammu tagasi astunud, siis nüüd – pärast kaks kuud töötamist – poleks mul olnud niisugust pilti ega ka nii valutavat südant Eesti pärast, mis on mul praegu. Nüüd, kui olen telefonikõnesid vastu võtnud, kirjadele vastanud ja valijatega kohtunud… (väga pikk paus) tõepoolest, Eesti elab sellises paduvaesuses, et olnuks ülim patt öelda: ei, ma ei lähe sinna otsuste juurde.
Millega on see üsna vastne amet sind kurvastanud?
Kui ühel pühapäeval linna sõites panin autos raadio mängima ning sattusin mingile poliitikaarutelule. Arutlejad ütlesid: me küll soovitasime Siirile öelda riigikogule «ei», aga ta oli rumal ja ütles «jaa» – nüüd on meil siis operetiriigikogu. (Kaval muie.) Ma mäletan ka aega, kui riigikogu kutsuti Kuku klubiks.
Aga tegelikult, mis vahet sellel on? Ma ei lähe ju kommenteerijate käest nõu küsima, mida ma teen. Toetun oma arusaamadele.
Nüüd, kui rahvaesindaja Sisask on valijatega kohtumas käinud, kiidab ta taevani inimeste loomust. «Vaatan neid vanu inimesi, kes tulevad kokkusaamistele. Hambad ristis katsuvad oma eluga hakkama saada, kuid on ikkagi heatahtlikud. Nad ei tule mind sajatama, et saavad vähe pensioni, vaid küsivad hea naeratuse ja viisakusega: kas meie peale on ka mõeldud?»
Kuid teravused, mis sindki tabanud – kuidas sa nendega hakkama saad?
Tavaliselt on vingujad need, kel pole erilist põhjust vinguda. Kui mõtlen üliõpilaste peale, kes vinguvad, et peavad õppima ja selle kõrvalt ka tööd tegema, siis mõtlen oma vanemate või enda peale: kuidas oleme pidanud õppima ja kogu aeg kõrvalt tööd tegema. Nii kui sa annad inimesele ühe mugavuse kätte, siis muutub ta kohe laisaks. Need, kes tahavad kuhugi jõuda ja viitsivad endaga tööd teha, need jõuavadki ega virise sealjuures.
Millal rahvaasemik Sisask end solvatuna tunneb?
Siis, kui mõni valija küsib: kaua te mõtlete meie taskust varastada? Mida ma olen nüüd nii väga varastada tahtnud? Ma ei läinud riigikokku ju vargile. Läksin ikka teiste mõtetega. Ja see, kui palju on keegi enne varastanud, selles ei saa mina kaasa rääkida. Aga – mõistan, inimestel on mure. Ning kuskil on ka põhjus, mis sunnib inimesi niimoodi ütlema.
Kuid annan endale ka aru, et ma pole seal lihtsalt Siiri Sisask, vaid esindan riigikogu. Korraks kihvatab selliste ütlemiste peale küll, sest mina olen läinud sinna parimate kavatsustega.
Kellegi käest peavad inimesed ju küsima.
Jah. Tegelikult ei saa lasta end neist küsimustest kihvatada. Kontroll peab peal olema, tuleb jääda tasakaalukaks ja küsijatega kaasa mõtelda – mis on need põhjused? See on tagajärg, et nad nii ütlevad, aga kus on põhjus?
Olgem ausad, 12aastane Eesti vabariik on eelpuberteedieas just oma mõttemaailmalt. Aga niipalju kui mina olen riigikogus istunud, kõlavad seal päris mõnusad mõtted. Ükskõik kui palju see aega võtab, et hakataks teistmoodi mõtlema, aga algus on tehtud. Olen kindel, et viie-kuue aasta pärast on Eesti hoopis teist nägu.
Teevesi mulksub puupliidil liigagi lustakalt. Sama lustaka naeratusega avastab Siiri, et tee jääb joomata – vesi on ära keenud, aurusaba järel. Ei mingit pettumust, ei kodus ega tööl. «Ma pole oma riigikoguajal kordagi pettunud olnud. Olen vabakutselise muusikuna õppinud paksu nahka kasvatama.» Uksekraapijatüüp pole ta kunagi olnud. Alati on mõni teine tee. «Olen õppinud vigu leidma mitte teistes, vaid ise mõtlema ning kui keegi nähvab või vaatab kõõrdi, neid inimesi on alati, kes ei mõtle samamoodi nagu mina.» Paus. «Aeg annab arutust ja mu teod annavad arutust. Sestap pole ma ka solvunud.»
Aga nähvamist ikka tuleb, et muusikuna sa nagu ei passiks poliitikasse?
Tuleb küll. Arvan, et see on arvajate argus: äkki tuleb veel mingi särav mõte nende oma säravate mõtete kõrvale? Põhjus pole selles, et olen laulja. Kultuuriinimesed on ennegi poliitikas olnud ning igaüks saab aru, et peavadki olema. See, et ma pole enne poliitikutega ümarlauas istunud, ei tähenda, et ma olen mingi apoliitiline tüüp. Ma olen oma poliitikat teab kui kaua juba ajanud.
Minu julgus on see, et ma ei lase end häirida. Ma pole kunagi nähvamisele tagasi nähvanud. Pigem jään alati viisakuse piiridesse, mis annab neile põhjuse arvata, et olen rumal.
Et hingad sügavalt sisse ja loed mõttes kümneni…
(Naer.) Mõtlen põhjuse peale, miks mulle nii öeldakse. Kust see mulje on? Minu asi on siis vabandada, et minust on valesti aru saadud. Või vastunaeratus.
Aga kui teravalt nähvamata jätad, arvatakse, et oled juhm?
Mõni arvab, et ju ei jõudnud öeldu mulle kohale. Et olen mömm. Et kui naeratan imeliku näoga vastu, siis pole mu ülemisel korrusel kohe midagi olemas.
Riigikogu esimesil päevil evis Siiri tüüpilist ebakindlust: uus koht ja sisseelamise stress. Mis värvi on seinad, kui pikad on koridorid. «Iga asi jagab infi ja sa ei tea, kus end kaitsma pead… Mis on nüüd minu osa siin? Kuidas ma leian end siin?» Kui nurgatagused ja trepid selgeks olid saanud, keskendus endale. Sisemine pendel sai tasakaalu ja probleemid kadusid mühinal. Kas riigikoguaeg on Siirit muutnud? Rätsepakostüümi riietanud? Ega ikka ole küll. Pole ta kihutanud kaubamajja, et soetada endale siniseid ja kollaseid seelikuid. Viigipüks ja kampsik. Kõik. «Ükskõik, kuidas sa riides käid, sisemaailm õhkub sinust ikka välja.» Ei mingit imago muutust ega sisemist vägistamist.
Iseendaga rahujalal?
Ma pole kordagi tundnud, et olen vales ajas, vales kohas ja vales ruumis.
Tunnet – appi, ma ei saa sellest rägastikust aru – on küll olnud. Kuna ma pole keskendunud oma sisemistele ambitsioonidele, siis usaldan tõesti oma südamehäält. See viib iseenda arengule. Alati.
Südamehääl tähendab Siiri puhul ka seda, et läheb oma tuppa ja võtab põhiseaduse ette.
Kas põhiseadus on peas?
Kõigepealt lugesin läbi «Riigikogulase ABC». Igast sõnast sain aru. (Naer.) Põhiseadus oli järgmine – aga nüüd olen aru saanud, et pähe õppida pole mõtet. Asjad, mis käivad läbi igalt poolt, võib pähe õppida, aga näiteks paragrahv 18 järgi pole sul õigust mulle niisuguseid küsimusi esitada – kellelgi pole õigust käituda minuga minu väärikust alandavalt – tegelikult oli see muidugi teine sõnastus. (Naer.) Asjad, mis mind on muigama pannud.
Muigvel Siiri tõdeb, et vastulööke on ta seni vähe kogenud. Ja tõtt öelda sõltub vastulöögi tugevus iseendast. Ja põhiseadusest – kui tema töös on enne olnud sellega kokkupuudet, pole ta kunagi heietanud mõtet, et seljataga seisab mingi paragrahviline õigus. Paragrahvid moodustavad teatavas mõttes osa Siiri elust. Täna vähemasti. Ning elutervus on kohal: «Kõigest sellest, mis riigikogus toimub, ei peagi ma aru saama. Meil on ju nõunikud, asjaga on alati end võimalik kurssi viia. Inimese pea ei pea olema kõikide asjade jaoks lahti. Kust ma tean pärast kaht kuud töötamist midagigi kalanduse probleemidest, mis siin Eestis varem on olnud? Nüüd näen ju kõike teises valguses.»
Millises valguses siis asju näed?
Jõhkralt vaeselt elavad Eesti inimesed. Kurb on, et sellega käib kaasas lootusetus. Minu töö on näidata, et võetagu ennast kokku, sest võimalusi on palju. Sellepärast leian ka, et haridust ja kultuuri tuleb toetada – olukord on jube. Inimene, kes hammasrataste vahele jääb, peaks ikka nii taibukas olema, et ei jääks sellesse auku, vaid tuleks sellest välja.
Millest inimesed talle kirjutavad? Hüvitistest ikka. Nii on Siiri lugenud sarkastilisi ettepanekuid, et hüvitised tuleks ära jätta ning eesti inimesed avavad riigikogulastele arve, kuhu annetatakse kroonikaupa raha. «Leian, et liisingute asi on jama – autod peaksid sellisel juhul riigile kuuluma. Saan aru, et kui valijatega kohtuma sõidan, siis teen riigitööd.» Ääremärkus – kohtumas käib oma punase Fordiga, ei liisi autot. Kütusekulu saab kaetud hüvitistest. Paus. Mida ta veel inimestele räägib? «Palju sõltub teist endast – tehke tööd. Ja veel kord tööd. Kui mina poleks iseendaga tööd teinud ja end unarusse jätnud, siis oleks mul tänaseks lavalauad läbi kulutatud. Kes mind oleks viitsinud kuulata? Tuleb endaga tööd teha ja endale siht seada. Paljud ei saa sellest aru: «Mis sa seal räägid, endal taskud raha täis, mis siht?» Karm küsimus.
On siis taskud raha täis?
(Naer.) Ei ole ju. Kui valijatega kohtumise päeval sõita kuni 600 kilomeetrit ringi, siis ei tule ka kõne alla, et kütusemaks tuleb oma palgast. Lausvaesumine. Kohtumistel käimine on alguse asi, kuid on ka inimesi, kes saadavad kirja või paluvad kokkusaamist: andke mulle raha!
Miks nad sulle palve esitavad?
Põhjendus kõlab nii: teie olete hea inimene (paus). Kui mina elasin vabakunstniku elu, siis ei olnud mul küll alati laua peal suurt võileiba vorsti ja juustuga. Sellist mõtet, et mitte midagi tehes raha küsida, ei tulnud mulle pähegi. Raha tuleb ikka sellest, et mõtled endale töö välja ja tegutsed. Ehk see kõlab julmalt, aga mina olen õppinud tööga elama.
Oled sa seda küsijatele just nii öelnud?
Ei, aga olen püüdnud nende probleemi lahendada. Raha ei aita, inimene on vaja tööle panna. Raha mul anda ei ole, ma pole ju megamiljonär. Koolide toetamist ehk siis «Saagu valgus» projekti teen ilma rahata – see on minu kümnis selle riigi ees.
Siiri päevaplaan on karm. Hommikul kell 9 fraktsiooni koosolek. Paus. Komisjonitöö, milleks muusikust riigikogulane müttab mööda annaale, et end asjaga kurssi viia. Ta ei arvagi, et on maailmatark. «Olen seni ikka suhteliselt vait olnud.» Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Või – õpiaasta. «Vesi on minu jaoks täiesti uus. Õpin alles iga kala tundma. Uppumistunnet pole kordagi olnud. Aga minu kõik vabad hetked kuluvad varasemate protokollidega tutvumiseks.» Siis läheb suures saalis istungitööks. Selleks ajaks, kui punase või rohelise nupu vajutamiseks läheb, on asi ka vesiselge. See on kõikidel koosolekutel läbi vaieldud teema. «Kõik tulevad sinna pitsatit andma – nad ju teavad, millest jutt käib.»
Tööpäeva lõpp?
Kõige varem olen tulnud kell kuus õhtul. Tavaliselt kell kaheksa, kell üheksa. Ma lihtsalt ei saa sellest majast välja ega näe ka, kuidas hommik õhtuks saab.
Häirib see sind?
See ei ole veel rutiiniks muutunud. Ei häiri. Vaatan näiteks Siiri Oviiri – väga tark naine -, kõik need kohad, kus mina istun, on tal juba ammu läbi istutud. Ta tuleb komisjoni tööle, liigutab kahte paberilehte ja kui küsib, siis on ka küsitud, teab, mida teeb. Selliseid inimesi on enamgi, kes võivad endale vabu kohvipause lubada erinevalt minust.
Sul on tõhus õpiaeg?
Minusse on ülimalt normaalselt suhtutud – nad teavad, mida see tähendab. Paberikeskne arusaam seal ei toimi.
Laulja Sisaskist on saanud rahvaasemik. Mida poeg Jost arvab?
Jost on kogu aeg näinud, kuidas tööd tehakse. Ma pole kunagi tahtnud, et Jostist saaks lodev mees, kes kõõlub diivanil ja imeb õlut ning kelle peale võiks igaüks näidata – mis mees see on? Mis naised need on, kes selliseid mehi kasvatavad? Sirge selg peab kodus ees olema.
«Jost on tore poiss,» kiidab Siiri, kes end karmiks emaks tituleerib. Kord peab kodus olema. Hääletoon võib teinekord suisa plekisena kõlada. Piirid on paigas. «Kui laps ei tea, kui kaugele võib minna, läheb sisemine pendel paigast.» Nii et Jost on isegi õnnelik, et ema Siiri hullult tööd teeb. Ehkki – «Jälle sa tahad öelda, et ei võtagi kontserdi eest raha?» pole teab mis harv ses majas kõlav küsimus. Perre on püsti pandud ohu märk: jälle laulab ja jälle ei teeni. «Iga asi pole rahas mõõdetav.»
Aga mida arvab su riigikogulase-elust kaasa Uwe?
Ka tema tahaks mind rohkem kodus näha. Jõuan koju vastu ööd, küsin ruttu Josti käest rutiinküsimused ära ja kukun magama. Hommikul kordub kõik uuesti. Õnneks on Uwe väga töökas, ehkki ma ei taha, et ta endale koduperenaise rolli võtaks. Mina olen kogu aeg ära ja tema on siin kodus valves. Õnneks on mu ema abiks käinud – kui teda kõrval ei oleks, siis oleks ikka väga karm.
Aga kuhu jääb su muusika?
Vabadele päevadele. Nädalavahetusel tegelesin muusikaga: kolm uut plaati tuleb välja. Salvestasime Eesti Televisiooniga videot, mis tähendab, et ka nädalavahetusel töötasin hommikust õhtuni. Võtab läbi küll.
Mis ajast riigikogulane laulab? Õige vastu – vabast ajast. «Kavatsen edasi laulda – ilma ma ei saa.» Muide, laulab ka siis, kui inimestega kohtub. Viimati tegi seda ühes vanadekodus. «Laulmine on ikkagi ka osa valijatega kokkusaamisest.» Ning mis seal salata, nood kohtumised on teinekord sama suure laenguga kui laulja Sisask on kogenud kontserdilaval publikuga suheldes.
Mida teeb artist Sisask jõulude aegu?
Laulab. Viis kontserti Hirvo Surva ja meeskooriga. See saab olema ilus asi.
Korduma kippuvad küsimused
Mis on Sisaski meelest Res Publica uus poliitika?
Nelja aasta lõikes on veel aega oma lubadusi täita. Rahvas aeti piiri peale varem, kui Res Publica aeg tuli: ainult, et Res Publica areenile toomisega oodati kiireid ning radikaalseid muudatusi Eesti elus.
UUS on praegu see, et koolide heakord on riiklikuks programmiks saanud ning kuue aasta vältel tehakse koolid korda. Minu meelest on see suur muudatus paremuse suunas – seda olen ma isiklikult neli aastat oodanud, paljud aga tunduvalt kauem.
UUS on see, et dekreediraha maksmine venitatakse praeguse nelja kuu asemel aastaseks toetuseks vanemale. Selge märk paremuse suunas.
UUS on see, et lapsetoetus kahekordistub ning see on samuti samm paremuse suunas. Vähendama ei hakka seda keegi, tulevikus hakatakse toetusraha ikka juurde lisama.
UUS on see, et liitumisel Euroopa Liiduga tekivad meil hoopis teised võimalused äriajamiseks ning selleks, et saavutada mingigi pind tootmise arendamiseks Eestis, toetatakse meid rahaliselt päris kenasti ning suures ulatuses. Aga – selle rahaga peame saavutama, et eestlane ei oleks odav tööjõud. Sellepärast peame toetama haridust, kultuuri, teadust jne.
Niipalju uuest, mis teoksil ja ka kõlapinda leidnud. Minu isiklikust seisukohast on uus poliitika see, mida mina teen.
Ma pole riigikokku tulnud võimuahnuse või muu ahnuse pärast, vaid seetõttu, et osaleda nendes aruteludes, mis inimestele paremad elutingimused peaks tooma. Ma ei saa olla passiivne pealtvaataja, kui mu süda, ja tõepoolest!, inimeste pärast valutab. Võib tunduda nõme või väheldane, aga ma tõepoolest põen, et vanad inimesed söövad leivakoorukesi, nagu nad ise ütlevad ja nagu ka on. Mul on sellepärast häbi.
Samuti ei saa ma osavõtmatu olla selle suhtes, et eestlase kultuursus on madalseisus ning see väljendub igal pool. Enesekriitika on hääbuvas rollis igal elutasandil. Üksteisest sõidetakse kui roomikutega üle ning seda peetakse normaalseks! Kuritegevus otsib pimedaid urkaid, teid ja olemisi, seda ütles ka Jeesus Kristus. Et kuritegevust ära hoida, on tarvis inimese hinge harida, teda vaimselt valgustada.
Kui mulle on antud milleski kaasa rääkida, siis kas ma peaksin oma suu kinni hoidma ning käed taskus roiskumist pealt vahtima? Kas pigem peaksin tundma piinlikkust selle üle, et ma tahan, et Eesti elu ja inimesed oleksid päikeselisemad?! Või äkki peaksin ma kartma, et olles riigikogu liige, on see midagi naeruväärset ning kahtlast. Ma pole siia kahtlaste asjade pärast tulnud ning ma ei pea seda kellelegi tõestama sõnades.
Ma ei tea, kas see on uus poliitika, aga Res Publicasse ma kuulun, sest VALI KORD! on olnud minu enda loosung minu enda jaoks ning minu enesearenguga tegelemise süsteem on toonud mind ennast eelkõige vaimselt välja eluraskustest ja ahastustest ning ulpimistest. Peale selle olen ma hariduse toetamise ning kuritegevuse peatamise poolt – igal mulle omasel viisil.
Mis autoga Sisask sõidab?
INFO-AUTO toetab Saagu Valgus Fondi ühe aasta jooksul sellega, et andis ilma rahata kasutada Ford Fusioni.
Sisask ja kuluhüvitised?
Bensiinikulu töölesõitudel ning valijatega kohtumistel. Ülejäänud hüvitiste eest on mul plaanis korraldada oma valimisringkonnas Raplamaal jõulupidu vaestele lastele: osta neile jõulupakid ning tasuta laulda neile jõulupeol.
Uudised
VE: Sisask, Siiri – õiges ajas, ruumis ja kohas
Siiri Sisask: «Ma pole kordagi tundnud, et olen vales ajas ja vales kohas.»
Aigi Viira, laupäev. 6. detsember 2003
Valge bokser sööstab. Eesmärk on tere-hellitus. Hoog on pöörane ja teretatav kukub jalalt. Trikk, millega Siiri Sisaski perekoer Eduard külalisi rajalt maha võtab, on neetult sarnane eestlaste hoogsate hoopidega riigikogulaste pihta: jalustvõttev pihtaandmine.
Vahepõikeks võiks pajatada loo edasirühkivast karavanist ja haukuvatest koertest. Pigem siis ikkagi koertest. Neid on Siiri kodus kaks – valge Eduard ja hall Roosi. Hauguvad ja väga. Lisaks veel mütakas kõuts Anton. Ka valge. Ehkki – see loom ei püri sama suure tähelepanu järele kui kaks koera. Antonil on maailmaasjadest, mis tema perenaise maamajja ei jõua, ilmselgelt ükskõik.
Su köögis rähkleb kaks koera. Miks?
Mingit koeravõtuplaani pole mul kunagi olnud. Kui aga poeg Jost sai üheksa aastat vanaks, otsustasin, et kingin talle koera. Eduard oli kohe meie koer. Roosi aga… tahtsime Eduardile sõpra, sest tal oli suure maalapi peal üksi igav olla. Hakkasime internetist ja ajalehest vaatama, kas keegi tahab koera ära anda: uhket rahasummat, et kallist koera osta, meil polnud. Ei leidnud. Siis ütlesin Uwele (Siiri abikaasa – toim.) ja Jostile, et ärme otsi, küll see koer tuleb ise. Järgmisel päeval läksime Uwega stuudiosse tööle ja helitehnik, kellega koos lindistame, rääkis, et tema koeral on kutsikad. Üks üle. Nii tuli Roosi.
Toosama Roosi on saksa lambakoera ja Siiri sõnade järgi ei tea kelle segu. Õrna kondiga. Peaaegu habras. «Ta on tõeline naine. Varsti saab aastaseks. Eduard on juba suur mees – viieaastane.» Kassi ja koertega idüll Raplamaa servas võiks ehk pikemakski venida, kui seda teed ees ei oleks. Riigikogulane Sisask võiks üksi selle eest, et ta igal hommikul Tallinna tööle jõuab, ordeni reväärile panna. Tee tema koduõuest avarilma on sarnane ellujäämisrajaga sõjalis-sportlikest mängudes.
See porine ja põhjatu tee on sul ilmselt viimse sentimeetrini selge?
Eelmine auto, madalapõhjaline sportauto, seda sai hõõrutud küll ja päris hästi. See aastaks mulle sõita antud Ford on piisavalt kõrge ja sellega läheb ikka läbi. Kui ära külmetab, pole häda midagi. Maja tagant algab raba ja see ulatub teeni välja. Kui väga vihmaseks läheb, siis jääb vesi teele. Hommikul lähen külg ees välja. Aga – eks see ole meie enda teha – kust see teeraha siin vaeses vallas võetakse? Peame ise selle pärast muretsema.
Tee tööle on pikk ja piinarikas: kui vara hommikul riigikogulase päev algab?
Äratus on 6.20. Siis on meil Jostiga aega tund, et end valmis sättida. Jost paneb teinekord hommikuti omi kooliasju kokku (naer). Viin ta Kose kooli ja siis otse tööle. Tavaliselt püüan olla poole üheksa ajal tööl, sest täistunnil algab fraktsiooni koosolek. Enne seda saan vaadata ära päeva kirjad, mis sisse on tulnud. Kui fraktsiooni koosolekust jääb vaba moment endale – mõne teema arutelu, mis mind ei puuduta, siis saan mõelda, mida kuskile vastata. Töökohustuste hulka käib ka valijate kirjadele vastamine. Muide – see on väga hea. Kui vanemahüvitise probleemist artikli kirjutasin, tuli kohutavalt palju kirju – kes kiitis, kes sõimas… Vastama pean kõigile.
Pikk paus. «Ja ikkagi – miks ma riigikogus olen?» kirjeldab muusikust riigikogulane risti-rästi mõtete voogu, mida ta paaril viimasel kuul endast ühel või teisel viisil läbi on lasknud. «Miks ma selle vastu võtsin? Miks ma oma aja nii kinni panin?» lendab suures maaköögis pliidist maitseaineteriiulini küsimusterahe. Eduard noriseb. Roosi prantsatab end söögilaua alla pikutama. Siiri vastab: «Ikka sellepärast, et midagi paremaks muuta ja olla nende otsuste juures. Mitte kaugel ja kõrval passida.»
Kas sa natukenegi kartsid, kui riigikogule jaasõna andsid?
Ei kartnud. Üldiselt olen ma oma elufilosoofilised otsused rajanud sellele, et kui tuleb mingi võimalus iseenesest kätte, siis ei tohi sellest loobuda. Pigem tuleb põhjalikult uurida, mis see tegelikult on, mis vastu tuli. Mis verstapost see on? Oleksin ma tol hetkel sammu tagasi astunud, siis nüüd – pärast kaks kuud töötamist – poleks mul olnud niisugust pilti ega ka nii valutavat südant Eesti pärast, mis on mul praegu. Nüüd, kui olen telefonikõnesid vastu võtnud, kirjadele vastanud ja valijatega kohtunud… (väga pikk paus) tõepoolest, Eesti elab sellises paduvaesuses, et olnuks ülim patt öelda: ei, ma ei lähe sinna otsuste juurde.
Millega on see üsna vastne amet sind kurvastanud?
Kui ühel pühapäeval linna sõites panin autos raadio mängima ning sattusin mingile poliitikaarutelule. Arutlejad ütlesid: me küll soovitasime Siirile öelda riigikogule «ei», aga ta oli rumal ja ütles «jaa» – nüüd on meil siis operetiriigikogu. (Kaval muie.) Ma mäletan ka aega, kui riigikogu kutsuti Kuku klubiks.
Aga tegelikult, mis vahet sellel on? Ma ei lähe ju kommenteerijate käest nõu küsima, mida ma teen. Toetun oma arusaamadele.
Nüüd, kui rahvaesindaja Sisask on valijatega kohtumas käinud, kiidab ta taevani inimeste loomust. «Vaatan neid vanu inimesi, kes tulevad kokkusaamistele. Hambad ristis katsuvad oma eluga hakkama saada, kuid on ikkagi heatahtlikud. Nad ei tule mind sajatama, et saavad vähe pensioni, vaid küsivad hea naeratuse ja viisakusega: kas meie peale on ka mõeldud?»
Kuid teravused, mis sindki tabanud – kuidas sa nendega hakkama saad?
Tavaliselt on vingujad need, kel pole erilist põhjust vinguda. Kui mõtlen üliõpilaste peale, kes vinguvad, et peavad õppima ja selle kõrvalt ka tööd tegema, siis mõtlen oma vanemate või enda peale: kuidas oleme pidanud õppima ja kogu aeg kõrvalt tööd tegema. Nii kui sa annad inimesele ühe mugavuse kätte, siis muutub ta kohe laisaks. Need, kes tahavad kuhugi jõuda ja viitsivad endaga tööd teha, need jõuavadki ega virise sealjuures.
Millal rahvaasemik Sisask end solvatuna tunneb?
Siis, kui mõni valija küsib: kaua te mõtlete meie taskust varastada? Mida ma olen nüüd nii väga varastada tahtnud? Ma ei läinud riigikokku ju vargile. Läksin ikka teiste mõtetega. Ja see, kui palju on keegi enne varastanud, selles ei saa mina kaasa rääkida. Aga – mõistan, inimestel on mure. Ning kuskil on ka põhjus, mis sunnib inimesi niimoodi ütlema.
Kuid annan endale ka aru, et ma pole seal lihtsalt Siiri Sisask, vaid esindan riigikogu. Korraks kihvatab selliste ütlemiste peale küll, sest mina olen läinud sinna parimate kavatsustega.
Kellegi käest peavad inimesed ju küsima.
Jah. Tegelikult ei saa lasta end neist küsimustest kihvatada. Kontroll peab peal olema, tuleb jääda tasakaalukaks ja küsijatega kaasa mõtelda – mis on need põhjused? See on tagajärg, et nad nii ütlevad, aga kus on põhjus?
Olgem ausad, 12aastane Eesti vabariik on eelpuberteedieas just oma mõttemaailmalt. Aga niipalju kui mina olen riigikogus istunud, kõlavad seal päris mõnusad mõtted. Ükskõik kui palju see aega võtab, et hakataks teistmoodi mõtlema, aga algus on tehtud. Olen kindel, et viie-kuue aasta pärast on Eesti hoopis teist nägu.
Teevesi mulksub puupliidil liigagi lustakalt. Sama lustaka naeratusega avastab Siiri, et tee jääb joomata – vesi on ära keenud, aurusaba järel. Ei mingit pettumust, ei kodus ega tööl. «Ma pole oma riigikoguajal kordagi pettunud olnud. Olen vabakutselise muusikuna õppinud paksu nahka kasvatama.» Uksekraapijatüüp pole ta kunagi olnud. Alati on mõni teine tee. «Olen õppinud vigu leidma mitte teistes, vaid ise mõtlema ning kui keegi nähvab või vaatab kõõrdi, neid inimesi on alati, kes ei mõtle samamoodi nagu mina.» Paus. «Aeg annab arutust ja mu teod annavad arutust. Sestap pole ma ka solvunud.»
Aga nähvamist ikka tuleb, et muusikuna sa nagu ei passiks poliitikasse?
Tuleb küll. Arvan, et see on arvajate argus: äkki tuleb veel mingi särav mõte nende oma säravate mõtete kõrvale? Põhjus pole selles, et olen laulja. Kultuuriinimesed on ennegi poliitikas olnud ning igaüks saab aru, et peavadki olema. See, et ma pole enne poliitikutega ümarlauas istunud, ei tähenda, et ma olen mingi apoliitiline tüüp. Ma olen oma poliitikat teab kui kaua juba ajanud.
Minu julgus on see, et ma ei lase end häirida. Ma pole kunagi nähvamisele tagasi nähvanud. Pigem jään alati viisakuse piiridesse, mis annab neile põhjuse arvata, et olen rumal.
Et hingad sügavalt sisse ja loed mõttes kümneni…
(Naer.) Mõtlen põhjuse peale, miks mulle nii öeldakse. Kust see mulje on? Minu asi on siis vabandada, et minust on valesti aru saadud. Või vastunaeratus.
Aga kui teravalt nähvamata jätad, arvatakse, et oled juhm?
Mõni arvab, et ju ei jõudnud öeldu mulle kohale. Et olen mömm. Et kui naeratan imeliku näoga vastu, siis pole mu ülemisel korrusel kohe midagi olemas.
Riigikogu esimesil päevil evis Siiri tüüpilist ebakindlust: uus koht ja sisseelamise stress. Mis värvi on seinad, kui pikad on koridorid. «Iga asi jagab infi ja sa ei tea, kus end kaitsma pead… Mis on nüüd minu osa siin? Kuidas ma leian end siin?» Kui nurgatagused ja trepid selgeks olid saanud, keskendus endale. Sisemine pendel sai tasakaalu ja probleemid kadusid mühinal. Kas riigikoguaeg on Siirit muutnud? Rätsepakostüümi riietanud? Ega ikka ole küll. Pole ta kihutanud kaubamajja, et soetada endale siniseid ja kollaseid seelikuid. Viigipüks ja kampsik. Kõik. «Ükskõik, kuidas sa riides käid, sisemaailm õhkub sinust ikka välja.» Ei mingit imago muutust ega sisemist vägistamist.
Iseendaga rahujalal?
Ma pole kordagi tundnud, et olen vales ajas, vales kohas ja vales ruumis.
Tunnet – appi, ma ei saa sellest rägastikust aru – on küll olnud. Kuna ma pole keskendunud oma sisemistele ambitsioonidele, siis usaldan tõesti oma südamehäält. See viib iseenda arengule. Alati.
Südamehääl tähendab Siiri puhul ka seda, et läheb oma tuppa ja võtab põhiseaduse ette.
Kas põhiseadus on peas?
Kõigepealt lugesin läbi «Riigikogulase ABC». Igast sõnast sain aru. (Naer.) Põhiseadus oli järgmine – aga nüüd olen aru saanud, et pähe õppida pole mõtet. Asjad, mis käivad läbi igalt poolt, võib pähe õppida, aga näiteks paragrahv 18 järgi pole sul õigust mulle niisuguseid küsimusi esitada – kellelgi pole õigust käituda minuga minu väärikust alandavalt – tegelikult oli see muidugi teine sõnastus. (Naer.) Asjad, mis mind on muigama pannud.
Muigvel Siiri tõdeb, et vastulööke on ta seni vähe kogenud. Ja tõtt öelda sõltub vastulöögi tugevus iseendast. Ja põhiseadusest – kui tema töös on enne olnud sellega kokkupuudet, pole ta kunagi heietanud mõtet, et seljataga seisab mingi paragrahviline õigus. Paragrahvid moodustavad teatavas mõttes osa Siiri elust. Täna vähemasti. Ning elutervus on kohal: «Kõigest sellest, mis riigikogus toimub, ei peagi ma aru saama. Meil on ju nõunikud, asjaga on alati end võimalik kurssi viia. Inimese pea ei pea olema kõikide asjade jaoks lahti. Kust ma tean pärast kaht kuud töötamist midagigi kalanduse probleemidest, mis siin Eestis varem on olnud? Nüüd näen ju kõike teises valguses.»
Millises valguses siis asju näed?
Jõhkralt vaeselt elavad Eesti inimesed. Kurb on, et sellega käib kaasas lootusetus. Minu töö on näidata, et võetagu ennast kokku, sest võimalusi on palju. Sellepärast leian ka, et haridust ja kultuuri tuleb toetada – olukord on jube. Inimene, kes hammasrataste vahele jääb, peaks ikka nii taibukas olema, et ei jääks sellesse auku, vaid tuleks sellest välja.
Millest inimesed talle kirjutavad? Hüvitistest ikka. Nii on Siiri lugenud sarkastilisi ettepanekuid, et hüvitised tuleks ära jätta ning eesti inimesed avavad riigikogulastele arve, kuhu annetatakse kroonikaupa raha. «Leian, et liisingute asi on jama – autod peaksid sellisel juhul riigile kuuluma. Saan aru, et kui valijatega kohtuma sõidan, siis teen riigitööd.» Ääremärkus – kohtumas käib oma punase Fordiga, ei liisi autot. Kütusekulu saab kaetud hüvitistest. Paus. Mida ta veel inimestele räägib? «Palju sõltub teist endast – tehke tööd. Ja veel kord tööd. Kui mina poleks iseendaga tööd teinud ja end unarusse jätnud, siis oleks mul tänaseks lavalauad läbi kulutatud. Kes mind oleks viitsinud kuulata? Tuleb endaga tööd teha ja endale siht seada. Paljud ei saa sellest aru: «Mis sa seal räägid, endal taskud raha täis, mis siht?» Karm küsimus.
On siis taskud raha täis?
(Naer.) Ei ole ju. Kui valijatega kohtumise päeval sõita kuni 600 kilomeetrit ringi, siis ei tule ka kõne alla, et kütusemaks tuleb oma palgast. Lausvaesumine. Kohtumistel käimine on alguse asi, kuid on ka inimesi, kes saadavad kirja või paluvad kokkusaamist: andke mulle raha!
Miks nad sulle palve esitavad?
Põhjendus kõlab nii: teie olete hea inimene (paus). Kui mina elasin vabakunstniku elu, siis ei olnud mul küll alati laua peal suurt võileiba vorsti ja juustuga. Sellist mõtet, et mitte midagi tehes raha küsida, ei tulnud mulle pähegi. Raha tuleb ikka sellest, et mõtled endale töö välja ja tegutsed. Ehk see kõlab julmalt, aga mina olen õppinud tööga elama.
Oled sa seda küsijatele just nii öelnud?
Ei, aga olen püüdnud nende probleemi lahendada. Raha ei aita, inimene on vaja tööle panna. Raha mul anda ei ole, ma pole ju megamiljonär. Koolide toetamist ehk siis «Saagu valgus» projekti teen ilma rahata – see on minu kümnis selle riigi ees.
Siiri päevaplaan on karm. Hommikul kell 9 fraktsiooni koosolek. Paus. Komisjonitöö, milleks muusikust riigikogulane müttab mööda annaale, et end asjaga kurssi viia. Ta ei arvagi, et on maailmatark. «Olen seni ikka suhteliselt vait olnud.» Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Või – õpiaasta. «Vesi on minu jaoks täiesti uus. Õpin alles iga kala tundma. Uppumistunnet pole kordagi olnud. Aga minu kõik vabad hetked kuluvad varasemate protokollidega tutvumiseks.» Siis läheb suures saalis istungitööks. Selleks ajaks, kui punase või rohelise nupu vajutamiseks läheb, on asi ka vesiselge. See on kõikidel koosolekutel läbi vaieldud teema. «Kõik tulevad sinna pitsatit andma – nad ju teavad, millest jutt käib.»
Tööpäeva lõpp?
Kõige varem olen tulnud kell kuus õhtul. Tavaliselt kell kaheksa, kell üheksa. Ma lihtsalt ei saa sellest majast välja ega näe ka, kuidas hommik õhtuks saab.
Häirib see sind?
See ei ole veel rutiiniks muutunud. Ei häiri. Vaatan näiteks Siiri Oviiri – väga tark naine -, kõik need kohad, kus mina istun, on tal juba ammu läbi istutud. Ta tuleb komisjoni tööle, liigutab kahte paberilehte ja kui küsib, siis on ka küsitud, teab, mida teeb. Selliseid inimesi on enamgi, kes võivad endale vabu kohvipause lubada erinevalt minust.
Sul on tõhus õpiaeg?
Minusse on ülimalt normaalselt suhtutud – nad teavad, mida see tähendab. Paberikeskne arusaam seal ei toimi.
Laulja Sisaskist on saanud rahvaasemik. Mida poeg Jost arvab?
Jost on kogu aeg näinud, kuidas tööd tehakse. Ma pole kunagi tahtnud, et Jostist saaks lodev mees, kes kõõlub diivanil ja imeb õlut ning kelle peale võiks igaüks näidata – mis mees see on? Mis naised need on, kes selliseid mehi kasvatavad? Sirge selg peab kodus ees olema.
«Jost on tore poiss,» kiidab Siiri, kes end karmiks emaks tituleerib. Kord peab kodus olema. Hääletoon võib teinekord suisa plekisena kõlada. Piirid on paigas. «Kui laps ei tea, kui kaugele võib minna, läheb sisemine pendel paigast.» Nii et Jost on isegi õnnelik, et ema Siiri hullult tööd teeb. Ehkki – «Jälle sa tahad öelda, et ei võtagi kontserdi eest raha?» pole teab mis harv ses majas kõlav küsimus. Perre on püsti pandud ohu märk: jälle laulab ja jälle ei teeni. «Iga asi pole rahas mõõdetav.»
Aga mida arvab su riigikogulase-elust kaasa Uwe?
Ka tema tahaks mind rohkem kodus näha. Jõuan koju vastu ööd, küsin ruttu Josti käest rutiinküsimused ära ja kukun magama. Hommikul kordub kõik uuesti. Õnneks on Uwe väga töökas, ehkki ma ei taha, et ta endale koduperenaise rolli võtaks. Mina olen kogu aeg ära ja tema on siin kodus valves. Õnneks on mu ema abiks käinud – kui teda kõrval ei oleks, siis oleks ikka väga karm.
Aga kuhu jääb su muusika?
Vabadele päevadele. Nädalavahetusel tegelesin muusikaga: kolm uut plaati tuleb välja. Salvestasime Eesti Televisiooniga videot, mis tähendab, et ka nädalavahetusel töötasin hommikust õhtuni. Võtab läbi küll.
Mis ajast riigikogulane laulab? Õige vastu – vabast ajast. «Kavatsen edasi laulda – ilma ma ei saa.» Muide, laulab ka siis, kui inimestega kohtub. Viimati tegi seda ühes vanadekodus. «Laulmine on ikkagi ka osa valijatega kokkusaamisest.» Ning mis seal salata, nood kohtumised on teinekord sama suure laenguga kui laulja Sisask on kogenud kontserdilaval publikuga suheldes.
Mida teeb artist Sisask jõulude aegu?
Laulab. Viis kontserti Hirvo Surva ja meeskooriga. See saab olema ilus asi.
Korduma kippuvad küsimused
Mis on Sisaski meelest Res Publica uus poliitika?
Nelja aasta lõikes on veel aega oma lubadusi täita. Rahvas aeti piiri peale varem, kui Res Publica aeg tuli: ainult, et Res Publica areenile toomisega oodati kiireid ning radikaalseid muudatusi Eesti elus.
UUS on praegu see, et koolide heakord on riiklikuks programmiks saanud ning kuue aasta vältel tehakse koolid korda. Minu meelest on see suur muudatus paremuse suunas – seda olen ma isiklikult neli aastat oodanud, paljud aga tunduvalt kauem.
UUS on see, et dekreediraha maksmine venitatakse praeguse nelja kuu asemel aastaseks toetuseks vanemale. Selge märk paremuse suunas.
UUS on see, et lapsetoetus kahekordistub ning see on samuti samm paremuse suunas. Vähendama ei hakka seda keegi, tulevikus hakatakse toetusraha ikka juurde lisama.
UUS on see, et liitumisel Euroopa Liiduga tekivad meil hoopis teised võimalused äriajamiseks ning selleks, et saavutada mingigi pind tootmise arendamiseks Eestis, toetatakse meid rahaliselt päris kenasti ning suures ulatuses. Aga – selle rahaga peame saavutama, et eestlane ei oleks odav tööjõud. Sellepärast peame toetama haridust, kultuuri, teadust jne.
Niipalju uuest, mis teoksil ja ka kõlapinda leidnud. Minu isiklikust seisukohast on uus poliitika see, mida mina teen.
Ma pole riigikokku tulnud võimuahnuse või muu ahnuse pärast, vaid seetõttu, et osaleda nendes aruteludes, mis inimestele paremad elutingimused peaks tooma. Ma ei saa olla passiivne pealtvaataja, kui mu süda, ja tõepoolest!, inimeste pärast valutab. Võib tunduda nõme või väheldane, aga ma tõepoolest põen, et vanad inimesed söövad leivakoorukesi, nagu nad ise ütlevad ja nagu ka on. Mul on sellepärast häbi.
Samuti ei saa ma osavõtmatu olla selle suhtes, et eestlase kultuursus on madalseisus ning see väljendub igal pool. Enesekriitika on hääbuvas rollis igal elutasandil. Üksteisest sõidetakse kui roomikutega üle ning seda peetakse normaalseks! Kuritegevus otsib pimedaid urkaid, teid ja olemisi, seda ütles ka Jeesus Kristus. Et kuritegevust ära hoida, on tarvis inimese hinge harida, teda vaimselt valgustada.
Kui mulle on antud milleski kaasa rääkida, siis kas ma peaksin oma suu kinni hoidma ning käed taskus roiskumist pealt vahtima? Kas pigem peaksin tundma piinlikkust selle üle, et ma tahan, et Eesti elu ja inimesed oleksid päikeselisemad?! Või äkki peaksin ma kartma, et olles riigikogu liige, on see midagi naeruväärset ning kahtlast. Ma pole siia kahtlaste asjade pärast tulnud ning ma ei pea seda kellelegi tõestama sõnades.
Ma ei tea, kas see on uus poliitika, aga Res Publicasse ma kuulun, sest VALI KORD! on olnud minu enda loosung minu enda jaoks ning minu enesearenguga tegelemise süsteem on toonud mind ennast eelkõige vaimselt välja eluraskustest ja ahastustest ning ulpimistest. Peale selle olen ma hariduse toetamise ning kuritegevuse peatamise poolt – igal mulle omasel viisil.
Mis autoga Sisask sõidab?
INFO-AUTO toetab Saagu Valgus Fondi ühe aasta jooksul sellega, et andis ilma rahata kasutada Ford Fusioni.
Sisask ja kuluhüvitised?
Bensiinikulu töölesõitudel ning valijatega kohtumistel. Ülejäänud hüvitiste eest on mul plaanis korraldada oma valimisringkonnas Raplamaal jõulupidu vaestele lastele: osta neile jõulupakid ning tasuta laulda neile jõulupeol.