Everesti vallutamine tõi aasta inimese tiitli
Priit Pullerits, vanemtoimetaja,16.12.2003
Reisilaeva Meloodia baarimees Alar Sikk, kes künnab merd Tallinna ja Helsingi vahel, pälvis tänu maailma kõrgeima mäetipu vallutamisele Postimehe traditsioonilises jõulueelses valikus Eesti aasta inimese tiitli.
Kummalisel kombel on järgnev intervjuu alles kõige esimene pikem usutlus, mille Eesti ajakirjandus avaldab Sikuga, kes jõudis mägironijate ihaldatuimasse tippu, 8848 meetri kõrguse Everesti otsa ligi seitse kuud tagasi.
Kuidas laeva baarimees Everesti ründajate seltskonda sattus?
See oli üks imelik asi. Näitleja Enn Nõmmik soovitas mind. Algul pakuti kohta temale, aga temast ei olnud minejat. Tänu sellele, et just tema mind soovitas, ma selle koha sain.
Te ei kõhelnud pakkumist vastu võtta?
Kõhklesin. Kartsin, et ei saa hakkama. Sest ega keegi mulle tippu minekuks eriti lootust ei andnud.
Mida ise selle peale arvasite?
Olin endas natuke kindlam. Tean, et ei põe kunagi mingit mägihaigust ja olen teistest sellevõrra ees. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes kohaneks kõrgusega paremini kui mina.
Millisena Everesti tippu tõusmist ette kujutasite?
Ausalt öeldes natuke raskemana. Mõtlesin, et see on tehnilisem, aga oli küllalt lihtne mägi – tagajalgade töö.
Mis oli pikas aklimatiseerumisprotsessis kõige tüütum?
Kõige nüristavam oli see, et käid ühte ja sama rada päevast päeva. See on igav. Pikk. Vastik.
Millal tekkis kõige kriitilisem hetk, et äkki ei jõuagi tippu?
Teise astangu all 8600 meetri kõrgusel. See on murrangupunkt: tehniline ja vastik koht. Kui oled seal redelist üles saanud, on tipp põhimõtteliselt käes. Enamik pöördub sealt tagasi – ei jõua lihtsalt.
Mis sel kurikuulsal redelil toimub?
See on püstloodis kümne pulgaga alumiiniumredel, mille paigutas sinna kunagi Hiina ekspeditsioon. Kui see redel oleks kusagil tavakõrgusel künka peal, roniks iga laps sellest üles. Aga suurel kõrgusel võtab 8-meetrisest redelist üles ronimine tunni.
«Mount Everesti» saatesarja vaadates jäi mulje, et enamik aega valitses ilus ilm nagu mägikuurordis.
Tegelikult on mägedes pildid ja film alati ilusamad kui tegelikkus. Tuult ei ole ju võimalik filmida. See on aga kogu aeg meeletu, vinge. Ka külma ei saa filmida. Filmida saab ilusat vaadet.
Mis oli see, mis sundis kõigist raskustest hoolimata tipu poole rühkima?
Vaesus. Mäe nõlval polnud teist nii pisikest ja vaest gruppi nagu Eesti oma. Meeletult hästi varustatud Shveitsi grupp ütles, et ilm on kehv, nad tulevad järgmisel aastal tagasi, seekord üldse ei üritagi. Nad ei riskinud. Aga eestlase ajab tippu vaesus: sa oled kõik viimase kokku korjanud ja pead minema. Võimalust, et tulen järgmisel aastal tagasi, ei ole.
Mis oleks siis juhtunud, kui Eesti ekspeditsioonist oleks keegi surma saanud?
(Ohkab.) Ei oska öelda. Margus Proosist läks surm väga lähedalt mööda, kui ta prakku kukkus. Tal vedas, et pragu oli alt laienev ja ainult kaheksa meetrit sügav. Kui pragu oleks olnud alt kitsenev nagu tavaliselt, oleks ta sinna kinni kiilunud ja surnud.
Ja tõenäoliselt lebaks ta veel praegugi seal?
Jah, kui see oleks toimunud pärast viimast laagrit 8300 meetri kõrgusel. Tipu lähedalt ei tooda kedagi alla, see eeldab meeletut rahasummat. Seal nad siis lebavad. Aga mägi puhastab end ise. Tormid uhavad laibad pragudesse. Ega neid mäel palju näha ole. Mina nägin ühte laipa, aga Ivar Lai mitut.
Kas allatulek on hullem kui tõusmine, sest kulminatsioon on möödas?
Jah, allatulek on tunduvalt raskem. Esiteks, mul lõppes tipus hapnik. Pidin hapnikuta laskuma. Teiseks, väsimus. Seetõttu oled lohakam. Enamik õnnetusi juhtub mägedes just laskumisel.
Kui lähedale surm teile laskumisel jõudis?
Küllalt lähedale. Nii kõrgel võib iga eksimus lõppeda surmaga. Olin nii läbi, et Saulius pidi karabiini kinnitama köie külge.
Siis kukkusin korduvalt ja ta ootas, kuni püsti sain. Aga ega ta mind aidanud. Sellisel kõrgusel ei saagi teist aidata ega loota, et keegi sind alla vinnab. Kõik on sinu enda kätes. Kaaslane on ainult selleks, et üksteist julgustada.
Saulius jäi teise astangu all magama. Äratasin teda tund aega. Togisin, et tule, lähme. Ja tema muudkui vastas tukkudes, et kohe, kohe lähen – ja jäi jälle magama.
Kuidas suutsite ise magamajäämist vältida?
(Otsib seletust.) Noh, mingi tahtejõuga hoidsin end üleval. Ja lihtsalt liikusin. Elujanu on mul niivõrd suur. Teadsin, et ei tohi magama jääda, kuigi see mõte on kogu aeg, et istuks ja puhkaks. Aga ei tohi. Peab alla jõudma, ei tohi sinna surema jääda.
Kuidas te Katmandus Everesti vallutamist tähistasite?
Nagu Vahur Kersna oma saates ütles: Alar ja Saulius pummeldasid kõrtsis. Seal on kõrts nimega Jeti Jalajälg. See on kuum koht, kus on moodustatud klubi Everesti tipu vallutanud meestele, kellele seal on eluaeg söök ja jook tasuta.
Mis on olnud suurim tunnustus Everesti vallutamise eest?
Sõprade lugupidamine. See on rohkem väärt kui mingi summa või asi.
Ometi arvavad paljud, et valitsus pidanuks teid rohkem premeerima kui ühe raamatu ja atlasega.
Kui hakkasin Everestile minema, siis ma ei mõelnud suurtele rahavoogudele, mis tulema hakkavad, ja kallitele kingitustele. Tegin seda enda jaoks, ja kõik, mis on antud pärast seda, olen võtnud tänuga vastu. Kerjama ma ei lähe. Saan endaga hakkama.
Urmas Oti saates ütlesite, et teist korda te Everesti otsa ei roni. Miks?
Aga milleks? See on meeletult tüütu. Ja raske. Kui Elbrust ronida on lõbus ajaviide, siis Everesti vallutamine on tõeline tüütus. Käid kaks ja pool kuud ühte pikka otsa mööda kiviklibu. See on vastik ja inetu mägi. Masendav. Must, kole. Negatiivse auraga. Aga kui keegi annab mulle miljoni, siis miks mitte. Raha eest ikka teen. (Naerab.)
Mis on järgmine siht?
Alpinistist sõber Jaan Künnap arvas, et mul on vaja õppida midagi tehnilist, sest ma ei oska isegi mingit sõlme teha. Ta soovitas mul minna Elbrusele alpinismi kooli. Samuti oleme plaaninud Künnapiga Kesk-Aasias vallutada Han-Tengrit (6995 m).
Alar Sikk (37)
• Vallutas 22. mail 2003 esimese eestlasena koos leedulase Saulius Viliusega maailma kõrgeima tipu Mount Everesti (8848 m).
• Senised kõrgemad vallutatud tipud olid Kaukasuses Elbrus (5642 m), Alpides Mont Blanc (4807 m) ja Alaskal McKinley (6194 m). Pamiirides Lenini mäetipu (7134 m) vallutamine jäi 7000 m kõrgusel pooleli, sest pidi soomlasi alla aitama.
• Töötab Tallinki laeval Meloodia baarimehena, enne seda oli Võrus puusepp. Lõpetanud Võru tööstustehnikumi puidutöötlemise tehnoloogina.
• Teeninud Nõukogude armee eriüksuste koosseisus Afganistanis.
• Vallaline.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –
Arvamus
Tõivo Sarmet
Eesti Everesti-ekspeditsiooni juht, ehitus- ja remondifirma Altius juhataja
Alar oli meil augutäiteks kaasas. Aga ta on rahulik inimene, seepärast on temaga hea koos olla. Pingeid ei teki. Ta on tõsine maamees, kellele ei lähe suurt korda, mis ümberringi toimub. Ta on osalenud Afganistani sõjas ja ilmselt on see jätnud jälje, et kui ütled talle, et pane saapad jalga, ja näitad suuna kätte, siis ta läheb.
Põhiline, miks just tema tippu jõudis, oli see, et tal on kolossaalselt hea tervis. Kui pidime pärast tormi üheksa päeva kuue ja poole kilomeetri kõrgusel ilma ootama, siis teistel meestel toonus langes, aga temal jäi see alles.
Kui tal on tahtmist ja ettevõtmist, saab temast kindlasti hea mägironija.
Andres Rannamets
kauaaegne matkakaaslane, ehitusfirma Kurmik projektijuht
Alar on hea kambajõmm, ükskõik, mis asju korraldada. Ta on selline mees, kes mõtleb rohkem sõprade peale, kui hoolitseb oma heaolu pärast.
Ta on poeedikalduvustega poiss, hästi südamlik. Vanasti luges ta matkadel lõkke ääres luuletusi, osa kusagilt meelde jäänud, teised ise tehtud. Ta oli tõeline seltskonna hing.
Oleme koos 15 aastat matkadel käinud: Sahhalinil, Kuriilidel, Uuralites, Turkmeenias. Võrreldes varasemate aegadega hakkas ta enne Everesti ekspeditsiooni rohkem trenni tegema – jooksis, suusatas, poksis, käis ujumas, tegi jõudu. Ta suhtumine muutus: pidutsemist jäi vähemaks, sihikindlust tuli juurde.
Jaan Künnap
omanimelise alpinismiklubi juhataja
Alar on üks selliseid inimesi, kellel on kaasasündinud hea vastupidavus ja töövõime. Ja ta talub hästi kõrgust.
Mõned vinged alpinistid peavad kolm korda kauem aklimatiseeruma kui tema.
Mulle ei ole üllatus, et just tema tippu jõudis. Ütlesin, et kui keegi tippu jõuab, siis Alar. (Alar Siku väitel olevat Künnap siiski öelnud, et kui keegi tippu jõuab, siis Raivo Plumer, ja Sikk küll mitte. – P. P.)
Aga oleks mina grupijuht olnud, poleks riskinud lasta tal üksinda tippu minna, sest tal ei olnud piisavalt kogemust. Aga füüsiliselt oli ta küll grupis parim, selles pole kahtlust.
Uudised
VE: Sikk, Alar – ainuke Everesti tipul käinud eestlane
Everesti vallutamine tõi aasta inimese tiitli
Priit Pullerits, vanemtoimetaja,16.12.2003
Kummalisel kombel on järgnev intervjuu alles kõige esimene pikem usutlus, mille Eesti ajakirjandus avaldab Sikuga, kes jõudis mägironijate ihaldatuimasse tippu, 8848 meetri kõrguse Everesti otsa ligi seitse kuud tagasi.
Kuidas laeva baarimees Everesti ründajate seltskonda sattus?
See oli üks imelik asi. Näitleja Enn Nõmmik soovitas mind. Algul pakuti kohta temale, aga temast ei olnud minejat. Tänu sellele, et just tema mind soovitas, ma selle koha sain.
Te ei kõhelnud pakkumist vastu võtta?
Kõhklesin. Kartsin, et ei saa hakkama. Sest ega keegi mulle tippu minekuks eriti lootust ei andnud.
Mida ise selle peale arvasite?
Olin endas natuke kindlam. Tean, et ei põe kunagi mingit mägihaigust ja olen teistest sellevõrra ees. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes kohaneks kõrgusega paremini kui mina.
Millisena Everesti tippu tõusmist ette kujutasite?
Ausalt öeldes natuke raskemana. Mõtlesin, et see on tehnilisem, aga oli küllalt lihtne mägi – tagajalgade töö.
Mis oli pikas aklimatiseerumisprotsessis kõige tüütum?
Kõige nüristavam oli see, et käid ühte ja sama rada päevast päeva. See on igav. Pikk. Vastik.
Millal tekkis kõige kriitilisem hetk, et äkki ei jõuagi tippu?
Teise astangu all 8600 meetri kõrgusel. See on murrangupunkt: tehniline ja vastik koht. Kui oled seal redelist üles saanud, on tipp põhimõtteliselt käes. Enamik pöördub sealt tagasi – ei jõua lihtsalt.
Mis sel kurikuulsal redelil toimub?
See on püstloodis kümne pulgaga alumiiniumredel, mille paigutas sinna kunagi Hiina ekspeditsioon. Kui see redel oleks kusagil tavakõrgusel künka peal, roniks iga laps sellest üles. Aga suurel kõrgusel võtab 8-meetrisest redelist üles ronimine tunni.
«Mount Everesti» saatesarja vaadates jäi mulje, et enamik aega valitses ilus ilm nagu mägikuurordis.
Tegelikult on mägedes pildid ja film alati ilusamad kui tegelikkus. Tuult ei ole ju võimalik filmida. See on aga kogu aeg meeletu, vinge. Ka külma ei saa filmida. Filmida saab ilusat vaadet.
Mis oli see, mis sundis kõigist raskustest hoolimata tipu poole rühkima?
Vaesus. Mäe nõlval polnud teist nii pisikest ja vaest gruppi nagu Eesti oma. Meeletult hästi varustatud Shveitsi grupp ütles, et ilm on kehv, nad tulevad järgmisel aastal tagasi, seekord üldse ei üritagi. Nad ei riskinud. Aga eestlase ajab tippu vaesus: sa oled kõik viimase kokku korjanud ja pead minema. Võimalust, et tulen järgmisel aastal tagasi, ei ole.
Mis oleks siis juhtunud, kui Eesti ekspeditsioonist oleks keegi surma saanud?
(Ohkab.) Ei oska öelda. Margus Proosist läks surm väga lähedalt mööda, kui ta prakku kukkus. Tal vedas, et pragu oli alt laienev ja ainult kaheksa meetrit sügav. Kui pragu oleks olnud alt kitsenev nagu tavaliselt, oleks ta sinna kinni kiilunud ja surnud.
Ja tõenäoliselt lebaks ta veel praegugi seal?
Jah, kui see oleks toimunud pärast viimast laagrit 8300 meetri kõrgusel. Tipu lähedalt ei tooda kedagi alla, see eeldab meeletut rahasummat. Seal nad siis lebavad. Aga mägi puhastab end ise. Tormid uhavad laibad pragudesse. Ega neid mäel palju näha ole. Mina nägin ühte laipa, aga Ivar Lai mitut.
Kas allatulek on hullem kui tõusmine, sest kulminatsioon on möödas?
Jah, allatulek on tunduvalt raskem. Esiteks, mul lõppes tipus hapnik. Pidin hapnikuta laskuma. Teiseks, väsimus. Seetõttu oled lohakam. Enamik õnnetusi juhtub mägedes just laskumisel.
Kui lähedale surm teile laskumisel jõudis?
Küllalt lähedale. Nii kõrgel võib iga eksimus lõppeda surmaga. Olin nii läbi, et Saulius pidi karabiini kinnitama köie külge.
Siis kukkusin korduvalt ja ta ootas, kuni püsti sain. Aga ega ta mind aidanud. Sellisel kõrgusel ei saagi teist aidata ega loota, et keegi sind alla vinnab. Kõik on sinu enda kätes. Kaaslane on ainult selleks, et üksteist julgustada.
Saulius jäi teise astangu all magama. Äratasin teda tund aega. Togisin, et tule, lähme. Ja tema muudkui vastas tukkudes, et kohe, kohe lähen – ja jäi jälle magama.
Kuidas suutsite ise magamajäämist vältida?
(Otsib seletust.) Noh, mingi tahtejõuga hoidsin end üleval. Ja lihtsalt liikusin. Elujanu on mul niivõrd suur. Teadsin, et ei tohi magama jääda, kuigi see mõte on kogu aeg, et istuks ja puhkaks. Aga ei tohi. Peab alla jõudma, ei tohi sinna surema jääda.
Kuidas te Katmandus Everesti vallutamist tähistasite?
Nagu Vahur Kersna oma saates ütles: Alar ja Saulius pummeldasid kõrtsis. Seal on kõrts nimega Jeti Jalajälg. See on kuum koht, kus on moodustatud klubi Everesti tipu vallutanud meestele, kellele seal on eluaeg söök ja jook tasuta.
Mis on olnud suurim tunnustus Everesti vallutamise eest?
Sõprade lugupidamine. See on rohkem väärt kui mingi summa või asi.
Ometi arvavad paljud, et valitsus pidanuks teid rohkem premeerima kui ühe raamatu ja atlasega.
Kui hakkasin Everestile minema, siis ma ei mõelnud suurtele rahavoogudele, mis tulema hakkavad, ja kallitele kingitustele. Tegin seda enda jaoks, ja kõik, mis on antud pärast seda, olen võtnud tänuga vastu. Kerjama ma ei lähe. Saan endaga hakkama.
Urmas Oti saates ütlesite, et teist korda te Everesti otsa ei roni. Miks?
Aga milleks? See on meeletult tüütu. Ja raske. Kui Elbrust ronida on lõbus ajaviide, siis Everesti vallutamine on tõeline tüütus. Käid kaks ja pool kuud ühte pikka otsa mööda kiviklibu. See on vastik ja inetu mägi. Masendav. Must, kole. Negatiivse auraga. Aga kui keegi annab mulle miljoni, siis miks mitte. Raha eest ikka teen. (Naerab.)
Mis on järgmine siht?
Alpinistist sõber Jaan Künnap arvas, et mul on vaja õppida midagi tehnilist, sest ma ei oska isegi mingit sõlme teha. Ta soovitas mul minna Elbrusele alpinismi kooli. Samuti oleme plaaninud Künnapiga Kesk-Aasias vallutada Han-Tengrit (6995 m).