 “See on loll jutt, et Ida-Virumaal on nii kehv. Siin on tegelikult kõik olemas,” põrutab poolteist kuud Ida-Viru maavanema ametit pidanud Ago Silde (40). Neli aastat tagasi Raplamaalt Narva kutseõppekeskust juhtima tulnud Silde kavatseb selles maavanemana veenda nii kohalikke kui ka investoreid ja turiste.
Peaaegu kõiki oma kõnesid olete alustanud ja lõpetanud väitega, et Ida-Virumaa on hea koht elamiseks, töötamiseks ja puhkamiseks. Kas te ise siiralt usute seda või räägite seda sellepärast, et teilt maavanemana seda oodatakse?
Ida-Virumaa on mitmes mõttes Eesti üks rikkamaid maakondi ning kui rääkida, et meil on negatiivseid asju, nagu narkomaania või tööpuudus, siis neid on igal pool. Aga Ida-Virumaal on ka väga palju positiivset ja me võiksime seda positiivset teha rohkem atraktiivseks. Minu roll on ka selles, et pöörata neid, kes on praegu pessimistid, optimistideks.
Vaatan Ida-Virumaad võib-olla natukene teise pilguga kui see, kes on siin sündinud, kasvanud ja kogu aeg elanud. Sel suvel võtsin aega ja liikusin ringi, käisin mitmeid kordi Peipsi põhjarannikul ja sõitsin Gorodenkani. Need on vaieldamatult kihvtid kohad. Minge Raplamaale ja leidke mõni selline koht!
Küsimus on selles, kuidas idavirulasi selle optimismiga nakatada. Vähesed taovad uhkusega vastu rinda, et elavad Ida-Virumaal…
Võib-olla see ongi minu sõnum, et uhke on olla idavirulane. Nagu press pani mulle tiitli, et olen maakonna müügimees number üks, siis minu roll ei ole võib-olla ainult maakonda väljapoole, vaid ka seespool müüa. Me ei pea ennast sõimama – küllaltki palju sõimame end ju ise. Lugege mõne endise ja ka praeguse parlamendisaadiku heietusi, ma ei hakka nimesid nimetama: kõik on kehvasti, meil on kriisid… Mis kriisid meil siin on? Lõuna-Eestis on töötuse küsimus sama hull, seal pole enam tööstust ka, ent seal pole keegi kunagi kriisidest rääkinud. Aga meie räägime, et meil on kriis.
Ehk räägitakse kriisist seetõttu, et sellega loodetakse tõmmata Ida-Virumaale haletsust ja tähelepanu?
Leian, et see on praegu vale taktika. Kui sellist müüki on aastast aastasse tehtud, siis sellel ostjal või sellel, kelle ees nutetakse, saab lihtsalt siiber. Arvan, et läbi on see nn sotsiaalabi periood, kus meile tassiti Soomest vanu riideid ja me elasime ainult sellest. Möödas on see aeg, kus lootsime ainult sellele, et tuleb keegi onu ja aitab meid. Ütleksin, et praegu ei ole enam mõtet sellist taktikat oma müügis kasutada.
Siin on ju kõik olemas – eelmisel nädalal käisin Nitroferdis ja teistes ettevõtetes –, need on väga tugevad asjad. Äriinkubaatorid on veel lapsekingades, aga küll need ka tekivad. Väga hea näide on Narva kutseõppekeskuse äriinkubaator: kolm kutseõppekeskuse eelmise aasta lõpetajat panid firma püsti, toodavad traadita Interneti seadmeid ja poolteise kuuga müüsid maha tuhat komplekti. Nii et kõik võimalused on olemas.
Eelkõige peame ise aru saama, et see keskkond on väärtus, mida saab müüa. Arvan, et Sillamäe sadamast saab Ida-Virumaal see püssipauk, mis paneb asjad liikuma. Mõelge, kui järgmisel suvel hakkab käima tiibur Kotkast, sada inimest tuleb maha, me peame neid toitma, majutama ja kantseldama. Need sada turisti annavad tööd juba vähemalt 3, 4, 5 inimesele. Aga laev võib käia 2 või 3 korda päevas. Kui on kokkulepped paigas, tuleb hakata kõvasti tööle majutuskohtade ja turismifirmadega. Hästi, soomlane käib esimeses hulgilaos ja võtab oma õllekastid ära, aga mida ta siin edasi teeb? Sellele tuleb mõelda ja tegelikult annab see meeletud võimalused põhjaranniku turismiarenguks.
Olgu maavanem nii hea müügimees kui tahes, aga üksi jääb ta siiski hätta…
Minu soovunelm on, et igal linnal, vallal ja mittetulundusühingul oleks oma kaubamärk, millega Ida-Virumaad reklaamida. Avinurmel, Lohusuul on need olemas, arvan, et Narval on neid praegu mitu tükki ning neist paari – Narva rallisprindi ja rahvusvaheliste kokandusvõistluste loojaks pean iseennast. Need igal juhul ka jätkuvad. Näiteks augustis Narvas toimunud rahvusvaheline tippkokkade sõu jõudis kaheksa maa ajakirjandusse ja sellest kirjutati näiteks Helsingin Sanomate (Soome mõjukaima päevalehe – toim.) teisel leheküljel. Selliste asjadega annabki maakonda müüa.
Kui asusite neli aastat tagasi juhtima Narva kutseõppekeskust, oli teil selge siht silme ees: panna toimima neljast kutsekoolist moodustatud keskus ja sellele tuul tiibadesse puhuda. Kas maavanemana saab rääkida sama konkreetsetest eesmärkidest?
Narvas oli siht, mille me tollase haridusministriga paika panime – majanduslikult põhjendatud ühendamised viie aastaga ära teha, aga need said tehtud kahe aastaga. Praegu on õpilase kohta 6,5 ruutmeetrit pinda ja õpilase pearahast saab aastas investeerida miljoneid. Paljud koolid kurdavad, et raha ei jätku, aga selles mõttes on Narva kutseõppekeskuse direktor praegu lihtne olla.
Eesmärke maavanemana pean veel peas natukene formuleerima. Kindlasti on asju, mis praegu koostamisel oleva maakonna arengustrateegiaga välja tulevad ja mida tahaks ajada, aga need ei pruugi sõltuda ainult minust. Maavanema töö on rohkem lobitöö – rääkimine, asjaajamine ja suunamine. Kui räägime Narva uuest sillast, siis siin ei saa maavanem öelda, et 2007. aastal läheb esimene auto üle. Raha ei tule minu kaudu, vaid mina pean suunama ja rääkima, et asjad hakkaksid toimuma. Sest see kaup, mis hakkab Sillamäe sadama kaudu tulema, ummistab muidu kogu Ida-Virumaa. Praegu tunnen, et kui oskame seda väga hästi ajada, saame Narva silla valmis kas ühel ajal või võib-olla isegi enne Saaremaa silda.
Olete öelnud, et te pole paigalistuja, vaid tahate kogu aeg midagi teha. Kas pole ohtu, et maavanema amet teile ühel hetkel igavaks muutub ja te lendate uue väljakutse peale?
Ma ei ole ühepäevaliblikas, et kui homme tuleb hea pakkumine, siis lendan siit minema. Pigem püstitan mingid eesmärgid ja tahan need täita. Narvas oli asi konkreetne: kirjutasime projekti, saime raha, panime halli püsti, ostsime aparatuuri sisse. Maavanem töötab rohkem suuga, kui kirjutab projekte ja toob raha sisse. Aga usun, et igav ei hakka – see maakond on niivõrd suur ja eriline, ma pole veel jõudnud kõiki omavalitsusigi läbi käia.
Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov on öelnud, et olete võib-olla suurem Ida-Virumaa patrioot kui nii mõnigi, kes on siin eluaeg paigal istunud. Kust on pärit teie armastus Ida-Virumaa vastu?
Ütleksin Jostovi kohta samamoodi. Ka Tiit Vähi (Silmet Grupi juht) kuulub minu arvates sellesse parteisse, ja Tõnis Seesmaa (Silmet Kinnisvara juht). Nii et mitte ainult mina ei leia, et need, kes veel ei ole patrioodid, tuleb panna samamoodi Ida-Virumaa arengu eest võitlema. Pole mõtet ajada lolli juttu, et Ida-Virumaal nii kehv on.
Aga miks te pole Kehtna patrioot, kus olete õppinud, töötanud ja kus elab teie pere?
Ega ma Kehtnast ka kehvasti räägi, aga ma ei räägi sellest nii hästi kui näiteks Narvast. Kui olin Narva kutseõppekeskuse direktor, hakkasime küllalt vara seda keskust reklaamima. Me polnud veel uut restorani valmis saanud, vist käisid alles lammutustööd, aga müüsime juba esimest jänesepraadi.
Minu ideoloogia on selline, et tuleb müüa natukene ette. Sellega püstitad endale ülesande ega saa seda tegemata jätta.
Võib öelda, et suurettevõtete juhid tegid teist maavanema. Kuivõrd saate tänu sellele ettevõtjaid maakonna arendamisse kaasata?
Minu esimene võit maavanemana oligi see, et saime maakonna arengustrateegia töörühmadesse väga kõvad tegijad. Selles suhtes on tõesti hea meel, et nii hõivatud inimesed on maakonna arengu nimel tööle saadud.
Miks nad tulevad ja seda tööd teevad? Nad teevad seda ka oma huvides, sest nad saavad väga hästi aru, et ka ettevõtete arenemisvõimalused seisavad selle taga, et pole arengustrateegiat. Transiidikoridorid peavad arenema, hariduses tuleb teha ümberkorraldusi. Näiteks eelmise reede otsust luua Ida-Virumaale tugev tehniline kõrgkool oli ettevõtjatele väga vaja, kõik ju karjuvad, et inseneride kaader vananeb.
Usun, et arengustrateegiast tuleb väga korralik dokument, mitte selline, mis jälle lauasahtlisse jääb. Pigem ikka tegevusdokument, mille võib ministeeriumides lauale lüüa ja mida ministeeriumi ametnikud saavad ka kasutada.
Teie õpitud erialal – maaparandaja-hüdrotehnik – ja suurel kirel kokandusel on vähe ühist. Kuidas tekkis huvi kokkamise vastu?
Kui olin Kehtna ametikooli direktor, kirjutasime teeninduse ja kokanduse vallas europrojekte ning tekkisid väga head suhted Soome kokkade liidu presidendi Martti Lehtineniga. Algul oli mul rohkem õpilaste vahendaja roll, aga Narvas sain aru, et võiks kokavormi ka selga panna. Kokad on omaette kihvt seltskond. Üldiselt mulle meeldib rohkem peakokk olla.
Sel suvel napsas Narva meeskond Kohalikud Kollid, kuhu teiegi kuulusite, Euroopa barbeque meistrivõistlustel kolmanda koha. Sealt on ainult üks samm maailmameistrivõistlusteni…
Praegu tean kindlalt ainult seda, et tahaks siin piirkonnas seda asja edasi arendada. Mitmed mõtted peas juba liiguvad, näiteks suvel võiks Jõhvi keskväljakul mingi kokandussõu toimuda. Olen mõne peakokaga sellest rääkinud ja ettevalmistused käivad. Aga idee pole veel nii küps, et sellest täpsemalt rääkida.
Kui peaksite täna õhtul presidenti võõrustama, siis mida te talle serveeriksite?
Kui ma kokkan, siis vabas õhus. Kui president tuleks külla, viiksin ta mõnda looduslikult kaunisse paika ja teeksin ära, mis seal siis ikka. Ütleme ausalt, et mingit super a la carte’i ma ei valmista, aga näiteks lõhet võin grillida. Kuna tean, mida president sööb – presidendi kokk on minu hea sõber –, siis pole probleemi.
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 9.10.2004
|
Uudised
VE: Silde, Ago – maavanem
Peaaegu kõiki oma kõnesid olete alustanud ja lõpetanud väitega, et Ida-Virumaa on hea koht elamiseks, töötamiseks ja puhkamiseks. Kas te ise siiralt usute seda või räägite seda sellepärast, et teilt maavanemana seda oodatakse?
Ida-Virumaa on mitmes mõttes Eesti üks rikkamaid maakondi ning kui rääkida, et meil on negatiivseid asju, nagu narkomaania või tööpuudus, siis neid on igal pool. Aga Ida-Virumaal on ka väga palju positiivset ja me võiksime seda positiivset teha rohkem atraktiivseks. Minu roll on ka selles, et pöörata neid, kes on praegu pessimistid, optimistideks.
Vaatan Ida-Virumaad võib-olla natukene teise pilguga kui see, kes on siin sündinud, kasvanud ja kogu aeg elanud. Sel suvel võtsin aega ja liikusin ringi, käisin mitmeid kordi Peipsi põhjarannikul ja sõitsin Gorodenkani. Need on vaieldamatult kihvtid kohad. Minge Raplamaale ja leidke mõni selline koht!
Küsimus on selles, kuidas idavirulasi selle optimismiga nakatada. Vähesed taovad uhkusega vastu rinda, et elavad Ida-Virumaal…
Võib-olla see ongi minu sõnum, et uhke on olla idavirulane. Nagu press pani mulle tiitli, et olen maakonna müügimees number üks, siis minu roll ei ole võib-olla ainult maakonda väljapoole, vaid ka seespool müüa. Me ei pea ennast sõimama – küllaltki palju sõimame end ju ise. Lugege mõne endise ja ka praeguse parlamendisaadiku heietusi, ma ei hakka nimesid nimetama: kõik on kehvasti, meil on kriisid… Mis kriisid meil siin on? Lõuna-Eestis on töötuse küsimus sama hull, seal pole enam tööstust ka, ent seal pole keegi kunagi kriisidest rääkinud. Aga meie räägime, et meil on kriis.
Ehk räägitakse kriisist seetõttu, et sellega loodetakse tõmmata Ida-Virumaale haletsust ja tähelepanu?
Leian, et see on praegu vale taktika. Kui sellist müüki on aastast aastasse tehtud, siis sellel ostjal või sellel, kelle ees nutetakse, saab lihtsalt siiber. Arvan, et läbi on see nn sotsiaalabi periood, kus meile tassiti Soomest vanu riideid ja me elasime ainult sellest. Möödas on see aeg, kus lootsime ainult sellele, et tuleb keegi onu ja aitab meid. Ütleksin, et praegu ei ole enam mõtet sellist taktikat oma müügis kasutada.
Siin on ju kõik olemas – eelmisel nädalal käisin Nitroferdis ja teistes ettevõtetes –, need on väga tugevad asjad. Äriinkubaatorid on veel lapsekingades, aga küll need ka tekivad. Väga hea näide on Narva kutseõppekeskuse äriinkubaator: kolm kutseõppekeskuse eelmise aasta lõpetajat panid firma püsti, toodavad traadita Interneti seadmeid ja poolteise kuuga müüsid maha tuhat komplekti. Nii et kõik võimalused on olemas.
Eelkõige peame ise aru saama, et see keskkond on väärtus, mida saab müüa. Arvan, et Sillamäe sadamast saab Ida-Virumaal see püssipauk, mis paneb asjad liikuma. Mõelge, kui järgmisel suvel hakkab käima tiibur Kotkast, sada inimest tuleb maha, me peame neid toitma, majutama ja kantseldama. Need sada turisti annavad tööd juba vähemalt 3, 4, 5 inimesele. Aga laev võib käia 2 või 3 korda päevas. Kui on kokkulepped paigas, tuleb hakata kõvasti tööle majutuskohtade ja turismifirmadega. Hästi, soomlane käib esimeses hulgilaos ja võtab oma õllekastid ära, aga mida ta siin edasi teeb? Sellele tuleb mõelda ja tegelikult annab see meeletud võimalused põhjaranniku turismiarenguks.
Olgu maavanem nii hea müügimees kui tahes, aga üksi jääb ta siiski hätta…
Minu soovunelm on, et igal linnal, vallal ja mittetulundusühingul oleks oma kaubamärk, millega Ida-Virumaad reklaamida. Avinurmel, Lohusuul on need olemas, arvan, et Narval on neid praegu mitu tükki ning neist paari – Narva rallisprindi ja rahvusvaheliste kokandusvõistluste loojaks pean iseennast. Need igal juhul ka jätkuvad. Näiteks augustis Narvas toimunud rahvusvaheline tippkokkade sõu jõudis kaheksa maa ajakirjandusse ja sellest kirjutati näiteks Helsingin Sanomate (Soome mõjukaima päevalehe – toim.) teisel leheküljel. Selliste asjadega annabki maakonda müüa.
Kui asusite neli aastat tagasi juhtima Narva kutseõppekeskust, oli teil selge siht silme ees: panna toimima neljast kutsekoolist moodustatud keskus ja sellele tuul tiibadesse puhuda. Kas maavanemana saab rääkida sama konkreetsetest eesmärkidest?
Narvas oli siht, mille me tollase haridusministriga paika panime – majanduslikult põhjendatud ühendamised viie aastaga ära teha, aga need said tehtud kahe aastaga. Praegu on õpilase kohta 6,5 ruutmeetrit pinda ja õpilase pearahast saab aastas investeerida miljoneid. Paljud koolid kurdavad, et raha ei jätku, aga selles mõttes on Narva kutseõppekeskuse direktor praegu lihtne olla.
Eesmärke maavanemana pean veel peas natukene formuleerima. Kindlasti on asju, mis praegu koostamisel oleva maakonna arengustrateegiaga välja tulevad ja mida tahaks ajada, aga need ei pruugi sõltuda ainult minust. Maavanema töö on rohkem lobitöö – rääkimine, asjaajamine ja suunamine. Kui räägime Narva uuest sillast, siis siin ei saa maavanem öelda, et 2007. aastal läheb esimene auto üle. Raha ei tule minu kaudu, vaid mina pean suunama ja rääkima, et asjad hakkaksid toimuma. Sest see kaup, mis hakkab Sillamäe sadama kaudu tulema, ummistab muidu kogu Ida-Virumaa. Praegu tunnen, et kui oskame seda väga hästi ajada, saame Narva silla valmis kas ühel ajal või võib-olla isegi enne Saaremaa silda.
Olete öelnud, et te pole paigalistuja, vaid tahate kogu aeg midagi teha. Kas pole ohtu, et maavanema amet teile ühel hetkel igavaks muutub ja te lendate uue väljakutse peale?
Ma ei ole ühepäevaliblikas, et kui homme tuleb hea pakkumine, siis lendan siit minema. Pigem püstitan mingid eesmärgid ja tahan need täita. Narvas oli asi konkreetne: kirjutasime projekti, saime raha, panime halli püsti, ostsime aparatuuri sisse. Maavanem töötab rohkem suuga, kui kirjutab projekte ja toob raha sisse. Aga usun, et igav ei hakka – see maakond on niivõrd suur ja eriline, ma pole veel jõudnud kõiki omavalitsusigi läbi käia.
Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov on öelnud, et olete võib-olla suurem Ida-Virumaa patrioot kui nii mõnigi, kes on siin eluaeg paigal istunud. Kust on pärit teie armastus Ida-Virumaa vastu?
Ütleksin Jostovi kohta samamoodi. Ka Tiit Vähi (Silmet Grupi juht) kuulub minu arvates sellesse parteisse, ja Tõnis Seesmaa (Silmet Kinnisvara juht). Nii et mitte ainult mina ei leia, et need, kes veel ei ole patrioodid, tuleb panna samamoodi Ida-Virumaa arengu eest võitlema. Pole mõtet ajada lolli juttu, et Ida-Virumaal nii kehv on.
Aga miks te pole Kehtna patrioot, kus olete õppinud, töötanud ja kus elab teie pere?
Ega ma Kehtnast ka kehvasti räägi, aga ma ei räägi sellest nii hästi kui näiteks Narvast. Kui olin Narva kutseõppekeskuse direktor, hakkasime küllalt vara seda keskust reklaamima. Me polnud veel uut restorani valmis saanud, vist käisid alles lammutustööd, aga müüsime juba esimest jänesepraadi.
Minu ideoloogia on selline, et tuleb müüa natukene ette. Sellega püstitad endale ülesande ega saa seda tegemata jätta.
Võib öelda, et suurettevõtete juhid tegid teist maavanema. Kuivõrd saate tänu sellele ettevõtjaid maakonna arendamisse kaasata?
Minu esimene võit maavanemana oligi see, et saime maakonna arengustrateegia töörühmadesse väga kõvad tegijad. Selles suhtes on tõesti hea meel, et nii hõivatud inimesed on maakonna arengu nimel tööle saadud.
Miks nad tulevad ja seda tööd teevad? Nad teevad seda ka oma huvides, sest nad saavad väga hästi aru, et ka ettevõtete arenemisvõimalused seisavad selle taga, et pole arengustrateegiat. Transiidikoridorid peavad arenema, hariduses tuleb teha ümberkorraldusi. Näiteks eelmise reede otsust luua Ida-Virumaale tugev tehniline kõrgkool oli ettevõtjatele väga vaja, kõik ju karjuvad, et inseneride kaader vananeb.
Usun, et arengustrateegiast tuleb väga korralik dokument, mitte selline, mis jälle lauasahtlisse jääb. Pigem ikka tegevusdokument, mille võib ministeeriumides lauale lüüa ja mida ministeeriumi ametnikud saavad ka kasutada.
Teie õpitud erialal – maaparandaja-hüdrotehnik – ja suurel kirel kokandusel on vähe ühist. Kuidas tekkis huvi kokkamise vastu?
Kui olin Kehtna ametikooli direktor, kirjutasime teeninduse ja kokanduse vallas europrojekte ning tekkisid väga head suhted Soome kokkade liidu presidendi Martti Lehtineniga. Algul oli mul rohkem õpilaste vahendaja roll, aga Narvas sain aru, et võiks kokavormi ka selga panna. Kokad on omaette kihvt seltskond. Üldiselt mulle meeldib rohkem peakokk olla.
Sel suvel napsas Narva meeskond Kohalikud Kollid, kuhu teiegi kuulusite, Euroopa barbeque meistrivõistlustel kolmanda koha. Sealt on ainult üks samm maailmameistrivõistlusteni…
Praegu tean kindlalt ainult seda, et tahaks siin piirkonnas seda asja edasi arendada. Mitmed mõtted peas juba liiguvad, näiteks suvel võiks Jõhvi keskväljakul mingi kokandussõu toimuda. Olen mõne peakokaga sellest rääkinud ja ettevalmistused käivad. Aga idee pole veel nii küps, et sellest täpsemalt rääkida.
Kui peaksite täna õhtul presidenti võõrustama, siis mida te talle serveeriksite?
Kui ma kokkan, siis vabas õhus. Kui president tuleks külla, viiksin ta mõnda looduslikult kaunisse paika ja teeksin ära, mis seal siis ikka. Ütleme ausalt, et mingit super a la carte’i ma ei valmista, aga näiteks lõhet võin grillida. Kuna tean, mida president sööb – presidendi kokk on minu hea sõber –, siis pole probleemi.
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 9.10.2004